Pühapäev, 2. detsember 2012

Kassimeditsiin ehk hommikusöök voodisse

Tea, kas ma olin külma saanud või mis aga täna hommikul pea valutas ja silmad kipitasid. Tõmbasin teki üle pea ja ütlesin perele, et olen omadega haigemaist haigem,  magan veel tunnikese ja hommikusööki ma ka ei taha.
Tundsin juba, et uni hakkab tasakesi tulema kui kuulsin imelikku piiksumist. Pistsin pea teki alt välja ja oh sa süda, minu kõrval istub Kassimamma, murelik ja hoolitsev nägu peas, hambus täiesti elus ja terve hiir!
Hiir voodisse!!! KIIIIIKS!
Ja viskaski hiire mulle teki vahele. No mina sain küll jalad alla kohe ja lendasin voodist välja. Rapsisime kassiga koos tekke, hiir hüppas järsku viuhti voodilt kapi alla, kass talle järele. Kätte ei saanud. Vedas hiirel seekord.
Aga mulle vaatas Kassimamma küll pärast väga etteheitvalt otsa. Tõepoolest. Soe ja värske hiir võib vabalt olla hea külmetushaiguste vastane ravim. Kes olen mina, et hukka mõista ja kahelda? Pole ma meditsiini õppinud ega midagi ...

Esmaspäev, 22. oktoober 2012

Seened ja sügisastrid


See veider must jupike seal heinte vahel on soo-maakeel, Gleoglossum glabrum, kasvab koos turbasammaldega. Soomes pidada üsna tavaline olema, Eestis aga leiduvat harva.
 ["Tunne seeni" M.Korhonen 2007]
Minu maa peal tundub ta ka tavaline olevat. Tekib ta sügiseti aga olen leidnud ka kevadel, murdub nagu pehme puit.


Nii palju siis seentest.
Teine kolm lauset kirjutan sügisastritest.

See oli vist Tii, kes kurtis, et tal sügisastrid olla koledaks läinud ja ta lõikas nad kõik maha. No siis ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on, need ju alati ilusad. Ja et õiglus võidutseks, tehti mulle looduse poolt kohe ka selgeks, et mu selline arvamus on vale mul. Minu neljast sügisastrisordist on kolm ilusad, no imeilusad kohe, kolmas aga jubedus kuubis, üleni tumepruun. Lähen korjan need varred sealt ära. Häirivad vaadet.
Ka tuhkurenelas oskab sügisel ilus olla, värviline.
Helelillad sügisastrid peaksid tuhkurenela selja taga uhke puhmakana eputama aga see sügis ei tee nad seda mitte. Aga hea küll, praeguseks on muud põõsad nii parasjagu suured juba, et saavad vaatepildi pakkumisega ka ise hakkama.

Hostad on lahedalt kollased.



Ka küpress-piimalill hakkab värvi muutma:


Neljapäev, 18. oktoober 2012

Hobune närigu muru ehk ideaalne vürtsisiirup!


Mul on naabrimehe hobusest natuke kahju ka aga oma peedid hoian igal juhul endale! See oli nii vahva kemüüse, mille ma lõppude-lõpuks valmis sain!

Esialgu see küll eriti optimistlik tegemine ei olnud, ausalt öelda. Potis aurav keedus oli küll magus aga tõesti imeliku peedimaitsega. Värv polnud kah üldse isuäratav, selline porivärviline. Keedus auras potis üha vähemaks aga paremaks ei läinud kuidagi. Mind valdasid tõsised kahtlused, et mul kas lihtsalt ei tule välja või see ongi üks jama värk.
Ja viskasin, säuhti, astelpajumarjad keedusesse. Mõtlesin, et ega ta hullemaks lähe kui ta juba on.
Need, kes oma lapsepõlvest mäletavad puhast, ilma peedimaitseta siirupit, neile võin natike tarkust lisada. Nimelt lisati vanasti peedileotisele lupja. See setitas kõrvalmaitset tekitavad mineraalained põhja ja siis villiti ettevaatlikult puhas kraam teise potti.
Nii tehakse tegelikult ka tänapäeval, minge lugege või dansukkeri kodulehelt aga mina isiklikult ei tahaks selle lubjaga praegu küll katsetada. Kuidagi imelik on ja õiged teadmised puuduvad. Aga eks ma kogun neid. Talv otsa aega keemiat õppida :) Noooh, et mis see lubi täpselt üldse on ja kuidas ta suhkrulahuses käitub.

