Uued ja vanad

Meile on siginenud paar uut toataime. Gardeenia, vesipalm ehk papüürus ja üks veel, mille nimegi ma ei tea.

Vesipalm on küll raskelt lahe taim. Ei ole karta, et üle kastaks. Muudkui uha juurde kui tahad. Välimus on ka vahva

Minu lemmik mänd.

Nüüdseks on see väike mänd juba päris suurekene. Ise istutatud. Tollal oli ta vast 30 cm pikkune. Toodud metsa servalt kraavist. Praeguseks on minust pikem, üritab juba kahemeetrine olla.

See mis ta niimoodi huvitavaks teeb, et oksad keerdus, ma kahtlustan, et see on miski viirushaigus. Väiksemana kui ta kõrgust oli alla meetri veel, oli ta kohe eriline pussakas. Isegi okkad olid sakris, igaüks vahtis ise suunda. Praeguseks pole sellest suurt miskit järgi jäänud. Ainult kõige nooremate võsude kõrgemad okkad on vähe sassis, muud midagi. Ülejäänud männid on sellest sasipea-viirusest puutumata. Kusjuures sasipea-mänd on üks kiirema kasvuga mänd meie aias üldse.

Nii vaikseks kõik on jäänud ...

Pole ka ime, suvi sai otsa, millest sa, hing, ikka räägid. No kaevelda ju võiks, et lehed jäid riisumata aga arvestades eestimaist kliimat, siis võib vabalt juhtuda, et ilusad riisumise päevad alles ees. Detsembris? Jõulude paiku? Oehh, ehk ikka ei oe nii. Ma ei salli musti jõule.

Daaliajuurikad. Neist nii palju, et seekord matsin nad liiva sisse. Too foto on tehtud mitu nädalat tagasi, siis olid nad alles liivasse pakkimata.

Meil siin majas on nimelt üks suhteliselt tühi ruum, sauna eesruum, kus oli hea toimetada kõigi nende juurikate ja õuest tulevate taimedega. Toimetada oli hea ja krüsanteem õitseb mul praegugi seal aknalaual aga üks miinus on sel asjal siiski.

Kedrikud. Vaatasin, et üks tuppa toodud potiroos on nii niru ja ei muutu kohe kuidagi ilusamaks ega rohelisemaks, hoolimata soojast tubasest kliimast. Ja oligi nii! Kedrikud olid selle oma valdusse saanud. Ainus kokkupuude sel roosikesel kasvuhoonetaimedega oligi seal sauna eesruumi lillelaual. Vot siis. Kusjuures ükski teine taim ei kurda. Jaanikaunapuu (Ciota nunnu) veetis ka kogu suve kasvukas, enamuse ajast just kedrikunakkuses maiside kõrval. A vot tal pole häda kedagi. Ta sai muidugi mitu mürgitamist kah krae vahele.

Eile tegin toataimedele ennetavat profülaktikat, said kõik kraanikausis vanni võtta. Eks ükspäev lasen törtsu mürki kah. Mõistlik ju oleks. Vastik paha putukas!

Huumor. Blogides käib ringi mingi meem, et missugune filminäitleja on kõige seksikam. Nojahh, eestimaised pikad pimedad õhtud, millega sa hing, end ikka lõbustad. Et mõtled, et üks on niisuke ja teine naasuke ja kui kätte saaks, et kellega ma siis nahistaks... :) ... ja niimoodi õhtast õhtasse. Hulka lõbusam on kohe.

Meile saabus külaline

Nässu jõudis meie majja.

Nüüd ta veidi puhkab jalga, naudib rahulikku maaelu, käib saunas, sööb pisut pirukaid, tegeleb natuke käsitööga, puhkab korralikult (sest eks ole ju tublisti rännatud) ja järgmisena suundub arvatavasti Järva-Jaani.

Tegin üks õhta natuke fotokunsti

Ega see kunsti tegemine sel viisil just kõige paremini ei õnnestunud aga ... õhtu oli selline ... kuu poseeris. Spetsiaalselt.

Hea ja halb ehk sügisene stress

Mul pole eladeski sügiseti mingit stressi olnud. Aga nää - tänavaasta on. Ei tea, kas asi on pidevalt vihmastes ilmades vai lihtsalt selles, et ma olen nüüd ju juba umbes NELI aastat üksnes koduperenaine olnud... ja samas üritanud FIE-na rabada ... ahh, kes teab, eks kõik asjad kokku. Aga õigus on neil kes ütlevad, et stress saab ka positiivne olla. Kui inimene end halvasti tunneb, hakkab ta ju varem või hiljem sebima, et oma elust jälle täit rõõmu tunda. Muudab midagi vai kolib kuskile, läheb õppima, no ma ei tea, suundub poliitikasse? Astub kirikusse, abiellub, tapetseerib seinad ja läheb mõnd ammu unustatud sõbrannat vaatama. Mina otsustasin külaelu edendama hakata. :)))))

Ei midagi suurt ega katastroofilist, teede asfalteerimine ja laste kooli toimetamine jääb ikka vallavalitsuse tööks. Ma mõtlesin, et levitaks ja kontrolliks :) seda va käsitöö tegemist. Oma FIE-nduse saatsin poolest saadik kuu peale, ei ole võimalik pooleteistaastase lapse kõrvalt tööd teha. No ei ole lihtsalt, miskit pole parata! Tellimusi ehk võtan natuke vastu ja päkapikumaad lähen ka tegema aga muud küll suurt ette ei võta. Välja arvatud see pisiasi, et tekitasin ühe pisikese käsitööringi ja ühe küla sisese käsitööprojekti. Ikka hingele, ikka hingele! Kaua sa hing, ikka siin kodus istud, suppi keedad, koristad jne päevast päeva ja öösel kahh. Aeg ajalt peab kodunt välja minema ja tegema hoopis midagi muud kui tavaliselt teed. Eks neist käsitööprojektidest ja ringidest saab hiljem ka lugeda minu käsitööblogidest.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°

Üle hulga aja anti ka meie aeda paar päikselist päeva ja ma kasutasin seda selleks, et meelde tuletada, et kuidas see fotografeerimine üldse käis: kiviktaimla on toredaid pussakaid täis.

Tegelikult peaks kogu aed olema üks suur kiviktaimla. Miks? A vat sellepärast, et need on ainsad taimed mis vilistavad eestimaisele kliimale ja on huvitavad nii külmal talvel kui ka vihmasel sügisel. (See suvi oli kogu aeg aias vilistamist kuulda)

Mairoosid on punaseks tõmbunud:

Varjupeenra trepp ootab riisujaid:

Kui fotot uurida, on näha trepi kõrval lehtede vahelt piilumas minu see aasta paljundatud helmikpööriseid. Kõik läksid ilusasti kasvama. Ka Mauruselt saadud punaselehelised on seal aga need istutati ju hiljem ja on väiksemad, ei paista nii hästi välja.

See ilus roosa täidisõieline kibuvits on ka sügiseti super-ilus! Kollane-kollane

Sügis on ilus. Aga karm ka ja tuletab üsna konkreetselt meelde, et inimene vajab elus püsimiseks peale lilleõite nuusutamise veel ka küttepuid, kartuleid, verivorsti, elektrit ja kindlat ja korralikku kuusissetulekut, pesumasinat ja mingisugune paras ports rõõmu ja naeru ja sooje villaseid sokke. Kui need asjad on olemas, võib sügis vihmutada ja talv külmetada, inimesega ei juhtu midagi hullu. Aamen.