Reede, 30. mai 2008

Green Wave


Tema on vist küll praegu minu aia pärl.
Mis puutub veel tulpidesse sel aastal: ma sain tünga! Kahel korral isegi. White parrot on küll white aga parrot pole ta mitte. Ja liiliaõielistest oodatud Elegant on ka hoopis miskit muud. Vähemasti on ta liiliaõieline, nii et sobib siiski sellesse seltskonda. Värvi poolest selline helekollakas.

Neljapäev, 29. mai 2008

Mis tehtud, mis tegemata.2. osa

Jutt jäi pooleli kiviktaimla (5.) juures:
nii et siis kraapisin ja kratsisin. Pool jäi veel tegemata, eks teeb tiba hiljem, jälle kui aega saab.
Eelmisel aastal istutatud taimed (piimalill, padjandfloks, helmikpööris, kadakkaer ja see mütakas, mille nimi juba meelest läinud) kasvavad hästi. See kevad lisasin sinna hallnelke, põldmarja ja kõik lavendlid kogu aiast. Festuca glauka, see kõrreline sai ka koha kiviktaimlas. Mõned jätsin savipottidesse, iseasi kui kaua nad seal olla tahavad.
Suures savipotis on gladioolisibulad.
Kiviktaimla ei koosne ainult taimedest. Kuna mul on komme oma taskus koju tuua mitte ainult seemneid vaid ka kive, siis siin nad nüüd on: padjandfloksi kõrval on Alpidest toodud kivid. Varsti lisanduvad Emumäe kandist nopitud ümarad pisikesed kivikesed (tulevad koos ühe vanaaegse savikausi ja mägisibulaga) ja need lopergused kulunud telliskivid aukudega ja ilma, on pärit Tallinnast, linnahalli tagant, mererannalt.
6. Köögiviljad jmt.:
Ära söömiseks mõeldud taimed see aasta on tehtud pisut kummalisel valikul: meil kasvavad see aasta siis juurseller, lehtseller, dekoratiivne kapsas. Külvatud on kahte sorti maisi ja kikerherneid. Ümberistutamist ootavad veel ka artishokid. Kasvuhoones ei laiuta see aasta mitte kurk ja tomat vaid hoopis arbuus, melon, basiilik. Tomatit jääb see aasta vaid kaks taime, eelmine aasta neid lihtsalt ei söönud keegi. Kurke ikka tuleb paar taime, Igatsen kurgisuppi teha. See oli maitsev värk.
Traditsioonilised on minu aias herned, aedoad, kõrvits ja petersell.

Mida teevad kiisu-miisud?
















Kiisud juba mängivad, müravad, murravad. Kapi seinal on mistra, mööda seda ronitakse üles. Ja nii kui mõni inimene teisele korrusele läheb, joostakse vastu, pesast välja. Ka koer käib neid uudistamas. Lakub neid ja lükkab ninaga pesasse tagasi. Peaks mainima, et tegelikult on koer neil üks sagedasemaid külalisi.



Pühapäev, 25. mai 2008

Mis tehtud, mis tegemata.

