Reede, 27. veebruar 2009

Aiapidaja veebruaris-märtsis

Mida teeb Aiapidaja hilistalvel? Veebruaris, märtsis? Oo, ta valmistub! Ta on varunud mulda, plastikust või turbast potsikuid, seemneid. Suur on rõõm üle hulga aja jälle näpud mullaseks teha. Jagada õndsa näoga potsikutesse mulda, tippida sinna seemneid. Aiapidaja laob kõik aknalauad neid potikesi täis ja siis algab ootamine. Ootamine ja valvamine. Ja oi seda õnne kui esimesed imetillukesed niitjad moodustised oma ninakesi näitavad! Kohe viib Aiapidaja järjepannu kõik oma pereliikmed, seejärel kaugemadki sugulased ja otse loomulikult ka naabrinaise imetegusid vaatama. Hea meelega viiks elektrinäitu kontrollima tulnud elektriku ka. Et näe, see on tomat ja see paprika! Ja näe, need on petuuniad. Ega ma ei kavatsenudki, räägib Aiapidaja, nende petuuniatega jamama hakata, aga ma nägin poes nii võrratult ilusate õitega taimede seemnepakki, et ma kohe pidin ikka proovima jälle!
Niimoodi käitub õnnelik ja muretu Aiapidaja, kes on oma aias ja majas ainus käsutegur.
Mina niisugune kahjuks olla ei saa. Potsikud mul on. Muld on ka. Ja seemneid on ülearugi. Aga mida mul ei ole, see on vaba aknalaud. Kui sammun aknalaua poole, käes mulda täis potsikute kandik ,astub mu tee peale ette Mees ja ütleb: Sa ei hakka seal oma veega jälle pritsima! Sa rikud oma niiskusega aknalauad ära! Kui Mehest saangi mööda, ilmuvad mu ette kolm nurruvat kiisumiisut ja murruvad: mis sul seal on? Kas meile midagi kraapimiseks? Küll on torrrrre! Mäud, lähme krrrrraapima! Oeh! Ja viimasena hüppab mu teele ette mu peaaegu kolme aastane tütar ja teatab: emme! Pesamuna sööb mulda! Ma küsin, kust ta selle kätte sai? Laps vastab: mina andsin. Akna pealt võtsin.
Aamen sellega. Ei mingeid aknalaua põllumaid!
Hoopis midagi niisugust: 

Neljapäev, 26. veebruar 2009

Vastlad ehk ootamatult kasulik küngas

No see aasta sai küll traditsioonilised ja asjalikud vastlad maha peetud. Hernesupi, vastlakuklite ja kelgutamisega. Kõik lasid oma liud meie künka peal ära. Pealtnäha on see küngas küll pisike kuid kuna ta seisab kallaku peal, saab seal ikka päris hea sõidu teha.
Ülesvedimisel üritasime vahepeal ka koera kasutada, ta meil lauskmaal on teinekord vedanud ja hästi asjasse suhtunud. Mäest üles aga ei tahtnud mitte vedada. Solvus meie peale ja läks tuppa ära. Eks siis vedasime ise. Ja lohutuseks sai koer vägeva vastlakondi
Aga kui mäest alla sõitsime, jooksis peni mul kõrval ja hoidis varrukast kinni. Vist sõitsime tema meelest liiga kiiresti.
Hiljem tuli meie künka peale ka külarahvast. Eriti uhke ja omapärase kelguga. Eks neilgi on pikki linu tarvis.
Nali naljaks aga see küngas on vist meie kandi kõige kõrgem mägi!

Neljapäev, 19. veebruar 2009

Plaan ürdipeenra ja kolimistega

Sobrasin oma vanades fotodes ja otsustasin oma plaani (A ja natuke B-d) visualiseerida. Ja kui kellelgil, kel tuleb tahtmine nõu anda, parandada või õpetada ja arvamusi avaldada, laske käia! Kõik hea nõu on teretulnud!
Esiteks siis plaan A ehk ürdipeenar. Ja natuke ka plaan B-st, ehk suure peenra kolimisest. 
Ürdipeenar on mul plaanitud otse maja esisele platsile. Seal saab siis toimuma täielik MEIKOOVER (make over) ehk siis eestikeeli: kõik uutmoodu! Vanast ajast on seal veel järel iidvanad sõstrapõõsad ja natuke tikreid. + üks vana õunapuu ja valge sirel. Nojah, ja maapind on seal pisut kaldus. Õunapuu ja sirel jäävad, ülejäänutele - tadaa! 
Järgmisele pildile joonistasin siis pisukese plaani, et kuidas see peenar peaks tulevikus välja nägema. Nimelt lükati sinna ju vana trepp ja see sinna ka jääb. Trepist edasi jääb edaspidi muruga kaetud jalgrada. Raja ääred on tähistatud punasega. Ääred laon kohalikkudest kividestKuna maapind on kaldes, plaanin kogu platsi ehitada treppi, astmetena. Astmete servi tähistavad helesinised jooned ja eks punased trepijooned muidugi ka. Lisaks ürtidele jmt. kavatsen seal muidugi ka lilli kasvatada. Sest ilu toidab ka ja mitte vähe! Nagu ma vist varemgi olen maininud, mul on siin juba vanast ajast kasvamas kahte sorti iirised, ühed sinised ja teised kollakasvalged. Ka irised tahan siia platsile paigutada. Juba kasvõi sellepärast, et on näha, et neile siin tõesti meeldib. Sinine iiris on juba paigal, joonisel tähistatud roosa noolega.
Ja selline ta mul muidu on:Juba ammu oli mul mõte, et lisaks talle veel paar erineva kõrguse ja värvitooniga sinist iirist. Tegingi juba garden.ee-s tellimuse ära. Ma ei taha just mingit kollektsiooni tekitada, lihtsalt ilusat sinist värvilaiku maja ette ja kui nad parasjagu ei õitse, on neil ju äraütlemata ilusad lehed. Vähemalt sellel minu sinisel on küll. Suured ja ilusasti kaardus.
Plaanil märkisingi uute iiriste kohad siniste joontega.
Sinna kolivad ka kõikvõimalikud maitse-ja ravimtaimed nagu palderjan ja pune. Praegu elutsevad nad plaan B lillepeenras. Kolivad arvatavasti maikuus. Hiljemalt juuli algul. Sinna kolib ka roosa kassinaeris ja oblikas. Kindlasti külvan sinna kuskile ka piparmünti ja saialilli. Ja need härjasilmad pune kõrval kolivad ka sinna. Nad süüa ei kõlba aga kuhu ma nad ikka panen? Nad ise kunagi tekkisid mulle lillepeenrasse ja on aastatega väga ilusa puhmaka tekitanud, on teine kuidagi omane.


Ja siis ootavad sinna kolimist mitu puhmast kullerkuppe. Plaanil tähistasin nad kollaste laikudega aga ma pole veel päris kindel, et just need kohad... seda vaatab kevadel kui sebimiseks läheb.
Ja lisaks kolivad sinna arvatavasti ka talinelgikesed. Need on nüüd mingid sordinelgid aga nimes ma pole päris kindel. (Snezana) Õis on tsipa suurem kui tavalisel sordil ja lokkivam, säbrulisem.
Aga nad ei paljune nii hoogsalt kui tavaline.
Vot siis selline plaan see plaan A. 

Kolmapäev, 18. veebruar 2009

Thelale

2009 aasta algul kirjutas Thela oma blogis, et plaanib mingeid põõsaid omale aeda juurde soetada. Ma tahtsin siis juba öelda, et võtku näiteks põõsasmaranaid. Nad on ikka jube ilusaks taustaks rooside kõrvale. Kahjuks see pilt pole eriti õnnestunud aga virsikuroosa varjundiga tuhmkollased maranaõied olid nii nummid suurte kollaste roosiõite kõrval. Hüper super!

Soigumine 100%

Issver, ma igatsen kevadet! On küll, jah, ilus talv väljas suusatamiseks ja puha! Aga mis sest kasu on kui kõik on järjepannu haiged. Ohh.
Ma tahan, et tuleks päike, oooooo, need aprillikuu esimesed tõsiselt soojad ilmad! Siis kui õunapuid lõigatakse ja keskpäeval tekib tahtmine grillida lõkke peal. Kui esimesed lumikellukesed õitsevad salamisi, ise veel poolest saadik lumes. Oooooo
Ja ma tahan näha kõiki neid uusi tulpe, mis ma möödunud sügisel soetasin. Oooooo
Aga õues on külm talveilm,normaalsed inimesed suusatavad Otepääl ja naudivad talve aga meil siin ei lähe auto käima ja mina olen nohune ja niiiiiii haige. Tuleks kevad. Ma ei jaksa seda küüslauku enam närida!
Ohhh

Esmaspäev, 16. veebruar 2009

Möödunud öö linnuteade

Meie aias eriti nagu metsalinde ei käi. Kahjuks. Võib-olla on asi selles, et igast aknast vahib nende söögilauda sabaga vehkiv kassloom. Pole küll märganud, et kassid linde jahiks, see veel puuduks! Seda küll ei tohi!
Aga eile sain aknast ikka fotokaga ühe klõpsu tehtud einestavast tihasest. Huvitav asi, millest ma üldse kirjutada tahtsin, oli see, et kuulsin öösel pimedas linnulaulu. Ei, see polnud unes! Tükk aega kuulatasin ja imestasin, ei ole sellist asja mina varem kuulnud, et öösel pimedas linnud laulaks.
Siutsti siutsti tirilimpsti, viuuu.
Vot sihuke imelik lugu

Pühapäev, 15. veebruar 2009

Plaanid A, B ja C

Kevadeni on just parasjagu niipalju aega, et peaks pisut aega võtma, maha istuma ja paberi ja pliiatsi abil teha valmis oma plaanid A, B ja C. See on siis ürdipeenar, suure peenra kolimine ja kasvuhoone. Aga aega pole. Mina ei tea, kuhu ta kaob. Aga paberil plaan oleks hädavajalik. Eriti kasvuhoone puhul, sest seal tuleb ju raha ka lugeda. 
Ka ürdipeenra puhul tuleks pliiatsiga paberile jooni ja mummusid teha, st. peenraääri ja taime asupaika. Ikka nii, et väiksemad ees vai servadel, suuremad taga. Ja et igale poole muretult ligi pääseks. Selle ligipääsemise tarvis ongi plaani vaja. Muidu võiks ju niisama, segamini istutada, vahet pole kuhu, plats on ju suht suur. Aga ei! Kord peab olema. 
Praegu sebin vahest vaid taimemüügi lehtedel, plantex ja teised. Teen niisama uduseid plaane. Soolotaimi enam aeda juurde ei otsi. Ainult taustaks ja täienduseks. Ainus soolotaim, mis meeles mõlgub, on see va Koehne pihlakas. Minu valgesse rajooni. (Oi, ma igatsen kevadet)
Vaatame, ehk ikka leiab lähiajal aega. See nii omamoodi mõnus tegemine, see peenarde joonistamine, taimenimekirjade lugemine ja fantaseerimine, et kuidas ja kus neil parem õitseda on. Kevad tuleks nagu peaaegu käe ulatusse kohe. Tipa lähemale jälle. Olgugi, et esialgu vaid paberil.

Pühapäev, 8. veebruar 2009

Külvitööd (ja kartulite koorimine)

 Koorisin lõunaks kartuleid ja vaatasin, et käed mullased, et mis siis ikka. Hakkan ka külvama. Seemnemaailm oli mulle miskipärast kassimuru saatnud. Eks külvan siis "peenrasse" ehk teise korruse rõdukasti. Suskasin kolm hollandi sibuliirist kah sinna. Eelmine aasta ma juba veendusin, et neile sobib potielu küll. Iseasi, et kuidas seal üleval valgusega on. 
No nati aega tagasi kui jälle kartuleid koorisin, naksisin kardula küljest kaks iduga kooretükikest ja toppisin kah prooviks kasti. Näe, kasvavad küll aga välja venivad, pime on.
Kraapisin siis ülearuse kraami kastist välja (need peenikesed kardulad ja koledaks läinud sibulad) ja asetasin sinna kastikese selle aasta esimese külviga: basiilikuga. 
Muude taimedega on aega, enne ei külva miskit kui naistepäev möödas. Vähemalt praegu ma arvan nii.

Lillekasvatus talvisel ajal ja plaanid ja Vuhveli-kass

 Alustuseks üks saia pilt. Ma vaatasin, et kõik aiablogijad on juba vaikselt külvamise meeleolus. Mina esialgu kasvatan oma lilli praeahjus. Kahjuks, näe, lille alt läks pirukas lõhki. Sisu tavaline liha-riisi-sibula-muna segu. Kui mahti saan, siis ikka loen neid va aiablogisid ja muidki aiafoorumeid ja aianduslehti. Eks ikka teen plaane algavaks hooajaks. Plaane ikka on. Kohati lausa nii suuri plaane, et ei usugi et nende tarvis jagub vaid ühest suvest. Nii et tõsiselt ja kindlalt julgen välja käia vaid ühe plaani: kevadel riisuda aeda! Teised plaanid on: A. kasvuhoone ja B. aiakeskse lillepeenra kolimine mujale ja C. majaesine ürdipeenar (sinna on mul hea kevadel osa taimi ära kolida, pune jms.) 
Nagu näha on, on pildistamisel parasjagu Thela blogi end kogemata kaamerasse sättinud. Tegelikult pildistasin Vuhvelit. Tema on meil üks äraütlemata huvitav kass. Ta on nimelt privilegeeritud. Koera poolt. Nimelt on ta ainus kass, kes tohib vabalt mööda maja, kus aga ise tahab, ringi kooserdada. Teised kaks kassi ei tohi. Need kupatatakse teisele korrusele ja õues olles peavad kuuris olema. Õue peal ringi jalutada ka ei tohi. Kohe aetakse kuuri. Aga Vuhvi tohib ringi jalutada, tohib esimesel korrusel igal pool magada ja ringi tuustida, tohib ka koera kausist süüa. 
Ka ei ole meil esikukapi taga enam krõbistavat rotut. See-eest on meil rotimurdjast kass Vuhvel. Ehk hakkab mutte ka murdma. Meil kunagi oli selline kass. Murdis mutte. Mul polnud aias mitte üht mutimullahunnikut, samas kui naabrid olid nii-nii hädas. Tubli kass on maakodus ikka kulda väärt! St. pasteeti ikka. Vuhvel sai rotu eest tasuks pasteeti. Mul on sest rotust natuke kahju ka aga ega ma ikka ei taha sihukesega oma elamist jagada. On teine selline kahtlane... ei tea kus käib ja mis teeb.

Esmaspäev, 2. veebruar 2009

Roosikasvatajad!

Mida ennustate, et kuidas see talv roosidele on kah?

Meil on kõige madalam temperatuur olnud -22 ° aga lund on ilusti olnud.

Istsime köögilaua veerekese päälle...

No meil oli siin vahepeal ravimisi. Pesamuna nina alla tekkis punn, kuhu arst soovitas seda va rohelist peale panna. Väike Abiline tahtis ka. Nõudis, et tehku ma tema nina ka roheliseks. Aga kuidas ma teen? Äkki on vaja poodi minna või midagist. Aga ravimise vajadus oli suur. Eks me siis "ravisime", tegime profülaktika mõttes jalad täppe täis. Tundus, et ravi mõjus sest patsient nägi kohe hulka tervem välja.
Ja kui me seal köögilaua serval niimoodi kükitasime, tuli mulle meelde, et ma pole ju veel rääkinud, et mis on siis saanud minu eri sorti basiilikutest. (link suvel kasvuhoonesse
Kuivatatud peast on nad siis sellised:
eespool ebamäärane lilla ja teisal roheline. Vot tollest lillast ma tahtsingi just kirjutada. Toda ma enam omale aeda ei võta. Esiteks oli ta hulka valgusenõudlikum kui roheline ja kippus algul välja venima. Kohe koledal kombel. Teiseks: kui teda kuivatasin, lõhnas ta täpselt nagu kassi piss. Ptui! Ja nüüd, kuivanult on tal palju nirum maitse, st. teda tuleb toidusse uhada hulka rohkem kui rohelist. Ma jään oma klassikaliselt rohelise basiilika juurde. Seemegi juba ostetud, jääb vaid oodata õiget kuupäeva külvamiseks