Pühapäev, 6. detsember 2009

Esmaspäev, 23. november 2009

Uued ja vanad


Meile on siginenud paar uut toataime. Gardeenia, vesipalm ehk papüürus ja üks veel, mille nimegi ma ei tea.
Vesipalm on küll raskelt lahe taim. Ei ole karta, et üle kastaks. Muudkui uha juurde kui tahad. Välimus on ka vahva

Esmaspäev, 16. november 2009

Minu lemmik mänd.


Nüüdseks on see väike mänd juba päris suurekene. Ise istutatud. Tollal oli ta vast 30 cm pikkune. Toodud metsa servalt kraavist. Praeguseks on minust pikem, üritab juba kahemeetrine olla.
See mis ta niimoodi huvitavaks teeb, et oksad keerdus, ma kahtlustan, et see on miski viirushaigus. Väiksemana kui ta kõrgust oli alla meetri veel, oli ta kohe eriline pussakas. Isegi okkad olid sakris, igaüks vahtis ise suunda. Praeguseks pole sellest suurt miskit järgi jäänud. Ainult kõige nooremate võsude kõrgemad okkad on vähe sassis, muud midagi. Ülejäänud männid on sellest sasipea-viirusest puutumata. Kusjuures sasipea-mänd on üks kiirema kasvuga mänd meie aias üldse.


Nii vaikseks kõik on jäänud ...


Pole ka ime, suvi sai otsa, millest sa, hing, ikka räägid. No kaevelda ju võiks, et lehed jäid riisumata aga arvestades eestimaist kliimat, siis võib vabalt juhtuda, et ilusad riisumise päevad alles ees. Detsembris? Jõulude paiku? Oehh, ehk ikka ei oe nii. Ma ei salli musti jõule.

Daaliajuurikad. Neist nii palju, et seekord matsin nad liiva sisse. Too foto on tehtud mitu nädalat tagasi, siis olid nad alles liivasse pakkimata.

Meil siin majas on nimelt üks suhteliselt tühi ruum, sauna eesruum, kus oli hea toimetada kõigi nende juurikate ja õuest tulevate taimedega. Toimetada oli hea ja krüsanteem õitseb mul praegugi seal aknalaual aga üks miinus on sel asjal siiski.

Kedrikud. Vaatasin, et üks tuppa toodud potiroos on nii niru ja ei muutu kohe kuidagi ilusamaks ega rohelisemaks, hoolimata soojast tubasest kliimast. Ja oligi nii! Kedrikud olid selle oma valdusse saanud. Ainus kokkupuude sel roosikesel kasvuhoonetaimedega oligi seal sauna eesruumi lillelaual. Vot siis. Kusjuures ükski teine taim ei kurda. Jaanikaunapuu (Ciota nunnu) veetis ka kogu suve kasvukas, enamuse ajast just kedrikunakkuses maiside kõrval. A vot tal pole häda kedagi. Ta sai muidugi mitu mürgitamist kah krae vahele.
Eile tegin toataimedele ennetavat profülaktikat, said kõik kraanikausis vanni võtta. Eks ükspäev lasen törtsu mürki kah. Mõistlik ju oleks. Vastik paha putukas!

Huumor. Blogides käib ringi mingi meem, et missugune filminäitleja on kõige seksikam. Nojahh, eestimaised pikad pimedad õhtud, millega sa hing, end ikka lõbustad. Et mõtled, et üks on niisuke ja teine naasuke ja kui kätte saaks, et kellega ma siis nahistaks... :) ... ja niimoodi õhtast õhtasse. Hulka lõbusam on kohe.


Kolmapäev, 11. november 2009

Meile saabus külaline


Nässu jõudis meie majja.


Nüüd ta veidi puhkab jalga, naudib rahulikku maaelu, käib saunas, sööb pisut pirukaid, tegeleb natuke käsitööga, puhkab korralikult (sest eks ole ju tublisti rännatud) ja järgmisena suundub arvatavasti Järva-Jaani.


Neljapäev, 5. november 2009

Tegin üks õhta natuke fotokunsti




Ega see kunsti tegemine sel viisil just kõige paremini ei õnnestunud aga ... õhtu oli selline ... kuu poseeris. Spetsiaalselt.

Esmaspäev, 2. november 2009

Hea ja halb ehk sügisene stress


Mul pole eladeski sügiseti mingit stressi olnud. Aga nää - tänavaasta on. Ei tea, kas asi on pidevalt vihmastes ilmades vai lihtsalt selles, et ma olen nüüd ju juba umbes NELI aastat üksnes koduperenaine olnud... ja samas üritanud FIE-na rabada ... ahh, kes teab, eks kõik asjad kokku. Aga õigus on neil kes ütlevad, et stress saab ka positiivne olla. Kui inimene end halvasti tunneb, hakkab ta ju varem või hiljem sebima, et oma elust jälle täit rõõmu tunda. Muudab midagi vai kolib kuskile, läheb õppima, no ma ei tea, suundub poliitikasse? Astub kirikusse, abiellub, tapetseerib seinad ja läheb mõnd ammu unustatud sõbrannat vaatama. Mina otsustasin külaelu edendama hakata. :)))))
Ei midagi suurt ega katastroofilist, teede asfalteerimine ja laste kooli toimetamine jääb ikka vallavalitsuse tööks. Ma mõtlesin, et levitaks ja kontrolliks :) seda va käsitöö tegemist. Oma FIE-nduse saatsin poolest saadik kuu peale, ei ole võimalik pooleteistaastase lapse kõrvalt tööd teha. No ei ole lihtsalt, miskit pole parata! Tellimusi ehk võtan natuke vastu ja päkapikumaad lähen ka tegema aga muud küll suurt ette ei võta. Välja arvatud see pisiasi, et tekitasin ühe pisikese käsitööringi ja ühe küla sisese käsitööprojekti. Ikka hingele, ikka hingele! Kaua sa hing, ikka siin kodus istud, suppi keedad, koristad jne päevast päeva ja öösel kahh. Aeg ajalt peab kodunt välja minema ja tegema hoopis midagi muud kui tavaliselt teed. Eks neist käsitööprojektidest ja ringidest saab hiljem ka lugeda minu käsitööblogidest.
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°
Üle hulga aja anti ka meie aeda paar päikselist päeva ja ma kasutasin seda selleks, et meelde tuletada, et kuidas see fotografeerimine üldse käis: kiviktaimla on toredaid pussakaid täis.

Tegelikult peaks kogu aed olema üks suur kiviktaimla. Miks? A vat sellepärast, et need on ainsad taimed mis vilistavad eestimaisele kliimale ja on huvitavad nii külmal talvel kui ka vihmasel sügisel. (See suvi oli kogu aeg aias vilistamist kuulda)
Mairoosid on punaseks tõmbunud:


Varjupeenra trepp ootab riisujaid:


Kui fotot uurida, on näha trepi kõrval lehtede vahelt piilumas minu see aasta paljundatud helmikpööriseid. Kõik läksid ilusasti kasvama. Ka Mauruselt saadud punaselehelised on seal aga need istutati ju hiljem ja on väiksemad, ei paista nii hästi välja.
See ilus roosa täidisõieline kibuvits on ka sügiseti super-ilus! Kollane-kollane


Sügis on ilus. Aga karm ka ja tuletab üsna konkreetselt meelde, et inimene vajab elus püsimiseks peale lilleõite nuusutamise veel ka küttepuid, kartuleid, verivorsti, elektrit ja kindlat ja korralikku kuusissetulekut, pesumasinat ja mingisugune paras ports rõõmu ja naeru ja sooje villaseid sokke. Kui need asjad on olemas, võib sügis vihmutada ja talv külmetada, inimesega ei juhtu midagi hullu. Aamen.

Kolmapäev, 14. oktoober 2009

ON LINE küpsetamine on viidud edukalt lõpule!!!


See jäi mul küll telekast kõrvu, et nemad seal küpsetasid oma kooki 150° juures tund aega vist või natuke rohkem. Minul oli vist ahi liiga kuum.
Aga valmis ta sai:

Ja seest oli ilus kollane, kuigi koogi alumine keskmine osa pisut nätske (no liiga kuum ahi)


Aga maitse oli super! Vast ainult natuke liiga magus.
Multikas nad tegid glasuuri ka peale. Tuhksuhkur + pool sidruni mahl + paar spl vett. Segasid valmis ja määrisid juba jahtunud koogile.
Mina ei jõudnud mingit glasuuri tegema hakata, rahvas kattis juba lauda ja valas piima tassidesse. A nii oli ka hea. Eks ta magus oli niigi. Arvatavasti katsetan jälle ükspäev.
Multikas oli veel selline nipp, et kook jahtus mingil sõrestikul, nii et koogi alt ka vaba õhk oli. Öeldi, et nii ei vaju kook lössi. Minul seda sõrestikku pole, ei tea kas nüüd sellest ve aga vajus natuke lössi küll.

Aga ma arvan, et natuke retsepti täiustamist ja tasub proovida küll. Ja kaneeli vast polegi vaja. Sidrun ise juba andis nii hea meki.

Multika porgandikook.... ON LINE küpsetamine jälle


Eile sattusin telekast ühte vahvat multifilmi nägema. Kokandusalast. Tehti huvitavat porgandikooki. Kahjuks ei lasknud lapsed rahulikult vaadata, nii jäi pool retseptist väga segaseks.
Aga huvitav ta tundus, nii proovisin siiski.
Esimeses kausis on mul peene riiviga riivitud sidruni koor ja kõrvits.
Teises munavalgevaht kuuest munast, poole sidruni mahl, näputäis soola ja klaas suhkrut vahustatud tugevaks vahuks ja kolmandas kausis on 6 munakollast ja klaas suhkrut, samuti vahustatud.


Seejärel segasin kokku riivitud kraami munakollastevahuga, lisasin pool pakki koledat optima margariini (ma ütlesin mehele, et toogu normaalset, ta ei toonud!!!), veel lisasin tubli törtsu kartulitärklist ja klaasi jahu. Küpsetuspulbrit kah kahjuks kodus polnud. Sügine aeg, ahi muudkui köeb, miski muudkui küpseb ahjus, ikka saab otsa.
Viimasena segasin kokku munavalgevahu. Segasin ettevaatlikult läbi, kallasin saadud segu võiga ja jahuga määritud vormi ja ahju.
Praegu ootan siis. Kook ahjus.

Kui keegi teab, kuidas see koogiretsept tegelikult käis või kuda käima peaks, olge head, andke märku! Kirjutage mulle kommidesse või tehke oma blogisse postitus

PS.: õige retsept oli porgandite ja kaneeliga. Porgandeid mul polnud ja kaneel läks meelest ära


Esmaspäev, 12. oktoober 2009

Väike söögipaus lobamise vahele

Kui ma ei eksi, sajab meil lörtsi praegu.
Panen siia kirja viimase aja marineerimised, seda inffi on mul järgmine aasta jälle vaja.


Mõnda aega tagasi sai õel külas käidud. Sain sealt pirne ja arooniaid ja see on hea, sest meie pirnipuu on alles pisike ja kolm arooniat on pisemadki. Sai neid siis sisse tehtud. Nõnna nagu kunagi põhikoolis töpa tunnis õppisin. Et keetsin siirupi,
seal sees palju suhkrut,
üks kaneelikoort,
kolm-neli nelki.
Purki ja valmis! Korraks keerasin tagurpidi, vaatasin, et kuskilt miskit ei immitseks, öö otsa vannilina all soojas ja siis sahvrisse. (See viimane on Vanaema käest õpitud. Koolis kuumutati neid purke veel. Mina seda ei tee. No ei viitsi.)

Vot. A see aasta jäi pisut siirupit üle. Ja ma tegin ühe katse. Katse tulemus oli nii hea (kuigi vajab pisut täiustamist) , et väärib siia ka üles kribamist.
Too aeg oli mul parasjagu kurgipeenra koristus käsil. Sain sealt selle lõpukorjamise käigus kausitäie pisikesi kurke. Kõige väiksemad nagu naisterahva väike sõrm, väiksemadki veel.
Panin nad siis purki,
lisaks natuke tillivarsi,
mustsõstralehti,
üks küüneke küüslauku,
kaks pisikest tshillipiprakest,
ja tollesse siirupisse (koored ja nelgid muidugi korjasin välja) lisasin tsipa soola,
loorberit
ja piprateri ja vürtsiteri.
Keetsin, eemaldasin tulelt, lisasin törtsu äädikat
Kallasin siirupise marinaadi kurkidele peale
Lasin paar päeva seista jahedas ruumis
JUBE HEA asi kukkus välja.
Ainus viga ehk see, et suuremad kurgid ei jäänud nii krõmpsud kui väiksemad.

Ja veel üks asi! Tollesse punasesse potti, pooltäis seenemarinaadi, tuleb panna 2 spl äädikat. See aasta panin 3. Palju sai.

Pühapäev, 11. oktoober 2009

Jätkan ... ma see sügis nagu kana takkus, ...


... ikka samad teemad. Nüüd, näe, käin iga hommiku sedasama tünni fotografeerimas:

Täna oli ta siis niisugune.
Aina enam ja enam on öösiti külmakraade. Tea, kauaks seda jätkub siis? Et tuleb talv või ei tule?



Tegelikult pisut vara veel. Samas on see pori nii ära tüüdanud. Iga hommiku ja õhtu pese põrandaid. Fui.

Ettenähtud tööd on 99% otsas. Ainult kasvuhoone mürgitamine on veel jäänud.
Täna muldasin roose. Täitsa ilus on roosidega tegelda. Sebid seal ümber, katkud lehti ja kribid muru, a nemad lõhnatavad sind. Igaüks isemoodi. Ma täitsa hakkan aru saama, et miks neid roose niiväga armastatakse.