Mis tehtud:
1. Sai käidud väikesel kohalikul laadal ja ostetud 2 tomatitaime, ühe paprika ja 20 valget astritaime. Muidu poleks vist üldse see aasta astreid muretsenud aga ema andis raha ja ütles, et osta, et eelmise aasta sügis oli nii ilus värviline olnud. Ja pärast oli vist veidi pettunud, et ma vaid valgeid ostsin. Need istutasin teadagi kuhu- ikka valgesse peenrasse.
Ah jaa! Ostetud sai ka üks valgekirjute lehtedega hosta. Ikka sinnasamasse.
2. Veel sai laadalt ostetud 4 kultuurmustikat. See oli mehe idee. Tegelikult juba ammune idee aga siiani olin selle mõtte maha laitnud. Selle va pinnase pärast ikka. Aga sai ostetud ka turvast ja mustikad said omale päris okei platsi. Eks siis näha ole, kuidas nad meile sobivad või mitte.
Nimelt, nagu ma siin varemgi olen juba maininud, on meie Väikesel Abilisel maasikate vastu allergia. Seetõttu siis laiendamegi meie aia marjade sortimenti.
3. Marjade sortimenti sai veelgi laiendatud: tellisin Bakkeri firmast omale kolm põldmarjataime. Need on ka minu lemmikmarjad. Pluss veel see, et nad on väga mkhm kunstipärase välimusega, kui võib nii öelda.
4. Õde käis külas. Tutvustasin siis tallegi oma tegemisi aias. Eriti pikalt vaatasime kõigepealt asju mida veel näha pole. Esiteks Tootsi peenart. Seal praegu ju vaid ümmargune mullaplats aga meie vaatasime neid lilli mis seal varsti ehk kasvama hakkavad. Teiseks on meil mehega plaanis majast eemale künkale mingi vaatetorn-ronimispuu ehitada. Seda torni me siis õega vaatasime päris jupp aega. Hea on kui on ilmas olemas inimesi, kellega saad vaadata asju, mida tegelikult vaadata ei saa.
Teiseks vaatasime olemasolevaid asju ehk valget peenart. Tunnistasime mõlemad, et selline valges õieehtes aed tekitab tahtmise abielluda. Vat ei teagi miks. Valge vist mõjub nii pühaliku-piduliku ja romantilisena. Kurvalt tuli siiski nentida, et mõlemad oleme sellise ideega juba hiljaks jäänud. Sest ilusad pulmad on ilusad pulmad aga pulmadega käib kaasas mõtlikuks tegev tõsiasi, et tuleb oma ellu ka miski mees kaasata. Aga uut meest ei taha meist vast kumbki. Oma vana asjaliku meest, kes ostis just suure autokoormatäie mulda vahetada mingi uue võõra ja koolitamata jobu vastu lihtsalt selleks, et saaks ühe päeva valges kleidis ringi töllerdada... nojah, see pole eriti tark idee. Nii et seekord jäävad pulmad ära.
5. Täna kraapisin ja kratsisin kiviktaimlat. Tundub, et asi idaneb! Mürke pole kasutanud ja ikkagi liigub asi sinnapoole, et laialehine kellukas hakkab end koomamale tõmbama. Kaevata oli see aasta palju mõnusam juba. Ka on laienenud ka taimede sortiment: lavendlitele on see igastahes priima paik. Nii pinnase kui ka ilmakaare tõttu. Ühe põldmarjadest panin ka sinna. Nii katsetamisi. Peab mainima, et kiviktaimla näeb juba täitsa kiviktaimla moodi välja.

Ja sellised nad juba ongi!

No küll oli keeruline pildistada neid kassipoegi! Muudkui sehkendasid ringi. Kümnest pildist üks oli nii enam- vähem. Vöödilist ei saanudki pildile, hoidis end tagasihoidlikult pesas, keeldus välja tulemast. Punane poiss on aga väga tragi, üldse ei taha pesas püsida. Niikui keegi neid vähegi uudistama läheb, ronib kohe pesast välja ja hakkab kusagile marssima.
Paar päeva tagasi said kõik kassid ussirohuga nö. profülaktiseeritud. Head rohud on tänapäeval välja mõeldud. Selline kassile hästi maitsev pasta. Vanasti pidi mingit tabletti kassidele suhu toppima. Arvata võib, et see alati ju ei õnnestunud.
Oi, nad on vahvad! Niisugused sehkendised. Ja kassimamma on hästi kaitsev. Välguga pilti teha ei luba, astub ette. Tubli emme, kas pole? Õige ju kah. Teistel silmad ju alles arenevad, sina seal oma välgutamisega.



