Kolmapäev, 14. oktoober 2009

ON LINE küpsetamine on viidud edukalt lõpule!!!


See jäi mul küll telekast kõrvu, et nemad seal küpsetasid oma kooki 150° juures tund aega vist või natuke rohkem. Minul oli vist ahi liiga kuum.
Aga valmis ta sai:

Ja seest oli ilus kollane, kuigi koogi alumine keskmine osa pisut nätske (no liiga kuum ahi)


Aga maitse oli super! Vast ainult natuke liiga magus.
Multikas nad tegid glasuuri ka peale. Tuhksuhkur + pool sidruni mahl + paar spl vett. Segasid valmis ja määrisid juba jahtunud koogile.
Mina ei jõudnud mingit glasuuri tegema hakata, rahvas kattis juba lauda ja valas piima tassidesse. A nii oli ka hea. Eks ta magus oli niigi. Arvatavasti katsetan jälle ükspäev.
Multikas oli veel selline nipp, et kook jahtus mingil sõrestikul, nii et koogi alt ka vaba õhk oli. Öeldi, et nii ei vaju kook lössi. Minul seda sõrestikku pole, ei tea kas nüüd sellest ve aga vajus natuke lössi küll.

Aga ma arvan, et natuke retsepti täiustamist ja tasub proovida küll. Ja kaneeli vast polegi vaja. Sidrun ise juba andis nii hea meki.

Multika porgandikook.... ON LINE küpsetamine jälle


Eile sattusin telekast ühte vahvat multifilmi nägema. Kokandusalast. Tehti huvitavat porgandikooki. Kahjuks ei lasknud lapsed rahulikult vaadata, nii jäi pool retseptist väga segaseks.
Aga huvitav ta tundus, nii proovisin siiski.
Esimeses kausis on mul peene riiviga riivitud sidruni koor ja kõrvits.
Teises munavalgevaht kuuest munast, poole sidruni mahl, näputäis soola ja klaas suhkrut vahustatud tugevaks vahuks ja kolmandas kausis on 6 munakollast ja klaas suhkrut, samuti vahustatud.


Seejärel segasin kokku riivitud kraami munakollastevahuga, lisasin pool pakki koledat optima margariini (ma ütlesin mehele, et toogu normaalset, ta ei toonud!!!), veel lisasin tubli törtsu kartulitärklist ja klaasi jahu. Küpsetuspulbrit kah kahjuks kodus polnud. Sügine aeg, ahi muudkui köeb, miski muudkui küpseb ahjus, ikka saab otsa.
Viimasena segasin kokku munavalgevahu. Segasin ettevaatlikult läbi, kallasin saadud segu võiga ja jahuga määritud vormi ja ahju.
Praegu ootan siis. Kook ahjus.

Kui keegi teab, kuidas see koogiretsept tegelikult käis või kuda käima peaks, olge head, andke märku! Kirjutage mulle kommidesse või tehke oma blogisse postitus

PS.: õige retsept oli porgandite ja kaneeliga. Porgandeid mul polnud ja kaneel läks meelest ära


Esmaspäev, 12. oktoober 2009

Väike söögipaus lobamise vahele

Kui ma ei eksi, sajab meil lörtsi praegu.
Panen siia kirja viimase aja marineerimised, seda inffi on mul järgmine aasta jälle vaja.


Mõnda aega tagasi sai õel külas käidud. Sain sealt pirne ja arooniaid ja see on hea, sest meie pirnipuu on alles pisike ja kolm arooniat on pisemadki. Sai neid siis sisse tehtud. Nõnna nagu kunagi põhikoolis töpa tunnis õppisin. Et keetsin siirupi,
seal sees palju suhkrut,
üks kaneelikoort,
kolm-neli nelki.
Purki ja valmis! Korraks keerasin tagurpidi, vaatasin, et kuskilt miskit ei immitseks, öö otsa vannilina all soojas ja siis sahvrisse. (See viimane on Vanaema käest õpitud. Koolis kuumutati neid purke veel. Mina seda ei tee. No ei viitsi.)