No vat. Viskasin astelpajumarjad lahusesse, keedan ja kuumutan ja maitsen ja ena üllatust: see asi muutus päris söödavaks! Peedimaitse oli küll äratuntav aga mitte enam ebameeldiv. Astelpajumarjamekk käis üle ja kokkuvõttes päris hea ja mahe tulemus!
Osa sellest kraamist sulgesin pudelisse ja mingi osa jäi potti edasi mulisema. Viskasin sinna paar tera nelki, ingveritükikesi ja kaneelikoore. Ja siis muudkui keetsin ja segasin, keetsin ja segasin ja ennäe imet, keedusest sai tasapisi paks ja veniv siirup! Ja kui nämma see oli! Maitseainete lisamine oli väga õige liigutus. Ja suhkrusisaldus nendes peetides on tõesti kõrge sest sellise koguse astelpajumarjade magustamiseks oleks mul vähemalt 2 kg suhkrut läinud. Vist.
See asi kukkus mul hästi välja! Pühitsegem!
Valmis siirupi segasin jahu ja munadega küpsisetaignaks ja see ootab külmkapis küpsisevormijaid.
Ainuke asi, mis mulle selle asja juures ei meeldinud, oli see, et keetmise ajal oli kogu köök paksult auru täis. No kole palavaks läks. Eriti teisel korrusel. Aga eks need ilmad muutuvad üha nirumaks, siis on see ka omamoodi positiivne nähtus.




Teisipäev, 16. oktoober 2012


Minu pisike "Suhkrupeedi kasvatamise ja siirupi valmistamise õpetus"-raamatukene ütles, et aeg on vist suhkrupeeti natuke üles kaevata ja esimene laar käima panna.
Kaevasin juurikaid paraja puntra ja teine samapalju jäi veel maasse kah. Eks siis näha ole, kas õnnestub või mitte. Kui siirupi maitse on jama, saab naabrionu hobune need juurikad omale.
Juurikad ma pesen, koorin, viilutan ja hakin nii peeneks kui vähegi viitsin.
Siis panen potti, kallan kuuma vee peale ja hautan neid niimoodi nõrgal kuumusel.
Hijem kurnan ja keedan/aurutan vägeval kuumusel kuni siirup pakseneb, st on nagu siirupi moodi. :)

Ega need juurikad näevad naljakad välja.
Maitselt suht maitsetud kui närida.
Aga kui niisama limpsida puhast juurejuppi, on magus küll. Kohe täitsa magus, mina seal mingit peeti küll ei tunne olevat.
Igaks juhuks korjasin viimased astelpajud ka kokku, äkki saaks neid lisades peedisiirupi maitset parandada, mis iganes ta siis poleks ...


Kui elekter läheb ära ...

.... satub inimene justkui mingisse muusse aega.

 Ajamasin on leiutatud?!

Elekter lännu, mis saab edasi? Ma ei saa õmmelda, sest lambis pole valgust, triikrauas kuuma ja õmblusmasin ei surise.
Ma ei saa õppida, sest kõik see värk käib läbi interneti ja läpaka akus jagub pauerit vaid loetud aeg.

Nii et mis ma siin pimedas siis teen? 
Panen pirru kahel otsal põlema ja hakkan oma suhkrupeeti töötlema, mis muud. Kütan puupliiti, keedan ühe hea törtsu võilillekohverüübet (täitsa maitsev, muideks!) ja hakin oma peeti.
Aga see peet on seest ilus, lumivalge :) ja siiruviiruline.

Laupäev, 13. oktoober 2012

Normaalse ilmaga normaalne päev


Ometi kord normaalse ilmaga päev! Päike paistis, tuult ega vihma ei kumbagit. Üritasime seda pisut aiatööga tähistada, kraapisime kasvuhoonest viimased välja. Maisirootsud ja tomatitaimed. Riisusime paar kärutäit vahtralehti kokku, see väärt kraam uue mulla tegemiseks ja korjasime natuke veel viimaseid õunu. Sibulõunu, meie pere lemmikud.
Istutasin paar taime kasvukasse talvituma ja paar taime jälle pottidesse, et neid kasvukast tuppa viia. Üks paprika on massiliselt õitsema hakanud. :D huumor kuubis! Eriliselt pikkade juhtmetega taim.
Ja paar viimast tulbisibulapundart sai istutatud. 

Siis leidsime, et aitab küll. Muudki teha. Näiteks koerale vahtralehti pilduda





Pühapäev, 30. september 2012

Hooaja aruanne :)

Tundub, et vist võib aiahooajale kriipsu alla tõmmata. Mitte selle pärast, et mul kõik aiatööd tehtud oleks ja saagid korjatud vaid ikka selle pärast, et kõige paremat saaki andis see aasta
VIHM
ja selle saagikülluse käes lihtsalt ei pääsegi aeda muude vigurite manu.
Aga head saaki andsid ka tomatid, mais, viinamari, sõstrad, õunad.
Seevastu kurk andis kitsilt vaid kaks kausitäit, mida lapsed siis krõbistasid kui haruldast vilja. Ei raatsinud salatissegi lõigata.
No maasikad ja vaarikad kolisid selle aasta kevadel mõlemad uude kohta ja seda asjaolu arvestades oli isegi suur saak.
Pirn, kirss, ploom ..... nulliring, absoluutselt.
Mis veel?  Aaaa, no kartul andis täitsa normaalselt saaki aga õnneks mitte piisavalt. Nii et mees arvutas ja urises ja tegi järelduse, et lihtsam ja odavam tuleb ikka osta ja andis selle maa mulle maasikamaa suurendamiseks. Hurraaa!
Herned ja oad, salatid ja tillid, sibulad ja brokolid andsid oma parima, puudust neist ei tulnud. Jäi üle hoopis.
Suhkrupeet kasvab alles. Minu õpetusteraamat ei luba veel korjata. Las koguvad suhkrut veel.

Lisaks muule hankisin juurde TARKUST, aga mul pole õrna aimugi, kui palju ma seda üldse sain siis. Tarkusega on ju see jama, et sul võib ju seda palju olla aga kui seda reaalses elus kasutada ei oska, pole ta ju suurt midagi väärt. Kirjuta siis raamat või tüüta abikaasat kõrgelennulise teooriaga. Hmmmm. Ma parem ootan järgmise kevade ära ja proovin oma tarkust siis ikka praktikas ära kasutada. Nah, jutt käib ikka selle üle, et kuhu, milliste vahedega taimi istutada jms. Ja milliseid taimi üksteise kõrvale või mitte. 

Veel hamsterdasin suve jooksul hulganisti oksi ja oksakesi, millest katsetasin pistikuid teha. Mingeid lisaaineid ei kasutanud, lootsin VIHMA saagikusele ja mõni oksajupp sai omale purgi pähe. Palju läks oksakesi välja kuid palju on senini peenras, igati asjaliku olemisega. Loota on, et juured on all, iseasi kuidas neil talve üleelamine läheb. Eks tibusid loen kevadel. 
Nii palju küll tean, et kui keegi sooviks villase lodjapuu pisikest poega, siis neid on mul rohkem kui mul omal vaja on.

Eriti vahva üllatuse tegi mulle just minu pistikukasvandus.
Vat kui käisime Tallinnas, seal Kadriorus (link), imetlesime seal roose ja kui sättisime end juba minekule, nägime eemal puude all lõigatud roosiokste hunnikut. Värsket, õied olid igal juhul vägagi ilusad seal okste küljes veel. Oksad nii ilusad küll polnud aga näppisin sealt ikka ühe asjalikuma välja, tõin koju ja suskasin mulda. Kaks jupikest panin. Ja mõlemad võtsid juured alla. Omalgi raske uskuda aga nii see on. :) Ühe jätsin sinna kus ta on, pistikupeenrasse. Teise istutasin potti ja tõin tuppa potiroosiks. Eks aeg näitab, et kumb otsus see õige oli.




Sügis nagu sügis ikka :)

Neljapäev, 27. september 2012

Täiendav kopi-paste jms


Inuliin: looduslik kiudaine, soodustab seedimist, aitab kaltsiumil imenduda, inuliini tarbimine aitab parandada luustiku tervishoiu jaoks oluliste mineraalainete imendumist.


KOPID:
Võilillekohv
Võilillejuured puhastage, peske, jämedamad juured poolitage, tükeldage 1–2 cm pikkuseks ning kuivatage õhukese kihina päikese eest varjatud kohas. Sel moel kuivatatud võilillejuuri võib aastaid hoida riidest kotis toasoojas.
Kohvi tegemiseks kõrvetage vajalik kogus kuivatatud võilillejuuri helepruuniks, kodustes tingimustes jahvatage kohviveskis ning valmistage tõmmisena masinakohv, arvestades, et jahvatatud võilillekohvi kogus on 1/3 võrra väiksem kui oakohvil.
Võilillekohvile ei ole ka maiasmokal vaja suhkrut lisada, sest kuivatatud võilillejuurtes on sahharoosi pea 20% ja inuliini 40%. Eriti maitsev on võilillekohv piima või rõõsa koorega. Võilillekohv ei häiri südametegevust, kuid mõjub toniseerivalt ajutegevusele.
Kohvi võib keeta ka röstitud juuretükkidest. Kuivatatud võilillejuured röstige pannil vähese võiga helepruuniks. Jahtunult jahvatage ja lisage 10% naturaalsele kohvile (parandab kohvi omadusi).
Kohvi võib valmistada ka ainult röstitud võilillejuurtest, kuid siis laske kohvil kauem kinnises nõus tõmmata, nii et ta jahtuks joodava temperatuurini. Jook meenutab vilja-hernekohvi. Eriti meeldiva maitse ja aroomi saamiseks segage juurde röstitud ja jahvatatud kibuvitsamarja seemneid. Ettevaatust üledoseerimisega! Kange kohv pole maitsev.
Musta pässiku kohv
Selle kohvi toorainet saame loodusest kõik 12 kuud. Tarvitseb vaid üles otsida suuremad kased ja üsna sageli leiame neil peaaegu süsimustad kuni mustjaspruunid krobelise pinnaga kasvajaid meenutavad puuseened, mida rahvakeeles kutsutakse mustaks pässikuks (Inonotus obliquus).
Seene murdmisel laguneb väline kiht kergesti tükkideks. Kohviks kõlbabki just must, krobeline ja veidi lõhestunud seenemass.
Musta pässiku tõmmis on eriti populaarne Siberi põliselanike juures. Tõmmis tugevdab organismi immuunsüsteemi, peletab väsimust ja on rahvameditsiinis eriti populaarne vähi arengut pärssiva toime poolest.
Kohvi valmistamiseks lõigake pässik kohvioa suurusteks tükkideks, röstige kergelt läbi, tampige puruks ja tarvitage nagu kohvipulbrit.
Kibuvitsamarjade seemnekohv
Pruunistage vajalik kogus seemneid ning lisage kuivatatud ja kõrvetatud võilille- või takjajuurt (1/4–1/3 osa). Selline kohv stimuleerib hästi ajutegevust ja tõstab toonust, kuid samas ei kergita vererõhku.
Pulbrit kulub koguseliselt oakohviga võrdselt.

Kolmapäev, 26. september 2012

Jaht priskele isendile ehk lugu sellest, kuidas eesmärk pühitseb abinõu




 Ega ma sealt Tallinna linnast ainult rohelisi tutsakaid kaasa toonud. Uusi ja imelikke ideid sain kah. Neid uusi ja imelikke ideid läksin realiseerima tarbeaeda. Noo vot, seal on mul ilus :) tsinniad ja tokkroosid õitsevad. Brokolid toodavad uusi õisikuid kui segased ja suhkrupeetide leherosetid on imetlemist väärt. Loodetavasti on see siirup ka ootamist väärt.


Et mismoodi ma siis realiseerin oma uut ja imelikku ideed? No ma kaevan ta välja! Mille? Võililejuurika, ei muud! Sain nimelt suunava vihje, et võilillejuurikas olla kuivatatud peast mõnus-magusa maiguga ja et kui kuivatatud juured purustada ja meega segada, olla veel eriti hea.
Mina olen vana maiasmokk, magusa nimel olen ma nõus kõike tegema. Isegi rohima! Isegi selliste ilmadega! Aga tõde on see, et kui sul miskit vaja on, ei leia sa teda mitte. Na lahjad isendid! Tükk aega sai madistatud, enne kui meenus, et maasikamaad pole jupp aega songitud. Sealt nabisingi paar priskemat isendit kinni.

Uurisin netist ja tuhnisin raamatuist, võilillejuur pidada maksa puhastama. Kahjuks ei saanudki aru, et kuidas see tõestatud on.
Korjasin neid paraja posu, pesin hoolega puhtaks ja panin oma puupliidi ahju kuivama, uks pisut irvakil, et üleliigne niiskus välja pääseks.
VAATUS 2
Unustasin oma prisked isendid absoluutselt! Hakkasin täna õunakooki küpsetama, kütsin ahju (eks praeahi läks ka kuumaks) ja tunnen, et toas levib kummaline lõhn. Oleks nagu kärsahais ja nagu pole ka. Selline magus lõhn, nagu karamell või midagi. Siis järsku sähvatas: oi pagan! mu isendid!! Tegin ahjuukse lahti ja mis ma näen:


Juured puha pruunid, täitsa röstitud! Ei saagi teed teha ega mee sisse segada, ma saan hoopis võilillekohvi proovida! LINK jutu juurde, kus öeldakse, et võilillekohv pidada veresooned elastsemaks tegema ja vere pidi käima panema, et vuliseb nagu kiiremini. Insulti ei tule ja infarkti ei saa.
Veel üks põnev link kohvide retseptide manu LINK
Egas midagi. Proovime ära. Ja kui juhtub, et äkki ongi maitsev, kas pole tore? See on vana tõde, et ega umbrohust muidu lahti saa kui tuleb leida keegi, kes ta ära sööks. Oleks nö. looduslik vaenlane.
Esialgu tema puudust mul küll pole .... a mine sa tea, äkki see kohvi on tõega hüva rüübe?

