Hostad ja uustulnuk

Siia postitusse kogun ma pisut andmeid oma hostade kohta, et kindel olla nende istutuskohtade õigsuses. Hiljem panen pildid ka ja täiustan seda nimekirja igatemoodu.
PS.: Kui kellegil peaks olema midagi informatiivset nende sortide kohta öelda, siis kõnelgu praegu või vaikigu igaveseks! Nohh, et kui suureks, kui laiaks, kui palju varju vajab vai mida ta ei taha.
Nüüd siis fotod ja minu arvamus neist. Kõiki fotosid veel pole, üks laiskvorst peab enne rohima minema, see on see deem kõrgpeenar  kuhu ma kuidagi rohima ei jõua! Mingi aeg noil palavail päevadel jõudsin täpselt pool peenart korda teha ja teine pool ootab siiani, silmini võililledes. Õudne! No ehk täna?

Fotod, lingid, küsimused ja kirjeldused:

Nimedega on mõningaid segadusi: Blue Cadet  või Elegans Praegusega minu lemmik. Lehtede pärast. Need on nii ilusa kujuga, nagu ühtse vormiga valatud. Vaadake, isegi otsa on tal keegi kui joonlauaga näksanud! "Kohvetamise" peenras. Naabriteks liiliaõieliosed tulbid, astilbe, sügislilled, krookused.
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Wide Brim "Kohvetamise" peenras. Tundub, et rahul. Naabriks Blue Cadet ja mairoosipõõsad on ka suht lähedal
KÜSIMUS: Praegu on need kaks hostat asetusega nii, et Wide Brim on natuke eespool kui Blue Cadet. Äkki peaks ära vahetama? Tundub, et Wide Brim'i leht kipub hulka suuremaks, äkki hakkab teist varjutama? Ja äkki sobib Wide Brim hoopis lageda peale, minu tiigi kaldale?
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Sum and Substance   Kolis täna, so. 30-l mail tiigi äärde. Ma arvan, et ta on lihtsalt kõige sobivam selleks. Kosel ühes aias ma olen seda taime näinud lagedal. Polnud tal seal midagi häda,  oli suur ja võimsa lehega. Naabreid praegu pole. Võmalik, et suvikuna kolib sinna veel see toataim Mikania Scandens, tema peaks sobima kindlasti sellistesse tingimustesse, ta sootaim tegelikult.
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Juunior:

Seenior:

Regal Splendor (2tk) Seenior varjupeenras (valgust vaid õhtul ja hetkeks ka keskpäeval), juunior kõrgpeenras (valgust pela lõunat) Tundub, et Juunior on hoogsam ja eluga rohkem rahul (vähe parem pinnas ka) aga ega Seeniorilgi miskit häda pole. Naabriteks Seenioril sirelid, martagonliiliad ja Juunioril Tulbid Yokohama ja Apeldoorn's Elite
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Frances Williams (2tk vist või on see esimesel fotol Elegans) Mõlemad valges aiaosas, varjupoolses küljes. On vist asukohaga rahul. Naabriteks kuutõverohi, kopsurohi, pärl-hõbeleht, valge sügisaster ja "veel üks" hosta, see mille nime ma ei mäleta.
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Hr. Ahse   Varjupeenras. Saab vaid tsutike keskpäevapäikest. Tundub, et elu ja asupaigaga väga rahul, oli üks esimesi, kes talveunest ärkas. Naabriteks sõnajalad, martagonliiliad ja kirju nõges
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

