Pühapäev, 31. oktoober 2010

Rähnipesa


Tuk, tuk.
Kto tam?
Tam rjahn.
Sto tõ tam delaesh?
Zivu, totakas! Kes see muu sellises kohas elaks? Kooreürask kolis välja, ma tegevat liiga palju lärmi.

Immutusvedelike aurud ...

Taiendtrykk: vene keeles hakkasin konelema selleparast, et eesti keeles ei oska sedasorti sisearhitektuuri kohta miskit oelda ;) Aga vene keeles on oige valjendus olemas: TEREM-TEREMOK, sihandene sisekujundus, et kohe-kohe tuleb karu akna taha ja nouab sisse laskmist. Parast tuleb janes ka ja rebane ja siil ... vot sihuke suur tuba on nyyd meil.

PS.: Vale klaviatuuur jelle. Mis teha, remondiolud. Toimuvad segadused.

Kolmapäev, 27. oktoober 2010

Vahemärkus

Saime suure toa remondiga enam-vähem ühele poole. Nüüd toimub seal peamiselt kaks asja, seal toas nimelt. Esiteks: põranda pesemine ja teiseks: nuusutamine. Nooh, et kas see palkide töötlemise vahend ikka haiseb veel vai ei. Suur tuba on valmis (enam-vähem), köök ja laste tuba jäävad ikka suvesse 2011. Lihtsalt see remonditolm, praht ja immutusvedelike aurud olid liig mis liig.
Aga tuba on lahe. Naljakas natuke. Nagu viikingite küla. Või talumuuseum-hotell. Üraski hotell. Orava pesa. Kooreüraski korter. Puumardika apartement.
Aga lahe on. Mõnus soe ja ruumikas

Teisipäev, 26. oktoober 2010

Kallis Rohenäpp!

Heldeke!
Suured tänud! Oli vast üllatus!
Siin Sulle tükk kooki! :)

Kolmapäev, 20. oktoober 2010

Oktoobri algus Haapsalus

Minu blogimised on nüüd pisut järjekorras sassi läinud, aga no mis sa hing teed, aega pole enam. Ega seda vaba aega enne ei saagi kui remontimised on selleks aastaks lõpetatud. Ei teagi, mis see hullem on, elada remontimata jubeda välimusega elamises või hoopis keset remonti, juuksed pidevalt mingit koristamiste liiva ja kivipuru täis. Mõlemad variandid on närvesöövad. Hea on, et enne remonti käisime akusid laadimas ja külastasime Haapsalu linna. Pole seal kunagi varem käinud, nii polnud nõudmised kõrged ja kolasime niisama.



Lossivaremetes muidugi.


Seal avastasin huvitava taime hoopis ootamatust kohast:


Kõik see müür oli täis

Lehtede järgi oleks nagu aedruut aga õied hoopis teistmoodi, õhtul aega saan, siis üritan tuvastada. Mul omal on küll ilusat kivimüüri vaid kahe meetri laiuselt ja ühe meetri kõrguselt ja see koht on juba sõnajalgadele bronnitud, nii et koju seda taime ma tarida ei saanudki. Hakka või müüri ehitama, ausõna!

Mere ääres käisime ka loomulikult.


Ja linna peal


Ilus linn on. Armas selline. Pisut unisevõitu aga see just ongi lahe. Kollaste ninasarvikute linn, if you`ll know what I mean! Seal ülemisel pildil roosas majas asub mu lemmik-kohvik. Lemmik-kohvik koos lemmik-kookidega üleüldse üle kogu eestimaa. Nii head vaarikarulli beseekatte ja mandlilaastudega pole ma kuskil mujal saanud!!!!





Tegimegi plaanid maha, et kindlasti läheme järgmine aasta sinna linna natukeseks logelema. Sööme aga Müüriääre kohvikus end 10 kilo raskemaks ja pärast tshillime koos lastega rannaäärsetes parkides ja platsidel. Niikaua kuni kõht tühjaks läheb, siis läheme jälle sinna kohvikusse ja kõik hakkab otsast peale.

Jutt otsas. Vot seda viimast müüri vaata hoolega. Seal tshillivad tuvid. Kummaline nähtus. Nad väga suure hoolega nokkisid sealt müüri küljest midagi. Vett? Liiva? Lupja?

Teisipäev, 19. oktoober 2010

Vol.2. Toas ja köögis ei sadanud lund

Kuna toas ja köögis varjavat ja kaitsvat lund ei sadanud aga pidu tahtis pidamist ja see poolik remont oli ju õudne, tuli sealgi midagi välja mõelda. Ja aitähh Thelale, ilma temata poleks mul need dekoratsioonid nii õnnestunud olnud!
Loomulikult enne pühiti ja pesti ja teise etapina korraldasin peoks mõeldud ruumis väikese näituse oma töödest, vaipadest põhiliselt
Väga etno kukkus välja. Ja täitsa lahe pidu-ruum. Suure akna alla kolisin kõik oma toataimed, tunne oli nagu mingis restoranis.
Ja lauale panin


kõrvitsa ja kodukootud koogi.
Mõlemad väärivad esitlemist. Koogi retsepti sain lastesaatest "Tomi juures", seal sees on siis 3 pk Kalevi küpsiseid, 2 pk kakao halvaad, klaas fariinisuhkrut, 1,5 pakki hapukoort (seda sai küll paljuvõitu, kook oli tsipa vedel) ja paar peotäit külmutatud mustsõstraid. Peale tekitasid shokolaadivõõba, see oli mul küll poest ostetud, ainult sulatamise ja peale kallamise vaev. Kartsin, et kook tuleb liiga magus aga ei midagi, jube hea mekk oli.
Kõrvits aga oli seest õõnestatud ja peitis enda sees puuviljasalatit.


Nii et pidu sai peetud ja vanamutt (mina siis) sai toredate inimeste abil järjekordselt üle ühe numbri ronitud. Tore oli. Kui iga kord pidu saab, eriti pidu toredate inimeste seltsis (kaasa arvatud tore seltskond internetis ja eriti aiablogides), mis siis viga oma numbrit suuremaks plõksutada! Muidu ju nagu ei tahaks. Igavesti kümne aastane olla oleks ju ka üle mõistuse lahe!
Aitähh veel kord kõigile!

Esimene lumi sulab alati ära!

Sulas jah. Maa kõik roheline nagu ei kipukski aeg sügisesse ja talve. Aga et lund siiski oli ja et teda polnud vähe, lisan paar pilti (arhiveerin selle esimese lume nagu naksti)



Ja Mees sai punkti kirja: mätsis valmis oma traditsiooniliselt iga-aastase lumememme valmis:


Reede, 15. oktoober 2010

Lumi

Juba paar päeva on taevast väheke lumesarnast asja tulnud. Täna hommikul on aga maa valge.
Tea, kaua see kestab?
Ma oleksin nagu ette aimanud, koristasime lastega just ükspäev viimaseid õunu. (Sibulõunad, mu lemmikud!) ja tarisin viimased toataimed tuppa. Täpsemalt öeldes: alpikanni, tema meelest pole sügis, on kevad hoopis, ajas hoolega lehti ja pungi aias tiigi kalda peal. Ja olin ka viimasel sibulillede ostmiste aegu soetanud muu hulgas omale ühe scilla peruviana sibula. Esimese hooga istutasin ta maha. Teise hooga kaevasin uuesti üles ja pistsin lillepotti ajatuma. Millegi pärast ei oska ma kuskilt selle taime kohta inffi leida. Liiga palju tuleb googeldades ette ilusaid õie-pilte tekstiga, et vaat kui ilus ja muud ei midagi. Kuskilt küll lugesin, et ta olla Alpide taim aga see sibul ei näe sedamoodi välja, et ta eriti külmakindel oleks. Mis selle ühe sibulaga siis ikka riskida.
Ma olen jube rahul, et sibullillede valik on poodides nii suur nagu ta on. No igasuguseid imesid müüakse. Peab hakkama tarkust ilmutama, et mida võtta ja mida jätta.

Tegelikult ma tahaks, et nüüd kohe tuleks kevad. Hirmus tahtmine on aias siblida, istutada ja tiigipeenra jätku ehitada. Tjah, mis teha, kell kukkus ja meid visatakse aiahooajast välja. Bäääääää.
No niipalju saab, et raamatuid lugeda, ajakirju sirvida, omaenese aiaraamatut täita, seda küll. Täna hommikul sain omale (parem hilja kui mitte kunagi) Kodukirja Aed numbri, augustikuise. Seal keegi proua A on osalenud moonide pildistamise konkursil. Mõtlesin, et küll on ilus roosa moon tal ja et äkki annaks sellele proua A-le augu pähe rääkida, no et kui tal üle on muidugi, et äkki, no et kui kevad ükskord jälle tuleb (loogiliselt võttes, ta ju tuleb ikka, eks?), no et siis üht juurikajuppi? Seemneist tuleks ju miskit muud juba?
Nojahh, head talve teile kõigile. Ärge külmetaga, pange villased sokid jalga ja müts pähe!

Teisipäev, 12. oktoober 2010

Pole ammu ...

... maja remontimisest juttu teinud.
Aga kuna laupäevaks kutsusin hulgem külalisi(see on siis mõne päeva pärast) et suguvõsa erinevatele harudele pilk peale visata, leidsin, et paras aeg on suurtuba korda teha.
See on siis enam-vähem korras nüüd:


Ainult laud veel vaja katta ...eeee .... kardinad? Eeeee... mõned lilled vaasi? Siis on vist enam-vähem ... sugulaste värk. Üks neist ütles, et pole hullu, nad harjunud, remondivad ise ka.

Lagi oli enne kaetud mingi ebamäärase hirm-vanaaegse kipsplaadiga. Kartsin küll, et mis sealt küll välja tuleb, aga tegelikult on seal imeilusad pähkelpruunid talad ja lauad. Ainult natukene kõpitsemist ja saab suurepärase lae! Ka seintel pole tegelikult suurt hullu viga küljes. Ainult ühes kohas on kuidagi imelikult palki jätkatud, muidu on tip-top!

Kolmapäev, 6. oktoober 2010

"Aalujate" klubi ;D

Nüüd on meil olemas traditsioon: kokkutulek, vapiloom: Thela opuntia (Opuntia compressa ehk maakeeli maadjas viigikaktus), slogan: "Kaevame välja!"
ja ka hümn, mille loomist Muhedik alustas, Köögikata jätkas ning Thela oskuslikult lõpuni sõnastas:

Me hulgakesi tuleme
taimekeste maalt.
Meil jalas püksid mullased
ja selg on valus ka

on küünte altki mullane,
ja nina ketendab,
kuid siiski süda kullane,
ja silmis sätendab.

Sest kuigi töö on vaevane
ja vahel väsitav,
on aiarõõm küll taevane
ja hingekosutav.

Ei pole rõõmu suuremat
kui kaunis tärkav õis
ja õnnetunnet õigemat,
kui sellest, mida lõid.

Pühendatud Köögikatale!


Palju õnne!
Palju rõõmu!
Palju särtsu!
Ja ikka head ja paremat!

Esmaspäev, 4. oktoober 2010

Akude laadimine ja ida-kiviürt ja ilus söödav umbrohi

 Viimasel ajal tunnen, et mul pole särtsu sees. No lihtsalt pole särtsu. Mitte mingisugustki. Aeg kaob kuskile ja päeva jooksul ei juhtu muud kui ma ainult koristan ja keedan, koristan ja keedan ja kamandan lapsi, et ärge tehke seda ja ärge tehke teist. Jamps. Nii ei saa elada! See pole elu!
Väljas on aga ilus ilm ja nii me lööme autole hääled sisse ja käime aeg-ajalt kolmekesi ringi tuuritamas ja särtsu otsimas. Fotoka unustan muidugi iga kord maha. Kord ämma juures metsas  (seda puuvetikat toomas, et lõnga värvida), teine kord tuuritasime Jänedal ringi. Jäneda on ikka ilus koht. Tänu sellele, et seal kunagi kool asus, on seal seda aeda senini kena vaadata. Ja seal avastasin ühe kena sõnajala igal pool müüripragudes ja mäeküljel paekivist astmete vahel. Väga maaliline. Ise selline pisike, 10 - 15 cm pikukesed puhmad. Armsake selline. Tegemist on vist ida-kiviürdiga (link), kuigi see artikkel väidab, et see taim olla hävinud??????????????LINK
Hmmmmm . Mine või uuesti pildistama. Ja eoseid korjama. ;) Välja kaevamise eest pandaks ju vangi? Või ei panda? Eemaldatud ju nimekirjast et olla hävinud? Ega seda taime sealt niisama kätte ei saaksi, tuleks koos müüriga võtta siis. Aga ilus on teda vaadata seal müüridel ja teeradadel-treppidel pesitsemas.
Vat on hookus-pookus.
Et mu postitus päris pildituks ei jääks, panen paar fotot oma isetulnud uustulnukast lillepeenras
:

See õitsev vigur, See on see pähklimaitseline salat, mis sooritas kasvuhoone mulla abil isekülvi.


Väga omapärane puhmas. Ilus kah.

Pühapäev, 3. oktoober 2010

Aga keegi rõõmustab siiralt.

Päeval paistab päike, temperatuurid on 30 ligi aga öösel vajub temperatuurinäidik nullist madalamale ja hommikuti on maa kaetud krõbedaga
Need pildid klõpsisin täna hommikul. Meil koer selline omapärane, talle meeldib talv ja lumi ja külmad temperatuurid. Muidu käib ta meil ikka enamjaolt omapäi oma hommikujalutamisi tegemas aga täna hommikul kiunus, laulis ja pakkus oma käppa (küsis ilusasti) kuni tõmbasin jope hommikumantlile peale ja läksin tegin koos temaga ühe tiiru.
Maa oli udus. Kui Muhedik vaatab oma udu ülevalt poolt, siis meie vaatame oma udu altpoolt. Oleme ise udu sees.
Kui olime krundile tiiru peale teinud, leidis koer ühe õuna ja tegi sellega koos natukene möllu. Natukene ülimetsikut koeramöllu.
 
Igasugu lõhnad vist tulevad külmaga rohkem esile. Või vastupidi. Õhk liiga värske. Aga hea oli olla. Mõlemil.

Reede, 1. oktoober 2010

Ilm

Täna oli meil siin esimene öökülm. Hommikul oli maa valge aga kõige krõbedamat külma vist siiski polnud sest aed tundub kahjustamata.