teisipäev, 29. september 2009

Enne kui lumi maha tuleb ...

... on vaja ära teha järgmised tööd!:

1. kasvuhoone korda!
Viimased tomatid ja suvikõrvitsad ära korjata, muld välja, mürgitada.

2. Viimased tulbisordid maasse!
Platsid on 95% ette valmistatud, ainult vaja maha panna. Ainult enne seda on vaja lastele mingi tegevus vaja välja mõelda, muidu juhtub nii nagu eelmine kord, et panin madalama sordi kõrgemate selja taha. Lapsed muudkui sõelusid mul too päev jalus. Ausalt öelda, hea et niigi läits. Oleks miskit moodi hullemini ka võind minna.

3. Toalilled. Enamus toalilli suvitas õues. Osa neist on juba korda sätitult toas, osa ootab sauna eesruumis aknal. Palamuse laadalt lisandus toalillede seltskonda sõnajalg. Jõudsin taimevahetusele hilinenult ja seal ta ootas mind, kükitas pahase näoga kivi otsas. Aitähh tundmatule jagajale! Tema ja aaloe tarvis vaja poest spets turbasegu ka tuua. Igaks juhuks, sest ma pole varem sõnajalga kodus toas kasvatanud.

4. Kõrvitsa-kurgi peenrad. Vaja korda teha!

5. Niita on ka vaja, hein kipub juba kõrvadeni.

6. Roosid. Telekas öeldi, et alumised lehed tuleb ära näksida ja taime tuleks mullata kuiva mullaga. Mis mõte, et just kuiva? Vihma sajab ju kogu aeg?! A okay, muldame kuivaga. Ja siis las õitsevad jõuludeni. Nii öeldigi. Et mõnikord pidada õitsema.
Arvata võib, et muldan natuke ka muid klülmakartlikke, nagu näiteks plataane ja kuldvihmasid, osa neist panin talvituma ürdipeenrasse. Hea mugav koht.


8. Köögivilja kasvatamise koht tuleb üle vaadata, korda teha. Hernevarred ikka veel koristamata, eks seal ole muudki segadust. See on üldse kõige segasem koht aias.

9. Ja kui õues on kõik korras, jätkame toas. Lastetoas sai suurpuhastus juba tehtud aga elutuba on nagu küntud põld. Omast arust sai suvel koristatud ju ka aga praegu on küll selline tunne, et sai vist mingit haltuurat tehtud. See on see pooliku remondi süü. Jajahh, kõik on süüdi, välja arvatud mina, selle maja perenaine.
Kange tahtmine on minna tahatuppa ja tapeeti kratsima hakata. Ei tea, mis näo mees teeb kui tuleb koju ja tagatuba on elamiskõlbmatuks muudetud? Tema on ju see, kes peab selle siis jälle elamiskõlbulikuks tegema?
Et kuidas üldse peaks remonti tegema, nii et see tehtud ka saaks? Et kas (nagu HEA naine) ootaks paar aastat kuni abikaasa saab kõik oma mõtted ää mõlgutatud ja tuba mõõtnud ja materjalie kokku arvutanud jaa ... siis hakkame remontima või teeks (nii nagu TAVALINE naine) lihtsalt alguse ära. Mingite hormoonide mõjul läheks ükspäev närvi, lohistaks voodi ukseni (kaugemale ei jaksa juuuu!), viiks lillepotid teise tuppa ja kraabiks tapeedi maha. Tehtud! Ja siis (möirgab ja uriseb aga kaua see ikka kestab, eesti keskmine mees, see suht rahulik) vaadaku siis ise, et kuidas see korda saab.

Kindlasti jäi miskit kirja panemata. No umbes nädala pärast siis tshekib üle, et mis tehtud siis ja mis veel tegemata. Jõudu mulle!

esmaspäev, 28. september 2009

Krüsanteemid ja pelargoonid (kopitud tekst)


KRÜSANTEEMID:

(kopitud tekst seemnemaailm.ee-st)

Püsik. Püstine, põõsasjas, juurevõsusid moodustav taim. Suurte täidisõitega efektne hübriid meelitab värvide mitmekesisusega. Nii talveaeda kui avamaale väikeste või suurte rühmadena koos dekoratiivsete okaspuudega. Vaevalt leidub teist lille, mis seisaks vaasis kauem värskena. 0,02 g.

Ajalugu: krüsanteemil on tuhandeaastane ajalugu. Pärit on nad Hiinast,aedvorme hakati kasvatama veel 551-487 aastal e.m.a. Siis viidi neid Jaapanisse kus neist said rahvuslilled. Euroopasse sattusid nad XVII saj,Venemaale XIX saj.keskel. Aretustööd tehti mitmes suunas. Jaapanis jagati nad söödavateks ja kibedateks. Hiinas kasvtati ravimtaimedena. Kuid kõige rohkem on hinnatud dekoratiivsed omadused js tuhsndete aastate aretustöö tulemusena on saadud tohutu hulk gruppe sorte ja vorme. Mitmeaastastel krüsanteemidel on liik Dendrothema (DC.) Des Moul.Korea krüsanteemid (Chrysanthemum x koreanum Makai). Tema sordid erinevad õitsemisaja poolest, kõrguse poolest keel ja putkõite värvuse poolest. Kasvavad avamaal hästi isegi Eesti tingimustes. Õite suuruse järgi jagatakse nad väikeseõielised-õie läbimõõt kuni 10 sm ja suureõielised läbimõõt üle 10sm. Väikeseõielised on ühe ja kaherealised, äärmised keelõied on asetunud 1-2 reana, keskel on palju putkõisi; poolkäharad- kolm ja rohkem rida keelõisi ääres anemooni laadsed-üks või mitu rida keelõisi ääres; pompoonõielised-õisik on 2-3 sm mis koosneb paljudest keelõitest mis on erineva vormiga ja mõõtmetega, keskel vähe putkõisi. Kõrguse järgi jagatakse: madalakasvulised kõrgusega kuni 30 sm, keskmised kuni 50 sm ja kõrged kuni 1 meeter.
Korea krüsanteemid õitsevad kaua ning tänapäevased sordid võivad õitseda üle 4 kuu. Varased ühekordsed ja poolkäharad annavad seemet.
Kasvuala:
krüsanteem on väga nõudlik taim. Heaks kasvuks, arenguks ja iluks vajavad nad soojust valgust (vähemalt 5 tundi päikest päevas). Krüsanteemid ei talu liigvett ja ei talu varju.
Muld: peab olema kobe, vett läbilaskev, rikas orgaanika poolest,vähe happeline (ph 5,5,-7). Et valmistada sellist pinnast lisage sinna komposti ja kuiva lehmasõnnikut. Üleväetatud mullas muutuvad taimed lopsakaks kuid õitsevad vähe. Peale selle on vaja kindlasti head drenaazi liigne vesi mõjub halvasti talvitumisele. Selleks lidage mõned ämbritäied jämedat liiva. Parem on taimed istutada kõrgematele aladele, et hoida ära liigvett.
Istutus: istutusmaterjal saadakse juba tavaliselt juurtega. Taimed istutatakse avamaale mais või juuni alguses peale öökülmade möödumist. Istutada tuleks sortide kaupa märkides nad eelnevalt ära etikettidega. Parem on aedkrüsanteeme istutada kevadel. Istutuskeem: lõikekrüsanteemidel 30x30sm aga laiuvatel (Kristall, Roseta tütar) tuleb vahekaugust suurendada 10 sm võrra. Istutamisel peab olema suur mullapall juurte ümber.Istikuid hoitakse kilekottides. Ärge istutage taimi sügisel, kui nad õitsevad oktoobris. Need taimed hävivad. Kui te ostsite taimed sügisel septembris-oktoobris ärge viige neid avamaale. Säilitage neid kuivas keldris kus te hoiate köögivilja nad ei talu niiskust. Hooldus: ühel kohal kasvavad 2-3 aastat. Peale istutamist tuleb kobestada kuna toimub juurestiku areng ning maa-alused risoomid mille toel taim moodustab põõsa. Seejärel tuleb kobestamine lõpetada. Nad armastavad multsimist see aitab ära hoida seenhaigusi. Selleks sobivad hästi männi okkad, mis hoiavad ära ka seenhaigusi. Samuti sobib männikoor ja kaera põhk.
Krüsanteemid kasvavad ruttu. Lühikese ajaga saab pistikust põõsas, õitseb ja lõpetab vegetatsiooni perioodi. Ta vajab tihti väetamist. Esimene väetamine tehakse lämmastikväetisega kui pistikud on juurdunud ja alustanud kasvamist. Järgmine 10-15 päeva pärast lehma või linnusõnniku leotisega. Pungade moodustamise ajal anda fosfor-kaali väetist. Paljudel ilmuvad pungad kohe peale istutamist. Neid töödeldakse, et anda neile jõudu. Võsutamist tehakse juunikuu jooksul et taim paremini areneks ja õitseks. Viimase väetamise ja õitsemise vahe peab olema 30 päeva. Massiline õitsemine algab augusti lõpus-septembris. Mõned sordid varem või hiljem. Kõige varem alustavad madalad ja kõige hiljem kõrged oktoobri alguses. Peale esimesi öökülmi tuleb nad tagasi lõigata. Lõikus võib olla kõrge või madal kohe juure lähedalt. Põõsas kaetakse kuid kate ei tohi olla liiga tihe ja raske. Enne tuleks mullata mulla või turbaga (ph 6,5-7) ja liivaga. Kevadel kui nad kasvu alustavad tuleb vanad pealsed eemaldada, keskmine vars välja keerata. Taime kasv toimub risoomide arvel. Iga kole aasta tagant põõsas jagada. Soojanõudlikud käharad hilised sordid tuleb talveks välja kaevata ja hoida keldris t*-il +2..+6*C, valges ja õhuniiskus peaks olema 80%.
Paljundamine: tavaliselt põõsa jaotamisega ja pistikutega. Pistikud tuleb võtta kevadel kui t* on 21..26*C. Taimed peavad olema 15-20 sm kõrgused lõigake neilt ära võrsed (8-10sm) võtke neilt ära alumised lehed, asetage pikeerkasti niiskesse mulda, hoidke muld niiske ning viige õue kohta, kus pole tuult ega vihma. Külma ilmaga viige kasvuhoonesse. 2 nädalaga nad juurduvad ning nad võib välja istutada. Taimed õitsevad novembrini, kõige kauem varased sordid mis jõuavad avada kõik õiepungad.


PELARGOONID:
(kopitud tekst)

Igal suvel viskan nad välja suvitama, igal sügisel toon tuppa, lasen neil rahulikult õitseda (peale tuppa toomist õitsevad eriti meeleldi) ning umbes veebruaris nudin nad ära (jätan kahe lehekesega tüükad).Seejärel istutan värskesse mulda ümber. Ja nii kogu aeg, ei mingit erilist muret.
Tõsi, talvituvad nad maakodus, kus talvel on keskmine temp. +15, elamiseks vähe, aga paistab, et lilledele sobib.

Krüsanteemid


Saigi siis Paunvere Suurel Väljanäitusel ja laadal ära käidud. Hea laat oli. Suur ja asjalik. Nagu ikka.
Ostsin omale ühed krüsanteemid, ikka selleks, et hakata pead valutama sel teemal, et kuidas neid ületalve hoida. Mu vanaemal kasvasid ka ühed helelillad krüsanteemid aianurgas, talvitusid maas, ei taritud kuskile keldrisse. Vanaema lemmikud olid. Aga ma vist ikka viin selle iluduse keldrisse ja nuputan ka välja, et kuidas sealt pistikuid saaks. Oleks ju igati potensiaalne taim pärast tulpe.
Nii et hoidkem tollele punasele iludusele pöialt, et ta ikka vastu peaks siin minu juures.

neljapäev, 24. september 2009

Peab hakkama vist otsi kokku tõmbama

Tulbisibulaäri olen igal juhul lõpetanud. Viimased ülearused viisin naabrinaine I.-le, tegime nö. natuuravahetust. Mina talle sibulaid, tema mulle kurki.
Väga hea vahetus. Sain siis minagi natuke hapukurki tehtud, muidu oleks täitsa ilma jäänud. Ilmad on jahedad, ega sealt peenrast ei tule enam midagi.
Seetõttu otsustasin ka kõrvitsad tuppa tuua. Võimalik, et vara veel, et jagub sooje ilmu aga ma ei viitsi riskida. Külmanäpistust saanud kõrvits ei taha eriti hästi säilida. Et parem korjan ära ja rahu majas. Vihma ka sajab kogu aeg, sellist mõnusat aias toimetamise ilma nagu polegi eriti.
Aga siin mu saak on siis:


Päris uhke, mis?
Need rohekashallikate sordinimi on "Sdobnaja põshka", roheline triipudega on "Zimnaja sladkaja", oranzid on need pähklimaitselised, teist aastat juba meie aias aga need piklikud, vot need on mulle üllatuseks. Niisukesi imevigureid ma oodata ei osanud.


Nüüd nö. praktikas, kus kõrvitsad laua peal reas, ma neil kahel sordil pealtnäha küll vahet ei tee. Aga kui katki lõigata ja hammustada, siis on vahe küll. Muskatnaja on rohkem kõrvitsa moodi, pisut kiuline, maitselt kuidagi jahusem. Metsapähklikõrvitsal pole üldse mingeid kiude, ta on kõva, teda on isegi raske koorida, nagu pliiatsit teritaks. Aga maitse on nämm, see kõrvits on issanda kingitus neile, kes armastavad õhtuti teleka ees midagi näksida aga samas on juba mõlemad ülekaalulised (minust ja mu mehest on jutt siis)

Pärast kirjutan veel pisut neist seemneist. Mu lapsed kiusavad mind praegu, ei saa kirjutada, urrrrr.



pühapäev, 20. september 2009

Nagu Tallinna linn...


... ehk valgustaks tagamaid, et misasja ma siin viimasel ajal soiun, et miskit tehtud ei saa jms.
No vat. Ja alustama peaks sellest va peenrast, mis mul seal maja nurga juures pooleli jäi.
See pojengi-roosi-tulbi peenar on nagu Tallinna linn, ei saa iialgi valmis! Aga igal juhul me üritame ja pingeline ehitustöö, täpsemalt öeldes kaeve-, kobestus- ja künnitööd käivad juba pikemat aega. Lastega koos toimetades on tõesti nii, et iial ei tea kuidas päev õnnestub. Ükspäev edeneb töö ilusasti, mõni teine päev, nagu täna näiteks, jäävad tööd üsna pisukesteks. Enamuse ajast otsime hoopis kadunud kummikut, last või labidat.


Täna istutati maasse lauk Mount Everest, valged liiliaõielised ja White parrot tulbid. Need siis valgesse peenrasse.
Pojengi-roosi-tulbi peenra ühte otsa Weber's parrot ja teise otsa liiliaõieline Elegant Lady ja õuepealsesse U-peenrasse Orange Favourite ja hüatsindid.
See oli nüüd endale meelespeaks.
Midagi on siiski roosi-pojengi-tulbipeenras toimunud kah. Peenraäär sai valmis:


Kaua tehtud, kaunikene. Vähemalt ma ise arvan nii. Ja vaade teiselt poolt:


Veel ilusam!
Seekord oli Väike Poiss kivide tassimisel abis. Ta läks kohe nii hoogu, et lammutas mul pool seda piiret ära ja siis ladusime jälle üles ja siis lammutasime ja ...
ja vaade kaugemalt kah:


Kaugemalt foto tegin seepärast, et oleks aru saada minu kiviaiapeenrast. Kõrgpeenar saunaakna all on ju samuti osa sellest.
Algselt oli ikka plaan pildistada seda peenart alles siis kui kogu peenar ikka valmis on aga kuna arvata võib, et enne järgmise aasta maikuud ta ei valmigi, 100% kindel, siis tegingi pildid kohe ära. Praegu mu põhitöö ongi kaevamine seal kiviaia taga kujult pisut lopergusel kolmnurksel platsil. See on päris tüse töö, hoolimata sellest, et tegelikult olen seal sudinud juba kevadest saadik. Seal on ju kaks roosi, Linderhof ja Cisterciens. Siis kolisin kevadel sinna ka oma roosaõielise robiinia. Kahtlesin küll, et kuidas talle sobib niimoodi poolest saadik sirelipõõsas kasvada aga tundub, et meeldib küll. Ta on selle suvega päris ilusaks ja suureks kasvanud. Veel on seal 4 pojengi: Nymph, naabrinaise käest saadud tumepunane, Krinkled White ja Do Tell. ûlejäänud ruum jääb tulpidele. Ah jaa, üks hosta, Wide Brim leidis ka sinna koha. Ja siis on seal veel too roosaõieline astilbe, natike krookuseid (Pickwick) ja natike sügislilli ja natike kurerehasid. Ja kõige domineerivam siiani veel on seal peenras mairoos. Enam ma tal seal laiutada ei luba, enamuse kaevasin välja ja asustasin valgesse aiaossa ümber, järgi jäänud põõsatutte pügan. Pügan seetõttu, et ülejäänud taimne rahvas ka päikest saaks. Ja pügatuna on mairoos minu meelest sama tore kui ka laiutava ja metsikuna. Ainuke asi, mis kehva on, ongi see, et mairoose säilitades on see kaevamine seal nii pikaldane
°°°°°°°°°°°°°°°
Nii et jahh. Me muudkui teeme ja teeme, aga valmis ei saa suurt midagi. Ja nõustun 100% Thela jutuga , aia loomine pole mitte vähemtähtis ja annab oma loojale võib-olla rohkemgi just luues.
°°°°°°°°°°°°°°°
Aga samas ma ka juba kujutlen, et mismoodi järgmisel aastal seal peenra kõrval istume ja kohvetame ja koogitame ja imetleme, et ohh, millised tulbid ja ohh, millised pojengid ja ahhhh, millised roosid.
Jah. Ja niimoodi suvi otsa!
Nii et eesmärk, EESMÄRK!, vot eesmärk, et milleks meile seda aeda üldse vaja on, see on ka tähtis!

reede, 18. september 2009

Enesekriitiline moment

Eile sobrasin pisut netis, tegin plaane ja nuumasin silma. Eks ma mõtlesin ikka nende va tulpide peale. Et kuidas neid peenardesse panna, et mis stiilis. Leidsin hulga huvitavaid aedu. Vaatasin neid prohvide kujundatuid aedu ja teisi ilusamaid ja paremaid ja jõudsin järeldusele, et olen ikka paras äpu veel aiandusmaailmas. Muidugi vajab iluaed suurt hoolt, see võtab aega ja vot seda aega meil napib. Kui tahetakse ikka nii suurt aeda majandada nagu mul, peaks kogu aeg, 24/7 kääride, kõbla või niidukiga mööda aeda ringi sebima. Ohh jahh
Eile leidsin tunnikese vihmavaba ja muidu vaba aja ja mis ma valmis sain siis? Panin ühe tulbisordi maha, sinna rooside Westerlandi ja Angela vahele. Ja teiseks kraapisin valmis pool meetrit peenra serva. Kõigest! Üks sort ja pool meetrit!
Takkapihta avastasin, et üks tulbisort on kadunud. Apricot beauty, varane lihtõieline. Deem! Kuskil pole! Ma tean, et ma võtsin ta üles! A kuhu ma ta panin siis?
Ma peaks vist oma aiablogi pealkirja ära vahetama. "Äpu toimetab" näiteks. Või siis "Naine kütab sauna ja solgib aias"

pühapäev, 13. september 2009

Nn. vana-taluaia tulbid ja mis ma nägin telekast ja kes meie, aednikud, üldse oleme?


Saage tuttavaks, need on minu nn. vana-taluaia tulbid:




Eks neid on mul veel aga pilte pole, et eksponeerida.
Ma olen ses suhtes kehva kollektsionäär, et mul on terve posu tulpe, mida ma hoolega hoian ja sussutan aga millede nimesid ma ei tea. Enamik neist nimetutest sain omale koos aiaga 13 aastat tagasi. Osade nimesid annab välja peilida, osade nimed jäävadki saladuseks.

