Laupäev, 29. august 2009

Ometi hakkas õitsema! Aga ...!


See aasta sai kevadel kolm uut roosi muretsetud. Teised kaks näitasid juba ammu oma õisi, eriti meeldis mulle Lucia. Tundub, et talle meeldib siin ka.
Lõppude lõpuks hakkas ometi õitsema ka Linderhof!


Jeerum kui armas õis! Ja milline aroom! Ma ta lõhna järgi avastasingi. Rohisin seal ja järsku tunnen, et ohhoo, miski imeline odöör! Õiekesi on avanemas veelgi aga nagu fotolgi näha, alumised lehed puha mingis haiguses. On see roostelaiksus? Kas see on see kõige kurjem haigus roosidel? Mul mees kommenteeris, et roosid ollagi sellised nirud lilled, et muudki põevad kogu aeg ja siis muudkui pritsi ja mürgita. Et ta teab, tal vanaema ka kasvatas neid. Õnneks ta on ainuke haigustunnustega roos. Üleüldse, kas ta peab selline olema? Varred onb tal pikad-pikad ja peenikesed. Justkui välja veninud. Vai on ta hoopis roniroos?
Aga ilus on ta küll, selline armas ninnu-nännu ja ma loodan, et me saame sellest haigusest jagu. Pritsida tuli Score'ga, jahh?

Neljapäev, 27. august 2009

Kedrikud, tomatid, floksid, mõtelused, trepid, ahvid, jalgpall ja eine murul



Mu jutt jäi ennist pooleli seal kohas kus kraapisin kasvuhoonest välja kõik maisid ja kastsin korralikult oma kasvukat. Ja et ootan kuni tomatisaak korjatud, et siis mürgitan korralikult. Karta on, et tomatisaak saab mul varem otsa kui algselt plaanitud. Nimelt nägid mu väikesed abilised kui ma paar rohelist tomatit korjasin ja tuppa kappi pimedasse panin punanema. Väga head tomatid, muideks! No vot, ja nüüd muudkui toovad mulle neid rohelisi tomativisse, ise nii rahul, et aitavad emmet. Pisijumbu tuleb, roheline tomatipunn välja sirutatud käes (aga näe, ära tõin!), ise nii õnnelik, särab nagu elektripirn, poetab tomati minu kätte: teh! St. aitäh pisijumbude keeles. Eks ma siis seletan, et ei tohi, need emme omad, las kasvavad. Noogutatakse peaga aga järgmine päev jälle: teh, uus tomat.
Jajahh, aga jutt jäi pooleli selle juures kuidas kedrikute elu kasvukas kehvaks teha. Üks asi, mida veel teha saab, on see, et kasvuhoone ümber pole kõrgemaid püsikuid jne. (netist leitud info, varem sellest teadlik polnud) Mina olin aga kunagi floksid kasvuka kõrvale istutanud, eks mees niitis nad nüüd maha.
Need on sellised väga invasiivsed lillakasroosad suht niru õie kuid vägeva õisikuga floksid. Poolmetsikud. Enne niitmist korjasime tütrega suure sületäie:


Ega nad ära ei hävinud tolle niitmisega, nad selleks liiga PÜSIKUD. Neid mujal ei saagi kasvatada kui muru sees, mujal lähevad edasi kui kuri umbrohi.
Flokse on mul pisut veel. Sellised roosakaslillad väikese õie ja tumedama südamikuga:


Valged:


Ja minu lemmikud flokside seas, suure õiega, madalamad kui teised, heledama lehega roosad:


Olen vahest mõelnud, no laatadel või katalooge lehitsedes, et muretseks veel mõne floksi, punase vai lilla aga hoolimata, et mulle mu floksid väga meeldivad, ei oma nad minu üle nii suurt mõjujõudu kui näiteks tulbid. Et iga sügis ikka muretsen tsipa uusi sorte. Mis teha, tulpe on mul väga-väga vaja.
Ja siis ma olen mõelnud, et oi kui hea oleks olla päratu rikas nagu troll. Et ise ei peaks rohima, kaevama, kive tassima. Et palkaks kellegi. Vot ja see isik siis teeb kõik töö, mina ainult noogutan ja ütlen, et kiiremini, kiiremini ja et vot seal peenras rohisite kehvasti, tehke uuesti!
Ja siis ma olen jälle mõelnud, et selline rikas on ka jälle jama olla. Sest aias pole ju hea mitte ainult siis olla kui ta sul 100% valmis on (nagu see oleks üldse võimalik!), hea on ka see aia kujundamise protsess üleüldse!
Ja kuna inimene püüdleb ikka selle poole, mis hea ja mina olen ka inimene, siis tegelesin siin selle va kujundamise protsessiga ja valmis sai peenar teisel pool "paadisilda":


Seal hakkavad kasvama siis kaks pojengi, Red red rose ja Hawajiian Coral, roos Albert, kaks aruheina pussakat, hanerohi, roosade õitega maasikad, harilik linnupiim ja muidugi vaevan end, et millised tulbid peaksid seal elutsema. See peenar on väga silmapaistev, seal peaksid olema kõige tähtsamad tulbisordid. Ja no vot, eks vali välja, et millised need mul on need kõige-kõige! Täitsa keeruline!
Peenar lõpeb maja nurga juures trepikesega:

Trepp viib maja taha, varjupeenrasse.


Ah jaa, see mururiba seal peenra taga ... selle ma mürgitan ja tekitan sinna asemele paeplaatidest rajakese.
Uut peenart ehitades ja peas tasapisi juba järgmise ehitust planeerides, mõtlesin ikka, et vaat missugune ahv mina olen. Iga kord kui kuskil, kellegi teise aeda olen vaatamas käinud, on sealt miskit silma hakanud, miskit huvitavat, ilusat vai tarka, mida ilmtingimata ka oma aeda tahaks tuua. Kopeerida. Ahvida. Jajahh, andke mulle andeks aga ma olen üks igavene ahv ja näppan teie aedadest häid ideid. See on muidugi ilmselge, et üks ühele kopeeringut ma teha ei saa ega tahagi, sest igaüks teeb oma aeda ju ikka iseenda sisemist mina järgides. Aga teie head ideed hekseldan küll läbi ja kasutan oma huvides ära.
No näiteks Muhedikult pätsasime kaks asja. Esiteks see, et väga mõistlik kui kogu lillekasvatus on koos ühes hiigelsuures peenras. Pisikesi peenrajuppe ja klumpe on palju keerulisem hooldada kui ühte suurt. (Tegelikult vaieldav, sest mis Sa, hing, siis teed kui kuskile keset seda hiigelsuurt peenart mõni viirusekandjast taim satub?) Ja teine asi, mille pätsasime, noo eelkõige avaldas see mu mehele seal aias muljet, me niidame nüüd palju hoolikamalt kui enne (hihii)
Mida teistest aedadest ahvi kombel maha kopin, sellest kunagi hiljem.
Aga jahh, peenrad eest ära, muru madalamaks kui muru ja saimegi lastega keset õue jalgpalli mängida!
Ja lõbu on meil laialt. Ka siis kui miskit ei kaeva, ei kopi, ei mängi jalgpalli.
Hommikusöök päikeses:


Päikeses ja pügatud murul.
PS.: Kui keegi tahab kah jupikest neist floksidest (saab vabalt) vai ehk ka minu aeda kaema tulla, olete lahkelt oodatud. Ainult, et minu aia kõrghooaeg on maikuus, st. aprillist juulini, kuni õitsevad tulbid. Siis on vast jah minu aed kõikse ilusam. Muidu jätab ikka soovida veel, suht noor on see aiakene. Vähemalt naabrinaine I. ahhetas küll see kevad ja lubas öösse labidaga tulla. Nii et miskit ikka on siin huviäratavat.


