Laupäev, 24. oktoober 2015

Täna ...


... oli üle jupi aja üks soe hommik. Täiesti suve tunne tekkis. Nii kui hommikul uksest õue sain (nii 9 paiku) kargasin kohe tuppa tagasi - fotoka järgi. No kus päike oma valgusega tegi värve ja varjundeid! Esimesel fotol need kollakad täpid on sääsed. Tee foto suuremaks, isegi tiivad ja jalad jäid peale!
Järgmised fotod on tehtud mõni tund hiljem. Ilm oli soe. Lapsed olid täitsa rõõmsalt nõus viimaseid õunu puu alt ära korjama ja lehti tahtsid kohe täiesti omaalgatuslikult riisuda. Vaat, mis üks päiksega päev teeb.



Hommikul käisin ka koeraga loomaarsti juures ära. Üks tavapärane vaktsineerimine ja kõrvade kontroll. Õnneks polnud kõrvades midagi hullu, ühes kõrvas kerge põletik, saame nädalajagu kõrvu puhastada lihtsalt. Aga arst vaatas küll meid nagu kahte lollakat - unustasin koera kaelarihma koju, ta meil kodus ju ei kanna seda mikskipärast. Ma ise ka ei tea, et miks. No ja siis ma tassisin teda pool aega seal süles. Noh, et kes teab... äkki ehmatab linnas millestki ja paneb kuskile ajama - eks otsi teda siis. Aga hea meel, et käidud sai, oli ju ammu plaanis. Ja hea meel, et seal kõrvas midagi hullemat ei olnud. Nüüd on kõrvas rohi ja loomal jälle mõlemad kõrvad kikkis.




Sellise valgusega, nagu täna oli, on lust pilte teha. Minu piimalill, mis jäi tänavu toestamata, on laialivalgunult rohkem kui poolteist meetrit lai. Aga seda mittetoestamise eksperimenti ma järgmine aasta enam ei tee. Toestatult on ta ikka hulka ilusam.


Kukeharjad on külmadega lilladeks tõmbunud. Siberi iiriste mõõkjate lehtede puntrad on ka huvitavalt kirjud. Minu suured lemmikud ka sügisel:


Hea, et ikka vahest sooja ka antakse. Muidu peab end mingis kastis soojendama.


Laupäev, 17. oktoober 2015

Aasta siis oli 85 ...

Mõnikord võib muidugi koristada tube ja kappe ja kapialuseid. Aga kui selle koristamise käigus leitakse mingi 30 aastat vana joonistusvihik, siis tuleb koristamine muidugi katkestada. Vat siis mida mina 30 aastat tagasi tegin:


Ma olin siis 13 aastat vana, veetsin suve maal ja läksin tädile virisema, et mul on niiiii iiiiigav! Tädi suunas mu sujuvalt koos taimede välimäärajaga heinamaale. Ja kujutate ette, see puberteet-mina veetis pool suve õndsalt nina raamatus. Neid vihikuid sai mul terve ports, enamik on kahjuks hävinud igasuguste kolimistega. Selle viimase talletan siia blogisse. Ei tea, mis selle paberkandjal eksemplariga teha? Kinkida muuseumile, et mida nõukogudeaegne pubekas suviti tegi või?









Hommikused jalutuskäigud


Kui inimene istub oma neljanda lapsega kodus ja üritab imikust tasapisi inimest teha, omab ta juba piisavalt tarkust ja kogemusi, et panna tegevused tähtsuse järjekorda. Nii, et kui me hommikul ärkame, on kõige tähtsam, et mina saaks juua oma hommikuteed või kohvi KUUMALT. See on tähtis jah. Mul on nende ärajahtunud lögadest kõrini. Nii et kui Pesamuna hommikul ärkab, naeratab ta mulle kõigepealt umbes pool tundi. Mina joon oma kuuma jooki ja naeratan vastu. Siis me mängime natuke ja pärast seda läheme õue. Tuba jääb segamini, sest see EI OLE TÄHTIS. Tubasid võib elu aeg koristada, need ei jookse kusagile. Me paneme riidesse ja lähme õue jalutama. Minu meelest see niivõrd tähtis pole aga koera ja Pesamuna meelerst on. Koera meelest eriti, sest muidu meil ju koeraga hommikuti jalutamise kommet pole olnud. Nüüd aga on ja ta ootab neid jalutuskäike kohe väga. Muidugi, kui ilm on külm, vahime toas hoopis telekast kõik kõige tobedamad hommikused saated üle. Sest see on TÄHTIS, et inimestel (koeral ka muidugi) oleks mõnus olla.


 Hoolimata, et igal öösel krõbistab külm meie hoovil, on need hommikused jalutuskäigud tegelikult üsna meeldivad ja ka soojad. Ja väga ilusad, peaks mainima:



Kuskile eriti kaugele minna ei viitsi. Koera rõõmuks jalutame hobuste koplini ja vahime natuke neid. Hobused on meiega harjunud, mõnikord vahivad vastu, mõnikord ei tee väljagi.


Külm teeb ikka imelisi asju:





Neljapäev, 8. oktoober 2015

Mis siin pildil valesti on ehk kodune elu beebiga

MIS SIIN PILDIL VALESTI ON?
Esimene foto: "Vanaema koob kiiktoolis".


Kui mu lugupeetud blogilugeja on arvamise lõpetanud, annan vastuse - siin pildil pole absoluutselt mitte midagi valesti. Fotol on tõepoolest vanaema, võib-olla isegi vana-vana-vana- ... ema (ei mina neid kasside asju tea) ja koob tema masinaga. Masin on sisemine, ainult kõva vurrimine kostab.

Teine pilt: " Suure toa põrandal avati laste mänguplats":


On midagi valesti? Absoluutselt mitte. Mänguplatsil istuja vanuseks on 3 aastat ja ta on väga mänguhimuline. Lisaks täidab ta security ülesandeid - mitte üks kass sellele platsile ei pääse, sest neid ei või ju iial teada.

Kolmas foto: "Kõrvitsasaak aastal 2015"


On midagi valesti? Jälle ei midagi. Saak on täpselt nii suur kui on aednik, nii et kõik klapib.

Kõik klapib ja on kõige paremas korras. Valesti polegi midagi ...

Teisipäev, 6. oktoober 2015

Lillekasvataja kardinad


Täna öösel oli esimene korralik öökülm ja kogu ümbrus oli valge. Suurt hullu ta midagi ei teinud, hommikul vara oli päike väljas ja -3 asendus kiirelt +17. Aga kõrvitsatega on nüüd lõpp. Ja kosmosed said kah oma jao kätte. Kõrvitsaid saime ka aga näevad välja kui ilukõrvitsad. Kahju, arvestades, mis sorte ma kõik kevadel maasse pistsin.
Aga õue-külma oli tegelikult juba oodata. Hiired on ammu maja salakäikudesse kolinud. Kassid on asjaga kursis, kontrollivad hoolega. Pool päeva magavad soemüüril ja siis tõmbavad end hiireuru ette kerra, omal nägu peas, et "mind pole vaja karta - olen koomas".

Kuna meil see aasta vedas ja aasta 2015 saagiks oli peamiselt üks beebi, siis pole miskit sisse teha vaja. Järelikult võib igasugu muid asju teha. Näiteks vanu kardinad disainida. Või sodida. Oleneb, et kust otsast vaadata. Sain oma õelt kunagi ühed valget värvi kardinad. Valge värv on ilus aga need kardinad meenutasid pigem haiglat või midagi. Hankisin paar pakki rohelist puuvillavärvi, sidusin kardinakanga siit-sealt kokku ja värvisin nad roheliseks:


Sügis on hea aeg, pakub ohtralt inspiratsiooni. Värve ja jooni on miljoneid, vaata ja kopeeri. Ma arvan, et kunst kui niisugune sündis sügisel. Ses mõttes, et esimene koopainimene kripsis oma esimese koopajoonise ilmselt just oktoobrikuus. Sel ajal pole nagunii midagi muud teha. Kui süüa mammutiliha ja pärast soojas koopas midagi sidida-sodida.


Looduses teeb päike värvidemängu ja inspireerib kardinatki täiustama:


 Tegin õrna mustri. Päevasel ajal, kui päike tuppa piilub, pole seda nähagi. Aga õhtul, kui toas tuled põlevad, roomavad kardinal ronitaimed, ohakad ja tundmatud taimed.





Neljapäev, 1. oktoober 2015

Ülevaade möödunud hooajast. Nii palju, kui seda üldse oligi.


Sügis on jõudnud ka meie õuele. Oli seda suve nüüd või ei olnud? Sügis tuli kuidagi järsku. Äkki oli õues sügise lõhn, puud pildusid lehti ja ilma sooja jopeta õue enam pole tark minna. Esimene öökülmgi on juba ära olnud.
Õieilu ikka jagub veel. Sügisastrid alles alustavad ja suvised ilutsejad - päevakübarad pole veel lõpetanud.


Ega sel hooajal aiatööde jaoks eriti aega ei olnud. Samas peab tõdema, et sai nii mõndagi siiski tehtud. Näiteks needsamad sügislilled said ometi omale õige koha kasvamiseks. Olin neid juba mitu aastat kriitilise pilguga vaadanud ja isegi tahtnud neid aiast välja visata. Aga no ei saa ju. Liiga ilusad. Liiga sügisesed. Liiga lemmikud. Ja mulle meeldivad isegi nende suured varasuvised lehed.
Leidsin neile koha kivimüüritise ees. Muid sbullilli seal nagunii kasvatada ei saa, närilised pistavad kinni. Rohtsed taimed aga lasevad ka muu umbrohu kivide vahele. Nii et ideaalne lahendus.