Otsisin netist posu retsepte veel, praegu saab veel üht-teist korjata. Kehvad suusailmad ju ... hea kuuma teed juua. Kahjuks ainult ei mäleta, mis netileht see oli, kust ma need retseptid kopisin


*Puhastav taimetee - sobib tarvitada kehakaalu ja enesetunde kergendamiseks, haiguste ennetamiseks ja väsimustunde peletamiseks
Koostis: saialille õis, raudrohu õis, võilille juur ja õis ning juursiguri juur ja leht

*Õhturahu taimetee - mõjub pärast väsitavat päevatööd rahustavalt ja lõõgastavalt, peletab muremõtted ja toob meelerahu.
Koostis: nurmenuku õis, lavendli ürt, kassinaeri ürt ja õis,  moldaavia tondipea ürt, kanarbiku ja pune ürt 

*Puhta allika taimetee - hea kasutada üleliigse vedeliku kogunemise korral ja kehakaalu reguleerimiseks. Soodne neerudele.
Koostis: kaseleht, raudrohu õis, võilille juur ja leht, rukkilille õis, põdrakanepi ürt

*Härmatise aja taimetee -  sobib tarvitamiseks kõledal, pimedal, haigusterikkal ajal. hea vastupanuvõimele, karedale kurgule ning nohusele ninale.
Koostis: iisopi ürt, angervaksa ürt, vaarika leht, kassinaeri õis ja leht, purpur-siilikübara ürt 

*Kuuma hinguse taimetee - kasulik juua sügistalvisel külmal ja köharikkal ajal.
Koostis: männikasvud, teelehe leht, kõrge vägiheina õis, liivateede ürtide segu, kanarbiku ja pune ürt.

Maarohutee nurmenukuga  - vitamiinirikas jook
Koostis: nurmenuku õied, piparmündi lehed, peenestatud kibuvitsamarjad, kibuvitsa õied ja hiidiisopi ürt 

Maarohutee saialillega
   -  sobib juua ka külmetuse korral 
Koostis: saialille õied, vürtsbasiilik, hiidiisop ja mesiputk

Vitamiinitee  
- leebe rahustava ja lõõgastava toimega.Koostis: jahvatatud kibuvitsamari, musta aroonia mari, ebaküdooniavili, õunalõigud, viirpuumari, kukerpuumari.

*Rahustav taimetee  - pingeid maandav
Koostis: melissileht, kummeliõisik, mustsõstraleht, punemeürt, mesiputkeleht, naistepunaürt

Peavalutee - toniseeriv, rahustav, leebelt vererõhku langetav
Koostis: kortsleht, nurmenukuõis, viirpuuõis, mustsõstraleht, varemerohuleht

Stressitee -  peletab väsimuse ja halva enesetunde
Koostis: nurmenukuõis, palderjanijuur, piparmündileht, naistepunaürt, mesiputkeleht

Paastutee - aitab väljutada kahjulikke jääkaineid ja vähendada kehakaalu
Koostis: paakspuukoor, kibuvitsamari, vaarikavõrse, köömned, võilillejuur, arooniamari

Elutee (proviisor Kaljo Mandre retsepti järgi) - puhastav ja kosutav
Koostis: raudrohuürt, koirohuürt, naistepunaürt, piparmündileht, saialilleõis, nõgeseleht, kibuvitsamari, palderjanijuur

Pühapäev, 23. september 2012

Tulin linnast ...


... vihmasadu, 
tee oli täitsa olemas.
Eemalt tulukene vilkus,
pääsen koju autoga.
Lahe.
Kodus on ikka hea olla.





Kontrollisin üle. Kõik on alles :) Juurikad ja muud. Kohati liiga paljugi. Muru nimelt. Pole viga, mul ongi vaja pärast linnaelu ja õppenädalat natuke hingeteraapiat umbrohukraabitsa ja labidaga.
Kusjuures ma olen tõesti parandamatu taimehull. Mul õnnestus isegi selliselt linnaskäigult kaasa tuua taimi ja pistikuid. Terve puntra valgeid lavendleid, mõned kivirikud, luudpõõsaoksa (no ehk õnnestub) ja veel ühte koma teist.

Reede, 14. september 2012

Sügisene


Väga sügiseseks kisub.
Mul on kahju, et see aasta polnud päikesearmastajatel kerge. Harilik altee Celitel tegi küll kenad taimed aga õitsemine na niru. Loodame, et talv tuleb soodne, ehk järgmine aasta näeb siis uhkemaid õisi.


KOPI-PASTE seemnemaailma lehelt:

 Altee nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast „althea“, mis tähendab – „see, kes ravib“. Juba üksnes see annab tunnistust sellest, et vanad roomlased ja kreeklased tundsid hästi selle taime omadusi ja kasutasid teda ravieesmärgil juba 5 sajandit e.m.a. 
Harilik altee on mitmeaastane taim. Varred püstised ja võivad olla 1,2-1,5 m kõrgused. Looduslikult kasvab põõsaste vahel, väikeste rühmadena niisketel niitudel, jõgede ääres, kus pinnavesi on üsna maapinna lähedal. Ravimtoorainena kasutatakse põhiliselt altee juuri. Risoom on jäme, lühike, mitmeharuline, võimsa kuni 50 cm pikkuse sammasjuurega, mis ülemises osas on puitunud. Juured on lihakad, valged. Vars on väheharunev, alumises osas puitunud, lehed viltjaskarvased. Seetõttu on kogu taim hallikasrohelist värvi. Õitseb teisel kasvuaastal. Kahvatu-roosad õied asetsevad võrse tipus, samuti ka ülemiste ja keskmiste lehtede kaenlais. Õitsemine kestab väga kaua: juunist septembrini. 
Altee juured on erakordselt rikka ja omapärase keemilise koostisega. Nendes on 35% limaaineid, tärklist kuni 37%, palju pektiinaineid, aga ka õlisid, sahharoosi, aspargiini, betaiini jt. Seoses sellega, et juurest tehtud tõmmis ja keedis on selgelt väljendunud kaitsva, põletikuvastase ja pehmendava toimega, aga samuti kõhavastase mõjuga, siis kasutatakse teda esmajärjekorras kopsuhaiguste korral, kuna vähendab piinavat köha. Just seepärast kuulub altee ammusest ajast peale köhasegude koostisse, temast tehakse e fektiivset köharavimit mukaltiini. Altee juurt kasutatakse laialdaselt ka gastriidi ja mao – ja kasteistsõrmiku haavandtõve ravis, erit just kõrgenenud maohappe korral. Juures sisalduvad limaained taastavad kahjustatud limaskesti, luues limakihi ja soodsad tingimused kahjustaud kohtade taastumiseks. Samaaegselt mõjuvad nad ka põletivastaselt. Rahvamedistsiinis peetakse altee juurest tehtud tõmmist heaks vahendiks soolestiku valude ja põiepõletike korral. Aga välispidiselt kasutatakse tõmmist suuõõne ja silmade loputamiseks, mähisteks. 
Ravikeeduse valmistamiseks võetakse 2 spl peenestatud juuri , valada üle 1 klaasi keeva veega, kuumutada keevaveevannis 30 minutit, seejärel jahutada toatemperatuurini. Võtta sisse soojana, kolmandik klaasitäit 3-4 korda päevas peale sööki, väikeste lonksudena. Tõmmist võib säilitada külmikus mitte üle 2 ööpäeva.
Altee juurt kasutatakse väga laialdaselt mitmesuguste köha ravisegude koostises. Bronhiidi ja bronhiaalastma puhul kasutatakse segu, mis koosneb võrdsetes osades altte juurest ja piparrohust. Tõmmiseks võetakse 2 spl peenestatud segu ja valatakse üle klaasi külma veega, lastakse 2 tundi tõmbuda, kuumutatakse keemiseni, jahutatakse, kurnatakse. Võtta sisse 1/3 klaasi 3 korda päevas 30 minutit enne sööki. Bronhiidi, pneumoonia, trahheiidi puhul kasutatakse segu, mis koosneb 2 osast altee juurtest, 2 osast paiselehe lehtedest ja 1 osast punest. Tõmmiseks võetakse 1 spl segu ja 1 klaas keeva vett, lasta 2 tundi tõmbuda, kurnata. Tõmmist võtta ½ klaasi 3-4 korda päevas 30 minutit enne sööki. Samade haiguste korral kasutatakse ka segu, mis koosneb võrdsetes osades altee, lagritsa ja aedvaagi risoomist. Tõmmiseks on vaja 1 spl hästi peenestatud segu valada üle 1 klaasi keeva veega, lasta soojas 1 tund tõmbuda, kurnata. Võtta sisse ½ klaasi 3-4 korda päevas, 20 minutit enne sööki soojalt. 