Pühapäev, 23. august 2009

Üks ebameeldivus

Täna hommikul avastasin, et mul on kasvuhoones kedrikud. Masendav. Eks nad nende kollaste kurkidega tulid. Kurgid hävitasin juba ammu, kuid eks jäin ikkagi hiljaks siis. Õnneks pole nad veel väga levinud. Täna siis veetsin kasvukat korrastades. Lõikasin oksakääridega võimalikult palju ülearuseid lehti ja varsi ära. Nö. hõrestasin nii palju kui võimalik. Kõrge õhuniiskus neile ka ei sobivat. Homme vaatan oma lõikustöö üle, ehk annab veel kuskilt miskit võtta ja siis lasen kogu kasvuka sisu jube-jube märjaks. Ega ma neid niimoodi muidugi ei ära hävitada ei suuda aga ehk saan oma tomatisaagi ikka kätte. Kuu poolteist peame vastu, siis vean pealmise mullakihi minema ja teen korraliku mürgitamise.

Reede, 21. august 2009

Mõni asi kukub hästi välja, mõni halvasti

No maisisaak kukkus hästi välja ja ma ei jäta mitte sellega teie nina ees vehkimata! Oppaa!

Sealt me otsast juba natuke närisime ... praegu on nad ahjus fooliumi sees koos või ja natukese soolaga. Ai-ai misuke kõhutäis meid ootab!
Nii et kui kasvuhoone ruumist kahju pole, saab sealt maisisaaki küll. Ses mõttes muidugi vedas, et kui neil õitsemise aeg oli, oli väga soe. Ma sain sel a'al isegi üleliia päikest, isegi ujumas sai käidud. No ja kasvuhoone oli mõlemast otsast lahti ja tuulutas neid maisiõisi nii et vähe polnud. Nii et kaks esimest tõlvikut on super ilusad ja kasvukas on neid veel küll!
Nüüd peab retsepte otsima hakkama, et mida huvitavat nendega teha saaks.

Aga teine teema tänases postituses on tsipa nukrameelsem. Vaat tegin siin suve varasemas etapis roosidele fairy leotisega täitõrjet. Kohe pärast pritsimist tuli küll suur paduvihm aga roosi noored õrnad lehed said rikutud. Ja see rikkumine annab tooni isegi praegu. Ikka veel!
Esimesel fotol fairy lahusega pritsitud oks:


Õied väiksed, kribalad, kortsus pisut, lehed pruunikate servadega, kortsus samamoodi.
Teisel fotol aga fairyga rikkumata oks samal roosil:


Vahe on üüratu, eks?
Vot selline oli selle suve katse (vist) nr.3 ja kommentaar on, et hea, et niigi läits. Poleks toda vihma olnud, oleks äkki kogu põõsas rikutud?

Neljapäev, 20. august 2009

Ja kui vihma ei sajagi ...


... hakkab elu külas järsku keema. Jõudsime ise täna hommiku poole naabrite juurest läbi astuda, hiljem võtsime ka ise külalisi vastu.
Ja mitte ainult seltsielu ei elatud täna, vihmast vabal päeval! Hulka tööd sai ära tehtud ja võin nüüd kergendatult hingata, mul ikka on nüüd uus peenar olemas. See uus peenar, kuhu kolib osa taimi sealt keset õue olevast peenrast, mis likvideerimisele kuulub.
Nüüd see vana peenar ühelt poolt:

Seal on siis näha peenra ots, mille siiski säilitan kuni järgmise varakevadeni. Põhjus lihtne, seal otsas kasvab mul roos Albert. Ma ei taha teda praegu ümber istutada, jätaks kevadeks. Pealegi on sinna otsa peale tasapisi päris kena hilissuviste õitsejate peenar tekkinud. Keskel see ilus daalia, ümber kressid, peiulilled, neitsikummel jne.