Vot. A see aasta jäi pisut siirupit üle. Ja ma tegin ühe katse. Katse tulemus oli nii hea (kuigi vajab pisut täiustamist) , et väärib siia ka üles kribamist.
Too aeg oli mul parasjagu kurgipeenra koristus käsil. Sain sealt selle lõpukorjamise käigus kausitäie pisikesi kurke. Kõige väiksemad nagu naisterahva väike sõrm, väiksemadki veel.
Panin nad siis purki,
lisaks natuke tillivarsi,
mustsõstralehti,
üks küüneke küüslauku,
kaks pisikest tshillipiprakest,
ja tollesse siirupisse (koored ja nelgid muidugi korjasin välja) lisasin tsipa soola,
loorberit
ja piprateri ja vürtsiteri.
Keetsin, eemaldasin tulelt, lisasin törtsu äädikat
Kallasin siirupise marinaadi kurkidele peale
Lasin paar päeva seista jahedas ruumis
JUBE HEA asi kukkus välja.
Ainus viga ehk see, et suuremad kurgid ei jäänud nii krõmpsud kui väiksemad.

Ja veel üks asi! Tollesse punasesse potti, pooltäis seenemarinaadi, tuleb panna 2 spl äädikat. See aasta panin 3. Palju sai.

Pühapäev, 11. oktoober 2009

Jätkan ... ma see sügis nagu kana takkus, ...


... ikka samad teemad. Nüüd, näe, käin iga hommiku sedasama tünni fotografeerimas:

Täna oli ta siis niisugune.
Aina enam ja enam on öösiti külmakraade. Tea, kauaks seda jätkub siis? Et tuleb talv või ei tule?



Tegelikult pisut vara veel. Samas on see pori nii ära tüüdanud. Iga hommiku ja õhtu pese põrandaid. Fui.

Ettenähtud tööd on 99% otsas. Ainult kasvuhoone mürgitamine on veel jäänud.
Täna muldasin roose. Täitsa ilus on roosidega tegelda. Sebid seal ümber, katkud lehti ja kribid muru, a nemad lõhnatavad sind. Igaüks isemoodi. Ma täitsa hakkan aru saama, et miks neid roose niiväga armastatakse.

Üks päev käisin koos Väikese Abilisega haiglas allergiateste tegemas. Kuniks V. Abiline haigla lastemängutoas mänguasju revideeris, oli mul siis lõppude lõpuks aega läbi lugeda raamat "Unistuste aiad". Täitsa hea raamat. Minusugusele sobis väga. Minusugune- st. aiapidaja, kes vaevab oma pead aiakujunduse ja aia sisemise olemuse mõtetega. Nohh, et ikka seesama, et ma ei taha, et mu aed näeks välja nagu poe riiul või puukool (kuigi on paljusid puukoole, mis on oma kujunduselt SUPER!), vaid ikka nagu aed, tavaline aga samas eriline, omane, omane, omane aed.
Kui ma aias jalutan, eriti veel kui koos kellegagi, kes mu aias harva käib, ei tohi mu aed välja näha nagu mingi näitus. Muretult ja priskelt aia ääres laiutavad sügisastrid või sügisheleeniumid on minu meelest palju asjalikumad ja tõsiselt vaimustavad, kui mitu meetrit tühja mulda ja selle keskel üks kaugelt maalt toodud sordipuhas õnnetu, mida muudkui poputatakse ja poputatakse aga tema ikka vindub.

Kuidas siis kujundada oma aeda nii, et ise rahul oleks? Ja et ta täidaks kõiki nõudmisi, mis mul talle esitada on?

1. Lastele ja koertele palju jooksmis ja mänguruumi. See on lihtne. Muru. Ei mingeid peenraid ega kive ega ... ükskõik mida.
2. Tahan saada oma aiast igasugu maitsvaid söögipoolisi. Istandus on rajatud, õiges kohas ja õige süsteemiga. Ürdipeenar rajamisel, tundub, et areneb õiges suunas. Vaarikate ja maasikate ja pamplite jne peenrad rajamisel. Nende kasvuala jääb ürdipeenra ja istanduse vahele. Õunad, pirnid, ploomid, kirsid: olemas. Nüüd tuleb end ainult targemaks teha, et kuidas noore õunapuu võra tuleks kujundada.
3. Kogu aed peab olema võimalikult lihtsalt hooldatav. Sellele räägib vastu see, et aed on suur. Juba niitmisele läheb koletu aeg. Samuti pean lahti saama harjumusest tekitada pisikesi peenrajupikesi erinevatesse kohtadesse.
4. Aia värvigamma peab olema harmooniline aga samas meeldima kõigile minu aia elanikele. Keset suve teatas mees, et aias miskit ei õitse. Ma vastu, et mida juttu?! Õitsevad juuu! A mees vastu, et jamad värvid on. Ei ole kollast, ei ole punast! Punast on tõesti praegu nirult ja kollaseid õisi on aga nad on kõik kuidagi peidus, madalad või millegi muu varjus. Eks seda peab järgmine kevad üle vaatama. Isegi tulpidega on nii, et punaseõielised mõjuvad kui soolotaimed. Neid on lihtsalt nii vähe.
Ma siis mõtlesingi, et paneks mehe rõõmuks ühe Flammendantzi kasvama. Temale punast ja minule ronitaim. Hahaaa! Meeldiv ühendatud kasulikuga. Nohh, et mehele meeldivad need punased ja siis ta ei torise, et seina ääres miski ronib. Hahaaa!
5. Aias peaks olema seikluslik, seal võiks olla eri ruume, eraldatuid teistest ruumidest üksikute puude-põõsastega või hekkidega lausa, et aed oleks nagu pisike dzungel ja lastel seal vahva seigelda.
Tegemisel. Põõsakesed nii ruttu ei kasva, et viuhti ja kohe hekk valmis. Ka varjupeenar täidab seda seikluslikku ülesannet ja sain laste käest ka kiita nende treppide eest. Muudkui jooksid seal ja olid väga rahul.
6. Aias peaks taimed kasvama justkui oleks see nende looduslik kasvukoht. Vabalt vohamas üks konkreetne sort. Kui aiaruumi napib, siis vohabki, vot, ainult üks sort! Ei tohi välja katkuda, ei tohi asendada trobikonna eriliste ja imelistega. Nad lihtsalt ei pääse mõjule siis! Mis mõjule!? Nad ei pääse ju üldse kasvama! Ja peenar näeb välja nagu pudru ja kapsad.
7. Aias peab olema rahulik ja mõnus ja vaikne! Mõnusad kohad istumiseks, kus niisama vahtida, raamatut lugeda vai lausa silma looja lasta. Hea koht istumiseks ja kohvetamiseks kui keegi külla tuleb. Üks olemas (meie õunapuu all) ja teine tegemisel (too koht kus grillida ka saaks.) Suveköögi laadne koht. See enam nii vaikne koht nagu poleks.
8. Kollektsioon peab olema kui kollektsioon! Kui ma mõtlen kollektsioonide peale, tuleb mulle ikka Muhediku hostade peenar meelde. See on hea näide. Loomulikult ei pea iga kollektsioon olema omaette eraldatud, minu tulpidega nii läheks vast igavakski, aga mingi kord ja süsteem peaks ikka olema. Hea näide jälle: Köögikata kivisildid! Aga mul sobiksid taolised sildid vaid kiviktaimlasse, kus neid ka ei saa eriti kasutada, pole seal miskit suurt kollektsiooni just. Ja hea näide on veel ...

hmmmm
Jätkan hiljem
Mida oligi arvata

Laupäev, 10. oktoober 2009

No mis ma ütlesin !


Härmatisega kohe teine vaatepilt!


Ja üks teine uhke asi on meil veel õue peal:


Mädarõika lehepuhmad. Mulle õudsalt meeldivad.

Reede, 9. oktoober 2009

Vaese mehe lillekast


Nii.
Jutt jäi pooleli selle juures, et mina olen üks igavene koi ja ei raatsi oma kopkaid kokku koguda, et kastitäit eerikaid osta.
Ja üks pärastlõuna oli nagu tellitult soe ja mõnus, nii et suundusimegi metsa, täpsemini: rabasse.

