Reede, 29. juuli 2011

Lõi klaariks

Eile tuli ometi korralik kauaoodatud vihm ja lõi olemise klaariks. Selgemad noodid kohe. Nii aias kui ka inimese sees. Inimene - see olen mina. Tuli kohe meelde, et mul on ju väike mure, mille koha pealt tahaks targematelt nõu küsida. Näe, minu ilus idahübriid Siberia on ära näritud:


Olen tema pealt kaks liiliakukke kätte saanud. Kas nemad tõesti teevad nii hullu hävitustööd? Minu meelest istus kahjustaja juba sibulas sees. Kaks alumist õit olid moondunud, nagu kõverad troopilise linnu nokad. Tuleb vist sügisel välja kaevata ja korralikult pritsida? Ülejäänud liiliatel polnud midagi viga. Väga ilusad olid.

Aga toredaid aia-uudiseid on ka. Nimelt istutasin kevadel oma punaselehise ilu-õunapuu ümber. Ja meie üllatuseks on vanas kohas vanadest juurejuppidest KOLM uut puukest tekkinud! Juurevõsude abil paljunev õunapuu? Pole sihukesest asjast varem kuulnud. Kevadel istutan nad ümber, seni las olla. Las kosuvad. Nii vahva. Ma siin kunagi just unistasin, et mul võiks neid kohe palju olla.

Ja kui kellegil on himu saada väikest astelpaju istikut, emataime, Augustinkat, siis see on mul ka natuke paljunenud. Isastaimed eriti juurevõsusid ei anna aga vahest seda ikka juhtub, siis saab järjekorda panna.

Pühapäev, 24. juuli 2011

Õieilu



Järgmisel fotol on päevaliilia Piano man, minu üks selle aasta uueke.


Ja ka Thelalt saadud Aten on ju uueke:


Oi, ma väntsutasin teda ümberistutamistega kõvasti. Aga ta ei teinud väljagi. Pigem vist on rahul selle pideva kastmise ja mulla kobestamisega.
Õitsema hakkas ka minu vana lemmik! Tegelikult ju ka uueke:


Pelargooniumid ja mungalilled:


Ja roos Linderhof nõjatudes laisalt maja seinale:


Palju õisi, nii uusi kui juba vanu tuttavaid ja aed lõhnab nagu pöörane. No nii hea!
Ma alles nüüd vist tunnen, keset seda suurt õitsemist, et olen taastunud sellest paksust talvest, mis meil oli. Maainimesele oli ta ikka liig mis liig. Istud nagu rott oma urus, paksu lumevaiba sees ja viskad kulli-kirja, et kas saad järgmine päev välja või ehk ei saagi.
Suvi on ikka ilus aeg!

Reede, 22. juuli 2011

Kurja putuka kurjad teod ja mis maksab õnn

Alles see oli kui istutasin uude vastloodud peenrasse taimi. Leidsin ka kaks ilusat rukolat kivide kõrvale, lootsin uhket põõsakest. Ai tutkit, mingi pisike must kirbu moodi hüppav putukas näris paari päeva jooksul mu rukolad ja savipotis kasvava paktsoi-kapsa puhta sodiks.


Tundub, et talle maitseb kõik söödav, ka mungalill on näritud:


Kapsa viskasin minema, muid plaanin millegagi pritsida. Iseasi, et millega? Mürgiga nagu ei tahaks. Seda putukat paistab massiliselt olema, roomavad tiigi kaldail ja üldse igal pool. Soolavett vist, muud ei tule pähe. Ja mis putukas ta üldse on?!
Õnneks kõiki taimi ta ei näri. Tundub, et ainult neid, mida isegi sööks. Salateid igasuguseid. Askleepias näitab mulle oma ilusaid õisi:


Ja tiigis on riisitaimed omapärase värvilaigu tekitanud:







Sellised ilusad punakad lehed. Õnn, et nad ikka kasvavad ja on oma kasvukoha omaks võtnud. Kui nii edasi läheb, pean välja mõtlema, et kuidas neid toas edasi kasvatada. Ei raatsi ju jätta, eks ole?
...............................................................................................
Õnn. Mõni käib õnne seitsme maa ja mere tagant otsimas ja arvab, et ega teda raha eest saagi. A natuke saab ikka. Nii umbes 0,67 tonni õnne maksab 5.22. Tõime nimelt lastele liivakasti uue liiva. See võttis väikepoisi puhta tummaks. Pärast istus pool tundi vaikselt liivakastis liivahunniku otsas, surmtõsine nägu peas, patsutas liiva, aeg-ajalt vaatas minu poole, noogutas rahulolevalt ja kinnitas: nüüd auto sõidab.
................................................................................................
PS.: millal oleks hea aeg liiliasibulaid välja kaevata?

Teisipäev, 19. juuli 2011

Põllutöölise raske elu

Oi issversussver, täna võtsin oma hukkaläinud köögiviljamajanduse käsile. Kevadel polnud ju kellegil aega, nii jäidki kartulid seemneks ostmata ja maha panemata. Viimasel minutil külvasin tühjana seisma jäänud maale igasugu ube. Nooh mis lihtsalt kapist kätte sain. Nirud nad on aga õitsevad siiski. Enamus. Hoolimata sellest hirmsast maltsametsast,mille neile ümber lasime kasvada. Täna siis harrastasimegi neljakesi põllutöölise rasket elu ja võitlesime maltsaga. Ai jeerum.


Maltsasaak on hea. :) Päris hukka ma seda maad ei lase minna. Toon naabri käest sõnnikut ja rajan sinna paar peenart maasikatele. Ei saa endised tallinlased kartuli ja porgandi kasvatamisega hakkama. Mina olin selles veendunud juba ammu, mees sai selle selgeks siis see aasta. :P
Kogu selle maltsakraamiga tekitasin koletu suure kompostihunniku ürdipeenra-maile. Trepp ja rada sinna jäävad aga ma muudan kogu seda kupatust natuke kergemini hooldatavamaks. See mururaja idee oli ju väga armas aga niita seda rada oli absoluutselt võimatu! Nii et praegu näeb mu ürdipeenar välja selline:


ja kuna tiigipeenar on valmis, võtan nüüd selle käsile. See on ju õudne! Otse maja ees selline imelik imelik imelik maeiteamisasi!
Rapsisime selles lämbes põllutolmus kella neljani, siis kobisime sauna. Kauem poleks kuidagi jaksanud. Põllutöölise elu on kohutav! Õnneks saime enam-vähem valmis. Malts on kadunud.  On loodud free place lootusele maasikate suhtes!

Esmaspäev, 18. juuli 2011

Tiigipeenra pikendus. 2.osa. Viimistlemine

Tiigipeenra pikendus pole ikka veel valmis! Puudu on hunnik turvast, sellepärast. Aga muu, mis turbapeenrasse ei puutu on 99% valmis.
Käivad viimsed viimistlemised, kastmised ja hoolega valitakse väiksemaile kivikestele peenra servades kohti. :)




Proovisin nüüd kõiki pilte teha nii, et pooleliolevat eriti näha poleks. Jätab väga korratu ja ajuvaba mulje. Mul seda ajuvabadust niigi aias küllaga :), mis teda ikka spetsiaalselt juurde veel ...
Tegelikult ega see peenraosa, mis juurde sai tehtud, ju väga suur polegi. Mõni asjalikum tädi oleks selle vast nädalaga ära teinud, ma kahtlustan. A mis teha. Olen juba kord selline protsessi austaja. Seda paekivirada liivaga täites tundsin, et sellised aiakujundustööd  sobivad eriti neile, kel` lapsena liivakastis mängimise limiit miskipärast täis ei saanud. Omamoodi tore oli. Pärast kirjutasime lastega seal märja liiva sees ja ehitasime mingit X jaapani aeda. :)
Aga see oli ajutine. Pärast tegime oma keskmist eesti lilleaeda edasi. Oma paekivitreppi ja paekivikildudest võltsluiteid, kus otsas kasvamas helehall ville.


Trepi tiigi poolsel küljel ei veninudki peenraosa palju pikemaks. No meetrikese ehk. Ühtepidi. Teistpidi tiba rohkem. Taimedest asustasin sinna peaaegu kõik need Muhedikult saadud iirised. Samuti askleepiase, loodetavasti neile kõigile meeldib seal. Askleepias oli hilise ärkamisega. Oleksime ta kevadel peaaegu kaevetöid alustades välja kaevanud ja umbrohu-hunnikusse saatnud. Napp pääsemine. Ja eks ümberkolimisi oli palju teistelgi taimedel. Aga õnneks ei kurda ükski taim ja muutuvad üha ilusamaks.


Minu suvikud on seal peenras nii lopsakad, et kivimüüritisi polegi peaaegu näha.


Selles peenras ei saa ju traditsiooniliselt peenart kujundada, et kõrgemad taha ja väiksemad ette. Siis ei jääks ju kiviaeda näha.


Sai valmis eriti uhke jalutusrada minu eriti jubeda kasvuhoone manu. :)
Ja vaade üle tiigi:


Ja nii palju kui see tundub vajalik olema, tekitan ka taimedele nimesilte. BA stiil, eks ole? Puuplaatidele ühe variandina ja teisena pisikestele plastikust tükkidele. Iseäranis tuleb ju ära märkida tulpide asukohad, olgugi, et tulbid saavad sinna peenrasse alles sügisel.
 Aga kohad peavad broneeritud olema. Muidu olen sügisel hädas.


Sel fotol on mul eriti õnnestunud trepinurk. Vist juba nende kivide pärast. Krobelised ja samblaga. Kivide otsas on kiviktaimla-rahvas: hanerohi, igihali, keskel metsarahvas: sõnajalg, hosta ja esimeses reas toalilled-suvitajad, ehk palm, agaav ja üks kaktuse moodi asi.

Selline siis näebki välja minu selle suve suur töö. Ja õnneks on ka rahvast mulle külla sattunud, nii olen ka ikka huvitavaid arvamusi ja tagasisidet ka saanud. Positiivset ikka üldiselt. :)Ja igati toredat.

Ise ka natuke imestan. Et väike aga päris ilus on mul see sellesuvine projekt. Sain ikka hakkama oma uduse nägemuse maiseks tegemisega.

Reede, 15. juuli 2011

Tiigipeenra pikendus. 1.osa. Suvikud jms.

Et kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama suvikutest. Kuna uue peenra kaevamist alustades tekkis mul kahtlus, et võin äkki liialt hasarti minna ja kevadel endale jälle seljatäie uusi püsikuid osta, noooh, et uus istutusala nagu ootab või mis. Panin omale keelu peale. Et ei osta midagi. Laadale ei lähe, netipoode ei tuhla. Pole mul midagi vaja. Pealegi oli juba varakevadel näha, et tiigi kaldale istutatud taimed on liiga tihedalt ja vajavad hädasti kolimisteenust vähe laiemale. Ja otsustasin, et kui tekibki tühje auke, siis olen ju mõningaid suvikute seemneid kogunud, kasutan neid. Eks aeg näitab, et milliseid püsikuid mu peenar tegelikult vajab. Ja kui palju üldse.
Juba varakevadel kasvatasin ette peiulille, pidi ju hea seennakkuste vastu võitleja taim olema. Selleaastase valikuga olen eriti rahul. Sort Valencia.


Kasvatab ilusa puhmiku ja õied on puhtad säravkollased.
Mungalill lillekasti ja siia-sinna suuremate kivide ehteks (no pärast tulpe ja pojenge jääb selliseid nukraid "auke") valisin Peach Melba:


Ise on end külvanud moon. Rohisin teda kõvasti, harvendasin. Nii ta ei sega iseennast ja teeb ilusamaid suuremaid õisi:


Ja oli vaid vaja pisut oodata ja selgus, et ka täiesti helekollane lupiin on mul olemas:


Lupiin on püsik muidugi. Aga praegu ta õitseb keset punaste moonitupsude peenart ja näeb eriti rõõmsameelne välja. :)
Isekülvi teel on peenrasse tekkinud ka rukkililled:


Nende taga on pundar kipslille, saadud kunagi kuskilt segu-suvikute-pakist. Ta on nii armas lihtsalt ja tema seemet on lihtne koguda. Ja seal puntras on kuskil lillhernes, mis veel ei õitse aga lootust juba on: ;) Samuti on kunagi kuskilt segupakist tulnud see suvik:


Pilt on kehvake, tegelikult on ta väga armsake. Ja muretult võimsa kasvuga. Lihtne ümber istutada, seisab ka vaasis kaua. Korjan vast jälle seemet.
Nali naljaks aga mul elutseb seal peenras tavaliselt pigem umbrohu ja niidutaimena tegutsev põisrohi:


Nali seisneb selles, et olin ühte kasti külvanud peiulilli, astreid jms. Sinna oli ka see põisrohi, eks koos mullaga, sättinud. Ma vaatasin, et nii ilus pisike taim, justkui mingi nelgiline ja istutasin ta kenasti peenrasse. Aga põisrohule meeldis selline kuninglik kohtlemine. Tegi nii ilusa puhmiku! Vat enne pildistamist jõudis tütar pool puhmikut juba ära korjata. Oi ta tõmbas pilku! Tõmbab praegugi.
Ja lõpetuseks hiina nelgid. Külvasin nad tegelikult eelmisel suvel tulbipeenarde tarvis aga siis olid nad nirukesed. Istutasin nad see aasta kõik uude peenrasse ja oi nad on rahul. Tekitasid nii ilusaid puhmikuid, et oi-oi.


Teisipäev, 12. juuli 2011

Kollane tokkroos


See aasta mul õitsvaid tokkroose on vähe. Oma laiskus puha. Hiljuti hakkasid õitsema musta värvi tokkroosid ja eile avastasin ka kollased õied:


Ma pole niiiiiii ilusat õit oma elus veel näinud! Delikaatsed õrnad nagu baleriiniseelikud. Ja nii ilus helekollane värv!