Üks päev käisin koos Väikese Abilisega haiglas allergiateste tegemas. Kuniks V. Abiline haigla lastemängutoas mänguasju revideeris, oli mul siis lõppude lõpuks aega läbi lugeda raamat "Unistuste aiad". Täitsa hea raamat. Minusugusele sobis väga. Minusugune- st. aiapidaja, kes vaevab oma pead aiakujunduse ja aia sisemise olemuse mõtetega. Nohh, et ikka seesama, et ma ei taha, et mu aed näeks välja nagu poe riiul või puukool (kuigi on paljusid puukoole, mis on oma kujunduselt SUPER!), vaid ikka nagu aed, tavaline aga samas eriline, omane, omane, omane aed.
Kui ma aias jalutan, eriti veel kui koos kellegagi, kes mu aias harva käib, ei tohi mu aed välja näha nagu mingi näitus. Muretult ja priskelt aia ääres laiutavad sügisastrid või sügisheleeniumid on minu meelest palju asjalikumad ja tõsiselt vaimustavad, kui mitu meetrit tühja mulda ja selle keskel üks kaugelt maalt toodud sordipuhas õnnetu, mida muudkui poputatakse ja poputatakse aga tema ikka vindub.

Kuidas siis kujundada oma aeda nii, et ise rahul oleks? Ja et ta täidaks kõiki nõudmisi, mis mul talle esitada on?

1. Lastele ja koertele palju jooksmis ja mänguruumi. See on lihtne. Muru. Ei mingeid peenraid ega kive ega ... ükskõik mida.
2. Tahan saada oma aiast igasugu maitsvaid söögipoolisi. Istandus on rajatud, õiges kohas ja õige süsteemiga. Ürdipeenar rajamisel, tundub, et areneb õiges suunas. Vaarikate ja maasikate ja pamplite jne peenrad rajamisel. Nende kasvuala jääb ürdipeenra ja istanduse vahele. Õunad, pirnid, ploomid, kirsid: olemas. Nüüd tuleb end ainult targemaks teha, et kuidas noore õunapuu võra tuleks kujundada.
3. Kogu aed peab olema võimalikult lihtsalt hooldatav. Sellele räägib vastu see, et aed on suur. Juba niitmisele läheb koletu aeg. Samuti pean lahti saama harjumusest tekitada pisikesi peenrajupikesi erinevatesse kohtadesse.
4. Aia värvigamma peab olema harmooniline aga samas meeldima kõigile minu aia elanikele. Keset suve teatas mees, et aias miskit ei õitse. Ma vastu, et mida juttu?! Õitsevad juuu! A mees vastu, et jamad värvid on. Ei ole kollast, ei ole punast! Punast on tõesti praegu nirult ja kollaseid õisi on aga nad on kõik kuidagi peidus, madalad või millegi muu varjus. Eks seda peab järgmine kevad üle vaatama. Isegi tulpidega on nii, et punaseõielised mõjuvad kui soolotaimed. Neid on lihtsalt nii vähe.
Ma siis mõtlesingi, et paneks mehe rõõmuks ühe Flammendantzi kasvama. Temale punast ja minule ronitaim. Hahaaa! Meeldiv ühendatud kasulikuga. Nohh, et mehele meeldivad need punased ja siis ta ei torise, et seina ääres miski ronib. Hahaaa!
5. Aias peaks olema seikluslik, seal võiks olla eri ruume, eraldatuid teistest ruumidest üksikute puude-põõsastega või hekkidega lausa, et aed oleks nagu pisike dzungel ja lastel seal vahva seigelda.
Tegemisel. Põõsakesed nii ruttu ei kasva, et viuhti ja kohe hekk valmis. Ka varjupeenar täidab seda seikluslikku ülesannet ja sain laste käest ka kiita nende treppide eest. Muudkui jooksid seal ja olid väga rahul.
6. Aias peaks taimed kasvama justkui oleks see nende looduslik kasvukoht. Vabalt vohamas üks konkreetne sort. Kui aiaruumi napib, siis vohabki, vot, ainult üks sort! Ei tohi välja katkuda, ei tohi asendada trobikonna eriliste ja imelistega. Nad lihtsalt ei pääse mõjule siis! Mis mõjule!? Nad ei pääse ju üldse kasvama! Ja peenar näeb välja nagu pudru ja kapsad.
7. Aias peab olema rahulik ja mõnus ja vaikne! Mõnusad kohad istumiseks, kus niisama vahtida, raamatut lugeda vai lausa silma looja lasta. Hea koht istumiseks ja kohvetamiseks kui keegi külla tuleb. Üks olemas (meie õunapuu all) ja teine tegemisel (too koht kus grillida ka saaks.) Suveköögi laadne koht. See enam nii vaikne koht nagu poleks.
8. Kollektsioon peab olema kui kollektsioon! Kui ma mõtlen kollektsioonide peale, tuleb mulle ikka Muhediku hostade peenar meelde. See on hea näide. Loomulikult ei pea iga kollektsioon olema omaette eraldatud, minu tulpidega nii läheks vast igavakski, aga mingi kord ja süsteem peaks ikka olema. Hea näide jälle: Köögikata kivisildid! Aga mul sobiksid taolised sildid vaid kiviktaimlasse, kus neid ka ei saa eriti kasutada, pole seal miskit suurt kollektsiooni just. Ja hea näide on veel ...

hmmmm
Jätkan hiljem
Mida oligi arvata

Laupäev, 10. oktoober 2009

No mis ma ütlesin !


Härmatisega kohe teine vaatepilt!


Ja üks teine uhke asi on meil veel õue peal:


Mädarõika lehepuhmad. Mulle õudsalt meeldivad.

Reede, 9. oktoober 2009

Vaese mehe lillekast


Nii.
Jutt jäi pooleli selle juures, et mina olen üks igavene koi ja ei raatsi oma kopkaid kokku koguda, et kastitäit eerikaid osta.
Ja üks pärastlõuna oli nagu tellitult soe ja mõnus, nii et suundusimegi metsa, täpsemini: rabasse.

Meie kodunt mitte just väga kaugel asub raba. Huvitav koht aga sageli me seal just ei käi, sest sissesõiduteel on puu ees ja inimesele keelusiltki välja pandud. Ju siis ei tohi. Aga me ei läinud sinna laamendama, nii et sealtmaalt, kus algasid juba suured turbaväljad, keerasime meie metsaserva.


See on üks ilus koht.


Ja nende vanade turbakaevandamisest jäänud kraavide vahel on palju hääd ja toredat. Seal kasvavad sinikad, seened ja pohlad. Pohli oli praegugi küll, kuigi külmanäpistatud marju. Lapsed korjasidki neid. Kui nad nägid, et mina marjade asemel hoopis igasugu taimi vaatan ja valin, hakkasid nemadki oma ämbrikesse igasugu puulehti, kõrsi ja oksakesi koguma. Vägeva saagi said igal juhul.


Seal kasvas päris palju igasugu huvitavaid samblaid ja samblikke aga neid ma loomulikult ei korjanud.