  Kasvu alguses on altee niiskusepuuduse suhtes väga tundlik ja umbrohud lämmatavad teda kergesti. Seepärast tuleb sel ajal hoida maa kobedana ja umbrohuvaba. Hooldus seisneb umbrohtude hävitamises, mulla kobestamises ja taimede harvendamises. Risoomi saab koguda tavaliselt teise aasta sügisel peale maapealse osa hävimist. Juured kaevatakse korralikult ilma neid kahjustamata välja, maapealne osa lõigatakse maha ja pestakse kiiresti (vähem kui 15 minutiga) külma voolava veega puhtaks, laskmata neil limaseks minna. Pärast pesemist eemaldatakse puitunud ja kahjustatud kohad. Seejärel lõigatakse juured 15-20 cm pikkusteks tükkideks, jämedamad aga veel pooleks.
Kuivatama peab varjulises kohas kuuri all või praeahjus temperatuuril 45-55°С. Juured on kuivad, kui murdmisel nad ei paindu, vaid murduvad. Altee juured imavad väga kergesti endasse õhuniiskust. Seetõttu on mõistlik hoida neid tihedalt suletud purgis ja jahedas kohas. Nii säilitatuna säilitavad nad oma raviomadused 3 aastat.



PS.: talve jooksul üritan valmis saada korraliku nimekirjaga oma taimedest http://lapitekk.weebly.com/
Kunagi arvasin, et blogist piisab aga hiljem veendusin, et mõne ammu soetatud taime nime ikkagi ei leia üles. Parem, kui nad on mul kõik ühe asjaliku nimekirjana ühes kohas koos.


Kolmapäev, 12. september 2012

Sügisesed mõtted tunduvad olevat globaalset laadi ...

... noh, see tähendab, et ma pole ainus, kes koristab kappe, topib aiavilju purkidesse ja mõtleb põõsaste peale.
Kappide koristamine on vahel probleem, eriti kui koristad kappi, kus asuvad vanad ajakirjad. Hakkad neid sirvima ja jäävadki kapid koristamata. Jälle.

Kunagi tassisin ämma juurest minema suure paki Targu talita`id. Nagu tellitult sattus esimesena mulle pihku kabatshokihoidiste retseptileht. Väga hea! Mul see aasta kurki nagu polekski, mitte ainumastki ei saa purki panna. Miks mitte katsetuseks suvikõrvitsat soolata vai marineerida.
Pildil soolatud kabatshokiviilud punega.
Järgmiseks proovin ka marineerida natuke.

  1. 2 kg suvikõrvitsakuubikuid
  2. 2 suurt sibulat viiludena
  3. 2 l vett
  4. 1/2 dl soola
Marinaad: 4 dl veiniäädikat, 1/2 dl soola, 4 dl suhkrut, 2 tl sinepiseemneid (äkki paneks kressiseemneid?)

Sibulaviilud ja kõrvitsatükid hoida paar tundi soolalahuses, siis see ära kallata, asemele kallata marinaad. Jätta paariks tunniks seisma. Siis kallata kõik potti ja ajada kiiresti keema. Kuumutada 5 minutit, eemaldada vaht. Kallata purkidesse ja jahtunult viia panipaika. Paari nädala pärast on valmis.

Teisena sattus sealt ajakirjapakist mulle kätte leht, kus õpetatakse ilupõõsaid lõikama. Tabelina lausa. Tuleb välja, et kontpuude ilusaks lõikamisel on kolm moodust. Ja oma Elegantissimat ma ei tohikski üldse lõikuda. Ainult vanu või vigaseid oksi, muud mitte. Need ideed, mida internetis levitatakse, et tõmba aga julgelt peaaegu maani maha varakevadel, see info ei olegi absoluutselt õige. See kehtib sortide puhul, millel varakevadisi värvilisi varsi tahad. Aga kui tahad hekki või soleerijat, kehtivad hoopis teised reeglid.
Oooo september, teadmiste ammutamiste kuu. Sain targemaks jälle. :)


See oli päris mitu aastat tagasi kui tekitasin sissesõidutee äärde kirjute põõsaste rea, lootusega, et hakkan neid lõigates viisaka pallikujulisena hoidma. Kuidagi aeglaselt kasvavad ... vist. Või olen mina kärsitu.
Kõige esimene põõsake selles rivis on forsüütia, see, mis õitseb vaid alumistel okstel kevaditi. Tema kohta ütleb minu tabel, et õienupud moodustuvad eelmisel sügisel, talvituvad pungas, lõigake pärast õitsemist.

