See remont ei lõpe ka iial ehk tants ümber aurukatla ja kassi kõrvad

Mõned nädalad tagasi saabus meie majja ometi kauaoodetud ahi. Nüüd käib selle aurukatla ümber paras tants. Nimelt mõtlesime tsipa raha kokku hoida, et mees krohvib ise ahju ja lisab proua nõudmise järgi ilukive.
Nojah. Ahi on nüüd olemas. Augud ahju kõrval on kah minemas. Ahjuga oleme rahul, tõmbab hästi ja isegi peotäiest pilbasteste põletamisest võttis seina soojaks.
Pilti praegu ei lisa. Pole nimelt kindel, et millist sodihunnikut toas pildistama peaks, et jääks tõeliselt illustreeriv pilt.
Aga ega ma ei jorise. Vaatepilt on praegusega juba päris ilus. Ja tuba on soe. See on peamine. Ja õhtuti saab telku asemel põlevat tuld vahtida. Huvitav, miks on see vaatepilt nii hüpnootiline? Et muudkui vahid ja nagu polegi ühtegi kiiret tööd, põhjakõrbevat putru või tolmuimemist vajavaid riiuleid, muudest kodustest surimuridest rääkimata.
PS.: kassil läheb hästi. Kurgualuse ravisime terveks. Täna kaalusime - see paks kass kaalub mul nüüd juba 6,3 kilo. Aijeerum, mõnele mõjub haige olemine paksuks tegevalt. Kilo on selle aja jooksul juurde võetud. Aga kõrvade ravi läheb ikka edasi. Seal on ikka mingi jamps sees.

Uus hobi, et susi seda sööks

Elu pole mitte ainult lillepidu. Igasugu jamasid tuleb vahest ette. Ütlesin hiljuti mehele, et mul on nüüd uus hobi. Kulukas ja aeganõudev nagu peenemat sorti hobid ikka. Ma nimelt opereerin nüüd nädalavahetustel kasse. Kallis blogilugeja, sinu silmanägemisega on kõik korras. Opereerin jah. Täpsem oleks öelda muidugi, et vahin pealt ja vajadusel assisteerin - hoian pintsette, kassi varbaid või korjan ülearuseid juppe kokku.
Aga alustagem algusest. Nõrganärvilistele see jutt ei ole.
18. septembril oli esimene op. Enne seda vast umbes nädalake ilmus meie kõuts koju hirmsa haisuga. Vaatasin kassi üle, ei tundunud tal miskit viga olema. Mõtlesin, et ehk oli niisama aelenud kuskil. Kes neid loomi teab. Aga oli häda küll ja mitte vähe. Kõrvalestad oli kõrvad puha ummistanud ja põletik oli põske löönud. Hiljem üks loomaarst mulle ütles, et selliste paksude põskede ja lõualottidega kassidega polegi see väga harv juhtum. Ja see põletk seal pooleldi põses, pooleldi kurgu all oli puhta halvaks läinud. Nii et kui ma järgmine kord kõutsi kontrollima asusin (kassid ju üldreeglina hoiavad end puhtana ja hais oli jube), avastasin, et lõua all koletu haava - mäda tilkus, nahk oli täitsa hall-elutu. Proovisin siis alguses ise haava puhastada ja põletikukreemi peale uhada aga suht ruttu sai selgeks, et siin arstiabita hakkama ei saa. Haava puhastamisest oli vast nii palju kasu, et sain haava enam-vähem puhtaks, hais ei olnud enam tappev, sain looma autosse ja arsti juurde. Kass iseenesest käitus aga vitaalse looma kombel, isu oli hea, nurrus ja lippas hooga ringi. Kassid ja nende 9 elu ...
Arstiga sai siis seda õnnetut looma tükk aega kurva näoga vahitud. Et kas on üldse mõtet? Pooleldi metsik kass, kuidas sellist kodus üldse kinni pidada, ravimine muutub keeruliseks.
Arst siis otsustas: lõplikku süsti jõuab iga aeg teha, anname ikka loomale võimaluse. Kõuts pani pooluimasena narkoosi all olevana arstile paar pauku kirja, näitas ära, et pole ta nii surija ühti. Ehk see otsustaski asja. Mulle arst aga ütles, et ega ta midagi head ei ennusta. Selliste haavadega on tulemused nii ja naa. Puhastatuna oli see auk seal lõua all päris suur kassi kohta - pool lõuaalust. Arst õmbles lõuaaluse L-tähe kujuliselt kinni ja käskis järgmist arsti otsima hakata, sest ise tahtis puhkusele minna.
Ok. Järgnes kaks nädalat kassi poputamist. Kaks päeva pärast oppi oli loom hädisevõitu küll. Haavast voolas veel igasugu eritisi, seda tuli puhastada. Sellegipoolest suutis patsient teisel päeval ennast aknapraost läbi pressida ja naabri lakka oma prouade juurde põgeneda. Siis ma kartsin küll, et nn lambikuppel on nüüd peast läinud ja õmblused tuksis. Aga ei olnudki. Vedas meil. Saime oma kõutsi naabri lakast õlgede seest kätte ja tassisime koju tagasi. No nagu hullumaja sanitarid, eks ole.
Õmblused vajusid kah tasapisi lahti nagu arst oligi ennustanud. Õnneks mul vedas, sain ühe loomaarsti jälle kätte, nii et 30. septembril sai jälle opereerida. Haav oli nüüd ilusam, ses mõttes, et ikkagi elusa naha moodi, midagi halli enam alles ei olnud. Eelmisest õmblusest oli kinni kasvanud vaid üks otsake, muu oli kõik lahti. Meil vedas - juhuse tahtel oli seal koguni kaks loomaarsti - üks puhastas haava, teine õmbles. Vot nüüd nägin küll tõelist elava olendi õmblemise kunsti, et seda nägu. Peitpisted (lähendavad õmblused) ja puha.
Arsti kommentaar senisele loole oli, et nii need asjad käivadki. Aga hoiatas, et ega väga hurraa kisada ei ole vaja, nahk põletikune ikka veel, pude ja sidekoestunud, et see ei pruugigi enam kokku kasvada. Et kui nüüd veel lahti tuleb, siis tuleb plastilist kirurgiat tegema hakata ja nahka siirdama. Ohh jehh, see muutis murelikuks. See ei ole odav lõbu, pealegi - ega kass ei ole inimene, kassile ei seleta, et need lõputud narkoosid ja opid on vajalikud. Ta läheb mul stressi ja siis on ikka kabelimats ja seda siis juba raske raha eest.
AGA!
Eile oli siis järjekordne arstil käik. Seekord ei opitud. Polnud vaja. Haav püsib koos! Kõuts ei pea ka valuvaigistit enam neelama, jäi ainult põletikurohi ja lisati probiootikumid, et seedimist päris nässu ei keerataks.Järgmine nädalavahetus muidugi näitame veel oma karvast nägu (kassi oma) arstile aga praegu võib juba rahulikult hinge tõmmata - kõuts jäi alles. Ta on ju selline hea iseloomuga natuke otu loomake, kahju oleks olnud.
Paar udust pilti ka paksuks läinud patsiendist. Elukas on oma ravimiste aegu juba peaaegu pool kilo juurde võtnud. Aga no tal pole muud teha, kui süüa ja magada. Öösiti ta ikka mööbeldaks meeleldi (ta ju öise eluviisiga) aga siis viskame ta saunaruumi, kolistagu seal. Aga ega talle üksi ka ei meeldi olla.

Kraed tuleb veel nädal aega kindlasti kanda, nii ei pääse patsient haava kraapima. Samas on see krae tal ümber suht lõdvalt, et nahka ei pitsitaks ega hõõruks. Õnneks on ta lambivarju rolliga harjunud ja see krae ei sega teda üldse.
See karvane poiss on tegelikult juba päris soliidses vanuses, kobe keskiga.
 Oppimised sellega pole veel kindlasti lõppenud. Ravime poisi terveks ja siis toimub see, mis ikka toimub, kui isased kassid liiga isased on ja pidevalt mingite koledate haavadega koju tulevad. Arstid olid ka nõus, et hulkumisevajadust see ära ei võtaks aga kaklemisevajadust küll. Ta on hullata saanud küll. Aitab. Las nüüd hakkab mu diivanit kaunistama.

Herilase must päev, milline muld meil on, juurviljade segakülv ja ananassid kuusepuul.

Eile oli suurepärane aias asjatamise päev. Liiatigi lubas ilmajaam lähipäevadeks vett, vihma ja äikest. Nii et ajasin lapsed õue üksteist hoidma ja ise suundusin rõõmsalt rohima.
Putuklastega juhtus see päev igasugu segaseid lugusid. Kõigepealt külastas meid selline huvitav suru, kes ei tahtnud tütre käe pealt enam ära minna. Tükk aega võttis enne kui ta suvatses lauavirna vahele ronida.
Teine putukalugu on aga natuke kurb. Kuidas kellelegi muidugi.
No läksin meie teraviljapeenart rohima. Seal oli servas tühja maad, mõtlesin, et kaevan läbi ja istutan sinna mõned taimed, mis püsikupeenardes liiga jõulised laiutama aga muidu suht tavalised taimed. Aga ilusad on need taimed - ära neid ju ei viska. Harilik tõnnike näiteks.  No kaevan seda platsijuppi läbi ja vaatan, et mingi vana teepakk maas. Võtan pihku, et viskan prahikärru aga ohhoo - see pole vana teepakk, see on poolik herilasepesa, vastsed sees. Esiotsa ehmatasin õudselt ära, kartsin, et olen nüüd maamesilase pesa ära lõhkunud. No et kus selle kahju ots, eks ole?! Aga midagi pole parata, katkine pesa rändas komposti ja ise vaatasin, et no kas nüüd tuleb mesilane mind torkima sellise tembu eest. Ei tulnud mesilane, herilane tuli. Ja ei torkinud mind vaid jäigi selle koha ümber tiirutama ja oma pesa sissepääsu otsima. Ohh, mul kohe nii hale meel. Vaene herilane, maja lammutatud ja lapsed kadunud. Mees ütles küll, et vaat kui hea, augustis on neid tegelasi vähem siis. Aga mul oli ikka hale meel. Siiamaani on. Vaene väike herilane.
Aga teraviljapeenras sai hoolega renoveeritud - rohitud ja seal, kus nurmkanad olid kevadel tshillinud st siblinud ja muidu kanatsenud, sai tühjade aukude täiteks mõned saialilled istutatud. Nisu koos saialillega peaks ju ilus olema. Sümboolne kah.
Muud tera- ja kaunviljad on üsna ordnungis. Uba tuli üles jube kaua ja ebaühtlaselt aga praegu näeb see peenar väga esinduslik välja.
Väike ülevaade kah:

Porgandid-peedid-herned jäid see aasta laste hooldada ja sai külvatud uude kõrgpeenrasse. Kevadel tahtsin esimese hooga küll teraviljad sinna toredasse punutud raamistusse külida aga jäi see korv ikka muu mudru jaoks. Lihtne põhjus: kui nisu ikkagi saia eesmärgil külvatakse, ei kasvata neid keegi kuskil korvis või kõrgpeenras, ikka maas ja selles mullas, mis sul reaalselt laialt võtta on.
Heh. Mõnda aega tagasi helistas mulle Heino Laiapea. Nii toredat telefonikõnet pole ammu olnud! Nii tore, kui ilmas leidub inimesi, kes helistavad selleks, et küsida, milline muld mul aias on või mis umbrohtudega ma kõige rohkem hädas olen. No seal teraviljapeenras on üks nõianõges väga nahhaalne, ei sellest saa iialgi lahti.
Kui nüüd tulla tagasi kõrgpeenra teema juurde, siis hädas olen eelkõige iseoma rumalusega. Olin kindel, et enne mulla lisamist korvi, oli seal korralik paks kiht lämmatamaks alumisi umbrohu-tegelasi. No ei olnud. Oleks pidanud enne rohimist kah foto tegema - paiseleht ja naat olid ikka väga prisked selles kompostiga korvis. Vähe sellest. Ühes korviotsas kasvab mul mul möödunud aastal minema visatud tradeskantsia, õitseb praegu sibulate ja peeditaimede vahel.

On ikka tootsipeenar küll. Igasugust mudru kasvab seal üksteise otsas. Ahh, las kasvab.
Vahelduseks üks ilus korv kah. Viimane vana kompostikorv püsib ikka veel, sees maasikad.

 Aga nüüd ühest kuuse-nähtusest, mis esineb mul kahel pügatud kuusel laste mänguplatsi juures:

 Näe, üks ööliblikas kah pildi peal. Või äkki tema ongi mingi paha muneja?

 No sa vaata vaid, mis imelikud moodustised ma kuuselt leidsin:

Nagu väikesed ananassid.