Teisipäev, 20. mai 2008

Vaataks ühe silmaga "Valget peenart"

No praegu on küll väga ilus aeg. Suuri õitsejaid küll pole veel aga valge aianurk on siiski täis valgeid õisi. Nimelt kasvavad seal ju ploomid ja kreek, mis see aasta rikkalikult õitsesid kõik.
Tagasihoidlikke õiepuntraid näitas ka karulauk ja kobarhüatsindid. Praegu troonivad seal uhkelt valged triumphtulbid.
Tundub, et mõne aja pärast hakkab sealt väga ilusaid fotosid saama.
Seal kasvab ka paar "segajat" st. vales värvis õitsejat, nagu näiteks lilla kurereha ja kollased kullerkupud. Mõlemad kasvavad vana kiviaia jäänuste vahel, keeruline oleks neid sealt välja saada.













Esmaspäev, 19. mai 2008

Tootsi peenar

Eile tegin Tootsi peenra.
Meil oli nimelt aida taga künkal suur-suur lõkkease. Seal sai maja lammutamisest ülejäänud risu põletatud. Isegi satelliitfotol on näha suur ja kole hall laik. (Üritan selle foto lisada järgmisesse postitusse)
Kuna rohkem pole õnneks selliseid suuri sodi likvideerimisi ette näha, otsustasin selle platsi likvideerida.
Platsile sai veetud lisamulda. Kraapisin ka käigurajad sisse. Ja otsisin välja kõik oma seismajäänud seemned. Isegi mingid iidvanad peedid ja sibulad külvasin sinna. Aga põhiliselt muidugi lilled: lina, saialill, rebashein, petersell, madal aeduba, madal hernes, kress, mingi dekoratiivne ohakas, rõngaslill, mingid kellukad (nii valged kui sinised), varsseller, till, hall nelk, öölevkoi, sametlill, aedkohhia, jne.
Saialille ja lina külvasin praktiliselt igale poole. Lihtsalt igaks juhuks. Ses mõttes kui need x-aegsed peedid üles ei tule.
Eks siis varsti näha ole. Nii umbes kahe nädala pärast.
Ja kui mõni koht peakski tühjaks jääma, ei ole sest midagi. Mul kasvuhoones on täitsa olemas kassetitäis taimi kõikvõimalike "aukude" tarvis.

Neljapäev, 15. mai 2008

It`s a wonderful life

Oleks ilus, imeilus kui maailm koosneks õitsvaist daaliapuhmastest, kassipoegadest ja toredaist naeratavatest inimestest. Pole erilist mõtetki siin üles hakata lugema, mida kõike võiks maailmast ära kaotada. Seda oleks liiga palju. Ja küllap endalgi tuleks meelde vanasõna, et pole halba heata. Iseasi mida head on öökülmades ja taimekahjurites? Kas äkki see, et kui neid ei oleks, poleks vaja aias liigselt sebida ja aednikud läheksid rasva? Ka ei meeldi mulle see, et kuni ma nuputasin, et kuidas päästa öökülma eest daaliaid, kasutas külm juhust ja nätsutas ära pool murtudsüdamepõõsast ja mõlemad viinamarjad. Ka selle mis kasvuhoones on. Teise, Zilga, nimelt jõudsin enne juba vabasse loodusesse istutada. Nõmedaks teeb olukorra just see, et mõlemil taimel oli näha mitu õiekobarat.