veel üks medio- mistaniminüüdoligi- urgumargi jne- valges peenras koos Fr. Williamsitega. Lillad õied.  Muidu rahul eluga, istutan ta ikkagi praegusest kohast pisut kõrvale. Muiduon liiga valge pojengi Festiva Maxima külje all. Muidu tip-top
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Ginko Craig.  Eelmise suve lõpul sain nad Mauruselt. Kaks pisikest. Kevadel aga oli neid juba kolm. Muretu paljuneja või on lihtsalt hea koha peal. Kahjuks ei saa neid siiski selle koha peale jätta (roos Angela kõrval) ja mingi hetk istutan nad kuskile mujale. Kõrgpeenrasse arvatavasti, seal bergeeniate ette otse kivirinnatise äärde ju sobiks? Peab mõtlema. Nad on nii armsad sellised aga minu aed on METSIK paik, kus möllavad lapsed ja koerad ja niidukiga mees, kus tugevamadki on alla andnud. Päideroog tiigi servas, muideks vist trambitigi ära! Aga raikaerikut mitte. Nii et fifty-fifty, karmid olud.
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Elegans ? Vist hoopis Blue Cadet. Omast arust ma kirjutasin ka siia blogisse kuskile need nimed aga no mitte ei leia üles. Praegu pesitseb samuti roos Angela peenras. Sinna ta muidugi ei jää aga kuna ta momendil kedagi ei sega ja keegi ei sega teda, siis las olla. Naabriteks metsmaasikad ja pojeng Santa Fe
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Ja nagu kommentaarides juba kirjas, sai täna kohalikul laadal käidud. Polnudki seal nagu miskit erilist. Kuidagi kehvemaks jäänud, masu vist ikka mõjub. Aga traditsioonilise ostu: kommid-sink-sokid sai ikka tehtud. Ise lootsin, et ehk mõni puukool müüb kirsipuu istikuid, mul üks oleks nagu vajaka. Aga ei midagi, polnudki. Taimeletid olid samuti väga traditsioonilised: tomat-kurk-tageetesed-ebamäärased misiganesed.suvikud. Ei pakkunud huvi. Aga üks proua müüs agaavi! Ja vot siis ma tundsin kohe, et see on mul puudu! Müüjaga sai ilusti jutule ka, rääkis, et tal on agaav kodus juba 15 aastat. Suvel õues, talvel väimees tassivat tuppa, sellisesse jahedamasse ruumi talvituma. Ja rahul olevat see taim sellise pursui eluga, muudkui ajab poegi.
Mõtlesin küll, et mida mees mul arvab sellisest taimest, see ju sinki ega kotlette ei kasvata, isegi närust õunavissi ei tule aga mees hoopis teadis rääkida, et indiaanlased kasutasid agaavi kui nõela ja niiti. Vot sealt ogast võtad kinni ja tõmbad, siis sealt tuleb köitraag nagu niit. Ja siis kohtasime veel naabrimeest ja too teadis mainida, et see ju viina tegemise taim. No mitte viina, tekiila (tequila) tegelikult. Vat siis.
Tegelikus elus on agaav kõrbetaim. Seal Lõuna-Prantsusmaal oli neid ka palju. Ma vist tekitan talle tiigi kõrvale peenrasse koha. Selline miniatuurne alpide maastik: kivikolakad, voolav vesi ja tilluke eksinud agaav.

Töökäsud tänaseks 3. osa

Haa!
Mõtlesin just, et joonistan siia oma mehest eriti alatu karrikatuuri aga siis ta tuli piibelehtedega. (Miks neil selline nimi on? Piibe-lehed? Piibel lehed? Kust see nimi tuleb?) Sai aru, et kui üks naisterahvas on 24/7 kogu aeg oma pere jaoks olemas nagu kiirabi ja tuletõrjuja, siis on natuke alatu teda segada kui on puhkusemoment iseendale aias.
Aga kõrgpeenra rohimine jääb ikkagi homseks. Vihm . Hmm

Töökäsud tänaseks 2. osa

Ära iial ütle iial!

Ilmaasjata kahtlustasin lapsi, et no vaevalt oma planeeritud tööd täna tehtud saan! Hoopis abikaasa tuli segama!

Nii et uus küsimus! Kuidas te oma abikaasadele selgeks teete, et aeg-ajalt lihtsalt ON VAJA AIAS üht-teist teha ja tema on täiesti suuteline ise üksipäini oma kohvi jooma, enivei! tssssssssssssssssss Ma ei pea seal juures vahtima! Ma võin vabalt sel ajal porrosid istutada!!!!! Enivei ta vahib telkut sel ajal!

PS.: porrod on istutatud ja ühele ebaküdooniale panin peenrakatte maa peale ümber umbrohu tõrjeks. Oleks kauem saanud toimetada aga siis hakkas vihma tulema. Pole viga, päev alles poisike

Töökäsud tänaseks

1. Porrod maha istutada!
2. Köögiaknatagune kõrgpeenar rohida!
3. Lõpetada see sall, mis kangastelgedel on, ainult 20, 30 cm veel! (see on õhtul)

Vat mind huvitab, et kuidas teised naised hakkama saavad/ on saanud? Ma mõtlen neid, kel mingi hobi, vahet pole, on see aed või käsitöö, on südamelähedane. Et mis te oma hobiga peale hakkate, kui lapsed väikesed ja nõuavad kogu tähelepanu endale? Saadate oma hobi kuu peale? Või saadate lapsed kuu peale, st. otsite neile hoidja vai panete lasteaeda? Või olete nii osav, et teil polegi mingeid probleeme seoses sellega?

Reklaamipaus

Panin selle vaiba (76 x 152 cm, puuvillane trikotaaz) Isetegijas oksjonile alghinnaga 260.- eeku

Lihtsalt nii lahe vaip kukkus välja, et kohe pidi ta kusagile müüki panema. Ise nagu lähiajal kuskile laadale ei lähe, tuli siis neti võimalusi kasutada

Mida teha kui hakkad muutuma meeleheitel koduperenaiseks

Nii. Täna tuleb juttu meeleheiteil koduperenaisest. Ei, ei, mitte sellisest, kes teeb omale rasvaimu ja uue soengu ja kaperdab kõrgetel kontsadel vaevatud jalgadel naabrimeest hurmama. Oh ei, see on Ameerikamaa filmi koduperenaine. Mina olen täitsa tavaline eestimaine koduperenaine. Rohin peenraist naati, praen kartuleid, pesen pesu ja põrandaid,kuulan oma Abikaasa loenguid praeguse aja poliitikast, heegeldan sokki ja üritan oma lapsi inimesteks kasvatada. Oehh, see viimane on päris keeruline ülesanne vahest! No kaklevad näiteks mingi jubina pärast liivakastis ja kallavad üksteisele liiva pähe?! Või täna näiteks Väike Poiss hammustas tüdrukut ninast?! Või on mul sada tähtsat toimingut vaja teha aga ma ei saa neid teha, sest Väike Poiss on avastanud riietumise võlud. Muudkui vahetab oma pükse ja särke ja sokke ja papusid. Kui ma lõpuks tüdinen ja riidlen, et mingu marss, sellega õue, mis seljas on, käib ju küll! Jahh aga siis läheb ja teeb ta end kohe veega märjaks ja saab ikkagi oma tahtmise ja me istume jälle toas ja riietume. Me juba panime talle omavahel uue nime, et Zenja Fokin. 

Ja mida tüdruk teeb? Tema on omamoodi marakratt. Tema korjab lilli. St. seda, et ta korjab KÕIKI lilli! Absoluutselt kõiki, kaasa arvatud kirsipõõsa õied ja sirelite nupukobarad ja toapalmilehed ja sibulad ja kõik kõik õied, mis vähegi õite moodi on. Ja need ka, mis õite moodi pole. Ja mina muudkui seletan ja seletan (no et võililled ja meelespead on tema omad, korjaku neid), kuni ta läks vesiroosilehti "korjama", no siis ma sain pahaseks ja laps sai laksu ka. Ega sellest tolku suurt ei ole. Viie minuti pärast korjas ühe tulbipuntra õitest lagedaks.

Aga tegelikult on sellest korjamisemaaniast natuke kasu ka. Nüüd ma tean, et ühes kohas kasvavad mul sellised topeltlehtedega poeedinartsissid:

Ise poleks nii kaugelt põllult neid korjama läinud.

Nojahh ja see taimesiltide ärakorjamine, veel parem: ära vahetamine! Selle vastu on tegelikult üks hea nipp! Eelmine aasta oli see mulle kõvasti abiks. Nimelt see, et sildistamise asendad pildistamisega! Muudkui pildistad peenarde suuri plaane, kus kõik taimed ja nende asukohad ilusasti näha. 

Vot, siis kohe ilusasti kõik lillikesed fotol ilusasti reas, kohe näha, et kus mis ja mille kõrval.

Ja loomulikult peab koduperenaine vahetevahel lõõgastuma ja tegelema millegi hoopis teistsugusemaga argisest elust. Näiteks võib natuke nõiduda. Tegema kõikse ehtsamat ja segasemat nõidust.

Tuleb korjata nõgeseid (paljajalu ja täpilises öösärgis) ja keeta neid tasasel tulel kuuvalgel ööl. Uhhuuu!  

Võib korjata ka naati, sellega saab oma lõngad päris ilusaks roheliseks. Peab vist uue foto tegema, sellel pole ta nii ilus roheline kui ta tegelikult on. 

PS.: Kuidas printse konnadeks muuta, sellest kirjutan mõni teine kord.

Nojahh ja siis veel see võitlus sääskedega. Toas saab neist igal juhul lahti. Ikka võrkude abil. Ei hakanudki mingit spetsvõrke ostma, kraamisin oma kapist paar vana kardinamaterjali välja ja sain väga uhked, ühe roosa ja kaks leherohelist aknakatet. Sobivad hästi minu roosa-roheliste tulpidega. (Ime küll, neil on veel õied küljes!)

Ja lisaks sellele, et meie aiatiiki tekkisid imeväel vesikirbud ja ujurid, tekib sinna ka alailma võililleõisi ja -lehti, oksakesi ja muud kahtlast sodi-podi. Küsin laste käest, et kuidas see juhtub, a nemad vastu, et ei nemad tea midagist. Mis siis ikka. Eks tuli "leiutada" masin, mis ujub, lendab ja maad mööda sõidab ja lisaks saab temaga ka veepinda puhastada.

Lõppsõna: nii et keeruline ja segane on see koduperenaise-eluke küll aga alati on mingeid nippe, millega end välja vedada nii et elu päris pea peale ei pööraks.

· · · / — — — / · · ·

SOS SOS SOS SOS
Appi kui palju sääski! Õues, toas, igal pool 24/7
Meil on siiani sääsed haruldus olnud. Vahel harva kui tülitavad. Mõni üksik. No liiga lage ja tuuline nende jaoks vist. Aga praegu!!!! Öö läbi võitlesime ja meie kaotasime. Lapsed, vaesekesed, on kõik täpilised kui kärbseseened.
Mida teha? Kuhu minna? Kellele peksa anda?

Valge, valgem, kõige valgem. Ja veidi kuivan'd rootsusid.

Pole ammu valgest aiaosast kirjutanud. Rääkida on nii head kui halba. Alustame halvast. Nimelt ostsin eelmisel sügisel valgeid topeltõielisi nartsisse (kohe-kohe otsin nime üles) ja õisi nägin vaid üht! Järgmiste õite asemel on ärakuivanud tutsakad. Kusjuures sai spetsiaalselt Juhanist tellitud Eestis kasvatatud sibulaid! Tünga sain. Hea veel, et neid õigesse kasvukohta ei istutanud. S. naaberkülast just kaebas, et tal olid nartsissisibulais mingid ussid. Ja nüüd siis mul mingi jamps nendega?! Jama jama otsa ei lõpe iial otsa!

 

Aga muidu on maikuu valgele aiaosale armuline ja ma saan nautida luksuslikku valget nii et vähe pole.

Ülemisel fotol olevad liiliaõielised tulbid jäävad tegelikult valgest peenrast välja aga nad näevad nii imelised seal tiigi taga kosekünka kõrval välja, et panin nad ka ikka siia postitusse ilutsema. Seal oli tegelikult rohkemgi tulpe, seal kiviaia kõrval puntidena reas aga tiiki ehitades said nad tsipa kannatada. Lasen neil tulpidel seal rahulikult koos umbrohuga olla ja sibulaid produtseerida, eks hiljem kaevab nad kõik välja ja see kena peenraorb jääb mõnele siberi iirisele arvata võib.

Esiplaanil triumphtulp Snow Star (minu vana lemmik - nii lollikindel, sellepärast!)( loll - see olen mina?) ja tagaplaanil hanerohi;

Tööd ja toimetused

Aknalaual olevad amplitomatil on esimesed punased viljad küljes.Aga enam ma seda tomatit küll kasvatama ei hakka. Nii imelik sort, ausõna. Pikad venivad varred, mitte ampli vaid pigem roomav tomat. Ronitomat? Enamik taimi on kasvuhoones amplipottides kuid kui ta lähiajal end kuidagi ei õigusta, siis viskan nad vist lihtsalt minema. Kole palju ruumi võtavad aga tolku neist eriti küll pole. Ainuke kasutegur, mis pähe tuleb, et sellist sorti saab nagu kurki kiletunnelis ehk kasvatada. Ei ole vaja toestada, taim eelistab maad mööda ringi vongelda.

Õuepealse vanni istutasin seekord maasikaid täis. Loodetavasti neile meeldib seal. Sorte on igasuguseid. Metsmaasikad, kuumaasikad, Hilise käest eelmisel suvel saadud roosaõielised ja mõned aedmaasikad (sort teadmata)

Tööd praegu on palju kuid aega selle tegemiseks napib. Keskpäeval on ju liiga palav ja siis varjume üldse tuppa. Hommikupoolsel ajal tuleb aiatöödeks samuti valida siiski varjus olevad kohad. Nii Tegingi korda meie lillekasti. See suvi tuleb lillekastis siis eriliselt romantiline kooslus. Roosad pelargoonid, valged lobeeliad ja hõbepael.

PS.: Need raudkolakad seal lillekasti tagaservas on igasugu vanaaegsed kolakad. Too pikk seal kéoige kõrgemal, kahest pulgast koos, on näiteks vanaaegne kangapingutaja.

Ja natuke veel järjekordseid tulpe: 

 Tulp Blue Diamond:

Ja õied lähemalt:

Pisut ühest tulbist ja pildistamistest

This post mostly for Northern Shade (link)

That tulip is lily-flowered tulip Claudia. Wonderful colors and shape. But smell is not very nice. This photo is two years old. In mu garden lily-flowereds tulips will started to blossoms by now. And Claudia is first of them.

 Ja lõppude lõpuks avastasin ka mooduse, kuidas on võimalik väikesi eriti kirkaid ja päikest tagasi peegelduvaid õisi pildistada. Panin oma käe lillede ja fotoka vahele, nii kadus tagasipeegeldumise efekt. Ja saingi täitsa rahuldava foto! Pildistada saab muidugi ka nii, et kätt pole fotol näha ja käe asemel saab kindlasti ka miskit muud kasutada.

Ps.: :) Loomulikult oleks võinud enne pildistamist ka natuke rohida!!! Aga mul käib see miskipärast valet pidi. Enne pildistan, siis rohin.  

Silmailu ja kõrvarõõm

See aknaalune peenar on siis värske üllitis, õitseb oma esimest suve. Pole viga, ilus. Tulpide värvid sinna peenrasse valisin maja värvide järgi. No, et ikka hästi mõjule pääseksid.

PS.: Eile koorusid kuldnokapojad! Õu on siutsumist täis. Muideks, nende vanemad ei asunudki kuldnokamajja elama vaid kolisid hoopis kuldnokamaja "järgmisele korrusele", tuulekasti sisse. Nii et linnumaja katus on neile terrassi eest. 

Ja täna jõudsid lõppude lõpuks ka pääsukesed kohale!

