Neljapäev, 31. detsember 2015

Vaatluspraktika ja kassisaaga ehk vana aasta läheb minema.

Rahulik aasta oli. Vääga-vääga rahulik. (Sihilikud kirjavead - näitavad meeleolu.) Misasja me siis aasta otsa tegime? Põhiliselt istusime paigal, vaatlesime ümbrust, jälgisime aeda ja maja sisemust. Vaatluspraktika. Tarka midagi ei teinud. Suurt ka mitte midagi. Küll aga sai tehtud valmis üks esialgu väike inimene ja mõningaid järeldusi aia arengu suhtes. Plaan oli küll, et kui koju jään, et oi, küll ma siis koristan ja mööbeldan ja teen kõike seda, mida tööl käiv inimene muudkui viskab homse varna, et ei jõua. Aga need asjad on ikka tegemata. Tekib kahtlus, et äkki neid asju siis polegi üldse vaja teha? Miks vaevata end tühi-tähiga?
Aga, nagu öeldud, sai tehtud üks inimene ja see inimene tuli meil hästi välja:


... ja valmis sai ometigi see suur villane tekk, mida ma siin juba pikka aega kudusin:



ja aias sai sipelgatega sõditud ja see sõda jätkub. Meie maa peal on juba kaks uut pesaalget olemas. Aga neid pisikesi on lihtne likvideerida. Ja ainus taimedesse puutuv järeldus vaatluspraktika tulemusena on, et maja servas olev vabakujulisest sirelihekist saab tasapisi korralikult trimmitud loogeline madal hekk. Uued sirelid mõned meetrid eemal krundi piiril on juba eristatavad muust murust, neist saab siis uus vabakujuline. Foto tehtud sügisel.


Vana vabakujuline sirelihekk on veel poolest saadik alles ja poolest saadik juba madalaks vormitud. Madala trimmitud heki sisse jääb uhkelt soleerima meie tubli robiinia. Tegi sel aastal ühe pojukese ka, see jääb naabritele nagu juba enne oli kokku lepitud.
Palju sai pildistatud. Loodus- ja aiavaateid, loomi ja lapsi aga fotod jäävad kõik kodusesse arhiivi. Ei ole mul praegu aega neid kusagile blogida ega isegi mitte aru saada, et mida ja milleks ma pildistan. Eks järgmisel aastal sirvib neid.
Mis puutub loomadesse, tutvusime see aasta rebastega ja sain ühe foto kah ühest punakuuest, kui ta meie maja kõrvale kibuvitsapõõsasse elama asus.


See oli üks nälga jäänud pojuke. Aga metsloom ikka. Toitsime tal kõhu täis ja mees viis ta vähe kaugemale metsa. Paar päeva hiljem said ka naabrid niimoodi ühe repsu metsa toimetada. Ai, neid tegelasi on palju meie kandis.

Ja nüüd kassilugu:
Tema on meie umbes 8-kilone ja 8-aastane Kreisi ja ta on mulle tubli modell olnud viimasel ajal.



Järgmine foto on eriti tore. Kreisi armastab meil külmiku otsas magada. Seal on hea, koer ei sega ja on alati kohe teada, kui perenaine külmkapi ukse lahti teeb.






Magab, sööb, magab, sööb. Öösiti käib kuskil ära.
Selline kass.
Aitab kassist!

Ilusat aastavahetust kõigile minu blogi lugejatele! Ja uut aastat veel paremat, ilusamat ja tegusamat! Et tormid teid ei murraks ja alati leiduks aega mängida pilli, laulda või lugusid jutustada! Saluut!







Teisipäev, 15. detsember 2015

Akvarellitehnika

Tuli ka lõpuks vähe lund. Vähe aga piisavalt, et pori kinni katta. Täna, õue jalutama minnes, meenus mul kunagine kunstiõpetaja õpetus - et ärge segage värve, pilt muutub poriseks. Täna hommikul tundus, et ka loodus on lõppude lõpuks õpetust saanud ja andis imetlemiseks oma parimad tööd:





Pühapäev, 29. november 2015

Kas naised saunas üldse räägivad?