PS.: Sain eile oma tiigipeenra peaaegu valmis! Ainult viimased kümme kõnniteekivi oli vaja paika panna, natuke riisuda, kohendada kaldapeenraid ja kaks taime ümber istutada. Aga vihm tuli kaela ja viimane lõpp jäi uut kuivaperioodi ootama. Mees vaatas ja kiitis heaks. Küsisin, et kas on botaanikaaed, ta ütles, et jah, on küll botaanikaaed. Mul seal keset kogu ehitust ju suvitab jälle agaav ja tekitab seal päris huvitava meeleolu. Ei ole enam tüüpiline eesti maa-aed, on mingi, mingi ... vat ma ei tea mis stiil see peaks olema. Botaanikaaia stiil.

Esmaspäev, 11. juuli 2011

Edusammud ja põnevusest aias.

Aeg läheb aga asja saab ja väikese toa remont on juba nii kaugel, et saab laetalasid õlitama hakata.


Ilus lagi, mu meelest.
Suur ehitamine nakatab lapsigi, korjavad ülejääke ja klopsivad hoolega maju ja aedu. Nostalgia. Kui mina olin veel laps, oli see mul üks lemmikmänge. :)


Suur ehitustöö. Ja selle ehitustöö tähe all me põhiliselt elamegi. Vist igavesti. Köök ootab ju ka sedasama iluravi ja uut lage.
Aiatööd ootavad ka oma järge. Mina selline kangelane pole, et nende suurte kuumadega suudaks rohida näiteks. Mina ikka ootan, et malts oleks suur-suur, siis lähen kirvega kallale ja talvised küttepuud ka omast käest. See oli nali, muidugi, see küttepuude osa. Aga muu mitte. See kirve osa.
Õitsema on hakanud selle aasta uustulnuk, rohtlaliilia:


On ikka ilus õis!


Sordinime ei tea nii äketse öelda, see mul kuskil paberites kirjas, ei viitsi otsida. Ja vist polegi mõtet, sest mäletamisi ostsin rohtlaliilia, mis kasvab kõrgust 1,20 aga see isend on vast kolmveerand meetrit, mitte rohkem. Et olen vist jälle petta saanud. Juhtub. Tänavaasta sain ka lõpuks teada, et see hirmsuurte helekollaste õitega päevaliilia, mille ostsin kunagi aastaid tagasi sibullilled.com-ist, on tavaline ruuge päevaliilia ja Juhani puukoolist ostetud kolm söögi-arooniat on hoopis ilu-arooniad. Mõnikord on müügimeestel teistmoodi arusaam sellest põnevusest aias, et milline see uus taim siis on?!
Tradeskantsia õitseb hooga. No temale see kolimine tuli vist ainult kasuks.


Istutasin ta tiigi lähedale. Ma ei tea üldse tegelikult, et mis taim see tradeskantsia on aga kaldataimeks minu meelest sobib hästi.  No välimus selline

Pühapäev, 10. juuli 2011

Laupäev, 9. juuli 2011

Ilmateade

32+ varjus, päikese käes hullumaja

Peale lõunat tuli koos suure paugutamisega ka kauaoodatud vihm. :)

Reede, 8. juuli 2011

Aga üks jama on siiski, ...

... mul läks eile meelest ära sellest kirjutada.
Rõõmustasin alles hiljuti, et ahh, kui tore, minu väike Emma Leppermann kannab oma esimesi ploome! No et oli ka aeg juba. Aga eile avastasin, et ...


... puu puhta kollane, kuivanud just ülemine ots, väikesed ploomidki kirtsus kuivanud. Alumised oksad on ilusad elujõulised ja rohelised, puul ega juurtel paista midagi viga olevat. No esimese hooga kahtlustasin, et mingi hiir on äkki juurte alla pesa teinud. Ülejäänud ploomid on kõrval ilusad rohelised, veatud.
No mis jama see on?
Ja kui juba küsimusteks läks, kas keegi teab, et mis taim see on?






Selline armas kena toataimeke.

Neljapäev, 7. juuli 2011

Tänase päeva õitsejad, roosad ja punased.


Aias on õitsemise otsa lahti teinud moonid, need roosad ja punased. Ka roosid ja liiliad kõik punased või roosad. :)


Õie avas esimene anemoon, need mugulad, mis talveks välja kaevatakse:



Ja Westerland õitseb uhkelt. Ka uued roosid on igati tip-top, ainult Black Magic on natuke niruke. Lolli aruga olin talle ühed suvikud kõrvale külvanud sellised, mis üle meetri kõrgust ja laiust viskavad. Eks need röövisid tal`t kogu päikese. Kui ma lõpuks taipasin selle põõsa sealt minema lohistada, sai temagi hoo sisse. Vaevalt, et ta nüüd õit niipea näitama hakkab aga ehk ... ükspäev ikka.


PS. : triksin praegu pilte väiksemaks teha ja laiali saata. Ikka neid va kokkutuleku omi. Varsti hakate kirjakesi saama!