Meie kodunt mitte just väga kaugel asub raba. Huvitav koht aga sageli me seal just ei käi, sest sissesõiduteel on puu ees ja inimesele keelusiltki välja pandud. Ju siis ei tohi. Aga me ei läinud sinna laamendama, nii et sealtmaalt, kus algasid juba suured turbaväljad, keerasime meie metsaserva.


See on üks ilus koht.


Ja nende vanade turbakaevandamisest jäänud kraavide vahel on palju hääd ja toredat. Seal kasvavad sinikad, seened ja pohlad. Pohli oli praegugi küll, kuigi külmanäpistatud marju. Lapsed korjasidki neid. Kui nad nägid, et mina marjade asemel hoopis igasugu taimi vaatan ja valin, hakkasid nemadki oma ämbrikesse igasugu puulehti, kõrsi ja oksakesi koguma. Vägeva saagi said igal juhul.


Seal kasvas päris palju igasugu huvitavaid samblaid ja samblikke aga neid ma loomulikult ei korjanud.


Aga nad olid ilusad.


Vahvad olid ka need kõrrelised-pussakad, pokud?


Tore jalutuskäik oli. Mees muidugi ei hoolinud kõiksugu kõrtest ja vartest, tema sai ühe poti jagu seeni.
Tagasiteel meil vedas! Tee peal lombis pidas luikede seltskond mkhm valimiskoosolekut. Kahjuks ei õnnestunud head fotot saada.


Neil oli omavahel palju juttu ja seletamist. Kui eemale lendasid, ühe kaugema lombi juurde, kus siis algas elav arutelu! Muudkui ajasid end jalgele püsti ja vehkisid tiibadega. Alles hiljem jõudis mulle kohale, et oleksin pidanud filmima.
Ilus.
Ja päev läks ses mõttes kah korda, et leidsin sealt kraavikallastel igasugu rohelist ja mitte-rohelist kraami oma lillekasti ja -tünni.
Tünnisisu pole esialgu mõtet kaugemalt pildistada. Taust on esialgu sama roheline kui tünngi.


Eks ootame lume ära. Tünni tõin ka ühe poku ja veel mingid vee-äärsed kõrrelised, need siis selleks, et miskit üle tünni serva ka tolkneks nagu ripptaim.
Kasti panin kanarbikku, natuke pohlavarsi, paar pisikest mändi ja mingid hästi vahvad kõrrelised jälle. Vist piipheinad mingid. A võib-olla pole ka. Siis ma vaatasin seda suht madalat ja läbinisti rohelist kompositsiooni ja mõtlesin, et ikka värvi on vaja. Et ikka peaks mõne eerika tooma. Punase st. roosa. Ja nii kui ma nondele värvidele mõtlesin, kohe meenus! Oh ma tola! Mul on ju miskit sobivat ja punast! Kukehari!


Murdsingi siis kukeharja puhmaist paar oksakest ja suskisin lillekasti. Väga ok tuli välja.
Siin siis nüüd pilk lähemalt, et nood kihvtid kõrrelised kah näha oleks.


Vat nii. Lillekast on valmis ja kopkad jäid ka taskusse alles. Iseasi kui meid nüüd vangi ei panda. Et metsaröövlid või nii.
Aga ilus päev oli ikkagi

