Mulle tundub, et see aasta soosib kõiki looduslikke ja kodumaised sorte-liike. Just eelkõige kodumaiseid. Kõige uhkema ja äkilisema koloonia on tekitanud minu aias sel kevadel kodumaine talutulp. Ei ole teda ka mitte rotid-mutid-hiired närinud. Juba kolmas aasta selle sama koha peal ja muutub aina uhkemaks ja laiemaks.
Tänavaasta on tulpide õitsemine olnud mitmes mõttes niru: esiteks on palju sibulaid hävinenud (peamiselt talvine rottide toitlustamine, et susi neid sööks!) ja teiseks ... no ma ei teagi, kuidas ja mis põhjusel, aga enamik sorte on kuidagi madalamad ja heledamad kui nad muidu tavaliselt on. Ja kolmandaks teeb ilm igasuguseid vigurhõppeid lumehunnikutest troopikakuumuseni välja, nii et tulbid õitsevad kuidagi väga kiirelt see aasta.
Nii et talutulp on minu selle aasta peamine silmarõõm.
3 kommentaari:
Ma pean Sind kurvastama, sest niisugust asja nagu kodumaine talutulp pole olemas. On lihtsalt mõned eelmise sajandi algul sissetoodud sordid, kes on osutunud meil äärmiselt vastupidavaks ja lepivad igasugu tingimustega, mõnes kohas võivad nad ka naturaliseerunult kasvada. Vaatamata päritolule on nad ilusad sellegipoolest.
Ei kurvasta. Ma teadsin seda. Aga selline nimetus on tal tänu S.Savisaarele, kes ka seda tulpi nii nimetab. Ta on lihtsalt meie maadel nii vastupidav, et on pea igas vanas mahajäetud taluhoovis
Haa, lugesin Readerist pealkirja ja mõtlesin endamisi, noo tahaks kohe seda tulpa näha. Aga vaat mis hoopis :)
Postita kommentaar