Sealt kus lillepeenar on likvideeritud, kaevasin parema mulla välja ja vedasin uude peenrasse. Uut peenart kaevates aga sain posu murumättaid, mida siis sobitan vana peenra katteks. Kuna selle peenraotsa sinna alles jätan, laon sinna ka mõned kivid ümber. Natuke imelik klump on küll oma asukoha poolest aga väljanägemiselt päris kena. Lopsakas ja värviline.
Tähtis asi, mida peaks samuti ära mainima, on see, et saime oma esimese viinamarjakobara kätte. No täitsa tip-top mari! Väiksemad kui poest saadavad väljamaa marjad, kuid muus mõttes ei jäänud neile mitte alla! Sordinimi oli kas Aljosha vai Aljoshenkin, täpselt ei mäleta. Teist aastat meie juures. Magusad, mahlased, nämm!


Teisipäev, 18. august 2009

Mauruse sala-aed

Juba jupp aega tagasi oli kokku lepitud, et sõidame külla Maurusele, tuttavale KKfoorumist. Aega võttis aga asja sai ja tegimegi külaskäigu ära.
No mina pean nüüd küll internetti, aiandusfoorumeid ja muid selliseid suhtlusportaale kiitma! No kuidas sellised aianohikud muidu kokku saaks! Nii et sellega on mul vedanud ja ühel eriti vihmasel päeval kraamisin oma taimevahetuseks mõeldud kraami pottidesse ja autosse ja suunasime autonina paduvihmas põhja poole.
°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°
Oooo, Maurusel on sala-aed! Eesaias, kuhu auto parkisime polnudki muud kui muru ja 200-aastane tamm. Ma veel mõtlesin, et no-noo! Kus aed on? Kus on hostad? Aga näe, petta sain, aed oli armsasti maja taha ära peidetud.
Kõigepealt toppis Maurus meid kohvi ja kooki täis. Mees tuvastas ühe maali päritolu,ta tsipa ilmas rännanud, tundis lihtsalt koha ära ja mina imetlesin kaktuseid ja klaaskuule:

Klaaskuule ma fännan ja kaktuste kogu oli nii vahva! Ja kokku tegid nad kohe pisikese mini installatsiooni. Väga armas! Kahju, et pilt nii hästi välja ei kukkunud!
Ja pärast koogisöömist suundusime aeda. Ajuti küll ründas meid vihm aga tundub, et eesti inimesed hakkavad selle vihma vastu juba immuunseks muutuma. Suuremate padukahoogude eest ikka kargasin peitu, peenikesest seenevihmast ei teinud enam keegi välja.


Maja kõrvalt pääseski aeda. Juba seal oli väiksed vaatamisväärsused, tiigike, selle ümber taimed, lehekujulised isetehtud astumiskivid. Mulle meeldis juba see väike tugiaed floksidega. Kord teen endale samasuguse! Flokse mul on ja pulki on ka!

Nii kui aeda sisse pääsesime, kontrollis Väike Jõmm kohe maasikad üle.

Meie aga imetlesime üht vana aita. Sellised vana-aja asjad on ju vinged! Eriti vinged on nad veel siis kui omanik ise ka teab, et nad on vinged ja teeb nad vingete asjadega veel vingemaks.
Vinge!


Punutud korv koos maavitsaga, vanaaegne tool, hobuseraud ukse kohal. Need on nii armsad ja lihtsad aga annavad tegelikult nii palju juurde! Nagu taimedki! Sealt aiast on mul palju õppida kui ma ikka sellist vana-taluaia stiili tahan ise ka viljeleda. Et mis taimed ja kuhu neid istutada:


Tilkviljak ja kurerehad aida külgseina ääres:


Topinambur ehk maapähkel onnikese kõrval. Need vist eelistavadki kuskil seina ääres, räästa all kasvada. Siis on nad ikka nii kõrged. Avamaal jäävad nad ruttu kängu. Huvitav, kuidas oma mehele selgeks teha, et mul on hädasti vaja meie topinamburid maja kõrvale istutada? Joriseb, et rikub maja ära. No aga mida pikemad, seda uhkemad ju?


Äge onn eks, see ait? No poisipõnn sai maasikad kontrollitud, siis saime aeda mööda edasi kõndida.
Vot, mis mulle eriti imponeeris, oli see, et kuigi Mauruse aias võimutses see va vana-taluaia stiil, mis eeldabki lopsakust, küllust ja vanu asju, oli ta aed absoluutselt korras! Isegi kaevu kõrval seisvad kannud olid kui pildiraamatust välja karanud.


