Nüüd on meil olemas traditsioon: kokkutulek, vapiloom: Thela opuntia (Opuntia compressa ehk maakeeli maadjas viigikaktus), slogan: "Kaevame välja!"
ja ka hümn, mille loomist Muhedik alustas, Köögikata jätkas ning Thela oskuslikult lõpuni sõnastas:
Me hulgakesi tuleme
taimekeste maalt.
Meil jalas püksid mullased
ja selg on valus ka
on küünte altki mullane,
ja nina ketendab,
kuid siiski süda kullane,
ja silmis sätendab.
Sest kuigi töö on vaevane
ja vahel väsitav,
on aiarõõm küll taevane
ja hingekosutav.
Ei pole rõõmu suuremat
kui kaunis tärkav õis
ja õnnetunnet õigemat,
kui sellest, mida lõid.
4 kommentaari:
Nii tore luuletus(või hümn)!Võtab hästi kokku selle aiainimese olemuse.Kuna nahaalsust mul jagub, siis teen kohe omale ka koopia. Loodetavasti keegi ei pahanda.
Svea.
:DDD
kõlab ju hästi?
Ei pahanda keegi.
Pole viga, neh.
:)
Suurepärane! Parim inimene on laulev inimene!
Kirjandusega mõnevõrra tegelnuna tundus mulle kõige paremini
õnnestunum viimane salm.
Aga neiud! Mis õied, mis lilled! Aias tuleb nautida kõike: pungi, sajavärvilisi lehti, kunstipäraseid vesivõsusid, kõrgtehnoloogilise välimusega röövikuid, ämblikuvõrke, põõsaste kiiret kasvu, maa seest võluväel ilmuvaid kive, erinevas jubedusastmes ussikesi ja muinsusesemeid!
Ilusat klubisygist!
Postita kommentaar