Pühapäev, 30. november 2014

Lihtsalt ilus ...


 Kümme miinuskraadi tundusid krõbedad aga ronisin ikkagi oma soojast urust piparkookide, sidrunitee ja kudumisvarraste juurest välja. Päikse käes oli võrratult ilus. Õnneks olid fotokal patareid olemas, mälukaart ei ununenud samuti ja sain paar ilusat võtet. Eks nad ole minule ilusamad kui mõnele teisele, ikkagi minu kodu ümbrus, minu kõrred ja varred, minu härmatanud puud.
Ilus.
Jääkski need ilmad nüüd selliseks, sobivad hästi.







Esmaspäev, 24. november 2014

Tubaselt ... ja mitte-tubaselt ...


Olgu ilmad millised tahes - külmad ja pimedad, vihmased või



... lumised ...


Minul on ikka hea laisk ja mugav olla. Paneme aga meeleoluks küünlad põlema:


... ja küpsetame natuke imelikke pirukaid...


kohupiimasisuga.

Et vaimult ei manduks, tuleb vahest kodunt minema käia ja mujalt kultuuri otsida. Näiteks Avinurmes sai käidud ilusamate põrandatekkide huvi pärast (käisin seal oktoobri algul). Aga Avinurme ümbrus oli igas mõttes huvitav.




Ja veel Viljandis sai käidud lõngu punumas ja Tallinnas. Tallinnast tõin kirivöö kudumise tarkust. Tarkus on iseasi, nüüd tuleb osavust kah kuskilt leida ja Peetri kihelkonna vöö valmis meisterdada. Et kui vööd päris ei jõua, ehk järjehoidjagi ...


Kui lund on, leiab aega ka kodumail ringi uidata ja vaadata, mida teised teevad. Et mis teised? Ikka need va naabrid - karvased ja sulelised.
Metsaloomad pole meie maa peale mitte omi radu teinud, kasutavad kah neid, mida meiegi. St mehe poolt niidetud radu. Eks ta ole mugavam muidugi.


Kitsekesed:


Väiksem kui minu koera käpp, suurem kui kassi käpp. Rebane? Pisike emarebane?


Kolme jalaga hüpikkonn?


Ok. Mul telgedel villane tekk, varrastel paar sokke ja üks kampsun, seina küljes kirivöö ... lähen laisklen edasi.

Pühapäev, 9. november 2014

Eriti laisa aedniku blogi sissekanne ehk ...

eriti uus, mis võib vabalt ka hästi unustatud traditsiooniline vana olla ja aiahooaeg sai selleks korraks läbi.
Olgu see postitus õpetuseks neile, kes laisad on, sest nüüd on ehedalt näidatud, kuhu selline käitumine võib viia!

Ei saa tõde salata, ma olen laisaks läinud. Talveune-eelne viimane staadium - nooo eiii viiiitsi midagi tarka ja produktiivset enam teha. Aeg-ajalt küll tuleb mingi hoog peale, siis värvin lõimesid, koristan ja sebin, aga kohe keedan omale ka rahustava tee moosiga ja olen tasakesi laisk edasi. Isegi süüa ei viitsi enam teha. Õhtul, peale ahju kütmist pistan potikese ahju ja hommikusöögi puder teeb ennast ise valmis:



See on vana-aja meetod. Targad olid meie esivanemad, peab kiitma. Ei pea hullu moodi vaaritama ega passima - puder põhja ei kõrbe ja on parajalt kuum, kui hommikusöögi aeg käes on.
Aias olen ma ka laisemaist laisem. Mul olid juba ammu südametunnistust piinamas mõned potikesed tulbisibulaid, Noh, et millal ometi need ka maha saaks. Laisa inimese elu pole ju kerge. Söö, maga ja muretse, et kuidas tööd tehtud saavad .... oijehh. Aga pikutades tuleb vahest häid mõtteid, nii jõudsin järeldusele, et teeks mõnd vana nippi - paneks tulbisibulad potti ajatuma. See ju hulka lihtsam, kui maasse augu kaevamine. Mutid on head tööd teinud, kergendanud laisa inimese tööd - hulka mulda parajates hunnikutes maad mööda laiali. Võtan sealt labidaga, palju mul ikka vaja on.


Paha lugu oli see, et kui liiga kaua uimerdama jääda, võib mõni sibulapotike novembri keskpaigaks sisaldada vaid sibulakoorehelbeid. Õnneks olin eriti laisa aednikuna hoiustanud ka mõne poti koos paksu mullaga (no ei viitsinud puhastada, nohh) ja nende seest koorusid ikka väga ilusad sibulad välja. Sortisin neid laisa inimese meetodil otse esikupõrandal ja sa vaata, kui ilusad sibulad!


Priskemad sortisin välja ja toppisin potti. Nii-nii tihedalt. Õues peenras pole ma kunagi neid nii tihedalt pannud. Peotäie pisemaid poetasin küll väikeste hostade vahele, neid pole ju mõtet potti panna. Ainult lehti tegema, no milleks? Aga nüüd on mul kaks suurt potti, mis varakevadeks said ülesande ilusad ja õitsevad olla. Minul, laiskvorstil, ei jää muud ülesannet, kui vagusalt oodata. Sobib ülihästi.


Laupäev, 1. november 2014


Läbi interneti nähtud ilusad vaated Ristteetalu sügisestele peenardele ajasid minusuguse kah majast välja kõrsi-varsi lõikama. Eriti neid hullemaid kohti ... st igalt poolt. Ma tahan ju ka, et mul oleks ju kaa nii ilus nagu mõnel teisel ... aga mul on mingi hullunud võsa.



Jajah. Lõikan varsi (iseenest mõnus töö) ja näen, et olen valve alla võetud.


Need karvased peavad jah, igal sammul kontrollima, et mida teeb see inimene, kes oskab toidukapi ust lahti teha. Et mine sa tea, millal jälle midagi antakse.
Ilus ilm oli, soe ja päikseline. Sain vist pool aeda tehtud. Ülearustest kõrtest puhtaks. Kui sain suure roosa floksipõõsa varred lõigatud (selle tuusti tagant ei paista ju midagi välja) avanes päris ilus pilt - tagaplaanil sinakashallid lavendlid ja eesplaanil kõrge kukehari.


Eks ma olen suvelgi mõelnud, et see floks on vales kohas. Mul on floksidega üldse imelik suhe. Nad mulle hirmsasti meeldivad aga ma ei oska neid kusagile panna.
Sügisel, kui suur kasvamise-õitsemise-laamendamine on läbi, on päris huvitav näha, et mis KUJUGA mu peenrad üldse on. Tore kuju on. Suvel pole kuju üldse näha. Mingi muu kuju on. Hoopis teine.

Mõnel taimel on suva, mis kuupäev on, tema kasvab ja tegutseb - moon:


Üksvahe nägin hirmsasti vaeva, et neid igihaljaid oma aeda tuua. Nüüd neid ikka juba on. Äraütlemata sümpaatsed.


Okay. Ei tasu end üle ka pingutada. Tagasi laisklema. Õpin varrastega kuduma. Jälle. Ma iga kümne aasta takka õpin kuduma, et siis mingi sokinatuke valmis saada ja selle järel taas kõik unustada.
Aga ilus päev oli. Ehk antakse homme ka samasugust ilma, siis saan teise poole aiast ka kõrrevabaks teha.
PS.: pildusin tuhka kah igale poole. Huvitav lugu. Kui tuhka oleks vaja, siis seda nagu eriti polegi. Aga kui teda vaja pole, on teda ahi paksult täis. Mingi kotermann?
Ja veel üks PS.: külmutatud rohelised herned said otsa. Ei tekkinud neile mingit lisamaitset, olid superhead.