Ei nad räägi. Nad sulistavad. Nad lobistavad. Nad puristavad. Ja naeravad täiest kõrist. Saun on super!
Peale sauna sidrunikeeks - viuhti - ahju ja hilissügis oma pimeduse ja tuuleiilidega on kukepea. Püha piparkooki teilegi!


Teisipäev, 3. november 2015

Täna selgub tõde. (Uus ja parandatud trükk)

Jaa-jaa. Ei jää enam miskit vaka alla.
Juba me tegutseme.

Plaanisin küll tõe paljastada eile õhtul aga kui arvutisse ei pääse, siis arvutisse ei pääse.
Tõde selgub nüüd - hommikul.

Nimelt avastasin eile hommikul, et minu viigikaktusel on üks kõrv natuke haige ja lõikasin selle kõrva lihtsalt ära.


Suvel ümberistutuste aegu mekkisin agaavi, ei olnud suurem asi. Võiks öelda, et nõgese ja shampuse vahepealne asi oli. Ei soovita. Viigikaktus olla ka söödav. Uurisin retsepte ja olin tiba kriitiline - kui su supis on kanaliha, tomatit jms, siis mida saab juurde pakkuda üks kaktuseviil?
Kui ma selle viilu sain puhastatud (ai, okkad) ja "fileeritud" (ai okkad) jäi sealt suht vähe järele. Kaktus on ju suht kokku tõmmanud end juba. Aga maitse oli täitsa ok. Meenutas avokaadot aga ei olnud selline rasvane.  (Ai okkad - paar tükki jäi pöidlasse)
Nii et kui hästi läheb ja minu Kaku ka liiga suureks kasvab, siis on teada, mida ma temaga teen - ära söön!
Aga seni näksime õunakooki (no meil on peaaegu iga päev see kakuke laual), õunakoogihooaeg ju. Kui üks maitse tüütama hakkab, tuleb vaid lisada mingit uut maitseainet või külma  jäätist kuumale koogile ja ... pikaks talveperioodiks peab ju natuke priskust kasvatama.


Laupäev, 24. oktoober 2015

Täna ...


... oli üle jupi aja üks soe hommik. Täiesti suve tunne tekkis. Nii kui hommikul uksest õue sain (nii 9 paiku) kargasin kohe tuppa tagasi - fotoka järgi. No kus päike oma valgusega tegi värve ja varjundeid! Esimesel fotol need kollakad täpid on sääsed. Tee foto suuremaks, isegi tiivad ja jalad jäid peale!
Järgmised fotod on tehtud mõni tund hiljem. Ilm oli soe. Lapsed olid täitsa rõõmsalt nõus viimaseid õunu puu alt ära korjama ja lehti tahtsid kohe täiesti omaalgatuslikult riisuda. Vaat, mis üks päiksega päev teeb.



Hommikul käisin ka koeraga loomaarsti juures ära. Üks tavapärane vaktsineerimine ja kõrvade kontroll. Õnneks polnud kõrvades midagi hullu, ühes kõrvas kerge põletik, saame nädalajagu kõrvu puhastada lihtsalt. Aga arst vaatas küll meid nagu kahte lollakat - unustasin koera kaelarihma koju, ta meil kodus ju ei kanna seda mikskipärast. Ma ise ka ei tea, et miks. No ja siis ma tassisin teda pool aega seal süles. Noh, et kes teab... äkki ehmatab linnas millestki ja paneb kuskile ajama - eks otsi teda siis. Aga hea meel, et käidud sai, oli ju ammu plaanis. Ja hea meel, et seal kõrvas midagi hullemat ei olnud. Nüüd on kõrvas rohi ja loomal jälle mõlemad kõrvad kikkis.




Sellise valgusega, nagu täna oli, on lust pilte teha. Minu piimalill, mis jäi tänavu toestamata, on laialivalgunult rohkem kui poolteist meetrit lai. Aga seda mittetoestamise eksperimenti ma järgmine aasta enam ei tee. Toestatult on ta ikka hulka ilusam.


Kukeharjad on külmadega lilladeks tõmbunud. Siberi iiriste mõõkjate lehtede puntrad on ka huvitavalt kirjud. Minu suured lemmikud ka sügisel:


Hea, et ikka vahest sooja ka antakse. Muidu peab end mingis kastis soojendama.


Laupäev, 17. oktoober 2015

Aasta siis oli 85 ...

Mõnikord võib muidugi koristada tube ja kappe ja kapialuseid. Aga kui selle koristamise käigus leitakse mingi 30 aastat vana joonistusvihik, siis tuleb koristamine muidugi katkestada. Vat siis mida mina 30 aastat tagasi tegin:


Ma olin siis 13 aastat vana, veetsin suve maal ja läksin tädile virisema, et mul on niiiii iiiiigav! Tädi suunas mu sujuvalt koos taimede välimäärajaga heinamaale. Ja kujutate ette, see puberteet-mina veetis pool suve õndsalt nina raamatus. Neid vihikuid sai mul terve ports, enamik on kahjuks hävinud igasuguste kolimistega. Selle viimase talletan siia blogisse. Ei tea, mis selle paberkandjal eksemplariga teha? Kinkida muuseumile, et mida nõukogudeaegne pubekas suviti tegi või?









Hommikused jalutuskäigud


Kui inimene istub oma neljanda lapsega kodus ja üritab imikust tasapisi inimest teha, omab ta juba piisavalt tarkust ja kogemusi, et panna tegevused tähtsuse järjekorda. Nii, et kui me hommikul ärkame, on kõige tähtsam, et mina saaks juua oma hommikuteed või kohvi KUUMALT. See on tähtis jah. Mul on nende ärajahtunud lögadest kõrini. Nii et kui Pesamuna hommikul ärkab, naeratab ta mulle kõigepealt umbes pool tundi. Mina joon oma kuuma jooki ja naeratan vastu. Siis me mängime natuke ja pärast seda läheme õue. Tuba jääb segamini, sest see EI OLE TÄHTIS. Tubasid võib elu aeg koristada, need ei jookse kusagile. Me paneme riidesse ja lähme õue jalutama. Minu meelest see niivõrd tähtis pole aga koera ja Pesamuna meelerst on. Koera meelest eriti, sest muidu meil ju koeraga hommikuti jalutamise kommet pole olnud. Nüüd aga on ja ta ootab neid jalutuskäike kohe väga. Muidugi, kui ilm on külm, vahime toas hoopis telekast kõik kõige tobedamad hommikused saated üle. Sest see on TÄHTIS, et inimestel (koeral ka muidugi) oleks mõnus olla.


 Hoolimata, et igal öösel krõbistab külm meie hoovil, on need hommikused jalutuskäigud tegelikult üsna meeldivad ja ka soojad. Ja väga ilusad, peaks mainima:



Kuskile eriti kaugele minna ei viitsi. Koera rõõmuks jalutame hobuste koplini ja vahime natuke neid. Hobused on meiega harjunud, mõnikord vahivad vastu, mõnikord ei tee väljagi.


Külm teeb ikka imelisi asju:





Neljapäev, 8. oktoober 2015

Mis siin pildil valesti on ehk kodune elu beebiga

MIS SIIN PILDIL VALESTI ON?
Esimene foto: "Vanaema koob kiiktoolis".


Kui mu lugupeetud blogilugeja on arvamise lõpetanud, annan vastuse - siin pildil pole absoluutselt mitte midagi valesti. Fotol on tõepoolest vanaema, võib-olla isegi vana-vana-vana- ... ema (ei mina neid kasside asju tea) ja koob tema masinaga. Masin on sisemine, ainult kõva vurrimine kostab.

Teine pilt: " Suure toa põrandal avati laste mänguplats":


On midagi valesti? Absoluutselt mitte. Mänguplatsil istuja vanuseks on 3 aastat ja ta on väga mänguhimuline. Lisaks täidab ta security ülesandeid - mitte üks kass sellele platsile ei pääse, sest neid ei või ju iial teada.

Kolmas foto: "Kõrvitsasaak aastal 2015"


On midagi valesti? Jälle ei midagi. Saak on täpselt nii suur kui on aednik, nii et kõik klapib.

Kõik klapib ja on kõige paremas korras. Valesti polegi midagi ...