Istusin tiba aega tagasi teisel korrusel ja tegin kassivaatlust. Nad on praeguseks juba päris ilusti kosunud ja muutuvad iga päevaga üha rohkem ja rohkem nunnunummidusteks. Silmad on juba peas, ukerdavad ringi, miiksuvad.
Kõige hakkajam on Lapiline Liisu. Tahab mängida juba, Kõige varem ronis pesast välja, aeleb selili maas, käpakesed taeva poole laiali. Temast tuleb tubli hiirekütt.
Punane Poiss on oma unistustes väga suur kass. Nõuab süüa kogu aeg, esimene kes nõudma hakkab ja viimane, kes kõhu täis saab. Maiustaja. Ka oli ta esimene, kes üritas pesast välja ronida. Suur kass ja maailmarändur.
Must-Valgevarvas on väga omapärase näoga. Sellise: "oot-oot, et kuidas see nüüd oligi, hmmm?"
Mõtlik ühesõnaga. Ja lahedalt armas. Vaatab otsa niimoodi pea viltu, malbelt. Oletatavasti saab ta omale varsti uue ja õige nime: Starik Benamuki*. Õigem oleks küll Staruhha Benamuki*, sest arvatavasti on ta tüdruk.
Vöödiline Poiss on naljamees. Ronib teistele selga ja lohiseb sealt alla tagasi. Tal on toredad jonksus kassikulmud. Temast tuleks kindlasti tõeline möllumees-kõuts. Just nende kulmude pärast.
Vöödiline Poiss ja Benamuki ukerdasid kahekesi kaelakuti koos ringi mu kassivaatluse ajal. Nagu kaks vindinina, tagumised jalad on veel nõrgad, kipuvad laiali vajuma.
Üldse on nad toredad, üritavad juba nurruda. Kui ema neid toidab ja ise samal ajal nurrudes neile kassilaulu ümiseb, mõrisevad pojad kaasa. Esialgu kostab see küll vaid nagu tasane nagisemine, nagu naksutaks kiiresti keelega vastu suulage. Võib-olla on see söömise hääl.
Tegin neile täna uue pesa. Vana pappkast oli väikseks jäänud. Kui ma nad uude pessa asetasin, asusid nad kõigepealt nagu kokkuräägitult nelja ilmakaare poole laiali minema. Siis aga keerasid ümber ja ukerdasid jälle ühisesse puntrasse. Kassimamma vaatas kogu ümberkolimist mureliku ilmega kõrval pealt. Kui aga veendus, et miskit hullu ta lastega ette ei võeta ega kuskile kaugele neid ei viida, ohkas kergendunult ja ronis pojude juurde pessa.
See on üks ilus asi siin ilmas kui võtad oma ukerdava poju omale kaissu ja lähete koos tudima. Pole vast mingit vahet, oled sa kassimamma või inimese mamma.

Kui siin jutt läks juba "pesa" teemale, lisan ruttu ühe lookese veel.
Nimelt kui me siia majja 10 ja pool aastat tagasi kolisime, olid sipelgad vundamendi sisse pesa teinud. Just seal kohas, kus praegu asub meil siis see meie maja uhkus: suur uksega aken. Mürgitamist eluruumides ma ei poolda üldse aga nad polnud ka eriti meeldivad naabrid. Nii et: tugevam võidab! Kuulsin kuskilt, et sipelgaile ei meeldi seebivesi. Ja nad said järjekindlalt seepi ja vett ja vahtu nii, et vähe polnud. Ja sellest oli abi kah. Tuppa nad enam ei roninud.
Kummaline küll aga remontimine tõi nad majja tagasi. Imestasime küll, et kus paganama kohas küll nende pesa on, pole ju enam sellist kohta neil?!
Ja üllatus-üllatus! Pesa oli tehtud minu pisikese seemnest tulnud palmi potti. On ikka kino, või mis? Ma olin sipelgafarmer!
Aga ei midagi. Siin ilmas valitseb tugevama õigus. Toimetasin pesa koos potiga lauda taha ja palmi istutasin kasvuhoonesse. Temast saab siis palmiperekonna pioneer Kesk-Eesti kütmata kasvuhoones. Tuppa ta enam ei pääse. Ja pidagu meeles, et julge hundi rind on rasvane ja suur palm ei karda külma.
Palmide puudust mul esialgu karta ei ole sest jõulukaktus-palmimammal on juba jälle kaks palmibeebit ja lisaks veel miski ebamäärane ja troopiline. Aga ma muidugi ei mäleta enam, et mis asi täpselt. Võib-olla kah et sidrunipuu, a võib-olla ka mitte.
************************
starik - vanamees, staruhha - vanamutt, (vene k.)

Teisipäev, 13. mai 2008

Täna oli öökülm...


