Reede, 27. juuli 2012

Plaanid 11.-ks augustiks


See oli vist Kadakas, kes avaldas soovi kokkutuleku raames ka mõnda puukooli külastada. Lubasin uurida. Uurisingi. Ja pakun välja variandi, et 11.-l, so. laupäeval ennelõunasel kellaajal, nah näiteks umbes kell 11 koguneme hoopis Lillelehe puukoolis (link kodulehele, seal google maps asukohaga)
Kui see aed seal vaadatud, sõidame riburadapidi minu juurde. Ja tee peal hõppame ka Roosna-Alliku mõisapargist läbi. Kes teab ja plaanib, et ennelõunasel ajal kuidagi kohale nagunii ei jõuaks, sõidab siis kohe minu juurde.
Mis te arvate, sobib selline variant?
Ja kas kõik on autodega või on mõni keskkonnasõbralik bussireisija ka? Andku teada, meie autosse mahub ikka. :)
Lillelehe puukoolis on meil lootust prisket kuradipuud näha õitsemas:


Õisik lähemalt:


Ilus suur aed on seal, umbes nagu Thelal või Muhedikul, mitte selline kökats nagu mul. :) Ja igati asjalik puukool, taimede nimekirja vaadake kodulehelt. Mina seal seda nimekirja eriti ei uurinud, teadagi miks. Muidu pärast tulen tagasi, pagasnik rohelisi nutsakaid täis aga paar hostat jäi silma põnevat ja palju muudki.


Nii et mis arvate, aiarahvas?

Kolmapäev, 25. juuli 2012

Õitsejaid


Korvid on vägevalt õitsema hakanud, üks sini-kollaselt, teine roosa-kollaselt. Sametlillele sellises korvis meeldib väga, õige lopsakad taimed on.
Roosid on aktiveerunud:


Uus liilia, valgeõieline loomulikult piilub moonide vahelt.


PS.: Maurus! Sinu New Dawn on ikka õige. Mul samasugune. Vanemad õied muutuvad roosakirjuks. Ainult noored õied on sellised nagu me ideaalis sooviksime, sellised roosinupulikud. :)


Teisipäev, 24. juuli 2012

Jäätis ja besee marjadega


Sain samuti ka oma koduse jäätisetoodanguga valmis.

  • Vahustasin munakollased suhkruga
  • Kuumutasin kitsepiima ja kallasin piima pidevalt segades munavahu hulka
  • Kuumutasin segu pidevalt segades umbes 10 minutit
  • Juahtuasin kiirelt külmaveevannis. Vahustasin miksriga
  • Segasin marjad sisse, jagasin plastmasskarbikestesse ja külma 

Sügavkülmas oli vast tunnikese, korra segasin ka. Väga hea sai, vast ehk liiga magus. Aga super hea jäätis! Kogu pere kiitis! Lähengi teen uue laari nüüd :)
Ah jaa. Õige oleks teha jäätist muidugi lehmapiima ja vahukoorega aga kuna mu Väikesel Abilisel on kaseiini vastu allergia proovime mõnda aega lehmapiimavabalt elada. Muidu polegi ju midagi probleemi aga kuidas ma lapse keset suve ilma jäätiseta jätan, eks ole?
 Mis puutub munavalgetesse. siis neist tegin beseed. Beseetaignasse segasin samuti punaseid sõstraid, nad muutusid besee sees kosmose-moosiks (teate küll, see vanaaegne maius: tuubi sees punane) Sobis ideaalselt ja ühes sellisest kosmosesisuga beseest piisas, et igasugust magusanälga hoobilt kustutada.


Roosna-Alliku mõisapark





Aediiristest ja valgel teemal


Pühapäeval oli suurepärane ilm aiatöödeks ja nii võtsin ette valges peenras aediiriste ümberistutamise. Nimelt kasvasid nad kohas kuhu on edaspidi ette nähtud turbasema pinna armastajad.
Oli vist kõige õigem aeg nendega tegelemiseks, sest kogu ümberistutamise protsess, juurte puhastamine umbrohust jms, oli väga lihtne.
Lasin nad ka lillaveevannist läbi ja avastasin juurejublakate seast ka ühe koleda ja läbi mädanenu.  Kah vist mingi juurepõletik või midagi.
Sellega seoses tekkis küsimusi, et mis nende vanade juurejubinatega üldse juhtub? Kas tervel, haigustevabal taimel, peavad nad kuidagi olematuks kuivama? Kui sageli üldse tuleb aediiriseid niimoodi kolida ja puhastada? Sest kui aus olla, ma poleks seda haigusekollet ilma väljakaevamiseta avastanud.
Praeguseks on need kaks aediiristesorti ilusasti oma uuel platsil valges peenras.
Seal sai üldse suur töö tehtud. Peenralaiust sai natuke juurde kaevatud, üks pojeng kolib sinna veel varsti, neile on seal hea kasvukoht.
Loodetavasti saan nädala jooksul oma tööd seal aiaosas lõpetatud, siis saab vaadete pilte :D, enne ja pärast. Vahe on suur :D selliste ilmadega tekib aeg-ajalt tunne, et umbrohi oskab plahvatada või käib mõni naaber seda öösiti juurde istutamas ...
Ah jaa! Minu väike lodjapuu Watanabe tunneb end hästi ja õitseb:


Ta on minu aias juba kolmandat suve ja tundub, et ta on rahul ja muudkui kasvab tasapisi omas tempos. Talveks ma teda kinni ei kata aga kasvukoht on tal tagasihoidlikult tuulte eest varjatud.

Valges peenras oli omamoodi natuke keeruline "opereerida". Kogu plats on täis tuules kõikuvaid põdrakanepit ja sõrmkübaralille:


Sõrmkübaralille pikemad isendid on na kahemeetrised ehk vähe pikemadki, ülejäänud valdavalt meeter kuni poolteist. Lahe :)


Laupäev, 21. juuli 2012

Täna ...

... sajab, järelikult ei mingit rohimist.
.... plaanis proovida jäätise tegemist.
.... ja kui mingi hetk siiski lõppeb see sadu, siis ma lähen ja kaevan midagi välja ja istutan ümber ;)

Elu aias on muutunud kirjumaks:



Tegelikult domineerib aias roosa värv. On õitsema hakanud põõsasroos Angela ja on tänavu õige õiterohke ja kohev. Eks ole teisi roosasid ju ka. Moonid, kassinaerid, talinelgid, hiina nelgid.
Päevaliiliad on kõik nuppusid täis, varsti algab õiteshow. Ainult üks päevaliilia millegi pärast streigib. Ta on minu aias juba kolmandat suve ja ei ühtki õit veel! Esimesel aastal juhtus küll nii, et ta jäi väga-väga mingi teise taime varju ja ahistada aga praegusel kasvukohal pole nagu midagi häda. No miks ta ei õitse? Kas on olemas päevaliiliasorte, mis hakkavad streikima ka minimaalse varju korral? Äkki mõni tahab absoluutset lagedat ja 100 % päikesevalgust?

Esmaspäev, 16. juuli 2012

Tubakas




Otsin ja otsin ja mitte ei leia, et kuidas nende tubakatega siis tänapäeval on , mhhhm

Reede, 13. juuli 2012

Teine etapp



  • Lõigatud
  • Tuulutatud
  • Ja pandud kuivama 40 - 80 päevaks, kuniks on saavutatud õige välimus
PS.: lõhn on muutunud
ei ole meeldivalt mahe enam 

Nagu keemiakatseid teeks :)

Uued õitsejad


Pojeng Honey Gold


Petuunia (nimi juba meelest läinud ja seemnepakike kadunud. Nagu alati )


Roniroos Indigoletta


Õied na pisikesed aga noooh, see tema esimene suvi. Ehk järgmine aasta saab põnevamad õied olema.
Ja roniroos Põhjatäht


Täis pisikesi väikeseid armsaid õisi ja neid tuleb üha juurde :)

Neljapäev, 12. juuli 2012

Kaks sõna peedist ja ülejäänud tubakast (leitud nostalgia ootamatust kohast)


 Suhkrupeeditaimed kasvavad nii et mühiseb. Aga niimoodi: mühisedes kasvama peab ta kuni oktoobrini, alles siis saabub järgmine etapp, mil nendega midagi teha saab. Sõbralik taim, et see asi just niimoodi käib. Suvel kõiguta jalga ja imetle suve, ning kui oktoobris esimesed jahedused platsi astuvad, hakkad ahju ääres keetma ja kuumutama. Sobib igati.
Praegu on mets, niit ja maanteeääred igasugu õitsvaist koera- ja hunditubakaist ilusad kollased. Minu leopardikirju hunditubakas näitab ka oma näo ära :) Mulle ta täitsa meeldib. Kuiva kasvukoha taim. Kiviktaimla moodi peenardesse sobib hästi.



Sirvisin oma tarka raamatukest tubakast ja sain sealt käsu kätte, et aeg kontrollida oma tubakaid. Õues kasvavad tubakad on nirud, muidu ilusad ja tugevad aga maru väikesed veel. Kontrollisin siis oma kasvuhoonesse jäänud isendeid:


Ma ausalt öeldes ei tea, et kas ma viitsin seda janti kõike kaasa teha, mida ehtsa tubaku tootmine ette näeb. See on paras mäsu ja pikaajaline protsess. Aga eks ma seni teen kuni viitsin ...
Korjasin paar lehte ka, jätsin nad päevakeseks niisama kasvukasse tuulduma (raamat käseb nii). Lehed on ilusad, ükski tigu pole neid näppimas käinud. Nuusutasin ka. Muidu lihtsalt rohelise lehe lõhn aga pisut tubakune tõesti. Selline mahe, igati meeldiv õrn tubakalõhn, mitte see, mille järgi tänapäeva sigaretid ja suitsetajad lõhnavad/haisevad vaid meenutab nostalgiliselt 35 aastat tagasi nuusutatud omaenese Papa piibutubakat. Oli selline, paberpakendis lahtine tubakupuru ... piibutubakas. Ma ise olin tollal 5-aastane, nii et praktiline kogemus puudub ... :) aga lõhn tuli meelde kui oma tubakataime lehte nuuskisin ...

Teisipäev, 10. juuli 2012

Heinategu

Pärast niitmist jääb lagedale oi sussver kui palju muruhaket. Muidu jääb ta meil maha, aegamööda vihm leotab ja päike kuivatab ja hake kaob maa sisse ära. Aga vahest on seda nii palju, et maa on pruun sellest hakkest, sellest heinasodist nii et kole kohe.
Tuligi plaan, et riisume kokku.


Riisusimegi. Saime kaks prisket hunnikut.
Siis need hunnikud seal seisid, sest mul puudus igasugune ettekujutus, et mida selle ebamäärase asjaga edasi peale hakata. Põõsaste alla, hostade alla, vaarikate ümber, ok. Aga edasi?
Täna siis tuli lõpuks plaan, et mida selle asjaga teha. Hakkasin sellega uue istutusala jaoks maad ette valmistama. Sellise kraami all ju muu muru ei kasva enam.

Reede, 6. juuli 2012

Melissitaime tegemised







 Meliss. Püsik paariks kuni mitmeks aastaks. Meenutab välimuselt pisut nõgest oma sakiliste lehtedega. Külvab ise. Eelistab haritud maad, heinamaale ei kipu. Sobib ravimtaimeks, maitsetaimeks. Temast saab maitsvat teed. Kevaditi kurgi-hapukoore salatisse sobivad noored lehed imehästi.
Ükspäev tegin lastele melissiteed aga nood tõmbasid ninad krimpsu, et vaata, milline roheline! Oli jah, hästi ilus roheline. Lapsed keeldusidki joomast, eelistasid õunmündi teed, sel sama maitse aga värv kuidagi teelikum, selline õunpruunikas.
Nojah. Ma mõtlesin jälle, et ega seda head ja ilusat värvi saa raisku lasta minna, et prooviks sellega lõnga värvida. Sain sellist maalähedast rohelist nagu kuivanud heinad:


Ma arvan, et kui igasugust värvimisel kasutatavat keemiat ka lisada, siis saaks tunduvalt uhkemaid toone aga mina olen ikka veel seisukohal, et aitab mulle nendest mürkidest kodus. Et kui looduses eksisteerib ka peitsainetega taimi, no siis ma kasutan neid. (Meliss nende hulka ei kuulu. Tema annab vaid värvi, peitsida tuleb muuga, õunapuukoortega näiteks.)
Ega mina sokke ei koo ja mütse ei heegelda. Hiljem teen nendega umbes midagi niisugust:


Neljapäev, 5. juuli 2012

Korvide sisu


Aeg vaadata, et kuidas minu imelistel kompostikorvidel ka läheb.
Esimene korv on saanud tinglikult nimeks Salatikorv. Õitseb seal senini ikkagi vaid öölevkoi, muidu on ta tõesti enamjaolt peasalati kasvupaik. Lilluba ka juba tasapisi sirutab end mööda korvisanga ronima ja sametlilled on õienuppe täis. Aga saialillele see ülirammus kasvukoht vist ei sobi, lehed kah kui salat, paksud ja rammusad.




Teises korvis on samuti märgata esimesi õitsejaid, peamiselt valgeid. Nimeks on sellel korvil Hernekorv:


Sest lapsed külvasid sinna herneid ja tundub, et see polnudki paha mõte!


Kolmas korv on Kapsakorv:


Seal on brokkoli, paktshoi ja ilukapsas nimega Paabulind ehk Brassica oleracea L. var. acephala, maitselt väga maitsvakene, muideks.


Kolmapäev, 4. juuli 2012

Traksid peale ... sirelile :)


Nagu ma siin ennist juba mainisin, asusin sirelipõõsaga võitlusesse, et ta tagastaks mulle kuuluva maa. Kuna ühe korra juba on see ülekaaluline alatu loomuga ennastäis (otseses mõttes) puurahvas meie kokkulepet rikkunud ja pidevalt üle lubatud piiride roninud, võtsin kasutusele täiendavad karmistavad meetmed!
Sireli ja mairoosi süüteod:

  • laiutamine
  • endast väiksemate st. pojengide ja rooside kiusamine
  • maa kuivaks imemine
  • umbrohuga ülemäära sõbralikud suhted


Nii et mis siis ikka, oksakäärid kätte ja lõikuma! Puhastasin umbes kaks meetrit peenrapinda, peaaegu sama palju kui paar aastat tagasi, kuid siis jätsin lihtsameelselt piirde tegemata.


Mingi x-kilematerjal maha, kivid otsa ja valmis! Seda kaetud pinda saab loomulikult pikendada.


Kivide vahele paigutasin kaks potti, ühe agaaviga, teise kannaga. Põõsake seal on roosaõieline robiinia. Tema sireli tegude üle ei kurda, tema saab hakkama, kuid talvel närisid teda samuti mingid loomad, oletatavasti kitsed aga mine sa tea. Istutan sinna oma suvikuid: astrid, tsinniad ja mõned tubakad. Ega seal korralikult kaevata saanud, see maa puha tulbisibulaid täis.


See suur punane pojeng sai hakkama veel seal mairoosi kägistavas embuses, kuid Nymph jäi päris jänni, kasvas kuidagi viltuseks. Aga noh, eks ta kosub nüüd. :)


Valgete paraadist tahab nii mõnigi osa võtta


Näiteks niisugune seltskond:


Vist maipõrnikad? Nojah, ega ma neil eriti siin pidutseda lase. Minu aeda tekkisid sellised sellid esimest korda. 

Teisipäev, 3. juuli 2012

Roheline kurjategija ja valgete paraad


Peale tulpide värvipillerkaari tõmbus aed nii umbes nädalaks ühtlaselt rohelist värvi. No mitte lehekribalatki polnud teist tooni :P Õnneks ei kestnud see aeg tõesti kauem kui nädal (no suvel kohe on vaja värve, palju värve!) ja üksteise järel alustasid õitsemist pojengid. Praeguseks on esimesed sordid juba ära õitsenud, viimased pole veel aga alustanud.
Kõige uhkemalt on esindatud valge-kollane -roosa :)
Nii et nagu mingi roosamanna aed.
Kõrvalpildil jäädvustasin muideks ühe rohelise ahnepäits-kurjategija. Tegemist on mingi mündiga. Tuli minu aeda koos Kadakalt saadud taimedega ja Kadakas hoiatas mind, et see on umbrohi, et viska minema! Aga kus siis mina! Loomulikult oli mul vaja hakata teda seal arendama ja püsikuna kohtlema! Pinnakattetaimena oleks ta muidugi super. Teisi taimi, nende hulgas ka naati ja orasheina, ta kasvada ei lase. Tekitab tiheda ja tugeva mätta ja kui ta õitsema hakkab, on ta ju ilus ka, omamoodi armsake. Aga kuri ja ahne on ta, oleks mul heleeniumi ja korea kitseenela peaaegu lämmatanud. Siit moraal: usalda aga kontrolli! Päris välja ma teda siiski ei roogi aga tõenäoliselt kolin ta mingi sellise koha peale, kus mul kiviaiapeenras naat laamendab. No vot siis vaatan gigantide heitlust, et kumb peale jääb. Tõenäoliselt see münt, sest nii vägevat juurepundart pole ma varem ühelgi teisel taimel näinud. Raiu või kirvega!


Ülemisel fotol Do Tell, noor, veel päikeses pleekimata õis.
Ja valge peenar on alustanud eriti uhkelt, valgete sõrmkübarate paraadiga, sekka paar kirjuvärvilist lupiini:


Neile järgnevad pojengid Honey Gold (pildil), Festiva Maxima ja teised.


Esineb ka hajastani linnupiimade kollektiiv:


Primevere veelkord:


Ja lõpetuseks pisikellukate ansambel:


OI pidu, oi pillerkaart!