Aga nad olid ilusad.


Vahvad olid ka need kõrrelised-pussakad, pokud?


Tore jalutuskäik oli. Mees muidugi ei hoolinud kõiksugu kõrtest ja vartest, tema sai ühe poti jagu seeni.
Tagasiteel meil vedas! Tee peal lombis pidas luikede seltskond mkhm valimiskoosolekut. Kahjuks ei õnnestunud head fotot saada.


Neil oli omavahel palju juttu ja seletamist. Kui eemale lendasid, ühe kaugema lombi juurde, kus siis algas elav arutelu! Muudkui ajasid end jalgele püsti ja vehkisid tiibadega. Alles hiljem jõudis mulle kohale, et oleksin pidanud filmima.
Ilus.
Ja päev läks ses mõttes kah korda, et leidsin sealt kraavikallastel igasugu rohelist ja mitte-rohelist kraami oma lillekasti ja -tünni.
Tünnisisu pole esialgu mõtet kaugemalt pildistada. Taust on esialgu sama roheline kui tünngi.


Eks ootame lume ära. Tünni tõin ka ühe poku ja veel mingid vee-äärsed kõrrelised, need siis selleks, et miskit üle tünni serva ka tolkneks nagu ripptaim.
Kasti panin kanarbikku, natuke pohlavarsi, paar pisikest mändi ja mingid hästi vahvad kõrrelised jälle. Vist piipheinad mingid. A võib-olla pole ka. Siis ma vaatasin seda suht madalat ja läbinisti rohelist kompositsiooni ja mõtlesin, et ikka värvi on vaja. Et ikka peaks mõne eerika tooma. Punase st. roosa. Ja nii kui ma nondele värvidele mõtlesin, kohe meenus! Oh ma tola! Mul on ju miskit sobivat ja punast! Kukehari!


Murdsingi siis kukeharja puhmaist paar oksakest ja suskisin lillekasti. Väga ok tuli välja.
Siin siis nüüd pilk lähemalt, et nood kihvtid kõrrelised kah näha oleks.


Vat nii. Lillekast on valmis ja kopkad jäid ka taskusse alles. Iseasi kui meid nüüd vangi ei panda. Et metsaröövlid või nii.
Aga ilus päev oli ikkagi

Teisipäev, 6. oktoober 2009

Lapsed ja sügis ja lillekast ja aiafilosoofia


Pole see midagi niisama lihtne! Lapsed on omadega alles suves ega taha põrmugi leppida, et nüüd tuleb õues kuidagi teistmoodi mängida ja olla kui alles mõnda aega tagasi. Ikka nad tahavad veega solberdada ja on kole pahased kui näpud külmetama hakkavad. Ma pean siis kõik oma tegemised sinnapaika jätma ja nende näppe soojaks puhuma. Kindaid panna poleks suurt mõtet, mul polegi nii palju kindaid kui palju nemad suudaks neid märjaks ja poriseks teha. Aga igal juhul sain täna üht-teist siiski tehtud. Begooniamugulad ja daaliajuurikad on nüüd kuivas "laoruumis". Eks näeb, kuidas seekord see säilitamine edeneb. Ja see jube hernepeenar on ka tühi. 2-0 minu kasuks! Kuumaasika istutasin lillekastist peenrasse. Lillekastis ta arvatavasti ei säiluks. Külm võtaks ära. Heameelega istutaks sinna lillekasti eerikad. A kast suht suur ja eerikad suht kallid. Ühte poleks ju ka mõtet... Peab mõtlema, äkki kasvab meil metsas midagi potensiaalset ja sobilikku. Kanarbik? Pohlad vai leesikad? Mustikavarred?

Lastega on jah, nii, et muidu on hirmus kisa, et AI-AI me tahame õue. Viis minutit ollakse õues ja siis on, et AI-AI me oleme märjad, me tahame tuppa. Jama jahh, oleks vähemalt, et ei saja kogu aeg. Päike paistab, õues on soe aga välja minna ei saa, seal on märg nagu keset põhjamerd.
Aga jahh, eks me siis tuleme tuppa. Ronime magamistuppa tekki alla ja loeme koos neid raamatuid, mis suvel ripakile jäid.


Kummaline küll aga neile sobib samuti aiandusraamatuid lugeda. Eks seal ole palju pilte ka muidugi. Ja siis arutame, et milline pilt on ilus ja milline mitte. Tegelikus elus ma ei kritiseeriks vast ühtegi aeda välja arvatud mu enda oma muidugi. Teiste aedade kritiseerimine ongi kahtlane ettevõtmine, sest nad pole ju MINU aiad! Nad pole mulle loodud, elementaarne, et seal võib olla miskit, mis mulle ei istu vai muidu riivab silma.
Aga raamatupildi aedasid võib sakkida küll. Kuigi seda sageli just teha ei saa, sest raamatuis ju nii valitud fotod kõik. Ja siis teeme jälle plaane. Mulle meeldib plaane teha.
Oleme jõudnud oma aia planeerimisega nii kaugele, et hulgi enam mingeid taimi ei osta ega istuta. Nüüd on nii, et kui uued tulevad, on nad hoolega valitud kindlad sordid.
Näiteks jõudis eile kohale S.Savisaarelt tellitud Puschkinia scilloides var. Libanotica "Alba", harilik pushkiinia "Alba"


Ta on planeeritud valgesse aiaossa. Esimese talve elutseb küll meil siin maja ees. Küll meil saab järgmine kevad ikka palju valgeõielisi õitsejaid olema! See foto on nüüd pärit Savisaare kataloogist. Minu omad on nii soliidseilt õites loodetavasti järgmisel kevadel

Laupäev, 3. oktoober 2009

Külm tuli

Hommikul ärgates oli maa valge. Nii kaugele kui silm ulatus: valge.
Nii et lisandus uus töö:
11. daaliajuurikad maast üles ja varjupaika.

Vanade ülesannete kohta niipalju, et toataimed on korras, tulbisibulad maas ja kurgi-kõrvitsapeenar on talve tarvis ette valmistatud. Pablasin küll, et vahepeal on linnas käimist, et tulen sealt jälle posu sibulatega tagasi aga ei tulnud. Aeg on mind kui sibulakogujat rahulikumks teinud. Harva juhtub, et ostan ekspromt midagi. Rohkem on ikka nii, et tean juba ette, millist ma täpselt tahan ja vot siis asun seda konkreetset sibulasorti jahtima. Kollektsioon pole mul just teab kui suur aga ta on nö. teatud värvides ja sortides. Siin peab enne ikka nuputama pisut, et millised uued need üldse sobivad ja millised mitte.
Muu on veel ligadi-logadi. Aega justkui pole ja sellist tarmukust nagu kevadel oli, pole kah enam. Aga eks inimenegi ole ju looduse sünnitis, nii et vastu talve, kui saak juba salves, istub hoopis teleka ette rasva koguma. Pikaks talveks. Loodame, et see aasta ikka tuleb talve.

