Mida teeb Aiapidaja hilistalvel? Veebruaris, märtsis? Oo, ta valmistub! Ta on varunud mulda, plastikust või turbast potsikuid, seemneid. Suur on rõõm üle hulga aja jälle näpud mullaseks teha. Jagada õndsa näoga potsikutesse mulda, tippida sinna seemneid. Aiapidaja laob kõik aknalauad neid potikesi täis ja siis algab ootamine. Ootamine ja valvamine. Ja oi seda õnne kui esimesed imetillukesed niitjad moodustised oma ninakesi näitavad! Kohe viib Aiapidaja järjepannu kõik oma pereliikmed, seejärel kaugemadki sugulased ja otse loomulikult ka naabrinaise imetegusid vaatama. Hea meelega viiks elektrinäitu kontrollima tulnud elektriku ka. Et näe, see on tomat ja see paprika! Ja näe, need on petuuniad. Ega ma ei kavatsenudki, räägib Aiapidaja, nende petuuniatega jamama hakata, aga ma nägin poes nii võrratult ilusate õitega taimede seemnepakki, et ma kohe pidin ikka proovima jälle!
Niimoodi käitub õnnelik ja muretu Aiapidaja, kes on oma aias ja majas ainus käsutegur.
Mina niisugune kahjuks olla ei saa. Potsikud mul on. Muld on ka. Ja seemneid on ülearugi. Aga mida mul ei ole, see on vaba aknalaud. Kui sammun aknalaua poole, käes mulda täis potsikute kandik ,astub mu tee peale ette Mees ja ütleb: Sa ei hakka seal oma veega jälle pritsima! Sa rikud oma niiskusega aknalauad ära! Kui Mehest saangi mööda, ilmuvad mu ette kolm nurruvat kiisumiisut ja murruvad: mis sul seal on? Kas meile midagi kraapimiseks? Küll on torrrrre! Mäud, lähme krrrrraapima! Oeh! Ja viimasena hüppab mu teele ette mu peaaegu kolme aastane tütar ja teatab: emme! Pesamuna sööb mulda! Ma küsin, kust ta selle kätte sai? Laps vastab: mina andsin. Akna pealt võtsin.
Aamen sellega. Ei mingeid aknalaua põllumaid!
Hoopis midagi niisugust: