Reede, 23. september 2016

Väike tervisevõimlemine, mille käigus viskame pilgu, et kui kaugel on köögi remont ja lahendame ühe elulise probleemi ehk kuidas süüa suvikõrvitsat.

Inimene on üks tervik. Ei ole masin. Kui kuskilt miskit katki ja krõbiseb, valutab või kipub "kinni jooksma" nagu näiteks üks aedniku haige selg suudab vahest teha, ei saa seda tõbist kohta eraldi näppu võtta ja parandusse viia/jätta. Lähed arsti juurde, selgroog näpus, et mul on ai-ai. Arst selle peale, et jätke oma selgroog siia, homme võtan ta ette aga teile pakun praeguseks asendus-selgroogu, et saaksite ikka oma tegemised tehtud. Jajah. See ei lähe mitte. Niimoodi ei saa. Krigiseva seljaga tuleb õppida elama ja peamine, mida see selgroog nõuab, on võimlemine. Ja ei piisa üksnes sabavöötme keerutamisest. Harjutuste jada seljale algab kõigepealt harjutustega  kaelalihastele ja silmapõhjalihastele. Sest inimene on üks tervik ja ühtede lihaste trenn tõukab takka teisi.
Nii et mis siis ikka. Alustagem trenniga.
Harjutus. Istud rahulikult paigal, hoiad pead püsti ja ühes asendis, ja liigutad silmi. Vaatad üles, loe mõttes rahulikus tempos kümneni, siis vaatad vasakule, jälle loed kümneni. Järgmiseks vaatad paremale, siis alla pead pööramata. Liigutad niimoodi ainult silmi:



Lisaks silmalihaste treenimisele saame kõrvalprodukti: saame korraliku ülevaate oma elu praegusest seisust.
Sest kui vaatame üles, võime imetleda meie suvel remonditud lage:


Seda on hea vaadata, võib kauemgi kui kümme sekundit.
Siis vaade põrandale ja tänu pesamunale on, mida vaadata: põrand on mänguasju täis. Loen üles kümme: karu-nukk-lusikas-jänes-karbike-sokk-käru-klots-teine klots-suss ja keerame silmad paremale ja imetleme oma sellesuvist suvikõrvitsa saaki:


1-2-3-4-5-6-7-8-9-10
Ja edasi pöörame silmad suunaga vasakule ja kohtume kahe algkooliõpilasega:


Nojahh.
Uuesti lagi, kõrvitsad, põrand ja "Söö ise oma suvikõrvitsat!"
Hea küll. Teeme nii. Söön ise ja sööte teie ka, kullakesed. Kus te mul ikka pääsete!

Esitleme vormirooga!


Vormi põhi määri võiga. Esimene kiht viilutatud toored kartulid. Sinna peale eriti krehvtise ja tugeva maitsega talusingi viilakad, keedetud või keetmata porgandiviilakad, hakitud sibul, suvikõrvits, peeneks hakitud petersell ja natuke soola,. Teine kiht kartuliviile ja sinna otsa veel sinki, sibulat, kõrvitsat. Siis kloppida eraldi kausis kol muna, pool klaasi piima, 1 spl jahu ja korralik peotäis riivitud juustu. Maitsestada soola ja pipraseguga. Kalla see segu vormiroale ja pudista veel veidi riivjuustu kõige otsa.


Ahju ja 200 kraadi juures küpsetada kuni roog on kenasti pruunistunud.


Kõrvale kurgisalat ja lapsed vohmisid rooga süüa, nii et silm ka ei pilkunud.
Jajaa. Hea juust teeb isegi suvikõrvitsa söödavaks.

Aga üldiselt toitume me massiliselt erinevatest õunakookidest.

  1. tagurpidi õunakook
  2. klassikaline õunakook
  3. õunakook kohupiimaga
  4. õunakook tosca kattega
  5. õunamoos pannkookidega
  6. pannkoogid õunamoosiga
  7. õunapüree kohupiima ja vahukoorega
  8. õunad, õunad, õunad


Õunad, õunad.
Palju õunu.

