See veider must jupike seal heinte vahel on soo-maakeel, Gleoglossum glabrum, kasvab koos turbasammaldega. Soomes pidada üsna tavaline olema, Eestis aga leiduvat harva.
["Tunne seeni" M.Korhonen 2007]
Minu maa peal tundub ta ka tavaline olevat. Tekib ta sügiseti aga olen leidnud ka kevadel, murdub nagu pehme puit.
Nii palju siis seentest.
Teine kolm lauset kirjutan sügisastritest.
See oli vist Tii, kes kurtis, et tal sügisastrid olla koledaks läinud ja ta lõikas nad kõik maha. No siis ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on, need ju alati ilusad. Ja et õiglus võidutseks, tehti mulle looduse poolt kohe ka selgeks, et mu selline arvamus on vale mul. Minu neljast sügisastrisordist on kolm ilusad, no imeilusad kohe, kolmas aga jubedus kuubis, üleni tumepruun. Lähen korjan need varred sealt ära. Häirivad vaadet.
Ka tuhkurenelas oskab sügisel ilus olla, värviline.
Helelillad sügisastrid peaksid tuhkurenela selja taga uhke puhmakana eputama aga see sügis ei tee nad seda mitte. Aga hea küll, praeguseks on muud põõsad nii parasjagu suured juba, et saavad vaatepildi pakkumisega ka ise hakkama.
Hostad on lahedalt kollased.
Ka küpress-piimalill hakkab värvi muutma: