Laupäev, 14. detsember 2013

Sambla-aia tegemine Lillekasvataja moodi ...


.... käib nii, et kõigepealt tuleb hankida hektar või kaks lagedat heinamaad. No seal võivad ju kasvada mõned noored puud aga ilma saab ka hakkama. Hea oleks, kui seal on mõningaid vanu vundamente - suuri kive ja noori kuuski.
Noh.
Ja siis tuleb lihtsalt oodata. Nii umbes 15 aastat. 
Tegema ei pea midagi.
Vahest lihtsalt käid kivi otsas istumas ja vaatad, et kuidas sammal kasvab.
Aga tegema ei hakka ikka midagi.


No ja kui see 15 aastat otsa on saanud, siis on samblaaed nagu enam-vähem ja aeg on valida välja koht, kuhu istutada sõnajalad. 
Jah.
Ja mõni metsik ronija.
Siis ongi valmis.

Laupäev, 23. november 2013

Novembri-ilu ehk kuidas mina teen samblaaeda


Enne kui minna sambla-aeda tegema, võiks kõigepealt sügavkülmast natuke  suve välja võtta ja ära süüa ja juua. Panin see aasta täiesti ilma mingi tsensuurita kõiki marju külmikusse, mis aga kätte sain. Ka punaseid sõstraid ja tikreid. Kahtlesin nende sulamisoskuses aga pole viga, tikrid jäävad sulades ikka ilusaiks, ei vaju koledate lässudena kokku. Ja lõhn on võrratu! Kõigil marjadel loomulikult.

Nohu, viirused ja kursusetöö ründavad aga need marjad aitavad ellu jääda. Ausõna.

Hää küll. Täna on laupäev. Mitte keegi peale tolmuimeja ja pesumasina ja majandusõppe ei oota mind täna, nii et tehkem tähtis nägu ette: mul on ilmtingimata vaja teha paar tiiru aias. Pühitsetud oli minu tahtmine: isegi päike ilmus välja ja näitas mulle huvitavaid kohti pildistamiseks.


Suvel ma neid valgeid sõrmkübaraid juba natuke kirun - no palju on teisi, muudkui rohin neid minema. Aga talvel on nad ilusad! Ei karda nad ei niiskust, ei külma, ega ka mingeid haiguseid. Ilusad ja igihaljad, mõnusad, kaardus lehed.
Kõrrelisi on kah selliseid, mis oskavad novembris korralikult käituda ja ilusad olla. Suvel polnud kumbatki eriti märgata, kõrvalolevad primadonnad: kullerkupud, päevaliiliad, jt varjasid nad sootuks. Praegu on nad aga toredasti reas nagu siilipere.



Neid siilipuntraid oli seal veel aga no ei mahtunud pildile.
Järgmisel fotol on palmilehine tarn:


Kibuvits:


Harilik liguster:


Maasikamaa teisest otsast:


PS.: samblaaeda teeme mõni teine kord. Fotokaga ringkäik aias annab piisavalt jõudu, et majandusõpingutega tegelema hakata.

Laupäev, 16. november 2013

Plaanide tegemise laul (omal viisil)



1. salm.
Novembri keskpaik kätte jõudnud,
õitsejad on lõpetanud, männid- kuused võimu haaran'd,
Aednik teeb nüüd suuri plaane, väikseid plaane, muidu plaane:
mis jäi suvel tegematta, mis sai tehtud puhta umbes, millest alles unistame
                                                     (kaske ja kaske) Acer negundo "Flamingo" ja Cornus canadensis

Refrään: Ostan kevadel koorma liiva
             ehitan kevadel terrassi valmis    2x
                                             Ta-ram-pa-paa


2. salm
Suvi oli saagirohke,
äkki oli liigagi.
Kurki oli liiga palju, põldmarja ei marja poegagi, sibulaid sai omajagu,
                                                                       Kõrvitsad ja sõstramarjad

Refrään: Ostan kevadel koorma liiva
             ehitan kevadel terrassi valmis    2x
                                             Ta-ram-pa-paa


3.salm
Novembrikuus on hästi näha, mis on peenrais valesti, kuhu tekkin'd vägev pusa, kuhu ei mitte midagi.
Keerulised sarapuu-varred hästi juba tooni annavad,
saaks vaid oma nelgipeenra jooksma nagu plaanitud, siis on poriajal põnevam.
Põldmarja lillad varrad on üle peenra laiali, salakaval võrgustik.
                                                                    Ebaküpress ja pinus mugo

Refrään: Ostan kevadel koorma liiva
             ehitan kevadel terrassi valmis    2x
                                             Ta-ram-pa-paa




4.salm
Taga-aias sirelihekk, vahvad vitsad laias reas.
Jääb vaid üle kahjatseda, et miks juba vanal a'al ei istutatud kontpuuhekki. Oleks need vitsad siis ju kärtsu värviga.
                         Ajuga reptans Alba ja allium ursinum

Refrään: Ostan kevadel koorma liiva
             ehitan kevadel terrassi valmis    2x
                                             Ta-ram-pa-paa


5.salm
Talvel tuleb puhatella,
pikuta ja magada.
Kevadel, kui muld on soojem, hakkab jälle rohima.
Oi sa jeerum, oi sa süda,
palju sai taimi kokku tassitud
(muideks, juba suured plaanid: mida potti toppida, et jälle vahetada roheliselt)
ikka kokkutulekul, kus mujal.
Panen potti õunapuu, panen potti roosipõõsa, panen potti sinise hirm-hilise sügisastri ...
ai, neid plaane vara plaanida ....
                           Cornus alba 'Sibirica Variegata' ja Abies concolor


  Refrään: Ostan kevadel koorma liiva
             ehitan kevadel terrassi valmis    2x
                                             Ta-ram-pa-paa

Pühapäev, 10. november 2013

Novembrikuu aias


Ja antigi mulle see ilus päev, mil mööda aeda ringi kolistada ja koledaid-ligaseid-pruune varsi lõikuda. Sai peenrad hulka kenamaks, hilised õitsejad pääsevad nüüd rohkem esiplaanile. Likvideeritud said kõik floksid, pojengid jms., alles jäid vaid astilbede krässus kõrrepead ja mõned, mis kivide asukohti suure lume ajal tähistavad. Nooh, et suusatajad kividele otsa ei sõidaks. 
Sai ka mõned tähtsamad õunapuud ja ploomid võrgutatud ja viimaseid lehti riisutud. 
Need, kes arvavad, et novembris pole aias enam midagi imetleda, igal juhul eksivad!  Loomulikult ei ole enam suvist lopsakust, õisi ja magusaid vilju. On aga midagi muud: igihajad hakkavad nüüd näitama, milleks nad üldse on loodud. Koristasin täna kärutäie lätusid hostalehti peenrast, nende all aga ilutseb igihali Illumination. Mägisibulad, aubrieetad, roomlev mägimänd, kadakad. Kiviktaimlate omanikud võivad rahulolevalt ohata: peenrad on vaatamisväärsused igal ajal. Ja ega juurikamaalgi viga ole! Maasikamaa on mul õige kirju:



Nendel korvidel läks nüüd teine sügis. Tõenäoliselt lähevad nad kevadel tuleroaks. Andsid juba märku, et pehmed on need punutised. Aga mul on juba plaan, õigemini mitu plaani, et kuidas neid kompostikaste siiski säilitada. Nad olid ju kasulikud. Ilusad ka omamoodi.


Laupäev, 2. november 2013

Septembrist novembrisse.


See oli vist septembri keskel, kui ma Tallinnas käisin, sealt Tii juurde sattusin ja sealt omakorda Tiia juurde sattusin. Ja sealt Tiia juurest sattusid minu juurde kaks toataime. Mõlemad pidasid reisimise kenasti vahust ja kohanemisega probleeme polnudki. Üks neist, mingi piimalill (täpseid nimesid ma neil ju ei teagi), sättis end  aga rõõmsalt õitsema. Lehtede vahel on väikesed, naljakad tupsukesed - õiekesed. Tagasihoidlik aga väga omapärane.



Õues on värvi ja ilutsemist küll. Loodetavasti saame ühe päikesega päeva vanade kõrte ära koristamise tarvis, mul seda tööd veel jaguks.
Ja ometi on kord saabunud aeg, kus suured kukeharjad saavad ilutseda ja soleerida. Ülejäänud on vaid taustaks. Raamiks. Edaspidi on nemad lillepeenra kuningad.





Suured kõrred-varred-lehed on kadunud, vaata kust tahad - igalt poolt näed peenra piirjoonte kulgemist. Aiapidaja kontrolltöö/lõputöö: sellise peenra oled sa kevadel valmis munsterdanud, oled sa siis nüüd rahul?
Kusjuures olen jah. Pole sel peenral midagi häda. Päris palju on küll see sügise taimi, mille kohta sai öeldud: ole praegu siin, järgmine kevade vaatame. Ja tiigiäärne ala tuleb ümber kujundada, iseäranis ühest küljest, seal on kuidagi kitsaks jäänud. Kobarpeade seltskond tuleb väheke laiemale istutada. Jäid teised kuidagi "säästu"programmile see aasta.


Laupäev, 12. oktoober 2013

Sai


Katsetasin kah leivaküpsetusmasinat. Ja tuligi sai välja!
Ega ta mingi eriline saavutus ei ole aga kuna siiski mu esimene "lõdva randmega" tehtud küpsetis, siis seda tuleb tähistada! Tähistan :D pildiga siin blogis. 


Kusjuures täiesti söödav! Lähen, panen teise veel kohe hakkama. Mul täna selline küpsetuspäev. Mul selline kaval plaan: kõpsetan ennast saiadest ümmarguseks, siis ei jaksa ringi sebida, istun vaikselt ühe koha peal paigal ja kirjutan mõne koolitöö valmis ...

Neljapäev, 10. oktoober 2013

Tiir aias



Ilm oli täna mõnusalt soe, tegin õhtul tiiru aias koos fotokaga. Avastasin põnevaid punaseid põõsaid ja imetlesi siberi iiriste mõõkjaid lehti.
99 % toataimi on tuppa aknalaudadele kolinud. Ainult alpikann on veel peenras, lagedal. Aga tundub, et ta ei kurda.
Loodetavasti ma ei unusta teda peenrasse.
Sibulõunapuu all on lademes õunu, mis ootavad ära korjamist. Ehk homme ... täna ei viitsinud ... ilu ka toidab ja seda on aias praegu palju.
See, et ma tiigipeenra juba suve lõpul lasin valmis kaevata, on ainult hea ja paremgi. Ei mingit probleemi, et kuhu istutada potistatud taimi, kuhu panna viimased tulbisibulad.



Pühapäev, 6. oktoober 2013

Võtaks hetkeks aja maha ...


... ja tähistaks siin blogis natuke selle aasta sügist. Teeb ta igasugu trikke seekord: kord külmetab, kord kuumutab, rahvas pidada senimaani igalpool ujumas käima.
Mina ujumas ei käi. Mulle pakub elu ilma igasuguse jääsuplusetagi piisavalt segadust ja särtsu. (No eks ma läksin tööle ja kooli viimane aasta.) Nii palju õnneks ikka aega on, et valdav enamik sügiseseid viimaseid on salve kogutud ja järgmise kevade silmarõõmude (sibullilled) isutamine on ka juba alguse saanud.

Head saaki andsid see aasta nii kõrvitsad, kurgid ja melonid. Viinamarjad olid kui pöörased ja tomatisaak oli kah päris hea. Maisisaak oli hea ja porgandid kasvasid hooga. Ainult punapeeti kimbutas kuivus ja petersell keeldus kah kasvamast. Väga imelik lugu. Eks vist see vahepealne kuivus tegi liiga. Aedviljapeenras jätame me kastmise enamjaolt looduse hooleks. Tuleb sealt siis palju tuleb.
Marjasaak oli kesisevõitu aga no mitte kõige hullem. Moosi ikka sai.


Sel suvel mingite eriti hullude haiguste ega putukatega sõdida polnudki vaja. Vist pikk kevad tegi selle sõja minu eest ära.
Aiandusaasta kui sellisega võib rahule jääda. Tähtsamad tööd said tehtud ja haljastuse ja aiaplaneerimisega saadi kah hästi hakkama. Taga-aed ehk istandus ehk laste mänguala muutus iga hetkega üha toredamaks. Sinna sai ka muretsetud nii mõnigi ammu igatsetud taim: sirel Palibin, lõhnav vaarikas, jm.

Kõrvalpildil on mu värviliste põõsaste rida sissesõidutee ääres. Tasapisi kasvavad aga see sügis annavad juba tooni. Sel fotol on esimeseks jõudsa kasvuga värd-forsüütia, tema värvub sügiseks lillatooniliseks.
Kõige ägedam neist on vist praegusega kontpuu Spaethii, kollaste lehtedega:


Pühapäev, 8. september 2013

Mitte just 100% aiavälist juttu, pigem aed otsevaates vaadates ...


Meie külavanem koos oma käsilastega mõtlesid mõnda aega tagasi välja talunimede jäädvustamise projekti. Iga maja ehk talukoha juurde veeti kivi ja talunimi maaliti peale.
Päris põnev on nüüd mööda külateid ringi sõita: kõikide majade juures nimedega kivid.
Meie kivi maaliti eile, pisut enne traditsioonilise (seekord juba kolmas :) ) viinamarjapeo algust.
Suvi sai meie poolt väärika suvelõpupeo.

Pühapäev, 1. september 2013

Moondeaeg


... ehk Väikese Abilise muundumine.
Laps läks kooli.



Pruun kreem tordil: banaanid + kakao = mikserdab läbi.Et oleks paksem, võib lisada kookoshelbeid või mandleid.

Pühapäev, 25. august 2013

Valge peenar. Augustikuu aruanne.


Valge peenra reeglitele mittevastav kollane puju. Aga ta sobib sinna nii hästi, et kolima ma teda küll ei hakka.
Järgmisel fotol on veel üks pilguheit eilsele tööle.


Minu lemmikud valges peenras: kassikäpad ja sõrmkübarate noored puhmad:


Minu lemmikfloks:


Ja eilsele tööle veel üks pilguheit:


:) koos aiavalvuriga. Või valvab ta mind ... Sellel fotol on ilusasti näha see kooslus, millest loodan tulevikus selle peenraotsa suuri esinejaid: lumeroos, kadakkaer ja üks sõnajalgadest, Cystopteris Fragilis oma saepuru-tsemendipotis.
Järgmisel fotol on varjulill oma augustikuises ilus:


Ja lõpetuseks pilguheit teisele poole serva, seal kasvavad rodod, tiarellid, sõnajalad ja leidub veel õitsvaid põdrakanepitaimekesi:


Laupäev, 24. august 2013

Enne ja pärast


Tiigilaiendus paar päeva tagasi:



... ja täna õhtul:


Pildistasin küll teise nurga alt aga olukord on selgemast selgem: otse vana tiigi kõrvalt läheb rada, selle kõrvale on jäetud tulevase tiigikese tarvis tühi "auk" ja ümber augu on peenra moodi asi ehk istutusala. Täna kolisid sinna juba teleekia ja tradeskantsiad. Ma tean küll, et tegelikult tuleks kõigepealt tiik teha ja alles siis taimestada, aga noooh ... ma lihtsalt ei viitsi praegu mingi tiigikilega jamada, lükkan selle rahumeeli järgmise kevade varna. Ja neid taimi oli mul HÄDASTI VAJA KOHE ümber istutada, jajah.
Ma tradeskantsiaid tegelikult eriti ei fänna, minu meelest on nad imelikud. Õied väikesed, varred kipuvad lamanduma ja lehti nagu polekski: üks suur segapundar. Eriti teisel suve poolel. Aga las nad esialgu olla, ehk pole ma lihtsalt veel mõistnud nende tegelikku eesmärki siin maamunal.
Uue tiigi august saab päris korraliku jao täiesti kasutuskõlblikku mulda. Täna oli ilus, igati aiasoodus päev, nii otsustasin ühe ammuilma ootava töö ära teha. Üks peenralõpp oli vaja korda teha.
Alguses oli ta siis selline:


Nügisime kivid paika ja vedasin mulla kohale ja istutasin mõned taimed ka kohe.


Esiplaanil on osake valgest peenrast, selles nurgas kasvab mul Tiilt saadud lumerooside seltskond (mis muide õitseb praegu rahumeeli!).
:) Minust on ajapikku päris käbe kiviladuja saanud.

Teisipäev, 20. august 2013

Tegin fotokaga aias tiiru ...



... ja avastasin siidaskleepiase küljest huvitavad vigurid.
See askleepias on tänavu üldse väga jõuline: ta on igale poole võsusid ajanud, pikkuselt on mulle üle pea ja lehed on kui latakad.
Vahva.
Mulle tema invasiivsus esialgu meeldib. Tore kui taimed teevad dzunglit, mitte ei kirtsuta nurgas lehti pruuniks.


Teine tore taim aias on mul riitsinus. Tema invasiivne muidugi pole, see taim on meie kliimas suvik. Selle taime saamislugu on omapärane. Seemned andis mulle üks naabrinaine umbes vist 10 aastat tagasi. Senikaua seisid mul seemnekapis ühes karbikeses täiesti unustatuna.

 See kevad kappi koristades mõtlesingi, et no kaua nad mul seal on ja milleks? Viskasingi mulda ja üks seeme idanes. Ja nüüd on mul paras vaatamisväärsus peenras oma roosade tuttide ja põnevate lehtedega.
Eks ta pidi ropp-mürgine olema.
Lastele ikka teen aias aeg-ajalt ekskursiooni, et mis taimi tohib näppida ja milliseid mitte. Floksidega on ju omamoodi lahe mängida. Isegi lapsena tegin floksiõitest ja rohukõrtest baleriine.

Eriti märkimisväärselt enam mingeid õitsejaid aias pole. Tasapisi on saabumas lehtede aeg.


Vot järgmisel fotol oleva taime nime ma ei tea. Kui keegi teab, palun öelge mulle ka!


Ja lõpetuseks üks päikeseudu tonditupikutega.