Ilmatarkadele küsimus

Tuleb siis öökülmi veel või ei tule? Tahaks tippsibulad maha panna ja porrot avamaale istutada. Ta ei mahu enam potti ära. Niisama pikeerida ka ei viitsi. Aga kattelooride ja vanade kasukatega õhtuti öökülma hirmus ka joosta ei viitsi.
Öelge jahh, laiskvorstist aiapidajale, et kas pikutab veel niisama ühe nädalakese või hakkan istutama ja rikun sellega oma lamava asendi?

Kommentaarid eelmise postituse foto kohta puht tehnilisest küljest

Ehk fotograafia tagamaadest.

Alustuseks pean ma ära mainima, et mul vedas ja ma sain oma tiiki võhumõõga no nii lihtsa nipiga, et täitsa nali kohe. Ma isiklikult olin täiesti valmis kusagile sohu sukelduma kui mulle kirjutas lukksepaproua S. ( ;) )ja pakkus lahkelt omi taimi. Tal kasvasid võhumõõgad lihtsalt peenras, räästa all küll. Kaval nipp veetaimede kasvatamiseks! Varsakabjad tõime kodukandi lähedalt, ühelt heinamaalt, mis kevaditi vee all. Ja ta on kange taim! Niisama urgitsedes neid kätte ei saanudki, üks külaproua tuli labidaga appi. Aga kätte me nad saime ja terveks jäid nad kahh. Ja järgmisel hommikul olid õied ilusasti kikkis jälle. Ei pahandanud kolimise üle.

Istutamine oli muidugi eraldi teema aga pildistama seda ei hakanud, liiga märg ja mudane tegevus. Õmblesin riidest kotid ja istutasin taimed nendesse. Siis sobitasin nad oma õigetele kohtadele ja ladusin kivid ümber.

Ja nüüd siis sellest fotost!

Kui seda esimest klantspilti natuke laiemalt vaadata, näeb ta tegelikult välja selline:

Karm tegelikkus. ;D  Tiigi taga on päris pirakas ebamäärane kõnnumaa-peenar ja kosk on tegelikult kastekannu pistetud kastmisvoolik. Aga meile käib küll. Neil kõigil, kes ütlesid, et tee jahh, tiik, et see on lahe, neil oli tuline õigus!

Terve õhtu oli kõigil sinna asja ja seal on tõesti mõnus. 

Ja see veekogu on täiesti laevatatav:

Ja vot umbes nii ma kõike seda ette kujutasingi:

Ühel kaldal on suured lamedad kivid, kus istuda ja palavaga varbaid leotada ja vastaskaldal on veetaimed ja vetemäng. Nirvaana. Neid taimi tuleb muidugi veel pisut juurde. Ainuke asi, mis jääb natuke valesti on see, et seal istumise kaldal jääb neid kunstmaterjale, no seda va kollase voodriga  kilet näha.  Aga sinna pole midagi parata, ei oska teda muud moodi sättida. Aga muidu on tulem hea, igati vahva.

Nipid fotograafia aladelt ja pisut filosoofiat

Elu on mõnikord keeruline. Mis siin ikka pikalt seletada, eks igaüks teab isegi. Kahjuks on enamusel meist probleeme, mida lahendada või muresid, millega peab õppima toime tulema. Aga kui on olemas selline koht nagu aed, kus võib istuda suurel lamedal kivil ja kuulata vee vulinat või hommikul tervitavad sind suured roosad õied, siis teeb miski imekombel, justkui salamisi elu jälle hulka paremaks.
Ilusat laulu ka.

Need fotod, jutt ja muusika on pühendatud kõikidele kurbadele. Ehk teeb kasvõi milligrammi jagu olemise lihtsamaks.

Täna oli tiigiteoks hea päev

No nii palav oli! Ma ei vaadanudki termomeetrit aga keskpäeval ikka päikese käes olla ei saanudki. Uskumatult kuum ja palav! Sebisime siis siin ja seal, panime oad mulda, kobestasime - korrastasime kõrgpeenart, kaevasime valgest peenrast paar ülearust vaarikat välja aga palavus tegi liiga ja jätsime kahjutundega tööd pooleli. Seal võib ju niimoodi päikesepiste saada! Hakkasime siis hoopis kolmekesi veega mängima!

Tiigi esimesel astmel oli vesi nii parasjagu madal, et sai kummikuga sisse astuda. Hakkasime siis kose moodustist - kivitreppi ehitama. Lastega aias toimetades (ausalt öeldes: no mitte ainult aias!) peab kogu tegevuse mänguks organiseerima. Nii on neil tegevust ja ka mina saan üht-teist tõepoolest tehtud! Hommikune seemnete külvamine läks küll totaalselt aia taha. Ei mina tea nüüd, et kus mul miski kasvab ja kas üldse. Tegime mingeid Tootsi peenraid jälle!

Aga kose trepp tuli vahva! Ja bergeeniad sai ka kõrgemale kaldale istutatud, sinna kosetrepist paremale. Ja raikaerikut sai istutatud. Nii et pisuke haljastus on juba paigas. Oleks homme ka selline mõnus ilm, siis saaks madalama kalda ka ehk korda. Kui see korras, sõidame Maurusele külla ubalehte tooma. Ja vesiroosi saan võib-olla naabrinaise käest. Tal on seda vist piisavalt, et saab jupikese mullegi. Võhumõõga järgi tuleb vist kuskile kraavi ronida. Vat ei kujuta ette, et kuidas on kuskilt mudaaugust mingeid taimi välja sikutada. Pole sellist asja kunagi varem teinud. Peab vast enne uurima, et kui sügaval ja mismoodi nende juured seal on. Niisama lõhkuda ka taimi ei taha. 

Tiigitegu jätkub

Oehh, Blogger on oma tehnikat muutnud ja mina muidugi ei viitsi süveneda ja seetõttu on pildid suvalises järjekorras. Vaheldumisi lilli ja porist tiigitegu. Sellest tiigist saab vist meie aastaprojekt 2010. Ta on meie lemmik, sellepärast. Eks ta on imelik, muidugi. Vahepeal nägi välja nagu mingi Ameerikamaafilmi äärelinna aiabassein. Kollane ja läikiv. Mingi roosa plastmassist flamingo oleks hästi kõrvale passinud. :) Aga me asendasime flamingo plastmassist värviliste kalakestega, käib kahh! :)

Kasutasime tavalist kasvuhoonekilet. Põhjus lihtne: et kui koer oma küüntega sinna sisse ronib, ei seda pea need hirmkallid tiigikiled kah. Pehmenduseks majaremondist ülejäänud klaasvilla. Hea pehme bassein sai, Mees ei tahagi enam taimi sinna, tahab ise seal ennast leotama hakata. Muideks, praeguseks on see vatt + kile vastu pidanud nii koera sees sumamise kui ka paar suuremat kivi, mis sinna mauhti sisse kukkusid. Esimese hooga ma mõtlesin küll, et õudne see kollane põhi aga kui sissekukkunud muld mustreid joonistama hakkas, meenutas basseinipõhi üsnagi liivapõhja. Kui sinna taimi ka juba sisse saab, siis ehk polegi päris viga. Praeguse seisuga on seal paika istutatud vaid päideroog. Esimesel fotol, siinpool, seal kus need suured kivid hunnikus on, on nö. "Haapsalu nurk", st. suured kivid ja päideroog. Muud küljed veel puhta sättimata. Va. see, et paika on pandud mõned suuremad ja lamedamad kivid, et tiigi kaldal oleks hea istuda ja jaladki vette panna palavaga. Muidugi kui mõni hommik me ei avasta, et mõni haikala on, no ma ei tea siis, öösel vihmaga lennates meie tiiki tulnud.

Väikese kose olen ka planeerinud, kividki selleks valmis. Oleks vaid aega, mil aias nokitseda.