Teisipäev, 29. september 2009

Enne kui lumi maha tuleb ...

... on vaja ära teha järgmised tööd!:

1. kasvuhoone korda!
Viimased tomatid ja suvikõrvitsad ära korjata, muld välja, mürgitada.

2. Viimased tulbisordid maasse!
Platsid on 95% ette valmistatud, ainult vaja maha panna. Ainult enne seda on vaja lastele mingi tegevus vaja välja mõelda, muidu juhtub nii nagu eelmine kord, et panin madalama sordi kõrgemate selja taha. Lapsed muudkui sõelusid mul too päev jalus. Ausalt öelda, hea et niigi läits. Oleks miskit moodi hullemini ka võind minna.

3. Toalilled. Enamus toalilli suvitas õues. Osa neist on juba korda sätitult toas, osa ootab sauna eesruumis aknal. Palamuse laadalt lisandus toalillede seltskonda sõnajalg. Jõudsin taimevahetusele hilinenult ja seal ta ootas mind, kükitas pahase näoga kivi otsas. Aitähh tundmatule jagajale! Tema ja aaloe tarvis vaja poest spets turbasegu ka tuua. Igaks juhuks, sest ma pole varem sõnajalga kodus toas kasvatanud.

4. Kõrvitsa-kurgi peenrad. Vaja korda teha!

5. Niita on ka vaja, hein kipub juba kõrvadeni.

6. Roosid. Telekas öeldi, et alumised lehed tuleb ära näksida ja taime tuleks mullata kuiva mullaga. Mis mõte, et just kuiva? Vihma sajab ju kogu aeg?! A okay, muldame kuivaga. Ja siis las õitsevad jõuludeni. Nii öeldigi. Et mõnikord pidada õitsema.
Arvata võib, et muldan natuke ka muid klülmakartlikke, nagu näiteks plataane ja kuldvihmasid, osa neist panin talvituma ürdipeenrasse. Hea mugav koht.


8. Köögivilja kasvatamise koht tuleb üle vaadata, korda teha. Hernevarred ikka veel koristamata, eks seal ole muudki segadust. See on üldse kõige segasem koht aias.

9. Ja kui õues on kõik korras, jätkame toas. Lastetoas sai suurpuhastus juba tehtud aga elutuba on nagu küntud põld. Omast arust sai suvel koristatud ju ka aga praegu on küll selline tunne, et sai vist mingit haltuurat tehtud. See on see pooliku remondi süü. Jajahh, kõik on süüdi, välja arvatud mina, selle maja perenaine.
Kange tahtmine on minna tahatuppa ja tapeeti kratsima hakata. Ei tea, mis näo mees teeb kui tuleb koju ja tagatuba on elamiskõlbmatuks muudetud? Tema on ju see, kes peab selle siis jälle elamiskõlbulikuks tegema?
Et kuidas üldse peaks remonti tegema, nii et see tehtud ka saaks? Et kas (nagu HEA naine) ootaks paar aastat kuni abikaasa saab kõik oma mõtted ää mõlgutatud ja tuba mõõtnud ja materjalie kokku arvutanud jaa ... siis hakkame remontima või teeks (nii nagu TAVALINE naine) lihtsalt alguse ära. Mingite hormoonide mõjul läheks ükspäev närvi, lohistaks voodi ukseni (kaugemale ei jaksa juuuu!), viiks lillepotid teise tuppa ja kraabiks tapeedi maha. Tehtud! Ja siis (möirgab ja uriseb aga kaua see ikka kestab, eesti keskmine mees, see suht rahulik) vaadaku siis ise, et kuidas see korda saab.

Kindlasti jäi miskit kirja panemata. No umbes nädala pärast siis tshekib üle, et mis tehtud siis ja mis veel tegemata. Jõudu mulle!

Esmaspäev, 28. september 2009

Krüsanteemid ja pelargoonid (kopitud tekst)


KRÜSANTEEMID:

(kopitud tekst seemnemaailm.ee-st)

Püsik. Püstine, põõsasjas, juurevõsusid moodustav taim. Suurte täidisõitega efektne hübriid meelitab värvide mitmekesisusega. Nii talveaeda kui avamaale väikeste või suurte rühmadena koos dekoratiivsete okaspuudega. Vaevalt leidub teist lille, mis seisaks vaasis kauem värskena. 0,02 g.