Järgmine põõsake ongi siberi kontpuu Elegantissima. Praegu lõpetab õitsemist, moodustab marjakobaraid. Mul on küll plaanis teda järgmisel kevadel natuke lühemaks teha ... no ma`i tea nüid ... no mul terve talv aega mõelda. See aasta ma teda kääridega üldse ei puutunud. No tunne oli selline, et las ta olla, ta on nii ka ilus.



Järgmine selles rivis on harilik liguster. Teda ma natuke kirun, sest talved kipuvad teda külmetama, nii et kevaditi on ta mul aeg-ajalt mingi arusaamatu ... nagu vana luuakonts. Ja taastumisega läheb tal aega ... 
Ja lõigata ma teda ka ei oska.
:(

Järgmisena asub rivis üks pisike mägimänd. Noh, et ikka talvel ka mõni huvitav pall oleks. Tema pügamisega midagi segast pole, enne jaanipäeva näpistan võrseid kui vaja.

Pärast mändi on rivis siberi kontpuu Spaethii.
Teda ma natuke suvel näksisin kääridega ja välimuselt ongi ta enam-vähem selline nagu seal rivis seistes välja peab nägema: värviline ja ümar.



Ja kõige viimane on kukerpuu Golden Ring, selle ma kavatsen küll mingi muu põõsa vastu välja vahetada. 



Mulle meeldib tema punane värvus ja tema kuju aga sinna ta ei sobi, temaga juhtub seal alailma igasuguseid asju. Panen ta parem kiviaiapeenrasse, kus tema tore välimus ehk rohkem silma hakkaks. Asemele istutan kas Tiilt saadud tuhkpuu (sügisene tore punane värv ja kergelt pügatav), mõne paju või villase lodjapuu (kah täitsa pügatav põõsas, Paides on palju selliseid hekke, päris toredad näevad välja)





Kolmapäev, 5. september 2012

Puud, põõsad, nöökimised ja pookimised



Taga-aia ploomid ja õunapuud on võrgutatud :)
Võrgud on küll lühikesed, kitsed saavad ikka otsi näksida aga tüvede kallale jänksid ehk ikka ei pääse ... no kui ei tule jälle sellist lunmehunnikut, mis sulades võrgud maapinnale lössi-krussi vajutab :(  Nah, nagu üks talv oli ...
Aga kui nii juhtub, siis teen nagu mees soovitas ja asfalteerin kogu oma aia, ausõna, muidu võitlen siin nagu tuuleveskitega. Kui ei näri jänes, näksib kits. Kui ei näksi kits, siis teeb näriline juurte alla pesa. Kui ei tee näriline juurte alla pesa, murrab sulav lumi tüved pooleks. Kui ei murra lumi, tuleb mees trimmeriga. Kui ei tule mees trimmeriga, tuleb lehepõletik ja ikkagi ei saa saaki!
No me võtsime selle sireliheki maha, sest oli vaja maha võtta kaks toomingat, mis alatasa mingit haigust põdesid. Nüüd ju lugesin tarku jutte, kirjas oli, et ära toomingaid üldse oma ploomiistandiku ligi lase. Ok. Võtsime maha ja kännud (ajavad võrseid uusi ja näha on, et tõesti põevad jälle midagi!) hävitame täielikult.
Siis märkasin, et naabrite kõrges sirelihekis samuti üks kole toomingas. Mis siis ikka, eks lähen naabri jutule, et ehk saevad ka natuke. Mul kenad naabrid, saame jutule. Ega nemadki taha mingeid haiguste levitajaid aia lähedusse, arvatagi.
Lõuna paiku käisin poest suhkrut toomas ja mida ma näen? Kogu tee äär kole-toomingaid täis. Metsaserv ka. No mida?! Ma ei saa ju kogu ümbruskonda nulliga maha saagida või salamisi mürgitada? Absurd!
Või piisab vaid oma aia mürgitamisest? Ja nii siis iga aasta või? Ei meeldi mulle sellised asjad. Ei meeldi, tõepoolest!
Aga sellekevadine pookimine õnnestus:


Puukesel on neli oksa, kaks Paide taliõuna, kaks Kasperi oma. Uus nimi: Paide talikasper :)
Järgmisel kevadel katsetan oma ammust pookimisunistust; üritan tüviarooniat tekitada. Selle idee sain Harri Poomi käest kunagi aastal 2007, kevad. Aga pole mahti saanud seda teoks teha.
Pookimisaluseks mõeldud pihlakas on juba paigas. Kahjuks näeb küll välja nagu uppunud kukk aga ehk ümberkolimise vaevad. Võib-olla toon tee äärest kraavist ühe eksemplari veel. Igaks juhuks.