Edev september


Septembrikuu edevus, küllus ja õied, soojad ilmad, vihma ja rahulikku meelt - kõike on, kõike saab. On jagunud mulle aegagi natuke aias toimetada, tiigi kallal nokitseda ja viimaseid potielanikke peenardesse talvekorteritesse istutada. Saabunud on aeg sibullilli maasse torkida. Õnneks ei ole mul neid see aasta väga palju ja enamik on juba maas.
Piisavalt on aega ja ilma ja meeleolu ka aias veidi niisama ringi vahtida. Niisama ja just vahtida, sest fotokas läks vist katki. Siin blogipostituses on kõik fotod moblaga tehtud. See on selline loterii - mõni õnnestub, mõni mitte.
Aga oma selle suve lemmik-hosta panin pildile, see on see alumine heledam hosta fotol August Moon, saadud Futu käest.


Ta on ikka hüper-super kena. Kõik see lehtede kuju, struktuur ja voogavus. Imeline.
Veel mõned uuemad ja vanemad õitsejad:





Võrratud värvid ja ebamaiselt mõjuv kooslus:


Esmaspäev, 12. september 2016

Võhma Juurikal käidud. Mis saab edasi?


Ma olen viimasel ajal kehva blogija. Fotokas oli mul küll kotis aga Võhmas ei võtnud ma seda kordagi kotist. Isegi telefoniga ei teinud ühtki klõpsu. Pildistada oleks olnud küll ja küll. Ma kahtlustan, et Võhma taimelaadad on kujunemas vabariigi parimaiks vist üldse. Noooh, kui norida, siis saia ja kommi ja lastele laadavigurite müüjaid ei olnud. Aga seal on rong ja jäneste loomaaed ja see on ka eriliselt tore tegelikult. Samas ei saa mina ju rahulikult taimepakkujate valikut üle vaadata, kui mu pisikesel kaaslasel pole miskit põnevat uurida või maitsvat limpsida.
Mingi hetk selgus, et mul justkui nagu polegi vaja süveneda sellesse, et mida taimemüüjad pakuvad ... aalujate rohevahetus käis nii suure hoo ja metsikusega + tellitud mudru Mildalt ja Järvseljalt, et mul sai auto pagasiruum paksult rohelist kraami täis ilma, et oleks rahakotti taskust välja võtnudki. Ja kui ma alguses kõigile jorisesin, et vilets laat, keegi ei müü mulle ei saia ega kommi, supsasid mulle pihku pirnitädi pirnid, Futulandia meepurk ja teekannu maalingute eest priske kommikarp. No ei lasta inimesel rahulikult viriseda mitte. Aga nii toredas seltskonnas, nagu on seda aalujad, pole ka tuju õigeks virisemiseks. Nii vahvad ja toredad inimesed on need aalujad. Nii tore oli kohtuda. Loodame, et Võhma Juurikas siiski ei tähista veel suve lõppu ja kohtume veel suviselt vabas õhus ka.

Pean tunnistama, et tõenäoliselt kuulub KÕIGE AHNEMA AALUJA tiitel mulle. Kui koju sain, kirjutasin kohe kogu oma kraami üles ja sain 30 erinevat taksonit. Osa neist siin laua peal:


NIMEKIRI:

  1. Kollaseleheline leeder. Sambucus Racemosa. Shutterland Gold seemik. Tõenäoliselt talvitub mul kuskil peenras ja kevadel kolime heinamaa peale st oma nn parki
  2. Farreri kuldjuur. 
  3. Alpi magun. Papaver Alpinum. valgeõieline
  4. pruun raunjalg. Asplenium Trichomanes.
  5. Harilik elupuu. Thuja filiformis. Kõrgust kuni 2 meetrit. Praegu peenrasse, hiljem heinamaale
  6. rindeline sibul. Istutasin Hoganase peenra nn sibulate ja murulaukude osakonda roos Alberti lähedal
  7. Lagodehhi pojengi seemned. 
  8. Teeny Weeny Bikini hosta. Väikeste hostade juurde
  9. valgeõieline metssalvei Shneehügel
  10. nn roospojeng nimetu
  11. hosta Lakeside Paisley Print. Juba istutatud uue tiigi serva peale
  12. siberi iiris Hubbard. Uue tiigi serval punaseõielise nimetu bergeenia külje all
  13. ruljas helmikpööris. Heuchera Cylindrica. Mingi imelik maasikas oli tal ka potis kaasas. Mõlemad praegu tiigiservas koos Lakeside Pisley Prindiga
  14. Bergeenia Bach. Punaseõielise nimetu bergeenia teisel pool
  15. roosa jumikas Rohenäpult. Mäe otsa, seal kirjuvärviliste jumikate koht.
  16. ahtalehine sininokk
  17. hosta Invincible. Uue tiigi servas
  18. süstjalehine hosta. Tiigi servas, kilpkonna kõrval
  19. valgeõieline karpaadi kellukas
  20. Sorbus Aucuparia Josep Rock ehk kollasemammuline pihlakas. Heinamaale
  21. roog-sinihelmikas Windspiel. tiigi serv
  22. kuningosmunde 1
  23. kuningosmunde 2
  24. Meconopsise seemned
  25. valge martagon
  26. Bright Diamond. liilia Rohenäpult
  27. allium Spider. Tiigi serv Invincible selja taga
  28. Botaniche Krokussen. Tommassianus Roseus. Roosa krookus ühesõnaga
  29. Crusanthus Prins Claus
  30. Trompetnartsiss Elka, valgeõielised

Osa jõudsin juba esimesel õhtul maha istutada. Ikka uue tiigi serva, ei saa sealt praegu üle ega ümber - lemmik koht. Suht palju vaba peenrapinda seal ju ka.


Küll see hosta Invincible on ikka ilus! Ilusad rohelised läikivad lehed ja tema taga paistab esialgu imepeenike roog-sinihelmikas Windspiel. Tiikide kallastel on ikka ilus, kui on palju erinevaid - piitspeenikesi ja laiu latakaid, krobelisi või siledaid, sügavalt lõhistunud või "piinlikult triigitud" - rohelisi lehti.


Ja vaade teiselt poolt:


Uus tiik tundub praegu jube sügav. Eriti kui vana tiigiga võrrelda aga see on puha kive täis vajunud. Kivide vahel on taimed ja muda, nii et vaba vett tundub olema maksimaalselt pool meetrit. Tegelikult on ta tunduvalt sügavam aga loodus on teinud oma töö ja nagu ikka - ta teeb seda hästi.
Kui uus tiik ka kividega kaetud saab, peaks juba silmale meeldiv vaade avanema. Ka praegune vaade meeldib päris hästi, kiledest tuleb lihtsalt mööda vaadata. Taimi see aasta sisse ei istuta, pole ju muda, kuhu istutada. Nii palju, et kanada vesikatku elodea canadensis topin küll sinna-tänna kivide vahele. Ta on hea taim, aitab muda luua.

Pühapäev, 11. september 2016

Tegelikult ...


... ei tehta tiike niimoodi, et kõigepealt ümbritsev haljastus ja alles siis tiik sinna keskele.

Aga minul kukkus küll nüüd niimoodi välja:


Kevadel kaevasin küll kõik need taimed välja, mis võivad segama hakata aga tõenäoliselt saan veel natuke taimetõstmist teha.



Laupäev, 10. september 2016

Õige tunne ehk lugu sellest, et suvi pole veel läbi.


Meie mail on tasakesi maad võtnud sügisene uimasus. Noh, teate küll: keedame moosi, kolime toataimi tuppa ja keerutame toas villaseid lõngu ja värvipintsleid. Kui vähe ilusamad ilmad ongi, käime lihtsalt jalutamas. Aias sonkida ju võiks, ei lõpe seal töö kunagi aga tänavusuvised vihmavirilad ilmad on aia- paueri ja rohimisetarmukuse justkui ära nullinud. Tassisime isegi aiatoolid-laua sellise koha peale, kus kõige mõnusam sügispäikese käes peesitada ja niisama vahtida. Ei mingit tööd ega aiarapsimist!
Aga no tähtsamate tööde tarvis ikka koguneme ja teeme ära. Ei saa ju pirne puusse ega toapalmikest õue külmetama jätta. Päikese käes on see ju isegi väga mõnus.


Pesamuna lemmiktegevus. Kivid , liiv ja taimeke potti. Kahekesi on töö hulka lõbusam.


Mõtlesin küll kogu aeg, et äkki september kingib ilusaid sooje ilmu, et saaks aia korralikult rohides üle käia aga no ei viitsi, ei viitsi kohe üldse. Toas kangastelgede taga on palju põnevam.

Täna hommikul algas aga päev kuidagi teisiti. Kuidagi hoopis teistmoodi.
Sattusin üksipäini hommikul kell seitse aeda ja nägin vist maailma kõige ilusamat päikesetõusu, mida mu silmad üldse on vist kunagi näinud. No lausa kuldne oli mu heinamaa ...




Päike piilus ka aeda  ...


... ja valgustas mu hortensiat nii eriliselt.


 No ja siis jäigi miski hinge närima.
Näris, näris ja paningi kummikud jalga ja ronisin pooleliolevasse tiigiauku. Lapsed tulid kõik kambaga appi viimast kivisodi ära transportima, kilesid ja pehmendust laotama ja otse loomulikult vett tiigiauku laskma.


Nii et ei saa miskit öelda, et ei taha või et ei viitsi ... tuleb õige tunne peale ja olengi jälle käpakil mudaaugus, tassin kive ja kaevan maad. Umbrohu sonkimisest rääkimata.
Pesamuna sattus hoogu, pritsis meid kõiki märjaks nagu kaltsusid, omal hirmus naljakas. Vahepeal ei pääsenudki tiigi ligi, pisike paharet oli hirmus osav sihtima.


Hirmus suure töö saime tehtud küll. Kahjuks päris valmis veel ei saanud. Kive jäi puudu.

Teisipäev, 6. september 2016

Õunalugu


Kui paar päeva hoiab kuiva ilma, kallab hiljem nagu pangest. Mina istun toas ja lahendan sajandi mõistatust. Ei, mitte seda, et miks Mona Lisa naeratab või, et kust on pärit inimkond ja kuhu kadusid dinusaurused, vaid seda va õunaprobleemi. Et kas saab miskit kasulikku neist või lähevad komposti.  Ilusad suured mahlased suveõunad riknevad vast umbes nädalaga, säilitamiseks pole nad mõeldud. Mõtlesingi välja. Puhastan, tükeldan ja pressin nad oma mahlapressis mahlaks ja püreeks.


Need on lihtsalt niivõrd head õunad ja puu pidas mitu aastat siin vahepeal puhkuseaega, et lihtsalt ei raatsi neid purki toppimata jätta.
Paide taliõun ja sibulõun on ka kobaras täis õunu:


Samas ei ole meil eriti häid säilitusruume, eks tuleb enamik neist mööda maailma laiali tassida. Ja kohalikel putukaõgijatel tuleb ka kõhud täis sööta:


Kujutate ette?! Vaatan õues seda Paide taliõuna puud päikesepoole pealt ja vaatan, et õunad puha näritud. Et lapsed mingit tempu teinud või? A siis vaatan, et lapsed ju ei ulatu nii kõrgele! Lähen lähemale ja oi! (sellist asja näen küll esmakordselt) otse puu otsas süüakse vapsikute poolt õunu! Tavaline vaatepilt on ju, kui herilased maiustavad mahakukkunud täisküpsete puuviljadega aga et vapsikud ja otse puust?!

Ka iluõunapuu otsas on mõned eriti punased tulihapud õunad ja ülisuperilusate õitega metsik õunapuu kannab ka massiliselt. Aga see pole hea, sest need on hapud ja süüa ei kõlba. Peab seda puud kevadel kärpima. Või üldse välja kaevama. Kevadõitest oleks kahju, puust oleks kahju aga mida ma teen sügisel massiliselt mingite kibehapude vissidega? Ainult tööd teevad inimesele juurde.

Meie läheduses kasvab samas veel üks õunapuu, mida aga tuleks paljundada. Pookida uuele alusele. Õunad on tulipunased, väiksemat sorti aga päris head magusad. Suveõunad, praeguseks lõpetanud aga õnneks ikka leidsin ühe foto tarvis.


 Pirnipuu Pepi ja viinamari Zilga teevad ka tublit tööd. Eks ma pressin neist siis nii palju mahla, kui vähegi annab. Pesamunale meeldib kangesti marju-vilju korjata ja tuppa tassida