Mida teha kui hakkad muutuma meeleheitel koduperenaiseks

Nii. Täna tuleb juttu meeleheiteil koduperenaisest. Ei, ei, mitte sellisest, kes teeb omale rasvaimu ja uue soengu ja kaperdab kõrgetel kontsadel vaevatud jalgadel naabrimeest hurmama. Oh ei, see on Ameerikamaa filmi koduperenaine. Mina olen täitsa tavaline eestimaine koduperenaine. Rohin peenraist naati, praen kartuleid, pesen pesu ja põrandaid,kuulan oma Abikaasa loenguid praeguse aja poliitikast, heegeldan sokki ja üritan oma lapsi inimesteks kasvatada. Oehh, see viimane on päris keeruline ülesanne vahest! No kaklevad näiteks mingi jubina pärast liivakastis ja kallavad üksteisele liiva pähe?! Või täna näiteks Väike Poiss hammustas tüdrukut ninast?! Või on mul sada tähtsat toimingut vaja teha aga ma ei saa neid teha, sest Väike Poiss on avastanud riietumise võlud. Muudkui vahetab oma pükse ja särke ja sokke ja papusid. Kui ma lõpuks tüdinen ja riidlen, et mingu marss, sellega õue, mis seljas on, käib ju küll! Jahh aga siis läheb ja teeb ta end kohe veega märjaks ja saab ikkagi oma tahtmise ja me istume jälle toas ja riietume. Me juba panime talle omavahel uue nime, et Zenja Fokin. 

Ja mida tüdruk teeb? Tema on omamoodi marakratt. Tema korjab lilli. St. seda, et ta korjab KÕIKI lilli! Absoluutselt kõiki, kaasa arvatud kirsipõõsa õied ja sirelite nupukobarad ja toapalmilehed ja sibulad ja kõik kõik õied, mis vähegi õite moodi on. Ja need ka, mis õite moodi pole. Ja mina muudkui seletan ja seletan (no et võililled ja meelespead on tema omad, korjaku neid), kuni ta läks vesiroosilehti "korjama", no siis ma sain pahaseks ja laps sai laksu ka. Ega sellest tolku suurt ei ole. Viie minuti pärast korjas ühe tulbipuntra õitest lagedaks.

Aga tegelikult on sellest korjamisemaaniast natuke kasu ka. Nüüd ma tean, et ühes kohas kasvavad mul sellised topeltlehtedega poeedinartsissid:

Ise poleks nii kaugelt põllult neid korjama läinud.

Nojahh ja see taimesiltide ärakorjamine, veel parem: ära vahetamine! Selle vastu on tegelikult üks hea nipp! Eelmine aasta oli see mulle kõvasti abiks. Nimelt see, et sildistamise asendad pildistamisega! Muudkui pildistad peenarde suuri plaane, kus kõik taimed ja nende asukohad ilusasti näha. 

Vot, siis kohe ilusasti kõik lillikesed fotol ilusasti reas, kohe näha, et kus mis ja mille kõrval.

Ja loomulikult peab koduperenaine vahetevahel lõõgastuma ja tegelema millegi hoopis teistsugusemaga argisest elust. Näiteks võib natuke nõiduda. Tegema kõikse ehtsamat ja segasemat nõidust.

Tuleb korjata nõgeseid (paljajalu ja täpilises öösärgis) ja keeta neid tasasel tulel kuuvalgel ööl. Uhhuuu!  

Võib korjata ka naati, sellega saab oma lõngad päris ilusaks roheliseks. Peab vist uue foto tegema, sellel pole ta nii ilus roheline kui ta tegelikult on. 

PS.: Kuidas printse konnadeks muuta, sellest kirjutan mõni teine kord.

Nojahh ja siis veel see võitlus sääskedega. Toas saab neist igal juhul lahti. Ikka võrkude abil. Ei hakanudki mingit spetsvõrke ostma, kraamisin oma kapist paar vana kardinamaterjali välja ja sain väga uhked, ühe roosa ja kaks leherohelist aknakatet. Sobivad hästi minu roosa-roheliste tulpidega. (Ime küll, neil on veel õied küljes!)

Ja lisaks sellele, et meie aiatiiki tekkisid imeväel vesikirbud ja ujurid, tekib sinna ka alailma võililleõisi ja -lehti, oksakesi ja muud kahtlast sodi-podi. Küsin laste käest, et kuidas see juhtub, a nemad vastu, et ei nemad tea midagist. Mis siis ikka. Eks tuli "leiutada" masin, mis ujub, lendab ja maad mööda sõidab ja lisaks saab temaga ka veepinda puhastada.

Lõppsõna: nii et keeruline ja segane on see koduperenaise-eluke küll aga alati on mingeid nippe, millega end välja vedada nii et elu päris pea peale ei pööraks.