PS. Eile sattusin kogemata telekast seda va "Õnne 13" sarja vaatama. Hea seriaal, ainus eesti seriaalidest, mis hea on, muideks, mu meelest. Aga ma olen tänu lastele telekast nii võõrdunud, et ega ilma filmita, mis paksult tulpe täis, mind teleka ette ei saa. See aed seal, kus võtted toimusid, oli vist Teet Kallase aed. Kindlalt ei tea aga oletatavasti. Jube ilus oli. Pärast öö otsa mõtlesin nende tulbipeenarde peale seal seriaalis. Minul nii palju sorte küll ei ole. Aga tahaks. Tahaks-tahaks-tahaks. Tahaks, et mul oleks üüratu palju raha, siis taoks selle kõik omale aeda sisse. Miljon. Ei tea, äkki jääks väheks?
:)
Ma siin üldse olen mõelnud, et mis aednikud me sellised üldse oleme. Palju on blogidest ja foorumitest lugeda, et näe, muudkui ostsin jälle midagi. Et muudkui ostan ja ostan. Ma ise ka muidugi. Ka see sügis hankisin jälle uusi sibulaid ja ma tunnen, et sellest on vähe. Veel on vaja! Mis see siis on? Aednik ühendatud shoppaja? Poodlev aiapidaja? Hää küll, uusi sorte on ikka vaja. Huvitav on, ei jää üksluiseks. Aga kas ikka nii palju? Et mis siis nagu aias see tähtsam moment on?
Ja see pole kellelegi vast saladuseks, et aednikud võivad oma taimede tarimisega ühest riigist teise paksu pahandust teha (Kõige eredam näide on Sosnovski karuputk)
Nojahh, ja need haigused, mida taimedega edasi-tagasi taritakse kuna ei raatsita haiget taime ära hävitada? (Tulpide puhul vast kõige hullem on see viiruslik kirjuõielisus)
Äkki peaks omale ühe sangpommi selle käe külge riputama mis liiga kergelt karmanist raha kipub välja ajama kui mingeid sibulaid juhtun nägema.

Filosoofiat aednikele pühapäeva hommikukohvi kõrvale.
Jajaa.

PS.: see viimane jutt polnud mõeldud neile, kes mulle mingeid sibulaid tahavad pakkuda/ müüa. Ma siin niisama... natukene ... see läheb üle...

reede, 11. september 2009

Marjakorjamine kui nõelravi ja magus plaan hellitamiseks üle talve.


Täna saime näppudele nõelravi. Korjasime nimelt astelpaju marju. Praegugi on näpud nii ai-ai.
Ilm oli ilus päikseline, just selline paras marjakorjamise ilm. Pealelõunat kogusin kõik oma lapsed kokku ja suundusime oma istandikku.
Muidu oli ju mõnus, päike soojendas toredasti, linnukesed vidistasid ja päris vahva oli koos seal aega veeta. Korjama pidime küll suure Poisiga kahekesi kuid pisemad tulid meile veendunult appi ja eriti tubli oli Väike Abiline. Uskumatult tubli! Astelpajud ju torgivad, marjad lähevad katki, vahepeal pritsis mahl silma aga hoolimata kõigest neist ebameeldivustest noppis ta hoolega marju ja oli suureks abiks.
Seekord siis aurutan marjad mahlaks. Kõige lihtsam meetod. Veel lihtsam on muidugi nad sügavkülma panna aga palju sinna ikka mahub.


Pärast võrdlesime, et kelle sõrmed on hullemini pinde täis ja vettinud. No eks kõigil võrdselt. Päris jube töö, ausalt öelda. Naabriproua V. käis vahepeal juttu puhumas. Pakkusin talle ka, et korjaku kui tahab, et head maitse- ja raviomadused ja puha aga tema vangutas pead, avaldas meile sihandese tüseda töö puhul kaastunnet ja ei tahtnud mitte käsi sellesse kahtlasesse põõsasse torgata. Eks meil oli korjamine juba lõpupoole, olime üsna tüdinud ja nägime vist üsna haledad välja. Korjates arutasime ja tuletasime meelde veel igasuguseid astelpaju korjamise süsteeme. Üks variant on, et lina maha ja siis peksad kaikaga mööda tüve. Pole proovinud ja mõtet polekski, sest need marjad niisama lihtsalt, palja raputamise peale maha ei kuku. Korjamata marjad püsivad kindlalt kevadeni okste küljes. Ja siis olen telekast veel näinud seda varianti, et oksi kus marjad küljes rulliti pesurulliga. Pole ka proovinud. No sõstardega katsetasime pisut, minu meelest läks kõik hea kraam kusagile raisku.
Rohkem meetodeid ei tea. No kolmas meetod on tegelikult veel ka. Sihuke meetod, et nüüd ootame nädalakese kuni sõrmeotsad enam ei kirvenda ja siis korjame uuesti. Kambakesi saab päris suure portsu korraga kätte.

Viimasel ajal on kogu aeg nii kiire. Valmistun laadaks. St. õmblen iga vaba hetke. Kui aga ilm on nii ilus nagu näiteks täna oli, tuleb siiski õmblustöö kõrvale heita ja sisustada päev igasugu korjamistega. Need tegevused, nii õmblemine kui korjamine soodustavad kõikvõimalike plaanide tegemist. Et mis sa seal põõsas sahistades ikka muud teed kui kirud okkaid ja ise haud peas salapäraseid plaane. Ilusaid plaanikesi, et kuidas kujundada aeda või et kuidas tulevast tiiki ehitama hakata. See tegevus jääb raudselt järgmisesse kevadesse. Ei usu mina, et sügisel aega selle jaoks leitakse. Aga plaane võib ikka teha. Klõpsisin siis ühe pildi tulevase tiigi asukohast:


Siin on siis pikkupidi näha kiviaia peenar. Otse tiigi kõrvale jääb siis see ala, kus see aasta miskit ei tehtud. Järgmine aasta aga tuleb seal suur ümberkorraldus. Kivid välja, umbrohi minema, auk tiigi jaoks, kivid tagasi ja siis taimed. Kõrgemale kaldale jäävad madalad põõsad, mõni pojeng ja juba praegu on seal platsi peal paigas leinavormis läätspuu ja roos Lucia. Põõsad ja pojengid tulevad hiljem seltsi. Põõsaid on mul olemas juba mitmeid: kolm erisugust enelat, kaks põõsasmaranat, kera-elupuu ja kääbusmägimänd. No neist ma valin, et mida võtta, mida jätta.
Teisele poole, kuhu on planeeritud ka madalam kallas, sinna mul kindlaid püsiku ideid pole veel. Nimelt ei hakka meie tiigile mitte miski varju andma. Ta jääb täitsa lagedale, tuulte ja päikese käsutada. Nii et ma pean hoolega uurima, et millised vee-püsikud üldse lepivad sellise tiigiga. Hostad ju kindlasti mitte. Aga hundinuiale sobiks vast küll.
Jajahh.
Eks selleks ongi mõeldud selline aeg nagu talv. Et kui väljas tuiskab, siis otsin välja oma raamatud ja sobran netis ja peilin välja kõige sobilikumad taimed. Kõige sobilikumad meie kliimasse, kõige leplikumad ja lihtsamad. Taimedega seal eksperimenteerima vast ei hakka. Esialgu on tiik ise kõikse suurem eksperiment üldse.
Kõik nõuanded ja soovitused on teretulnud!

neljapäev, 10. september 2009

Suvi otsas, mis saab edasi?


Ja ongi sügis käes. Puud on küll esialgu kõik veel rohelised, kuid põõsaalune seenetab (minu aias seenetab hosta alune) ja peaaegu iga päev lendab üle maja linnuparvi. Minu fotoka ette jäi sookure parv. Aa nad lähevad ka niisuguse lärmiga, et hoia alt. On saabunud aeg, kus fotokas peaks õues olles kogu aeg nööriga kaelas rippuma. Ei või iial teada, kes jälle üle taeva patseerib ja pildistamist tahab.
Ilus muidugi.




Õhtud on jahedad aga ilusad:



Mõni õhtu olen jõmmid magama pannud ja olen niisama mööda krunti ringi jalutanud, fotokas taskus. Pole meil siin suuri mägesid, jõgesid ega järvi. Ilus aga ikka. Kodu, nohh.
Järgmine foto on pildistatud küll keset päeva. Lastele meeldivad need rajad väga, justkui labürint.


A kuidas me järgmine kevad kogu platsi jälle korda saame, seda ma küll ei kujuta ette. Noori puid täis ju! Enamik märgistamata. Aga noh, eks kevadel vaatame seda asja. Need on need toimetused mis visatakse homse varna.

Kätte on jõudnud aeg pisukeseks kokkuvõtteks.
See suvi jäi kuidagi lühikeseks. Vat ei tea, miks see nii tundub. Ka aias ringi kõndides tundub, et polegi nagu suurt midagi korda saatnud. Peamine õnnestunud (ja hästi õnnestunud!) tegemine oli maja ümbruse korrastamine. Too saunaakna all olev kõrgpeenar + varjupeenar ja sealt edasi pojengide ja rooside istutusala. See viimane on praegu tegemisel, st. parandamisel ja täiustamisel.
Sellel istutusalal kasvab ka Westerland, siin fotol proovisin jäädvustada tema värvidemängu:

Kui alles nuppus, siis on ta lausa punane ja avanede saina rohkem ja rohkem muutub heledamaks. Ilus. Mulle meeldivad sellised värvimängud. Need on taimed, mis lisavad aiale vürtsi. Aeda minnes, viskad ikka pilgu sellisele värvimängurile, et, nooh, missuke sa praegu siis oled?

Valge aiaosa jäi mul see aasta pisut hooletusse. Sinna saabus küll palju uusi sorte ja ümberkorraldusi, kuid hea ta küll välja ei näe. Nagu mingi ehitustanner. Hoolimata, et seal on suvi läbi olnud ka palju tublisid õitsejaid. Eks mis halvasti, see uuesti ja jätkame järgmisel kevadel.
Praegugi on seal valgeid õisi. Põõsasmaran Abbotswood:


No ja värv polnud seal ka päris õige. Väga roosaks kippus see asi seal läbi suve. Kevadest kuni nüüd sügiseni välja. See suvi on iseloomulik ka veel selle poolest, et pidevalt ajasin taimi ja nende kasvukohti segi. Ja kõrge valge daalia asemel ilutseb mul seal hoopis too roosa Mingus-Nicola-Peeter-daalia. Hmm. Aga hea, et ta alles on. Ta on ka ilus.


Kokkuvõtteks võib öelda, et see aasta oli mul hoopis roosa aiaosa.

Järgmiseks ala, mida polnudki plaanis see aasta korda teha. Aga ta on korras. Sest külvasin sinna kosmoseid:


Ja see on ilus. .... Ja seal on tokkroosid:


Tokkroosid on see aasta küll võrratud aga vihm on neid kõvasti kiusanud, kõik on nad mul upakil. Hoolimata toestamisest. Need õiekobarad lihtsalt teevad nad raskeks. Tokkroosid vajavad ikka seina või aeda, millele toetuda.

Ja viimasena ürdipeenar:
See ala on mul selline: valmis ja mittevalmis. Eks ta olegi selline "künna ja külva", paljude vaid suveperioodi taimedega ala. Nii et kaevamine jätkub kevadel. Jajahh ja sügistöidki on seal veel piisavalt.
Seal kasvas mul palju toredaid taimi läbi suve, pidevad vihmahood ei suutnudki kõike ära rikkuda. Aga kõige toredam taim on vist Kadakalt saadud lillaõieline monarda:














Jälgi pilti! Seal kasvab üks õis teise seest välja! Vahva, eks?

Päris aiahooaja 2009 kokkuvõtet veel teha ei saa. Tulbid alles maha panemata (ma küll alustasin juba ja 1/3 on vist oma uutel kasvuplatsidel), astelpajud korjamata, eks saab aiast veel kummelit ja muidki ravimtaimi. Jne. Nii et tegelik aruanne tuleb siis kui lumi maas. Nüüd aga arvuti kinni ja tööle! Mis ma rikun siin oma silmi, omal nii palju tööd teha! Sügis käes, pole siin midagi enam jorutada!

esmaspäev, 7. september 2009

Hosta versus seened

Täna avastasin, et minu varjupeenrasse on mingisugused seened tekkinud. Ja ühed otse hosta Hr. Ahse külje all. Teised on sõnajalgade vahel aga sellest pole vast midagi.
Kas hosta sobib seentega? Või on seened hostale kahjulikud?