Teisipäev, 29. juuni 2010

Roosiaed ja roosidiil.

Eile sai niisamuti Eesti keskpaigas tiirutatud ja erinevatest aedadest omale tiigi tarvis taimi hamsterdatud. Aga tiigi teemadel mõni päev hiljem, täna ma hoopis teeks ühele roosiaiale reklaami. ;)
Nimelt sattusime tagasiteel pealtnäha päris tavalisse maa-aeda, kus kasvavad vanad õunapuud,


ja vana kännu otsas lösutab kadakas:

Ja metsviinapuu on pererahvale toreda lehtla teinud:

Eks seal oli muudki ilusat ja huvitavat. Kõige tähelepanuväärsem oli aga pererahva töö-harrastus-hobi: roosid!





Mulle tehti kohe ekskursiooni kasvuhoonetes ja avamaal. Oli ikka tublit tööd tehtud! Ilusad taimed kõik!


Küsisin siis aednikuproua Signe käest, et kus ta neid müüb ka. Internetis? Kuskil poes? Tema vastu, et ei, poes ei müü ja internetist ei tea üldse suurt midagi. No aga laadal siis käite?, küsisin mina jälle. Tema, et käime ja ei käi ka. Et teate ju, et kuidas need laadad on. Palju tuleb neid kaasa võtta, igat sorti, igat värvi ja arvake kolm korda kas roosid ikka väga heal meelel seda väntsutamist tahavad?! Kuule! ütlesin mina, ma teen sulle ise reklaami! Ma kohe hea meelega teen reklaami! Äkki mõni roosihuviline ikka mu blogi loeb ja tuleb ise kaema. Signe ütles, et see oleks tore küll. Et talle külalised meeldivad, eriti meeldivad talle roosihuvilised külalised.



Signel kasvab seal umbes sada sorti. Paljundatud silmastamise teel ja kohalikud eestimaiselt toodetud :), see pidada nad külmakindlamaks tegema. Ja odavad hinnad pidid ka olema. Vist 70-80 krooni istik. Ja mõne püsikutaimejupi lubas veel kauba pealegi anda!


Seal oli neid nii palju! Ûks ilusam kui teine. Aga kõige ilusam oli vist see pargiroos:


Signe ise ütles, et konkreetselt see õis on juba üsna äraõitsenud, et muidu olla veel ilusam!
Ja kuidas teha tõelist konkurentsivaba super vesi roosi tiiki, vot seda võib ka Signe õpetada:


Nii et kui tekib tahtmine Kose kanti sõita ja oleks hädasti mõnda uut roosi aeda vaja, helistage Signele 56203851 või Antsule 5083097 Võlle küla Raba talu.




PS.: Meie saime seal väikeste armsate valgete õitega ronija roosi põhjatähe. Teadagi kuhu ja teadagi miks. ;)

Pojängad. Pojängad. Pojängad. Oeeeeh

Coralie esimene õieke:



Imeline Santa Fe:


Mõelda vaid, et selle pojengi ostmisel kaalusin kõige enam, et kas teda ikka võtta. No pole teda ju varem näinud, fotodel tundus ta kuidagi väga sama Edulis Superbaga. Et milleks mulle kaks ühesugust, eks ole? Aga see õis on SUPER! ja on ületanud kõik mu ootused! Nii ilusad värvid, nii kena kuju! Tõeline pärl!
Ja veel paar pilti Krinkled White'st (talle tuli külaline):



Aga kõige paremini lõhnab neist ikkagi Festiva Maxima!!!

Reede, 25. juuni 2010

Mitte küll 100% aga siiski üsna valmis!

Müttasin õhtuni välja ja saingi valmis! Mitte küll 100%, osa taimi jäi istutamata aga peenar ise on valmis. Tiigi kivid kah peaaegu kõik  paigas. Pisut peab sättima veel aga seda teen siis kui veetaimi istutama hakkan.
Ja olgugi, et päris ideaalkorras see plats seal pole, no muru on ära trambitud jms, tegin ikka pilti ka! Enam-vähem igast küljest.


Siin servas on mul värvide kakofoonia: kollakasroheline Sum and Substance, bergeenia punased lehed, sinine aediiris ja roosakashallid kivid. Ja agaav pääses ka lõpuks lillepotist välja ja on nüüd on the beach! Täitsa sobib sinna.
Vastaskaldal ...


... on hosta Blue Cadet, veel bergeeniaid ja läätspuu leinavorm.
Aga seal vahepeal, seal kuhu peitsime kose tekitamise tarvis kastekannu, on pisike alpi maastik:




Sinna kolisid nõmmkann ja minu kolm kivirikku: kobarkivirik Saxifraga paniculata, varjukivirik Saxifraga Urbium ja üks Arendsi kivirik. Taha ülemisele peenrale on planeeritud ka alpiaeda sobivaid taimi: mägimänd, see, mis kasvab umbes meetri kõrguseks, looduslikud tulbid ja laugud ja üks mägi-jumikas. Ja korallpojeng mascula, Kaukaasiast, aga nohh, see ka mägine maa! Ja Jaapani ülane, samuti mägine maa!
Nii et jahh, stiil on mul seinast seina: kompott ühesõnaga. On nii alpiaeda, jaapani aeda, looduse matkimist ja keskpärast eesti tiigikunsti. Aga eks see ole arenev asi siin, näis kuhu ta kulgeb oma arenemisega.
Nüüd vaade "turbasoo-tasku" poolt:




Mmmmm, see palderjan on nii lahe! Ja hmmm, tundub jube kivine aga kui veetaimed paika saavad, siis ehk nii kivine enam ei tundu.
Ja veel üks pilt tagumise peenra tagant, laste kiigeplatsilt:




Kivihunnik. :) 

Mõned uued õitsejad

Tänavaasta saan näha oma aias nelja uut pojengisorti õitsemas. Esimene Krinkled White:


Oi, ta meeldib mulle! Ta on nii teistmoodi õiega, mis mul siin muidu on. Nii sümpaatne!
Teiseks, vat ei teagi kumb ta nüüd on! Need kaks valget pojengi läksid mul segamini, üritasin küll googeldada aga tundusid nii sarnased. Nomaitea! Öelge teie, et mis ta nüüd ongi, Honey Gold või Primevere?!


Kahte uut pojengi saab veel näha. Nad praegu veel nuppus. Ja veel kolme saan näha loodetavasti alles järgmine aasta.
Täna oli mul küll plaanis kasvuhoone korda rohida aga nii lämmi on, ei seal majas saanud viite minutitki olla. Nagu saunalaval, hoolimata, et mõlemast otsast lahti. Kõpitsesin siis hoopis tiigi serva peenart. Päris ilus tuleb. Vist. Tegin siis teoks ammuse plaani, tarisin naabri juurest endale sellise iluduse:


Muidu jääks seal nagu lahjaks natuke (no taimede poolest), ainult must muld. Ei mulle meeldi suvisel ajal mingid imelikud mullalaigud keset aeda. Mul on tegelikult natuke suvikuid ka selliste laikude tarbeks. See aasta siis keskpäevalill. Aga selle iirise tõin veel sellepärast, et vaatasin Hilise blogist, et nii ilus on kui aediirised on hostadega kõrvuti. Kohe eriti ilus oli! Ma tahan ju, et minul ju ka... ;P
Nii et kui see lämbus nüüd äikesevihmaga ei jätku, siis lähen kõpitsen toda peenart edasi, ehk saan valmis, ega seal palju enam teha polegi!

Kolmapäev, 23. juuni 2010

Ilusat Jaaniaega kõigile!

Täna on tähtis päev. Pidupäev. Kõigepealt vaatavad inimesed paraadi: Võidpüha! Siis teevad lõket: jaanipäev! Ja siis hakkavad konti närima: meie koera sünnipäev!


Ta saab täna 6 aastaseks! (Nagu näete, on tiik jälle ornungis, nii et pikaküüneloom saab sees ujumas käia! :)))
Ja kui te seal konti närite, ärge unustage käsi pesta!



Seepi ka!

Nagu pildilt näha on, on kaisujänes Nenke ka pesemise järjekorras.
Ilusat jaaniaega! Pidutsege hästi!



PS.: need ilusad liiliad sain vist umbes kolm aastat tagasi naabrinaiselt. Teadsin küll, et liiliad eelistavad liivast maad aga tollal polnud eriti aega nendega tegelda, pistsin niisama vana kompostihunniku serva maasse. No muidu oleksid maa peale sügise kiusata jäänud! Kus selle kahju ots siis! Aga tuleb välja, et neile meeldib seal. Iga aasta muutuvad aina ilusamaks! Sordinimesid ma ei tea aga neid on seal kahesuguseid. Ühed need tavalised oranzid ja teised on sutu hilisemad (ei õitse veel) ilusad punased. Kohe väga ilusad punased!

Esmaspäev, 21. juuni 2010

Inventuur valges peenras

Selle aasta inventuuri tegemised jagunevad kaheks. Üks on üleüldine kogu aias, teine on valges aiaosas. Seal on remontimine ja kõpitsemine kõige tõsisem. Blogides on läbi lipsanud teema, et kuivõrd tõsiselt suhtuvad taimed sellese kui aednik neile midagi ütleb, lubab näiteks vallandada jms. Tõsi mis tõsi, kuulevad, saavad aru ja juhinduvad. Iga kord kui ma valgesse peenrasse midagi istutasin, lugesin sõnad peale. Ütlesin, et olgu visad ja tugevad! Et siin aias pole täiskohaga aednikku, jumal teab kuidas nad peavad hakkama saama, võidelda tuleb orasheina, naadi ja pagan teab veel millega. Nii et olgu tugevad ja tehku palju lapsi ja saagu hakkama!
Ja oi-oi-oi kui tõsiselt nad sellesse on suhtunud! Näiteks see eelmise aasta sõrmkübaralill on kogu peenra täis külvanud:


Eile oli ilus ilm, istusin seal tükk aega ja istutasin pisikesi ümber. Ka teised taimed tunnevad end hästi ja laiutavad kuidas jaksavad. Hajastani linnupiima juba istutasin rohkem laiali, on jälle palju poegi, hurraaaa! Sama valge sügislillega ja tolle pojengikesega, mille juur polnud ostes just kõige ilusam. Lõikusin ta vist 2 cm pikkuseks jupiks aga näe, alles jäi ja on igati tip-top! Üks taim, millega ma eriti rahul olen (no et ta mul üldse olemas on!) on valgeservaline hanerohi:


Ka tema on hoo sisse saanud ja tunneb end mõnusalt. Eriti uhked on tänavu ka mädarõikad:


Ja põõsa alt piiluvad hariliku linnupiima armsad õierattad:


Tundub, et talle meeldib kolimine ja uued kohad. Ma arvan, et natuke neist võiks kolida valge aiaosa tahaotsa sirelite alla. Nad on nii armsad!
Valges peenras on ka kahte sorti aediiriseid. Sorti ma ei tea, esimene neist oli siin aias juba enne mind ja ta pole päris valge ka. Pigem määrdunud valge-kollakas:




Tasakaalustamaks seda kollakat tooni, hankisin möödunud aasta teise aediirise veel, lumivalge aga ta kahjuks ei õitse tänavu. Ehk korraldavad siis järgmine aasta mulle koos ühe ilusa show!


Ka kukekannused ja hostad on ilusad asjalikud. Aga nendest pilti veel näidata ei taha, sest seal ümber käivad hirmsad remontimiskaevikute kaevamised (eile saime sealt viimaks selle vana ploomipuu kännu välja, mis hirmsasti segas) + see, et hästi tunneb end ka vaarikas, nii et paarist ilusast kaardus vaarikavarrest on saanud priske põõsapuhmas. No nüüd kolib ta küll sealt minema! Noored, mööda peenart laiali rännanud noorukid kolivad juba kevadest alates, kokkuhoidvad viljakandjad muidugi on kuni sügiseni paigal, sest vaarikamarjaaasta tõotab hea tulla! Samas kui vaarikas teisi taimi nuhtleb ja kõrvale lükkab, on üks taim, mis rõõmsalt teda ära kasutab! Põdrakanep! Sealt metsast, kust ma omale juurejupikese tõin, oli ta küll tagasihoidlik. Mitu aastat kasvatas vaid paari vart. Mul veel südametunnistus näris, et kas tohibki nii niru sigimisega taimest tükki võtta. Aias on ta aga kindlalt võtnud nõuks kogu vaarikapuhmas vallutada. Lahe!
Eks varsti saab veel pilte teha. Täna sajab vihma, ei saa remontimist jätkata. Aga praegu on seal nii palju taimset seltskonda, mis valmistub õitsema. Peame pöialt, et homme jälle aeda pääseks!





Laupäev, 19. juuni 2010

Meid rünnatakse! Raid ja Fastac valmis panna! Sihtida! TULD!!!!


Meil on siin muidu ilus. Ilma üle ei kurda. On igasugust olnud. Vihma ja päikest, kuuma ja külma. Ja mõni õhtu on ilus. Väga ilus.

Aga seal, kus on ilus, tahavad olla ka koledad. :)  :D Naljakas lause kukkus välja aga koledate all ma mõtlesin kõikvõimalikke kahjureid ja pahalasi. Kuna eelmine aasta oli palju roostetäpikesi-augukesi ploomipuudel ja kaskedel ka kahjurid, sai see aasta juba varakult kõigel silma peal hoitud. Kes neid kaski eelmine aasta näris, me ei saanudki teada, küll aga leidsime, mida kurja ta oli teinud! 


Vot niimoodi oli kase latvades tüve ümbert koor ära näritud. Just kõrgel on näritud, ladvas just. Inimene nii kõrgele ei oskagi vaadata. Kahjustused avastasime kevadel (foto tehtud ka kevadel) kuna ühel kasel oli ladvaoks kuivanud ja katki murdunud kõrguselt kust ükski inimene poleks ulatunud seda teha. Tänavaasta ei paista kaskedel kahjureid olevat, kosuvad. Mees mürgitas neid ka korra kevadel. Eks peab silma peal hoidma, kes teab, äkki see kuri koorenärija munes ka kuskile.
Teiseks on pirnipuul miskit viga.


Paljud lehed on krussi kuivanud ja krobelised. Tundub, et sama haigust on ka lähedal asuval sügisastril. Täna oleks meeleldi pritsinud millegagi, aga hommikul oli liig tuuline, hiljem hakkas sadama. Rünnak keemiarelvaga lükati homsele!
Hoopis imelikud kurjamid on õuepealse Kanada kuuse Conica otsas:


Nagu helesiniselt kumav vatt või tatt,( ei saa aru) paari kõrgemal asuva võrse otsas. Ja lähemalt:


Nagu oleks mingid putukad, ei saa aru! Igal juhul lasin neile Raidi krae vahele!
Ja siis veel see iga aastane nuhtlus:


Oeh kui vastikud mardikad! Üks aasta nad ilmusid ja nüüd on nad iga aasta kiusamas mu mairoose, hullemal juhul kõiki valgeõielisi, samuti valget nööril kuivavat pesu. Mõni aasta on neid rohkem, mõni aasta vaid mõned. Tänavu on siis see aasta kus neid rohkem on. Nende vastu on mul abinõuks lihtsalt ära korjamine. Lükkan nad klaaspurki ja kaas kinni. Lasen sinna törtsu mürki (no et ikka kiire lõpp, ma suht humaanne), lasen ära kuivada, pudistan peeneks, segan leotise ja pritsin mairoosidele. Kuskilt lugesin, et pidi tõhus putukapeletaja olema selline kraam.
Ja see pole veel kõik! Vaenlasi on veel!


Minu pisikest sarapuud vaevab vist mingi seenhaigus. Lehed on nagu kõrvetada saanud, mustad. See tõbi-vaenlane häirib mind kõige rohkem. See on üks väga kahtlane asi. 

Reede, 18. juuni 2010

Minu laugud


Fotol Karatau lauk
Aasta 2010 tähendab minu ja mu aia jaoks selginemise ja üle kontrollimise aastat. Põhirõhk ongi sellel, et ma vaatan, et mis mul siin aias õieti on ja et kas nad kasvavad õigetes tingimustes ja õigetel kohtadel. Koristan, sorteerin ja parandan. Aia remont kõige madalamal nö. vundamendi tasandil. Siin postituses on reas minu laugud.
Teisena hiidlauk Gladiator:


Eelmine aasta oli vaid üks õis, see aasta juba kaks! Ai, nad on vahvad!
Siis on mul veel Allium atropurpureum ehk purpurpunane lauk ja karulauk ja murulauk ja küüslauk aga neist juttu ei tee ja pilti ei näita. Hoopis räägime kahest uuest laugust.
Esiteks väga nämma mahe kevadine amps, mis kasvab mul kasvuhoones:




Pildistatud palmipottide taustal, muidu vars ja lehed tal ilusad sirged ja saledad. Nimi kahjuks teadmata, pakend läks külvamise ajal kaotsi.
Ja teise nime ma ka ei tea, tema on mul suurüllataja. Nimelt kasvasid mul aianurgas sellised lehed, mida pidasin noorteks tulpideks või mõneks muuks sibullilleks:




Ei nad õitsenud kunagi. Välja neid ka ei kaevanud, mõtlesin, et nad ei sega ju, et ehk lähevad õitsema. Et siis näeb ära, et mis taimed need sellised on. See aasta aga rohides näksasin kogemata ühe lehe puruks ja oi-oi kui tugev küüslaugu aroom ja maitse! Nii et siis 13.-l suvel siin aias ma üldse taipan, mis taimi mul siin leidub. Katseks istutan paar lauku kuskile mujale. Loogiliselt võttes, nad peavad ju õitsema ka? Või on ilmas laukusi, mis ei õitse kunagi?