Kolmapäev, 29. mai 2013

Huumor köögiviljaaia moodi


Möödunud kevadel kokku pusserdatud suured kompostikorvid püsivad ilusasti. No siit-sealt natuke narmendab: kuivanud oksi vahest pudeneb vahelt välja aga selle suve püsivad nad veel ilusasti ja täidavad oma eesmärki.
Kevade hakul sai korvid tühjaks tehtud ja see oli täitsa tore kompostmuld, mis ma sealt sain. Ja siis algas taas täitmine. Arvatagi, esimene korv sai hoobilt täis uuesti: sisuks kokkuriisutud puulehed ja püsikute kõrred-varred, kevadine kõdu jms. Aiamulda peale ja esimene kurgikülv tehtud.
No täna hommikul läksin piiluma, et kuidas neil seal on siis. Ja oi üllatust! Keset korvi troonib pundar
oataimi! Nojahh :D  Ma olen küll harjunud, et aeg-ajalt lähevad kompostis kartulikoored kasvama, ube ei ole veel kohanud. Ega ma neid vist välja ei rohigi. Las olla. Tõstan parem kurgid mujale, need väiksemad.
Las need oad olla, tähistavad kaugõppe tudengite kiiret kevadet, et pole aega süüagi: kausitäis likku pandud ube tuli visata komposti, ohh aeg. Jookse ühelt praktikalt teisele. Sealt jälle kooli eksameid tegema. Ja järgmine aasta ennustab tulla veel kiirem.

Ja suvi nagu kiirustab ka kusagile. Näe, mul juba esimene päevaliilia läheb õitsema:


Esmaspäev, 27. mai 2013

Tulipa Silvestris e, metstulp ja nn. talutulbi ajalugu




Metstulp on muidugi praeguseks juba ära õitsenud. Ta on ikka kevadisem tegelane ja see kevad oli ta eriti uhke ja silmapaistev.

Kõrval on leheküljeke S.Savisaare raamatust "100 sibullille", kus on siis lühidalt kokku võetud tulpide elu-olu ja minevik siin Eestis.
Eks seda minevikku ja olevikku saab mujaltki lugeda aga seal on mugavalt lühidalt.
Pean Savisaarega nõustuma: tõesti jube kahju, et tulpide kohta Eestis nii vähe infot on. Mul on omal neid vanu sorte veelgi aga tegelikke nimesid tõenäoliselt ei tuvasta enam kunagi.
Nii saavadki nad omale nimed selle järgi kui mõni eestlasest tulbisõber neid kuidagi kirjandusse jäädvustab. Ja ma arvan, et 100 aastat metsikut ja vaba elu Eestis ja ellu jääda: võib teda juba omamaiseks tulbiks pidada ikka küll.

Mis puutub metstulpi, siis see kasvab Eestis peamiselt metsistununa parkides. Minu esimene kohtumine selle taimega (ja on ka hilisemaid leide) aga oli metsas.

Eestimaine talutulp



Mulle tundub, et see aasta soosib kõiki looduslikke ja kodumaised sorte-liike. Just eelkõige kodumaiseid. Kõige uhkema ja äkilisema koloonia on tekitanud minu aias sel kevadel kodumaine talutulp. Ei ole teda ka mitte rotid-mutid-hiired närinud. Juba kolmas aasta selle sama koha peal ja muutub aina uhkemaks ja laiemaks.



Tänavaasta on tulpide õitsemine olnud mitmes mõttes niru: esiteks on palju sibulaid hävinenud (peamiselt talvine rottide toitlustamine, et susi neid sööks!) ja teiseks ... no ma ei teagi, kuidas ja mis põhjusel, aga enamik sorte on kuidagi madalamad ja heledamad kui nad muidu tavaliselt on. Ja kolmandaks teeb ilm igasuguseid vigurhõppeid lumehunnikutest troopikakuumuseni välja, nii et tulbid õitsevad kuidagi väga kiirelt see aasta.
Nii et talutulp on minu selle aasta peamine silmarõõm.




Laupäev, 25. mai 2013

Rohimisehullu memuaarid


Eelmine sügis sai juba plaan maha pandud, et see aasta teen peenarde äärejooned sujuvamaks, et kuluks vähem igasugust erinevat energiat niitmise peale.
Ja see oli päris kevadel, kui ma oma tasandamisega alustasin.
Täna hommikul võtsin mehe appi, sain peenra kaevatud ... ;) Nüüd jääb üle veel kogu plats korralikult läbi sonkida, juured välja sorteerida ja mõned astumise kivid paika panna.
Järgmisel pildil on selline tore koht: valge peenra ots ja salarada. Seal oli niitmine muidu väga tülikas ja muru ronis vägisi peenrasse. Ehk siis nüüd saame korda selle asja.


Rododega on kõik korras :) Elasid ikka talve üle. Üks õitseb, teine sätib end tasapisi õitsema ja kolmas, see kanada äranäritud vartega rodo säästis kolmest oksakesest ühe ja valmistub tasapisi lehte minema.


Oijah, rohimist on palju aga ilmad on suht head ja koolitööd ei kiusa ka enam nii hullusti. Saan ikka nädalakese peenarde renoveerimise peale kulutada.

