Esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Kes magab, kes mitte. (Aias jälle)

Keegi ütles mulle, et täna on kevade esimene soe päev,tead küll, selline, päike paistab, linnud laulavad, õues on soe! Mida sa topid neid saapaid omale jalga! Pane ikka normaalsed suveriided selga! Ma siis viskasingi saapad kohe kapi tagumisse nurka ja hakkasin mingeid valgeid ja hõbedaste  tikanditega rihmikuid jalga sättima...
See oli uni, kurask!
Tegelikult on jaanuarikuu,õues on külm ja kohati on isegi lund ja taimed magavad magusas rahus. Isegi seemned pidada magama (foorumis öeldi ja sellega mina ei vaidle ja neid vägisi idanema ei topi)
Praeguse seisuga on aias kõik tip-top. Minu soojalembelistest taimedest on ainult glediitsial külmakahjustused. Ta vist kahjuks ongi selline, et peab meie maal iga kevad peaaegu et nullist alustama. Aga robiinia, kuldvihmad, palmid ja isegi plataanid on igati ornungis. Sel pildil on harilik liguster: 
polegi lehti maha visanud. Augustikuus sai teda pügatud ja mahalõigatud oksajupid suskasin kõik maasse. Vihmane suvi oli... ei tea... ehk õnnestus. Äkki saangi neid kohe mitu-mitu!
 Aga kahjuks pole aias jalutades kõik vaatepildid rõõmustavad. Vana tuviõunapuu tuleb vist kevadel maha võtta. Jube kahju! Järjest muudkui kuivatab oksi. Ja noorendamisest vist kah asja ei saa.
Teistmoodi huvitav üllatus tabas mind sauna eesruumi aknalaual. Mulle oktoobris kingiti paar kukeharja oksa. Mõtlesin, et suskan nad maasse aga hoolimata, et sula oli sügisel pikalt ja oleks aega olnud seda teha küll ja küll. Aga inimene, st. mina olen laisk ja unustaja.
No vot. Ja vaatasin siis, et mida ma hoian seal akna peal neid rootse, et no läks hukka siis läks. Viskan minema.
 Ja kui ma lähemale astusin ja juba vaasi haarasin, mis mina nägin!
Haa! Vaat kus kange taim! Saaks ta seal akna peal nüüd kevadeni hakkama. Äkki viskaks talle mulda sinna vaasi? Või piisab talle tibakesest veest?

Pühapäev, 18. jaanuar 2009

Turu tegemine ja laadal laiamine

Ma sain nüüd ometi niikaugele, et sisustasin samuti ajutiseks ühe blogi natuuramajandusel põhineva kauplemise tarvis.

Laupäev, 17. jaanuar 2009

Ikka veel küpsetamine

Nii et siis muna-sibula pirukad. Lusikatäis lahtirullitud taignale. Siis keerata teigen üle täidise 
Ja parajalt laia pokaaliga vajutada pirukas valmis
Nagu naksti
Viineripirukaid teen teistmoodu. Võtan ühe pikliku riba tainast ja kerin viineri sinna sisse.
Ah jaa! See supp! Edasine läheb juba kiirelt. Lisada lillkapsaõisikuid ja suvikõrvita või tavalise kõrvitsa tükke ja veel 2-3 tükeldatud tomatit. Keeta, maitsestada ja tulelt ära! Muidu keevad kõrvits ja lillkapsad sodiks. Seekord maitsestasin supi basiilika, soola ja supilusikatäie ketshupiga. 
Head isu!

On-line küpsetamine jätkub

Kui minu blogi juhtub lugema inimene, kes suppe ei salli ja pirukate tegemine tundub tülikas, tehku võileiba! Minu Väike Abiline pakub välja sellise retsepti:
Määrida saiaviilule paksult mustsõstramoosi ja kõige peale asetada peotäis sibulavarsi. 
Ei tea, kuidas see maitseb aga nagu pildilt näha, rõõmsaks teeb küll!

On-line küpsetamine jätkub

Seekord õigel kuupäeval.

Neljas osa
Avan uue paki riisi, lisan vajaliku koguse supile. Lisan ka paar pihutäit läätsi. Lasen keema. Lisan 5 pipratera, 3 vürtsitera. Uuesti keema, segan. 
Otsustasin muna+sibula pirukasisu kasuks. Ükskord lihavõtete ajal naabrinaine tegi selliseid pirukaid ja mina sattusin õigel ajal peale. Sain ka maitsta, jube head olid.

Kolmas osa
Hakkan kilukarpi avama, sealt hüppab hirmsa sisinaga mingi jõle roosa haisev ollus välja. Kontrollin kuupäeva, justkui peaks ju sobima? Aga näe, ei sobi! Viskan karbi minema. 
Lohutuseks panen supi keema. Poti põhja natuke extra virgin olive oili ja siis lõigutud porgand, küüslauk, sibul. Kuumutan, segan.
Et mis pirukaid ma siis teen? 14- aastane ütleb, et tee viineripirukaid.
Mees on poes ära käinud, lisaks munadele ja muule tarvilikule on toonud ka viinereid ja kotikese marmelaadi (külma koera tarvis) (on sihuke nämm-nämm kook)
Liiga head marmelaadid tõi, söön ühe ära, tõesti hea! 
Lisan supisse liitri vett ja ühe puljongikuubiku. Järgmiseks on ette nähtud lisada riisi. 2-3 supilusikatäit. Hakkan avama kiirkeeduriisi kotikest. See kukub, partsti,ahju ette maha.
 Mis päev see täna on?!! Kilud pahad, riis põrandal! Söön veel paar marmelaadi.

On-line küpsetamine

Teine osa
Deem! Muna polegi! Kes läheb poodi?

Esimene osa
Plaanis on pirukad. Sisu veel kaalumisel.
Hakkliha+keedetud muna+valge sibul+riis
vürtsikilu+keedetud muna
roheline sibul+ keedetud munad
porgand? ah ei viitsi selle porgandiga vist jamada

Neljapäev, 15. jaanuar 2009

Ilus ja kole

Üks päev olid koer ja kassid kuidagi väga rahutud. Muudkui käisid kõik kordamööda esikukappi uurimas. Lõpuks võtsin taskulambi ja vaatasin kapi taha:
Esimene reaktsioon oli küll, et appi-appi! Mees, tule tõmba kapp eest ära!!! Koer ühele poole kappi!!! Kassid kolmekesi teisele poole kappi!!! Võtame ta kinnnnni!!!!!
Aga siis ta vaatas mulle sellise näoga otsa:
Niisukuse näoga! Jupp aega kohe vahtisime tõtt.Ja nüüd on tema nimi Rotu ja minu poolest elagu meie põranda all kui tahab. Aga koera ja kassidega rääkigu oma üürilepingust ise. 

Pühapäev, 11. jaanuar 2009

Talviselt: muda külmkapis, sibulad ja diivan

Panin täna ühed pojengi seemned vähese mullaga külmkappi. Muidu poleks vist pannud aga õues nad kaoksid mul kes teab kuhu ja külmkapiga mul juba head kogemused. Eelmine aasta sain sealt kaks mandlipõõsast. Ma natuke küll kahtlen, et kas mul pojengidega ikka õnnestub aga kust ma muidu teada saan kui ei katseta?!
 Tubane potipõllundus on praegu teadagi, et kesine. Hästi tunnevad end vaid jõulukaktused ja maranta (teisel korrusel). Eks seal üleval on pimedavõitu. Spets lampi sinna ka ei saa panna, see hakkab silmadele. See eest kasvab mul seal päris ilus sibul. Tarviline vara. Vitamiin! Tjah. Aga koduses olelusvõitluses jäid vanad noortele alla. Näe, tegime diivani. (link käsitöö blogisse) Lootsime, et nüüd lastel diivani seljatugi ees, enam nad sinna taha ei roni, et istuvad illikukusti diivani peal.
Aga mida nemad teevad? Täpsemalt öeldes, et mida teeb Väike Abiline?! Ronib diivani vahele!!! Ja topib sinna telekapuldi, omaenese püksid ja sokid ja voodipesu ja padjad ja Pesamuna pudeli.
 2 - 1 Väikse Abilise kasuks!


Neljapäev, 8. jaanuar 2009

Vana aasta tegemised, uue aasta lubadused

Tegelikult on igasuguste uue aasta lubaduste andmine mulle tasapisi võõraks jäänud. Nooremast peast püstitasin küll mingeid eesmärke aga mida vanemaks ma saan, seda vähem panen omale mingeid tähtaegu jms. Plaanid on vist liiga suured aga sealjuures rahuliku loomuga, mis siin ikka endamisi pomiseda, et uuel aastal teen seda ja teen teist.
Aga üks plaan ja tähtis toimetus ootab mind küll see aasta ees. Nimelt 2008. aasta lõpus, nende sulailmade aegu, leidis mees, et tal on vaja ilmtingimata autoga õue peale sõita. Sõitiski. Aga ära sealt enam ei saanud, mitte enne kui naabrimees tuli traktoriga tõmbama. Ja enne kui naabrimees kohale sai tulla, müdistas nii hoolega seal õue peal ja kaevas ratastega auku
 otsapidi minu sibullille peenras.
Noh
Eks ole?!
Mis siis ikka öelda...
Tegin plaani kevadeks ja suveks aastal 2009
1. taastada 
2. kolida
Kokkuvõtlikult: tuleb vist see õue keskel olev peenar kuskile mujale kolida. Kõik sõkuvad seal otsas. Mees autoga, poiss peksab palli üle selle peenra vastu puukuuri seina, koer kah teeb oma käpajälgi. Jääb muruplats. 
See saab küll üsna suur töö st. pikaajaline olema. Seal on kaks roosi (kui külm neid ära ei võta, muidugi), ohjeldamatult sibullilli (igasuguseid), põõsasmaranaid (3 tk), pojengid, need noorukesed. 
Aga parem kolida kui jäädagi oma pereliikmetega sõdima, jääksin ikka murtud lilli korjama

Ja üks uue aasta plaan on veel. Tahaks oma aeda saada veel Koehne pihlaka ja mõned harliku kuuse vormi cupressinat. 

Esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Mina ja metsaloomad ja -linnud

Jätkame siis oma jutuga sealt kuhu pooleli jäime.
 Ennustasin külma ja ta tuligi. Päris naljakas on olnud see vahepealne aeg. Inimesed, kes minu blogi loevad, muudkui küsisid mu käest, et no kas jääb ka kauaks see külm vai tuleb sula varsti, tuleb ka lund juurde? Justkui oleks ma ekspert ilmatundja. Aga ei ole kahjuks. Tean vaid mõningaid looduse märguandeid. Näiteks kevadisi öökülmi oletan, et oskan nende tulemisi ära tunda, samuti seda, et kas pilvisel päeval on vihma oodata vai ei. Ja kui metsarahvas on vastavas tujus, on nad lahked mind teavitama suurematest külmadest, mis talviti tulekul. Nimelt on meil metsades üks metsaolevus (ja neid on loomulikult mitu), kes muidu elab üsna inimpelglikku elu sügavas metsalaanes, kuid enne suuremaid külmasi tuleb metsast välja majade ligi ja rabeleb ja rapsib seal siis põõsastes. Kellest siis jutt? Leevikesest! Nimelt kunagi ammu, kui alles siia maale olin kolinud, rääkis mulle keegi(ei mäleta kahjuks, et kes?), et leevikesed tulevad enne suuri külmasid alati kambakesi majade juurde. Muidu on aga ikka metsalaane linnud ja naljalt neid kuskil inimasustuste lähedal ei näe nagu näiteks varblasi vai kajakaid. Tookord sellele eriti tähelepanu ei pööranud, sest nad küll ennustasid tookord edukalt külma aga oli talvine aeg ja talvel ju peabki külm olema! Teine kord oli aga palju tähendusrikkam! Oli juba ilus-ilus kevad. Puud juba ajasid pungi, lumikellukad õitsesid, igati suure ja sooja kevade tunne oli juba. No ja juhtusin tookord neid linde jälle kodumaja lähedal nägema. Ja mõtlesin, et näe! vale puha, ei tea need linnud midagi! Ma ise ei teadnud hoopis! Paar päeva ja krõbe külm koos paksu lumega oli platsis tagasi. Pärast seda ma nendes lindudes enam ei kahtle. Ja ma pole kordagi petta saanud. 
Inimene on küll üks vägev värk, ta oskab kohvi keeta ja arvutiga klõbistada aga ilmas on asju, millest tal pole õrna aimugi. Ja siis on mõtekas aru saada, millest räägib sulle üks sulepundar, kes vabalt sulle pihku ära mahuks.
Ilus on elada looduse keskel. Ei ole autode müra (kui just omaenese abikaasa jälle autoga lillepeenrasse pole sisse sõitnud ja seal kinni jäänud), ei liigset sagimist. Hommikul aknast välja vaadates võid hoopis metskitsi näha!
Tulid mu kapsaid sööma! Neid on kaks seal liivakasti varikatuse taga!
No kas pole vahva, ahh? Pildid tulid üllatavalt head, arvestades, et zoomisin ja pildistasin läbi aknaklaasi.
Enne kui kapsast hakkas sööma, vaatas jupp aega maja poole, eks kahtlustasid koeri. Aga õnneks meie peni norskas diivanil ja ma sain rahus pilte teha.Selline ilus nägu.Selline vaatepilt tasub nii mõndagi.
Ja kui täna linnast tulime, kohtasime vot niisukest looma:Punakuuemees oli naabri heinamaal hiirejahil. Ka tema ei pahandanud, et auto ta läheduses seisma jäi ja laskis end ilusasti pildistada. Nägin ka ära kuidas rebane hiirt püüdis. Seisis, seisis vaikselt ühe koha peal põrnitsedes enda ette maha. Ja siis äkki PARTSTI nagu koer käppadega PATSAKI  lumme ja ninapidi kah samasse. Vist ei saanud kätte või neelas kohe alla. Igal juhul leidis reps, et pole sügavat mõtet enam seal lagedal passida ja hakkas rahuliku sammuga metsa poole minema.Ja niimoodi tasapisi ikka kaitsva metsa poolePaar uudistavat üleõlapilku veel meie poole ...
ja läinud ta oligi.
Tal omad asjad ajada.