Sai natuke vaeva nähtud ja enamikul pojengidel pealsed maha lõigatud. See aasta on nii palju seda va hahkhallituse märke pojengide klehtedel. Puhmad puha mustad.  Lõikasin lehed ja kui aega saan, pillun tuhka kah. Kuna pojengide suured lehepuntrad on kadunud, on peenrad justkui tühja täis. Ainult üks roos veel näitab oma kuldehteid:



Ta on see aasta pisike, sest kevadel istutasime ta ümber. Sel aastal oli kindel plaan ju rohida ja istutusalasid kompaktsemaks st väiksemaks muuta. Osaliselt see isegi õnnestus.


Valgesse aiaossa jõudsin ma vähem, suuremat tähelepanu said peenrad, mis rohkem maja ümber ja silma all. Suve algul korrastatud lilletünn tunneb end hästi ja taimed on mu moodustise omaks võtnud.


Valges aiaosas sai pigem päästetöid tehtud. Eelmine aasta ei pääsenud sinna ju üldse - sipelgaid, neid va kuklaseid oli ju kõik see plats seal täis. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et sipelgad esialgu juhivad 2-1. Pesad sai kevadel ära veetud, viimastele sai mürki pandud aga juba on näha kaht uut pesapisikest kerkimas. Sindrid. Aga taga-aed on elukatest puhas praegu, õnnestus isegi uutelt sordipuudelt 1 uus PLOOM!!! saada. Ai, see oli magus.
Päästetööd nägid välja sellised, et kaevasin tähtsamaid taimi välja ja istutasin mujale. Nii on nagu lihtsam renoveerida. Praegu õitsevad seal hullutavalt lursslilled, sügisastrid ja variegata päevaliilia, mis on minust pikem. Oli tegu, et sellist fotot temast saada:


Mis veel? Ahh et kuidas saaki ka sai? No kuidas külvad - nõnda lõikad. Kuna ma peale rohelise salati midagi nagu ei külvanud, saimegi saagiks see aasta peamisel supirohelisi asju. Noh ja pisut herneid, kaks miniatuurset kõrvitsat ja palju-palju viinamarju. Kurgisaak oli 0 ja tomatisaak 10. Absurdne, kurkidel ma ei saanud isegi taimi, mis me saagist räägime. Aga viinamarju oli tõepoolest nii palju, et Zilgadest sai mahla aurutatud. Maitse oli nii ja naa, värv naljakas lilla ja järelmaitse kuidagi peedine. Otsus - edaspidi jäävad Zilgad ikkagi söömise marjadeks. Nii on nad maitsvamad. Kuigi seda rüübet võis vabalt nimetada alkoholivabaks veiniks, jättis sellise mulje oma värvi ja konsistentsiga



 Minu aiaprojektidest veel nii palju, et kunagi ammu istutatud erinevate põõsaste värviline rida on ilus ja täidab ilusasti oma eesmärki. Kõige ilusam on vist nendest põõsastest Cornus Alba Spaethii. 
Ka tiigi ääres sai natuke korda loodud. Muidu oli väga sassi kasvanud seal kõik.


Ja üks pisike sellesuvine projektike sai ka vist korda. Istutasin oma mängulossi müüriaukudesse erinevaid kivirikke. Kobarkivirik igatahes võttis ühe augu müüris omaks ja tunneb end seal väga hästi - tegi karja pojukesi. Eks näha ole, kuidas nad seal talvituvad.
Natuke sai kivirikke ka juurde hamsterdatud - nad mul ju muidu suured lemmikud. Ei tea kohe, mis mõnes taimes on sellist, et nagu tõmbab kohe.

Uued ja vanad kivirikud:

Varjukivirik (2008 , Aiasõbrast) kasvab aias kolmes kohas: plaatani all tiigitrepi kõrval, valges peenras nelkide kasvukohas ja Hoganase peenra lilletünnis.
Linnakivirik (2013, Tallinnast, mingist suvalisest kortermaja peenrast Mustamäe kandist) väga ilus roosa udupeen õitseja, lehekodarikud puntidena justkui pisikesed põõsakesed
Kobarkivirik (2008, Aiasõbrast ja 2015 Aalujate kokkutulekult) Kasvab tiigi kõrval paekivipuruhunniku otsas ja see Aalujate käest saadu on esialgu Hoganases viljakas mullas
Kobarkivirik Rio (2015, Aiasõbrast) kasvab Hoganase peenra liivases osas
Saxifraga Grisebachii (2015 R.Terase käest) elutseb/tegutseb muidu Kreeka ja Albaania mäestikes, nii et võib suht külmaõrn olla. Terasel olla juba paar-kolm aastat kasvanud probleemideta.
Saxifraga Marginata (2015, Terase käest)
A very variable species, but its extreme forms are linked by intermediates. These forms have often been given varietal status. All grow on limestone and do best with shade. S.m. var.marginata has large rosettes, 1.5-2.5cm in diameter, very open with wide spathulate leaves 8-12mm long. Flowering stems 6-14cm high bearing five to nine pure white, wide open flowers with 8-12mm long petals. A robust and rewarding variety from the southern Apennines of Italy. Var. horyi from Greece in the Peleponnese is sometimes considered distinct having shorter leaves and flower stems. Var. rocheliana is more compact with 5-10mm long, slightly recurving oblong-spathulate leaves, shorter flowering stems and slightly smaller flowers. 'Purpurea' has a markedly purple calyx, the unopened buds being distinctly purple-red but the flowers open white. Throughout the Balkans. Var.coriophylla has its leaves arranged in the rosette in a columnar manner, each 5-7mm long and spathulate. Flowering stems 4-7cm long bearing three to five white flowers with petals 7-11mm long. Yugoslavia. Var. karadzicensis is very compact with small, somewhat columnar rosettes, leaves green, 2-2.5mm long, broadly-oblong and blunt pointed with a single terminal pore (a few leaves may show three). Flowering stems 2-3cm tall bearing one to two white flowers, petals 8-10mm long. Yugoslavian Macedonia, near Skopje. Various other forms and cultivars occur in the literature amongst which are: Var. bubakii (totally glabrous inflorescence), 'Balkan', 'Intermedia', 'Jaroslav Horny', 'Major', 'Minor', 'Milica' and 'Popelka'.
Kogu see sinine jutt on nüüd siit http://encyclopaedia.alpinegardensociety.net/ kopitud.

Saxifraga Burseriana "Seissera" (2015, http://www.alpine-plants.eu) kasvukoht mängulossi rõdul
Densely cushion-forming, the rosettes composed of lanceolate, subulate, strongly apiculate, glaucous leaves 5-12mm long. Flowering stems 2-6cm tall, normally carrying large, solitary, handsome white flowers up to 3cm in diameter. Widely spread over the eastern limestone Alps and exhibiting very considerable variation. Var. major (syn. var. tridentata and var. magna) is a large growing form said to come from near the town of Trento in the Dolomites. Occasionally it has two rather than one flower on its 6cm high pinkish stems. Var. burseriana (syn. var. minor) is the higher alpine form with more congested rosettes, shorter flowering stems and smaller flowers. 'Brookside' and 'Gloria' have been specially selected for their large and finely shaped flowers. They are allied to the var. major. 'Crenata' has large flowers with crenately edged petals. Other named cultivars are:'Cordata', 'Crenulata', 'Falstaff, 'Ganymede', 'Grandiflora', 'Snowdon' and 'John Tomlinson'.
Saxifraga callosa var. lantosena (2015, alpine-plants.eu)
Forms spreading mats of silvery encrusted rosettes of linear-spathulate leaves, thickened and recurved at the tips and varying considerably in both length and width according to locality of occurrence. Botanically two subspecies have been made, subsp.callosa from the Alps and Apennines, leaves 2.5-9cm long and 2.5-6mm wide and subsp. catalaunica from north-eastern Spain and southern France with leaves 1.5-3cm long and 4-6mm wide. Within this geographical range, forms between these extremes have been collected and given varietal names. The following are most often encountered in horticultural literature: 'Albertii'; a large and spreading form which is probably a hybrid with S.cotyledon or S. longifolia. Var. australis; a fine form occurring in central and southern Italy with leaves up to 8cm long and 5-9mm at the tip, narrowing below. Produces 30cm long, low arching and densely flowered one-sided wands of pure white flowers. Var.lantoscana; a fine form from the Maritime Alps botanically now amalgamated with var. australis but tending to have shorter, blunter, spathulate leaves and good inflorescences 20-25cm long. Var. billardii; a form from the south-western Alps and northern Apennines with long, narrow hairless leaves and smooth inflorescences up to 50cm long. This is the typical northern form of the taxonomists' subsp. callosa of which var. australis is the typical southern form.
Saxifraga x portae (2015, alpine-plants.eu)


Toakivirik ehk ...
Hosti või Kopti kivirik (2014, Võhma Juurikalt, vist Valgeanso pk-st)
Ümaralehine kivirik (2012, Tartu?) kasvab valges aiaosas, poolvarjus, ei ole nõudlik ega pirtsakas