... ja karta on, et külmi tuleb veel.
Nii et ei mingeid ploome sel aastal? Oi kui kahju.
Muidugi, seal kuhu hommikul päike paistis, oli kõik juba tipp-topp. Nii et kerge oli see külm. Praegu üritangi mehele auku pähe rääkida, et no tal sõber külas. Nagunii võib-olla tahavad õhtul võtta klaasikese või kaks. Või pudeli või kaks. Ehk koguni kasti või kaks. Aga istugu õues, tehku lõket. Ja jooksku koos sütepannide ja ämbritega mööda aeda edasi-tagasi.
Huvitav, kas nad teeksid seda?

Esmaspäev, 12. mai 2008

Minu lemmikaastaaeg

.. ehk tulbikuu.
Üritan laduda kõik oma tulbid kõrvale peenemasse tulpa.
No küll on ilus. Söö või ära. Eriti rahul olen ma oma liiliaõielistega see aasta. Ilusa valiku tegin ikka eelmisel sügisel.
Minu varjupeenar.
Nagu ma siin varem olen juba maininud, meil siin eriti mingit varju pole. Õuel on vaid üks hirmsuur ja igivana õunapuu varjuandjaks. Selle alla tekitasin pisukese varjupeenra. Nö. klassikalise: üks roosa astilbe ämma aiast, üks sõnajalg metsast, üks eelmisel kevadel Türi laadalt ostetud pulsatilla, sügislilled(päästetud mehe remontimiste käest), krookused, kirju nõges õe aiast ja siis need kolm tulbisorti: Aladdyn`s Record, Claudia ja Elegant (see viimane pole veel õitsema hakanud)
Kui mõnele kevadlaadale peaks see aasta sattuma, siis soetan kindlasti sellesse peenrasse ka ühe hosta. Saan lihtsalt omale klassikalse varjupeenra.

Pühapäev, 4. mai 2008

Jätkub ..

Kõigepealt siis majast:
Mees ütles ise ka, et kui ta purgi avas, ehmatas ta ise ka algul ära. Oli, jah, selline mkhm värv. Aga seina ta läks ja praegu pole vigagi. Eks me esimese hooga arutasime, et las olla see esimene kiht mkhm värvi. Järgmise kihi võib ju tumedamaks või punasemaks segada. Värvi kuivades aga leidsime, et pole tal ju miskit viga. Päris ilus küpsisepruun maja tuleb meil. Maja saab olema nagu kakaoküpsisekook kirsimoosivaabaga ja valgete vahukoore rantidega. Nämm.
Praeguseks kuupäevaks on kogu alumine korrus juba voodritatud ja värvitud. Kahjuks pilti pole sest fotokas jupsib järjekordselt. Ebameeldiv lugu. Peab uue peale mõtlema hakkama.

Taimseil teemadel:
igasugu vigurid õitsevad juba. Näiteks üks värd-forsüütia. Öeldakse küll, et see põõsas ei taha õitseda kui põhjatuul talle peale puhub. Aga näe üks kahest põõsast õitseb küll. Mujale istutada neid pole mõtet, mul puhub igal pool tuul. Tuulevarjuks mõeldud kuused-männid-mägimännid on kõik üsna väikesed veel. Tuleviks, no üsna kauges tulevikus ei puhu neile enam miski tuul.
Olelusvõitlusest:
see aasta on päris palju uusi ja huvitavaid taimi aeda toodud. Eks pikemalt kirjutab igast eraldi kui ka juba mingigi pildi sinna kõrvale saab. Nii mõnegi taime olen soetanud kahtluseuss hinges, no et kas on ikka suurt mõtet, et nii külmakartlik või muidu keeruline hooldada. Aga ei või iial teada, millisele taimele meeldib siin meie juures ja millisele mitte. Katsetama peab, siis saab teada. Oli ju kunagi aeg kui ma kahtlesin tokkrooside või arbuuside kasvatamise üle. Arbuusile tuleb lihtsalt ettekasvatusega rohkem aega anda ja tokkroosid ei nurise siin millegi üle. No see talvine niiskus ikka hävitas neli taime aga see oli ka kõik. Külma ja tuuli ei karda nad mitte.

Laupäev, 3. mai 2008

Basiilik ...

... on siis selle aasta esimene saak.
Mitte just aiast, esialgu aknalaualt. See foto on tehtud üsna tükk aega tagasi. Praeguseks on taimed juba hulka suuremad ja kobedamad. Pidi ju nende kasvatamise selgeks õppima. Meil läheb seda kraami köögis toitude sisse päris palju. Näiteks praekartulid, kartulivormid (tegelikult vist kõik vormiroad), pajaroad. Värskelt söön teda üksnes mina koos tomati-mozzarella-soola-pipra-sepikuga.
Mul oli varutud kahte sorti seemned: sort Barhat (kaneelimaitseline) ja Salati gurmaan(tavaline). Barhat on nagu rohkem valgusnõudlikum, kipub veel praegugi välja venima. Ja maitse on omapärasem, ma ei oska seletada, noh, kaneelisem. (nagu peabki)

P
O
R
G
A
N
D
I
K
O
T
L
E
TT
Riivitud porgand, tükeldatud sibul ja juust, muna, pisut piima ja jahu, maitseks soola. Vormida kotletid ja praadida.

Reede, 2. mai 2008

Kes on kes ja õied ja puhmad

Kõigepealt pisut veel kassidest:
sain Kodukauniks foorumist hüva nõu kohe järgi uurida, et mis soost meie kassirahvas siis kah on. Tiba aega hiljem ei pidada olema enam aru saada. Koos mehega sai siis uuritud teiste sabaaluseid ja tuvastasime, et üksnes laiguline on vist emane. Vist sellepärast, et tegime sellist tööd ju esmakordselt. Üritan naabriproua ka ülevaatama kutsuda. Tal kogemusi, teab ja tunneb! Ei taha pisikesi eriti segada ka, nad nii toredasti tudivad kogu aeg. Beebide värk.


Nüüd õitest:

Siin siis ilus sinine hüatsint. Peenras ilutseb ka valge. Ostetud ja mulda pistetud siis eelmisel sügisel. Panin sinna ka tumepunase aga see on kadunud. Kahju muidugi. A mis ikka. Aedniku ametis harjud üsna ruttu, et pead oma varandusi igasugu muttide, hiirte ja muidu-lendvatega jagama. Deemet!*

Järgmisel pildil on üks uuemat sorti nartsiss minu aias. Ilus suur õis. Tegelikult on neid uusi pisut veel, tasapisi muudkui avanevad. Ilus kevadine lill. Kuigi kõige rohkem mõju avaldada suudavad nad siiski kasvades juba suurte puhmastena nagu meil poeedinartsiss.
















Kevadised puhmad. Suured ja väikesed.

Suur puhmas nr. 1 on käokinga puhmas. Oi ta meeldib mulle! Ta on üks esimesi mis peenras toreda puhma tekitab. Ja juba aastaid on ta kogu aeg olnud selline ilus ümar ja kompaktne puhmas. Teine selline puhma tekitaja on palderjan aga ta on pisut hilisem, praegu veel pilti on vara teha.















Pisike puhmas: varakevadel õitsev piiphein. Ei tea kas põld-piiphein või karvane piiphein. Pesitseb minu valge peenra territooriumil. Foto on loomulikult külili jälle. Loodetavasti ta paljuneb nüüd pisut sest kui ta õitsemise lõpetab, jäävad järele kergelt kaardus läikivad puseriti
lehed ja nad on äraütlemata armsakesed.
Sobivad kenasti vana ploomipõõsa kändu elustama.







Kas pole imeline see kurekella puhmas?
Kui see 7-päevane maailma loomise jutt ikka õige on, siis pole ime, et osa maailmast nii räpakalt valmis tehti. Vanajumal istus ju pool päeva ühes ja samas kohas paigal ja maalis akvarellidega sedasama kurekella kevadist puhmast.
------------------------------------

*Deemet! - väljamaa keeles "neetud" või "jama värk"