Väga mõnus on selline stiilne kord ja puhtus. Mina oma jõmmidega varsti ei mäletagi, et mis see KORD üldse tähendab. Kogu elamine on täis igasugu mänguasju ja muid segaseid jullasid. Mul on kööginõud esikus ja saapad elutoas. Õues sama rida. Aga Maurusel polnud kuskil mingit imelikku ülearust soga. Kõik oli nö. omal kohal! Nagu see istumispaik õunapuu all.


See oli huvitav õunapuu. Lamav. Roomav.
Aeda ilustasid veel mitmed suured vanad puud


Suur kuusk, ilmatu jämme mänd. Ilusad on ikka sellised suured avamaal kasvanud puud. Oijeh, mina näen omi pisikesi kuusejuppe ja männinatukesi selliste võimsate ja vägevatena alles 200 aasta pärast. Aga noh, mul aega on, ma ootan. Seniks astun vahest Mauruse aiast läbi ja imetlen tema omi.


Ja veel! Mauruse aias, seal tagapool oli üks hirmammu tehtud tiik. Ise tehtud, tiigikilega. Nagu neid ikka tehakse. Ja vot püsib, vist elab juba oma elu.



Poisijõmm muidugi üritas vahepeal tiiki jalutada


Lisaks muudele huvitavatele taimedele kasvab seal tiigi kaldal kivide vahel üks vetikas muru asemel

Meile mehega hakkas see tiigi mõte nii meeldima, et karta on, et ükspäev teeme endile ka. Võib-olla järgmine suvi kaevame aegu valmis. Asukoht on igal juhul juba välja mõeldud. See on ikka tõesti hea, et teiste inimeste aedu saab vaatamas käia, nii palju häid ideid saab juurde! Inspiratsiooni!
Ja see polnud veel kõik! Tiigi taga jätkus aed kirjute põõsastega.


Kadakad ja muud
kirjud sakris puud...


Aitähh Sulle, Maurus, ilusa elamuse eest ja näeme ehk ükspäev jälle!

Pühapäev, 16. august 2009

Hea vihm

Olge head, aidake meelde tuletada, milleks vihm hea on. Hädasti oleks juba vaja. Ärgem negatiivsest rääkigem!
1. Värskelt istutatud taimed juurduvad korralikult.
2. Kui välja ei pääse, teeb toas miskit kasulikku, eks ole? Koristab näiteks.
3. Sobilik päev mingi hüva küpsetise tegemiseks. Äkki teeks täna pitsat?
4. .... ?

Reede, 14. august 2009

Ülevaade, et mida tänavu ka söögiks/saagiks saab.