Egas midagi. Googeldame, peame targematega nõu. Kas peaks need ananassid äkki ära korjama ja hävitama?
Lisan kommentaari, kui targemaks saan.
Kommentaar: roeline pahktäi, tundub, et see aasta teda ongi palju. Korjasin "ananassid" ära, sain väikese kausitäie. Siis ahju. Jutul lõpp. Olen halastamatu ja julm putukatapja.

Kahjurid odrapõllul?

Käisin hommikul tiiru põllule kah. Vihma pole olnud aga tundub, et külvatut see üldiselt ei sega, tasakesi tulevad kõik.
Aga täna hommikul peenrale lähenedes kostis äkki VURRRRRDI  ja peenralt tõusis lendu kaks nurmkana. Meil siin väga tavalised tegelased.
Meie peenras aga vist kahjuri eest. Suvinisu Voore puha ära sõtkutud ja lamandunud. Ja kui nad nüüd tõesti siblivad seal seemneid ... :D ohh huumor küll, mis sellest pisikesest peenrast siis järgi jääb.

Copy-paste   bio.edu lehelt

Nurmkana

Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi.

Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi.

Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid loomset toitu.

Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, samuti ka kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid, metsalagendikud ja ka aiad. Nurmkana muneb aprilli lõpul või mais. Kurnas on 10...26 ühevärvilist hallikas-, pruunikas- või rohekaskollast muna. Pesa paikneb tihedas rohus mõne puu või põõsa varjus ja see on lihtsalt üks suurem kuhi kuiva rohtu. Pojad kooruvad mõne nädala pärast ja on pesahülgajad. Sügisel kogunevad salkadesse, mis kevadel paaride moodustumisega laguneb.

Põldpüüde arvukus oleneb talvedest; karmide talvede järel kannatab kurna suurus ja talvel hukkub ka palju linde. Pehmed lumised talved mõjuvad olulise arvukuse tõstjana.

Nurmkana on jahilind, kes looduskaitse alla ei kuulu.

Pliit on paika pandud, ...

... soemüür sai valmis tehtud ja vot selline ta meil siis on:

Nüüd tuleb köök ära koristada, mingi imenipiga paar kappi muretseda (sest meil on kole palju asju, need kõik tuleb kuskile panna) ja ongi köögiga vist kõik korras.
Täna saab soemüür oma esimese kütmise. Mees ostis vingu- ja suitsuanduri. Need on sinna ümber paigutatud. Eks näha ole siis. Et kas sai ikka hea asi või .... no ehk ikka sai hea asi. Miks ta ei peaks saama?

Muidu möödub elu praegu koera tohterdamise meeleolus. Ma ei käi kodunt ka mitte ära. Istume siin kolmekesi, kratsime koera kõrva tagant ja aitame tal paraneda. Oli kuskilt ei tea kust hankinud omale tagumise kintsu peale mingi pisiku, nii et näris ise omal kõik naha maha. Kahjustatud on umbes mehe peopesasuurune laik. Nüüd istub vaeseke, kaelusetoru ümber, peame teda käest toitma ja uksest sisse-välja aitama. Lohutama ka ja haige koha ümbert sügama. Ja tabletti võtma. Tema poolne osa on meile etteheitva ja ülikurva näoga otsa vaatamine - noh, et kaua me seda tola selle kaelusega veel teeme? Inimeste lollid naljad, eks ole. Näeb teine välja kui lumikelluke või ürgaegne kaelussisalik.
Aga pole viga, paranemise märke on juba näha, läheb tasapisi paremaks.

Ninuli mudas ja silmini rohus ...

... tuleb pildistada õisi, mis häbelikult maha vaatavad.

Hostade vahetus/vangerdus on lõpuni viidud. Jonnaka punase asemel mõnusrohelised toonid. Et umbrohi nii hullu kiirusega ei ründaks, puistasin hostade vahele muruhaket. Ja ennäe, kui mõnusa pesa kogemata kassile tekitasin. Hostalehed on vihmavarjuks ja ...

Möödunud suve lõpul külvasin pseudacorus Bastardi seemneid. Õnnestus nii enam-vähem - sain kuus taime.

Need pisid ootavad nüüd, et uue tiigiosa valmis saaksin aga vihmad ei anna eriti vaba aega.
Aeg-ajalt ongi hea, et pole sobivat ilma aiatööde jaoks. Siis saab mööda aeda lonkida ja imeteda erinevaid värve ja vorme.

Fotol altpoolt ülespoole: lodjapuu Watanabe, põdrajuur ehk kuuporgand ja ruteenia jumikas, valgeõieline muidugi. Selle lodjapuuga olengi juba leppinud, et ega tema kõrgemaks kunagi ei kasva ja teda tuleb kohelda kui roosi. Iga kevad alustab ta uuesti. Aga õied on tal armsad (see aasta suht lahjad küll) ja tal võiks olla silmapaistev koht.
Ai, ma ootan, et see ruteenia jumikas juba õitsema hakkaks! Õienupud juba peal.

Kohati on mul aed nii rohtus, et kohe on rohtus:

See on see koht, kust kevadel omajuursed ploomid välja kangutasime, nüüd on kogu plats seda ploomivõsa täis. Ega seal muud praegu olegi, kui õrnemate taimede kolimine mujale, ehk järgmisel aastal jõuab sinna kaevama või midagi. Iseenesest kole see koht ju pole - seal möllab põdrakanep.
Ja lõpetuseks silma paitav pilt liiliatest. Küll nad on ikka ilusad, eriti kui valitud värvid-toonid on kõrvuti ja nad üksteist täiendavad. Fotol küll ainult kollased Ilvijad praegu:

Me anname oma parima

 Aastase lapse kõrvalt on ikka omamaoodi tegemine see mis iganese tegemine. Mul on küll palju abilisi-lapsehoidjaid aga ikkagi tundub kogu elu pilla-palla olevat. Samas ega ma ei kurda, sest ma polegi ammu liivakastis mänginud. Meeldiv vaheldus. Suured lapsed on ju nii suured juba. Eelistavad rääkida geograafiast või infotehnoloogiast või muudest teaduse uuematest saavutustest. Minul hakkavad siis peakolus tuules kõikuvad kastikud sahisema ega saa millestki aru. Liiva ja vee kokku segamine on ju palju põnevam. Basic siiski, kas teate.

Paar sõna kasvuhoonest. Kasvukas on mul praegu mõnus. Meenutab koos oma viinamarjadega mingit ... ma ei tea ise ka mida

tünnid ja potsikud, seemnepakid siltidena, kass end kuumutamas kuumal mullal, õledja seemnepakid ja külvid, kastekann ja istikud, suvitama toodud toataimed, nöörirull, tööriistad ja töökindad, tasapisi lehti loovad viinapuud, ...

Potte istikutega hoian ka maja ees trepil. Seal on kõige enam varju. Pealegi on nad siis silma all, näen kohe, kui on vaja kasta või midagi ...

Ja mida mina üks hommik seal kivitrepil märkasin?! Üks väike sinilill on ennast sinna trepiprakku külvanud:

Ja oi, mina armastan bergeeniaid. Praegusega on mul neid neli erinevat. Kaks neist kobedamad ja asutavad õitsema:

Vaatluspraktika ja kassisaaga ehk vana aasta läheb minema.

Rahulik aasta oli. Vääga-vääga rahulik. (Sihilikud kirjavead - näitavad meeleolu.) Misasja me siis aasta otsa tegime? Põhiliselt istusime paigal, vaatlesime ümbrust, jälgisime aeda ja maja sisemust. Vaatluspraktika. Tarka midagi ei teinud. Suurt ka mitte midagi. Küll aga sai tehtud valmis üks esialgu väike inimene ja mõningaid järeldusi aia arengu suhtes. Plaan oli küll, et kui koju jään, et oi, küll ma siis koristan ja mööbeldan ja teen kõike seda, mida tööl käiv inimene muudkui viskab homse varna, et ei jõua. Aga need asjad on ikka tegemata. Tekib kahtlus, et äkki neid asju siis polegi üldse vaja teha? Miks vaevata end tühi-tähiga?
Aga, nagu öeldud, sai tehtud üks inimene ja see inimene tuli meil hästi välja:

... ja valmis sai ometigi see suur villane tekk, mida ma siin juba pikka aega kudusin:

ja aias sai sipelgatega sõditud ja see sõda jätkub. Meie maa peal on juba kaks uut pesaalget olemas. Aga neid pisikesi on lihtne likvideerida. Ja ainus taimedesse puutuv järeldus vaatluspraktika tulemusena on, et maja servas olev vabakujulisest sirelihekist saab tasapisi korralikult trimmitud loogeline madal hekk. Uued sirelid mõned meetrid eemal krundi piiril on juba eristatavad muust murust, neist saab siis uus vabakujuline. Foto tehtud sügisel.

Vana vabakujuline sirelihekk on veel poolest saadik alles ja poolest saadik juba madalaks vormitud. Madala trimmitud heki sisse jääb uhkelt soleerima meie tubli robiinia. Tegi sel aastal ühe pojukese ka, see jääb naabritele nagu juba enne oli kokku lepitud.
Palju sai pildistatud. Loodus- ja aiavaateid, loomi ja lapsi aga fotod jäävad kõik kodusesse arhiivi. Ei ole mul praegu aega neid kusagile blogida ega isegi mitte aru saada, et mida ja milleks ma pildistan. Eks järgmisel aastal sirvib neid.
Mis puutub loomadesse, tutvusime see aasta rebastega ja sain ühe foto kah ühest punakuuest, kui ta meie maja kõrvale kibuvitsapõõsasse elama asus.

See oli üks nälga jäänud pojuke. Aga metsloom ikka. Toitsime tal kõhu täis ja mees viis ta vähe kaugemale metsa. Paar päeva hiljem said ka naabrid niimoodi ühe repsu metsa toimetada. Ai, neid tegelasi on palju meie kandis.

Ja nüüd kassilugu:
Tema on meie umbes 8-kilone ja 8-aastane Kreisi ja ta on mulle tubli modell olnud viimasel ajal.

Järgmine foto on eriti tore. Kreisi armastab meil külmiku otsas magada. Seal on hea, koer ei sega ja on alati kohe teada, kui perenaine külmkapi ukse lahti teeb.

Magab, sööb, magab, sööb. Öösiti käib kuskil ära.
Selline kass.
Aitab kassist!

Ilusat aastavahetust kõigile minu blogi lugejatele! Ja uut aastat veel paremat, ilusamat ja tegusamat! Et tormid teid ei murraks ja alati leiduks aega mängida pilli, laulda või lugusid jutustada! Saluut!

Täna ...

... oli üle jupi aja üks soe hommik. Täiesti suve tunne tekkis. Nii kui hommikul uksest õue sain (nii 9 paiku) kargasin kohe tuppa tagasi - fotoka järgi. No kus päike oma valgusega tegi värve ja varjundeid! Esimesel fotol need kollakad täpid on sääsed. Tee foto suuremaks, isegi tiivad ja jalad jäid peale!
Järgmised fotod on tehtud mõni tund hiljem. Ilm oli soe. Lapsed olid täitsa rõõmsalt nõus viimaseid õunu puu alt ära korjama ja lehti tahtsid kohe täiesti omaalgatuslikult riisuda. Vaat, mis üks päiksega päev teeb.

Hommikul käisin ka koeraga loomaarsti juures ära. Üks tavapärane vaktsineerimine ja kõrvade kontroll. Õnneks polnud kõrvades midagi hullu, ühes kõrvas kerge põletik, saame nädalajagu kõrvu puhastada lihtsalt. Aga arst vaatas küll meid nagu kahte lollakat - unustasin koera kaelarihma koju, ta meil kodus ju ei kanna seda mikskipärast. Ma ise ka ei tea, et miks. No ja siis ma tassisin teda pool aega seal süles. Noh, et kes teab... äkki ehmatab linnas millestki ja paneb kuskile ajama - eks otsi teda siis. Aga hea meel, et käidud sai, oli ju ammu plaanis. Ja hea meel, et seal kõrvas midagi hullemat ei olnud. Nüüd on kõrvas rohi ja loomal jälle mõlemad kõrvad kikkis.

Sellise valgusega, nagu täna oli, on lust pilte teha. Minu piimalill, mis jäi tänavu toestamata, on laialivalgunult rohkem kui poolteist meetrit lai. Aga seda mittetoestamise eksperimenti ma järgmine aasta enam ei tee. Toestatult on ta ikka hulka ilusam.

Kukeharjad on külmadega lilladeks tõmbunud. Siberi iiriste mõõkjate lehtede puntrad on ka huvitavalt kirjud. Minu suured lemmikud ka sügisel:

Hea, et ikka vahest sooja ka antakse. Muidu peab end mingis kastis soojendama.