Teisipäev, 6. oktoober 2009

Lapsed ja sügis ja lillekast ja aiafilosoofia


Pole see midagi niisama lihtne! Lapsed on omadega alles suves ega taha põrmugi leppida, et nüüd tuleb õues kuidagi teistmoodi mängida ja olla kui alles mõnda aega tagasi. Ikka nad tahavad veega solberdada ja on kole pahased kui näpud külmetama hakkavad. Ma pean siis kõik oma tegemised sinnapaika jätma ja nende näppe soojaks puhuma. Kindaid panna poleks suurt mõtet, mul polegi nii palju kindaid kui palju nemad suudaks neid märjaks ja poriseks teha. Aga igal juhul sain täna üht-teist siiski tehtud. Begooniamugulad ja daaliajuurikad on nüüd kuivas "laoruumis". Eks näeb, kuidas seekord see säilitamine edeneb. Ja see jube hernepeenar on ka tühi. 2-0 minu kasuks! Kuumaasika istutasin lillekastist peenrasse. Lillekastis ta arvatavasti ei säiluks. Külm võtaks ära. Heameelega istutaks sinna lillekasti eerikad. A kast suht suur ja eerikad suht kallid. Ühte poleks ju ka mõtet... Peab mõtlema, äkki kasvab meil metsas midagi potensiaalset ja sobilikku. Kanarbik? Pohlad vai leesikad? Mustikavarred?

Lastega on jah, nii, et muidu on hirmus kisa, et AI-AI me tahame õue. Viis minutit ollakse õues ja siis on, et AI-AI me oleme märjad, me tahame tuppa. Jama jahh, oleks vähemalt, et ei saja kogu aeg. Päike paistab, õues on soe aga välja minna ei saa, seal on märg nagu keset põhjamerd.
Aga jahh, eks me siis tuleme tuppa. Ronime magamistuppa tekki alla ja loeme koos neid raamatuid, mis suvel ripakile jäid.


Kummaline küll aga neile sobib samuti aiandusraamatuid lugeda. Eks seal ole palju pilte ka muidugi. Ja siis arutame, et milline pilt on ilus ja milline mitte. Tegelikus elus ma ei kritiseeriks vast ühtegi aeda välja arvatud mu enda oma muidugi. Teiste aedade kritiseerimine ongi kahtlane ettevõtmine, sest nad pole ju MINU aiad! Nad pole mulle loodud, elementaarne, et seal võib olla miskit, mis mulle ei istu vai muidu riivab silma.
Aga raamatupildi aedasid võib sakkida küll. Kuigi seda sageli just teha ei saa, sest raamatuis ju nii valitud fotod kõik. Ja siis teeme jälle plaane. Mulle meeldib plaane teha.
Oleme jõudnud oma aia planeerimisega nii kaugele, et hulgi enam mingeid taimi ei osta ega istuta. Nüüd on nii, et kui uued tulevad, on nad hoolega valitud kindlad sordid.
Näiteks jõudis eile kohale S.Savisaarelt tellitud Puschkinia scilloides var. Libanotica "Alba", harilik pushkiinia "Alba"


Ta on planeeritud valgesse aiaossa. Esimese talve elutseb küll meil siin maja ees. Küll meil saab järgmine kevad ikka palju valgeõielisi õitsejaid olema! See foto on nüüd pärit Savisaare kataloogist. Minu omad on nii soliidseilt õites loodetavasti järgmisel kevadel

Laupäev, 3. oktoober 2009

Külm tuli

Hommikul ärgates oli maa valge. Nii kaugele kui silm ulatus: valge.
Nii et lisandus uus töö:
11. daaliajuurikad maast üles ja varjupaika.

Vanade ülesannete kohta niipalju, et toataimed on korras, tulbisibulad maas ja kurgi-kõrvitsapeenar on talve tarvis ette valmistatud. Pablasin küll, et vahepeal on linnas käimist, et tulen sealt jälle posu sibulatega tagasi aga ei tulnud. Aeg on mind kui sibulakogujat rahulikumks teinud. Harva juhtub, et ostan ekspromt midagi. Rohkem on ikka nii, et tean juba ette, millist ma täpselt tahan ja vot siis asun seda konkreetset sibulasorti jahtima. Kollektsioon pole mul just teab kui suur aga ta on nö. teatud värvides ja sortides. Siin peab enne ikka nuputama pisut, et millised uued need üldse sobivad ja millised mitte.
Muu on veel ligadi-logadi. Aega justkui pole ja sellist tarmukust nagu kevadel oli, pole kah enam. Aga eks inimenegi ole ju looduse sünnitis, nii et vastu talve, kui saak juba salves, istub hoopis teleka ette rasva koguma. Pikaks talveks. Loodame, et see aasta ikka tuleb talve.