Ajalugu: krüsanteemil on tuhandeaastane ajalugu. Pärit on nad Hiinast,aedvorme hakati kasvatama veel 551-487 aastal e.m.a. Siis viidi neid Jaapanisse kus neist said rahvuslilled. Euroopasse sattusid nad XVII saj,Venemaale XIX saj.keskel. Aretustööd tehti mitmes suunas. Jaapanis jagati nad söödavateks ja kibedateks. Hiinas kasvtati ravimtaimedena. Kuid kõige rohkem on hinnatud dekoratiivsed omadused js tuhsndete aastate aretustöö tulemusena on saadud tohutu hulk gruppe sorte ja vorme. Mitmeaastastel krüsanteemidel on liik Dendrothema (DC.) Des Moul.Korea krüsanteemid (Chrysanthemum x koreanum Makai). Tema sordid erinevad õitsemisaja poolest, kõrguse poolest keel ja putkõite värvuse poolest. Kasvavad avamaal hästi isegi Eesti tingimustes. Õite suuruse järgi jagatakse nad väikeseõielised-õie läbimõõt kuni 10 sm ja suureõielised läbimõõt üle 10sm. Väikeseõielised on ühe ja kaherealised, äärmised keelõied on asetunud 1-2 reana, keskel on palju putkõisi; poolkäharad- kolm ja rohkem rida keelõisi ääres anemooni laadsed-üks või mitu rida keelõisi ääres; pompoonõielised-õisik on 2-3 sm mis koosneb paljudest keelõitest mis on erineva vormiga ja mõõtmetega, keskel vähe putkõisi. Kõrguse järgi jagatakse: madalakasvulised kõrgusega kuni 30 sm, keskmised kuni 50 sm ja kõrged kuni 1 meeter.
Korea krüsanteemid õitsevad kaua ning tänapäevased sordid võivad õitseda üle 4 kuu. Varased ühekordsed ja poolkäharad annavad seemet.
Kasvuala:
krüsanteem on väga nõudlik taim. Heaks kasvuks, arenguks ja iluks vajavad nad soojust valgust (vähemalt 5 tundi päikest päevas). Krüsanteemid ei talu liigvett ja ei talu varju.
Muld: peab olema kobe, vett läbilaskev, rikas orgaanika poolest,vähe happeline (ph 5,5,-7). Et valmistada sellist pinnast lisage sinna komposti ja kuiva lehmasõnnikut. Üleväetatud mullas muutuvad taimed lopsakaks kuid õitsevad vähe. Peale selle on vaja kindlasti head drenaazi liigne vesi mõjub halvasti talvitumisele. Selleks lidage mõned ämbritäied jämedat liiva. Parem on taimed istutada kõrgematele aladele, et hoida ära liigvett.
Istutus: istutusmaterjal saadakse juba tavaliselt juurtega. Taimed istutatakse avamaale mais või juuni alguses peale öökülmade möödumist. Istutada tuleks sortide kaupa märkides nad eelnevalt ära etikettidega. Parem on aedkrüsanteeme istutada kevadel. Istutuskeem: lõikekrüsanteemidel 30x30sm aga laiuvatel (Kristall, Roseta tütar) tuleb vahekaugust suurendada 10 sm võrra. Istutamisel peab olema suur mullapall juurte ümber.Istikuid hoitakse kilekottides. Ärge istutage taimi sügisel, kui nad õitsevad oktoobris. Need taimed hävivad. Kui te ostsite taimed sügisel septembris-oktoobris ärge viige neid avamaale. Säilitage neid kuivas keldris kus te hoiate köögivilja nad ei talu niiskust. Hooldus: ühel kohal kasvavad 2-3 aastat. Peale istutamist tuleb kobestada kuna toimub juurestiku areng ning maa-alused risoomid mille toel taim moodustab põõsa. Seejärel tuleb kobestamine lõpetada. Nad armastavad multsimist see aitab ära hoida seenhaigusi. Selleks sobivad hästi männi okkad, mis hoiavad ära ka seenhaigusi. Samuti sobib männikoor ja kaera põhk.
Krüsanteemid kasvavad ruttu. Lühikese ajaga saab pistikust põõsas, õitseb ja lõpetab vegetatsiooni perioodi. Ta vajab tihti väetamist. Esimene väetamine tehakse lämmastikväetisega kui pistikud on juurdunud ja alustanud kasvamist. Järgmine 10-15 päeva pärast lehma või linnusõnniku leotisega. Pungade moodustamise ajal anda fosfor-kaali väetist. Paljudel ilmuvad pungad kohe peale istutamist. Neid töödeldakse, et anda neile jõudu. Võsutamist tehakse juunikuu jooksul et taim paremini areneks ja õitseks. Viimase väetamise ja õitsemise vahe peab olema 30 päeva. Massiline õitsemine algab augusti lõpus-septembris. Mõned sordid varem või hiljem. Kõige varem alustavad madalad ja kõige hiljem kõrged oktoobri alguses. Peale esimesi öökülmi tuleb nad tagasi lõigata. Lõikus võib olla kõrge või madal kohe juure lähedalt. Põõsas kaetakse kuid kate ei tohi olla liiga tihe ja raske. Enne tuleks mullata mulla või turbaga (ph 6,5-7) ja liivaga. Kevadel kui nad kasvu alustavad tuleb vanad pealsed eemaldada, keskmine vars välja keerata. Taime kasv toimub risoomide arvel. Iga kole aasta tagant põõsas jagada. Soojanõudlikud käharad hilised sordid tuleb talveks välja kaevata ja hoida keldris t*-il +2..+6*C, valges ja õhuniiskus peaks olema 80%.
Paljundamine: tavaliselt põõsa jaotamisega ja pistikutega. Pistikud tuleb võtta kevadel kui t* on 21..26*C. Taimed peavad olema 15-20 sm kõrgused lõigake neilt ära võrsed (8-10sm) võtke neilt ära alumised lehed, asetage pikeerkasti niiskesse mulda, hoidke muld niiske ning viige õue kohta, kus pole tuult ega vihma. Külma ilmaga viige kasvuhoonesse. 2 nädalaga nad juurduvad ning nad võib välja istutada. Taimed õitsevad novembrini, kõige kauem varased sordid mis jõuavad avada kõik õiepungad.


PELARGOONID:
(kopitud tekst)

Igal suvel viskan nad välja suvitama, igal sügisel toon tuppa, lasen neil rahulikult õitseda (peale tuppa toomist õitsevad eriti meeleldi) ning umbes veebruaris nudin nad ära (jätan kahe lehekesega tüükad).Seejärel istutan värskesse mulda ümber. Ja nii kogu aeg, ei mingit erilist muret.
Tõsi, talvituvad nad maakodus, kus talvel on keskmine temp. +15, elamiseks vähe, aga paistab, et lilledele sobib.

Krüsanteemid


Saigi siis Paunvere Suurel Väljanäitusel ja laadal ära käidud. Hea laat oli. Suur ja asjalik. Nagu ikka.
Ostsin omale ühed krüsanteemid, ikka selleks, et hakata pead valutama sel teemal, et kuidas neid ületalve hoida. Mu vanaemal kasvasid ka ühed helelillad krüsanteemid aianurgas, talvitusid maas, ei taritud kuskile keldrisse. Vanaema lemmikud olid. Aga ma vist ikka viin selle iluduse keldrisse ja nuputan ka välja, et kuidas sealt pistikuid saaks. Oleks ju igati potensiaalne taim pärast tulpe.
Nii et hoidkem tollele punasele iludusele pöialt, et ta ikka vastu peaks siin minu juures.

Neljapäev, 24. september 2009

Peab hakkama vist otsi kokku tõmbama

Tulbisibulaäri olen igal juhul lõpetanud. Viimased ülearused viisin naabrinaine I.-le, tegime nö. natuuravahetust. Mina talle sibulaid, tema mulle kurki.
Väga hea vahetus. Sain siis minagi natuke hapukurki tehtud, muidu oleks täitsa ilma jäänud. Ilmad on jahedad, ega sealt peenrast ei tule enam midagi.
Seetõttu otsustasin ka kõrvitsad tuppa tuua. Võimalik, et vara veel, et jagub sooje ilmu aga ma ei viitsi riskida. Külmanäpistust saanud kõrvits ei taha eriti hästi säilida. Et parem korjan ära ja rahu majas. Vihma ka sajab kogu aeg, sellist mõnusat aias toimetamise ilma nagu polegi eriti.
Aga siin mu saak on siis:


Päris uhke, mis?
Need rohekashallikate sordinimi on "Sdobnaja põshka", roheline triipudega on "Zimnaja sladkaja", oranzid on need pähklimaitselised, teist aastat juba meie aias aga need piklikud, vot need on mulle üllatuseks. Niisukesi imevigureid ma oodata ei osanud.


Nüüd nö. praktikas, kus kõrvitsad laua peal reas, ma neil kahel sordil pealtnäha küll vahet ei tee. Aga kui katki lõigata ja hammustada, siis on vahe küll. Muskatnaja on rohkem kõrvitsa moodi, pisut kiuline, maitselt kuidagi jahusem. Metsapähklikõrvitsal pole üldse mingeid kiude, ta on kõva, teda on isegi raske koorida, nagu pliiatsit teritaks. Aga maitse on nämm, see kõrvits on issanda kingitus neile, kes armastavad õhtuti teleka ees midagi näksida aga samas on juba mõlemad ülekaalulised (minust ja mu mehest on jutt siis)

Pärast kirjutan veel pisut neist seemneist. Mu lapsed kiusavad mind praegu, ei saa kirjutada, urrrrr.



Pühapäev, 20. september 2009

Nagu Tallinna linn...


... ehk valgustaks tagamaid, et misasja ma siin viimasel ajal soiun, et miskit tehtud ei saa jms.
No vat. Ja alustama peaks sellest va peenrast, mis mul seal maja nurga juures pooleli jäi.
See pojengi-roosi-tulbi peenar on nagu Tallinna linn, ei saa iialgi valmis! Aga igal juhul me üritame ja pingeline ehitustöö, täpsemalt öeldes kaeve-, kobestus- ja künnitööd käivad juba pikemat aega. Lastega koos toimetades on tõesti nii, et iial ei tea kuidas päev õnnestub. Ükspäev edeneb töö ilusasti, mõni teine päev, nagu täna näiteks, jäävad tööd üsna pisukesteks. Enamuse ajast otsime hoopis kadunud kummikut, last või labidat.


Täna istutati maasse lauk Mount Everest, valged liiliaõielised ja White parrot tulbid. Need siis valgesse peenrasse.
Pojengi-roosi-tulbi peenra ühte otsa Weber's parrot ja teise otsa liiliaõieline Elegant Lady ja õuepealsesse U-peenrasse Orange Favourite ja hüatsindid.
See oli nüüd endale meelespeaks.
Midagi on siiski roosi-pojengi-tulbipeenras toimunud kah. Peenraäär sai valmis:


Kaua tehtud, kaunikene. Vähemalt ma ise arvan nii. Ja vaade teiselt poolt:


Veel ilusam!
Seekord oli Väike Poiss kivide tassimisel abis. Ta läks kohe nii hoogu, et lammutas mul pool seda piiret ära ja siis ladusime jälle üles ja siis lammutasime ja ...
ja vaade kaugemalt kah:


Kaugemalt foto tegin seepärast, et oleks aru saada minu kiviaiapeenrast. Kõrgpeenar saunaakna all on ju samuti osa sellest.
Algselt oli ikka plaan pildistada seda peenart alles siis kui kogu peenar ikka valmis on aga kuna arvata võib, et enne järgmise aasta maikuud ta ei valmigi, 100% kindel, siis tegingi pildid kohe ära. Praegu mu põhitöö ongi kaevamine seal kiviaia taga kujult pisut lopergusel kolmnurksel platsil. See on päris tüse töö, hoolimata sellest, et tegelikult olen seal sudinud juba kevadest saadik. Seal on ju kaks roosi, Linderhof ja Cisterciens. Siis kolisin kevadel sinna ka oma roosaõielise robiinia. Kahtlesin küll, et kuidas talle sobib niimoodi poolest saadik sirelipõõsas kasvada aga tundub, et meeldib küll. Ta on selle suvega päris ilusaks ja suureks kasvanud. Veel on seal 4 pojengi: Nymph, naabrinaise käest saadud tumepunane, Krinkled White ja Do Tell. ûlejäänud ruum jääb tulpidele. Ah jaa, üks hosta, Wide Brim leidis ka sinna koha. Ja siis on seal veel too roosaõieline astilbe, natike krookuseid (Pickwick) ja natike sügislilli ja natike kurerehasid. Ja kõige domineerivam siiani veel on seal peenras mairoos. Enam ma tal seal laiutada ei luba, enamuse kaevasin välja ja asustasin valgesse aiaossa ümber, järgi jäänud põõsatutte pügan. Pügan seetõttu, et ülejäänud taimne rahvas ka päikest saaks. Ja pügatuna on mairoos minu meelest sama tore kui ka laiutava ja metsikuna. Ainuke asi, mis kehva on, ongi see, et mairoose säilitades on see kaevamine seal nii pikaldane
°°°°°°°°°°°°°°°
Nii et jahh. Me muudkui teeme ja teeme, aga valmis ei saa suurt midagi. Ja nõustun 100% Thela jutuga , aia loomine pole mitte vähemtähtis ja annab oma loojale võib-olla rohkemgi just luues.
°°°°°°°°°°°°°°°
Aga samas ma ka juba kujutlen, et mismoodi järgmisel aastal seal peenra kõrval istume ja kohvetame ja koogitame ja imetleme, et ohh, millised tulbid ja ohh, millised pojengid ja ahhhh, millised roosid.
Jah. Ja niimoodi suvi otsa!
Nii et eesmärk, EESMÄRK!, vot eesmärk, et milleks meile seda aeda üldse vaja on, see on ka tähtis!

Reede, 18. september 2009

Enesekriitiline moment

Eile sobrasin pisut netis, tegin plaane ja nuumasin silma. Eks ma mõtlesin ikka nende va tulpide peale. Et kuidas neid peenardesse panna, et mis stiilis. Leidsin hulga huvitavaid aedu. Vaatasin neid prohvide kujundatuid aedu ja teisi ilusamaid ja paremaid ja jõudsin järeldusele, et olen ikka paras äpu veel aiandusmaailmas. Muidugi vajab iluaed suurt hoolt, see võtab aega ja vot seda aega meil napib. Kui tahetakse ikka nii suurt aeda majandada nagu mul, peaks kogu aeg, 24/7 kääride, kõbla või niidukiga mööda aeda ringi sebima. Ohh jahh
Eile leidsin tunnikese vihmavaba ja muidu vaba aja ja mis ma valmis sain siis? Panin ühe tulbisordi maha, sinna rooside Westerlandi ja Angela vahele. Ja teiseks kraapisin valmis pool meetrit peenra serva. Kõigest! Üks sort ja pool meetrit!
Takkapihta avastasin, et üks tulbisort on kadunud. Apricot beauty, varane lihtõieline. Deem! Kuskil pole! Ma tean, et ma võtsin ta üles! A kuhu ma ta panin siis?
Ma peaks vist oma aiablogi pealkirja ära vahetama. "Äpu toimetab" näiteks. Või siis "Naine kütab sauna ja solgib aias"

Pühapäev, 13. september 2009

Nn. vana-taluaia tulbid ja mis ma nägin telekast ja kes meie, aednikud, üldse oleme?


Saage tuttavaks, need on minu nn. vana-taluaia tulbid:




Eks neid on mul veel aga pilte pole, et eksponeerida.
Ma olen ses suhtes kehva kollektsionäär, et mul on terve posu tulpe, mida ma hoolega hoian ja sussutan aga millede nimesid ma ei tea. Enamik neist nimetutest sain omale koos aiaga 13 aastat tagasi. Osade nimesid annab välja peilida, osade nimed jäävadki saladuseks.