Teisipäev, 21. mai 2013

Tii tahtis lilli näha ... ja Svea rääkis püvililledest


Ja siin need lilled on, mida Tii näha tahtis:


























Proovisin mitu fotot teha, see sai kõige parem. Neid on mul seal suuremate ja väiksemate puntidega, üksikult ka. Aga üksikud ei jäta fotol õiget muljet.
 Tegelikult on nende valgete kobarhüatsintidega omamoodi põnev lugu ka. Ostsin mõned aastad tagasi (3-4) kaks komplekti valgeid kobarhüatsinte. Ühed tulid S.Savisaarelt, teised ostsin poest, üldisest kaubandusvõrgust, tõenäoliselt Hollandi laiatarbekaup. Sordinimi oli sama, kuigi juba Savisaarelt ostes sain aru, et neid taolisi, välimuselt sarnaseid, on kahte sorti aga õitsemisaeg ühtedel väga palju hilisem. Hollandi omad olidki palju-palju hilisemad ja otsa on nad kah saanud. Vindusid ja vindusid, praeguseks pole nende kasvukohas mitte ainustki. Savisaare omad on aga igal aastal stabiilselt paljunenud (välja arvatud kahel esimesel aastal) aga ma olen neid ka kõvasti solgutanud ühest kohast teise, ausalt öeldes. Ja eelmine aasta tegin nendega hoopis imelikku asja. Kui ma oma valge peenra otsa sättisin, kraapisin nende kasvukohas nagu arheoloog ettevaatlikult peamise kihi mulda eemale ja alumise kihi, kus nende sibulad olid, lihtsalt SEGASIN laiali. Mulle nimelt ei meeldinud, et nad niimoodi ühes hunnikus kõik on.  Siis panin kihi mulda jälle peale ja natuke kooremultshi.
Helesiniseid kobarhüatsinte mul on ka aga need on alles teist kevadet, istuvad kukusti ühe koha peal ega anna mitte märku vajadusest massiliselt paljuneda.

Püvilillede teema. Need tavalised, suured, oranzid ja kollased. Vat Svea ütles, et tema võtab iga aasta üles ja õitsevad järjekindlalt tal ainult kollased. Mina ütlesin, et ma pole juba ammu neid üles võtnud ja õitsevad mul ainult oranzid.
Taipate, kuhu ma sihin, jah?
Mis te ise sellest arvate?

Pühapäev, 19. mai 2013

Pistikud, viinamarjad, priimulad, tulbid jt

Roheline värv pidi nagu rahustav olema ... aga kui ma möödunud reedel, peale viimast õppesessi, koju jõudsin ja oma püsikupeenrate naadimerd nägin... no see küll rahustav polnud. Köögiviljapeenrad olid ilusad kui nõelasilmast tulnud, sest minu äraolekul oli ämm nende eest hoolitsenud. Püsikupeenrasse aga olin tal soovitanud mitte minna, sest kust tema teab, kus mul möödunudaastased pistikud on ja kus mitte. Praegusega näeb neist enamik ju üsna ebamäärane välja. Aga pean rõõmuga nentima, et mingi koguse uusi taimi ma sealt ikka saan. Põnev, et mis sealt siis tuleb. Aga lugema neid tibusid hakkan alles sügisel, mitte varem.
Viinamarjadega on tänavu samuti lootust äratav seisukord. Kasvuhoone Aljoshenkin ja Muscat Blue on õiekobara-algeid täis. Eelmine aasta hangitud Zilga ja Hassanskii loovad lehti (õues, kõige soojema seina juures ja sinna mahuks parajalt mingi sort veel.



Mis puutub priimulaisse, siis neid tuleks müüa nagu sigarette: kaasas hoiatav silt, et võivad sõltuvust tekitada. Imetlesin siin kevadel oma esimesi priimulaid, tänavu on nad eriti hoos ja hästi paljunenud, ja tekkis kindel idee, et mul on neid juurde vaja. Ja mitte ühte-kahte, vaid palju-palju! Ja möödunud vihmane aasta on neile hästi mõjunud, nad on kõvasti paljunenud ja õitsesid uhkemalt kui iial varem.
Mis puutub tulpidesse, siis nendele möödunud suvi küll kasuks ei tulnud. Neid on hulka vähem kui on olnud varasematel aastatel. Eriti nadi on seis looduslike tulpidega. Väga üksikud esinejad see aasta. Õnneks on küll kõik sordid alles ... See-eest on sügislillede ja valgetel koberhüatrsintide seas justkui plahvatus käinud: need on õige uhkelt paljunenud.

Hää küll, mis ma lobisen. Praegu hea ilm, eile tuli korralik sahmakas vihma, maa on pehme, kerge on kaevata.

Laupäev, 4. mai 2013

Tähtis jutt



Uutest tulijaist siia aeda tegid kõige suurema üllatuse valged krookused. Ootasin neid tavalisi, kus ühest sibulast tuleb üks õis nagu ikka. Aga hoopis sellised tulid nagu eelneval pildil, Hästi armsad, kohe eriliselt toredad :)
Muidu pole sibullilledele see talv just eriti tore olnud ... päris palju on tühje laike, paha-paha. Tulebki nüüd tuvastama minna, et kes neid täpselt hävitanud on.

Aga see tähtis jutt ...vat see on sihuke:


minu blogi nimelt ... sest järgmised soojad päevad? nädalad? kuud? huvitav, palju seda antakse? kavatsen teha midagi niisugust:



Ja siia tulen siis kui vihma hakkab sadama.
Tsau!