PS. Eile sattusin kogemata telekast seda va "Õnne 13" sarja vaatama. Hea seriaal, ainus eesti seriaalidest, mis hea on, muideks, mu meelest. Aga ma olen tänu lastele telekast nii võõrdunud, et ega ilma filmita, mis paksult tulpe täis, mind teleka ette ei saa. See aed seal, kus võtted toimusid, oli vist Teet Kallase aed. Kindlalt ei tea aga oletatavasti. Jube ilus oli. Pärast öö otsa mõtlesin nende tulbipeenarde peale seal seriaalis. Minul nii palju sorte küll ei ole. Aga tahaks. Tahaks-tahaks-tahaks. Tahaks, et mul oleks üüratu palju raha, siis taoks selle kõik omale aeda sisse. Miljon. Ei tea, äkki jääks väheks?
:)
Ma siin üldse olen mõelnud, et mis aednikud me sellised üldse oleme. Palju on blogidest ja foorumitest lugeda, et näe, muudkui ostsin jälle midagi. Et muudkui ostan ja ostan. Ma ise ka muidugi. Ka see sügis hankisin jälle uusi sibulaid ja ma tunnen, et sellest on vähe. Veel on vaja! Mis see siis on? Aednik ühendatud shoppaja? Poodlev aiapidaja? Hää küll, uusi sorte on ikka vaja. Huvitav on, ei jää üksluiseks. Aga kas ikka nii palju? Et mis siis nagu aias see tähtsam moment on?
Ja see pole kellelegi vast saladuseks, et aednikud võivad oma taimede tarimisega ühest riigist teise paksu pahandust teha (Kõige eredam näide on Sosnovski karuputk)
Nojahh, ja need haigused, mida taimedega edasi-tagasi taritakse kuna ei raatsita haiget taime ära hävitada? (Tulpide puhul vast kõige hullem on see viiruslik kirjuõielisus)
Äkki peaks omale ühe sangpommi selle käe külge riputama mis liiga kergelt karmanist raha kipub välja ajama kui mingeid sibulaid juhtun nägema.

Filosoofiat aednikele pühapäeva hommikukohvi kõrvale.
Jajaa.

PS.: see viimane jutt polnud mõeldud neile, kes mulle mingeid sibulaid tahavad pakkuda/ müüa. Ma siin niisama... natukene ... see läheb üle...

Reede, 11. september 2009

Marjakorjamine kui nõelravi ja magus plaan hellitamiseks üle talve.


Täna saime näppudele nõelravi. Korjasime nimelt astelpaju marju. Praegugi on näpud nii ai-ai.
Ilm oli ilus päikseline, just selline paras marjakorjamise ilm. Pealelõunat kogusin kõik oma lapsed kokku ja suundusime oma istandikku.
Muidu oli ju mõnus, päike soojendas toredasti, linnukesed vidistasid ja päris vahva oli koos seal aega veeta. Korjama pidime küll suure Poisiga kahekesi kuid pisemad tulid meile veendunult appi ja eriti tubli oli Väike Abiline. Uskumatult tubli! Astelpajud ju torgivad, marjad lähevad katki, vahepeal pritsis mahl silma aga hoolimata kõigest neist ebameeldivustest noppis ta hoolega marju ja oli suureks abiks.
Seekord siis aurutan marjad mahlaks. Kõige lihtsam meetod. Veel lihtsam on muidugi nad sügavkülma panna aga palju sinna ikka mahub.


Pärast võrdlesime, et kelle sõrmed on hullemini pinde täis ja vettinud. No eks kõigil võrdselt. Päris jube töö, ausalt öelda. Naabriproua V. käis vahepeal juttu puhumas. Pakkusin talle ka, et korjaku kui tahab, et head maitse- ja raviomadused ja puha aga tema vangutas pead, avaldas meile sihandese tüseda töö puhul kaastunnet ja ei tahtnud mitte käsi sellesse kahtlasesse põõsasse torgata. Eks meil oli korjamine juba lõpupoole, olime üsna tüdinud ja nägime vist üsna haledad välja. Korjates arutasime ja tuletasime meelde veel igasuguseid astelpaju korjamise süsteeme. Üks variant on, et lina maha ja siis peksad kaikaga mööda tüve. Pole proovinud ja mõtet polekski, sest need marjad niisama lihtsalt, palja raputamise peale maha ei kuku. Korjamata marjad püsivad kindlalt kevadeni okste küljes. Ja siis olen telekast veel näinud seda varianti, et oksi kus marjad küljes rulliti pesurulliga. Pole ka proovinud. No sõstardega katsetasime pisut, minu meelest läks kõik hea kraam kusagile raisku.
Rohkem meetodeid ei tea. No kolmas meetod on tegelikult veel ka. Sihuke meetod, et nüüd ootame nädalakese kuni sõrmeotsad enam ei kirvenda ja siis korjame uuesti. Kambakesi saab päris suure portsu korraga kätte.

Viimasel ajal on kogu aeg nii kiire. Valmistun laadaks. St. õmblen iga vaba hetke. Kui aga ilm on nii ilus nagu näiteks täna oli, tuleb siiski õmblustöö kõrvale heita ja sisustada päev igasugu korjamistega. Need tegevused, nii õmblemine kui korjamine soodustavad kõikvõimalike plaanide tegemist. Et mis sa seal põõsas sahistades ikka muud teed kui kirud okkaid ja ise haud peas salapäraseid plaane. Ilusaid plaanikesi, et kuidas kujundada aeda või et kuidas tulevast tiiki ehitama hakata. See tegevus jääb raudselt järgmisesse kevadesse. Ei usu mina, et sügisel aega selle jaoks leitakse. Aga plaane võib ikka teha. Klõpsisin siis ühe pildi tulevase tiigi asukohast:


Siin on siis pikkupidi näha kiviaia peenar. Otse tiigi kõrvale jääb siis see ala, kus see aasta miskit ei tehtud. Järgmine aasta aga tuleb seal suur ümberkorraldus. Kivid välja, umbrohi minema, auk tiigi jaoks, kivid tagasi ja siis taimed. Kõrgemale kaldale jäävad madalad põõsad, mõni pojeng ja juba praegu on seal platsi peal paigas leinavormis läätspuu ja roos Lucia. Põõsad ja pojengid tulevad hiljem seltsi. Põõsaid on mul olemas juba mitmeid: kolm erisugust enelat, kaks põõsasmaranat, kera-elupuu ja kääbusmägimänd. No neist ma valin, et mida võtta, mida jätta.
Teisele poole, kuhu on planeeritud ka madalam kallas, sinna mul kindlaid püsiku ideid pole veel. Nimelt ei hakka meie tiigile mitte miski varju andma. Ta jääb täitsa lagedale, tuulte ja päikese käsutada. Nii et ma pean hoolega uurima, et millised vee-püsikud üldse lepivad sellise tiigiga. Hostad ju kindlasti mitte. Aga hundinuiale sobiks vast küll.
Jajahh.
Eks selleks ongi mõeldud selline aeg nagu talv. Et kui väljas tuiskab, siis otsin välja oma raamatud ja sobran netis ja peilin välja kõige sobilikumad taimed. Kõige sobilikumad meie kliimasse, kõige leplikumad ja lihtsamad. Taimedega seal eksperimenteerima vast ei hakka. Esialgu on tiik ise kõikse suurem eksperiment üldse.
Kõik nõuanded ja soovitused on teretulnud!