See pole küll täiuslik ülevaade, kurkidest, kõrvitsatest rääkima praegu veel ei hakka. Aga vaataks ühe silmaga minu pisikest ürdiaeda ja teise silmaga marjaaeda. Need sellised aktuaalsemad teemad praegu. Eriti minu jaoks.
Hommikuti käib ETV pealt hea sari - "Aia elu". Need on vist kordussaated, ma polegi varem näinud. Aga hea sari on! Hulka tarkust saan juurde. Paar päeva tagasi oligi juttu mingi talu (nimi lipsas kahjuks kõrvust mööda) ürdiaiast. Esiteks imetlesin muidugi ilusalt ja targalt kujundatud aeda, teiseks kuulsin huvitavaid retsepte. Pesto tegemist peaks proovima. Ja ka kressiseemneid ja pungi võiks katsetada hoidistada. Ma pole varem neid kunagi proovinud, ikka ilu pärast rohkem. Nüüd, pärast toda saadet, läksin kohe õue ja hammustasin kressilehte. On jah, redisemaiguline! Väga hea meki annab meie pere tavalisele lehesalatile hapukoorega.
Järgmisel fotol on minu ürdiaia saialille puhmas, tagapool moonid, kummelid, till jne.
Vihm teeb meil siin kurja laastamistööd. Ilus kobe puhmas oli, vihm selle kõik laiali peksnud. See vihm hakkabki juba ära tüütama, ürte ei saa ju vihmaga korjata!
Aga päevalilled, nagu näete, on meil juba peaaegu maja kõrgused! :)
Pikkust kõrgematel isenditel üle kahe ja poole meetri. Vot siis mis tähendab vana kõrvitsamätta otsas kasvamine!
Ka tomatit hakkab varsti saama. Praegu on kasvukas rohelisi kobaraid täis ja tuleb muudkui juurde.
Kevadel ma ju ise mõtlesin, et ahh ei viitsi nende tomatitega jännata. Et küll nii muuseas kuskilt need taimed tulevad, ostan turult vai ... Tulidki niisama. Esimesed kaks taime sain õe käest. Talle oli keegi toonud, kõik aknalauad olid taimi täis. Ta oli maru pettunud kui ainult kaks taime võtsin. Hiljem aga avastasin, et mu kasvuhoones on olemas ka nö. metsikud tomatitaimed! No viis taime tuli! Iseenesest! Mulle oli see küll suur üllatus. Esiteks ma ei teadnud, et tomatid nõnda isekülvi suudavad anda, teiseks, omateada koristasin ju eelmine aasta hoolega kõik tomatitaimede jäänukid ära.
Marjasaak on tänavu hea. Hoolimata igasugu kahjuritest ja haigustest, mida tänavu palju kipub olema, saame isegi ploomi. Uued põõsad veel ei kanna aga need vanad kollased metsikud, neil on ploomi küll.
Tikreid on mul nelja sorti. Kui me 12 aastat tagasi seda maja vaatama/ostma tulime, oli meil seltskonnas üks proua, kes ütles, et ohh kui palju tikreid, et kes neid kõik küll ära sööb! Et lähevad raisku kõik! Tookord noogutasin pead aga praeguseks võin öelda, ei lähe midagi raisku! Tikker nii kurramuse nämma mari! Mul kõik need vanad sordid: tavaline punane, tavaline kollane, valmib teistest varem ja on jube magus! Siis veel väikeste marjadega mägitikker ja eriti suurte marjadega tikker:
No nagu kaks väljamaa eriti suurt viinamarja pane kokku, nii suured on! Ja maitse on oi kui magus!
Ka astelpaju saak tuleb super hea!
Nii hea, et andsin juba naabriprouadele märku, et saavad ka siit kui tahavad. Õnneks tahtsid. Muidu ei mina jaksa neid kõiki ära korjata! Ja mu marjakorjamisabiline,( kui ma saagirohkust kiitsin), tõmbas näo viltu ja ütles: TÄIEGA NÕME! Ega nende korjamine pole suurem asi jahh. Aga pole hullu, aega korjamiseni veel on, jõuab oma hinge ette valmistada.
PS.: Peaks päevikupidamise põhimõttel siia ka ära märkima, et olen praegu vinge ( :) ) tulbiärimees (link) Esimest korda elus katsetan oma aiasaaduste, kaevamiste ja rohimiste pealt teenida. Pole viga, äri käib. Osad sordid otsas juba. Vahepeal oli imelik tunne, et nagu kade oleks, ei raatsigi nagu müüa ega vahetada. Mingi imelik kitsidus tuli peale. Mis see on? Algaja müügimehe kriis? Isegi mees, vaadates kuidas ma sibulaid pakin, ütles järsku, et ära sa kõike ka ära müü! Jäta ikka omale ka! Muidugi ei müü! Kus ma saan! Olen nii kitsi nende tulpide koha pealt! Aga osasid sorte on tõesti liiga kopsakalt siginenud, kus ma nad ikka panen. Muidu hakka jälle oktoobris tormide vahepeal uudismaad tegema, seda küll ei taha enam.
Ja neile, kes tänavu tulbisibulaid soetavad, ärge unustage sibulaid enne mulda pistmist lillaveest läbi tõmmata! Kange külm lahus, tsirka pool tundi! Ja need, kelle aed väga pehme mullaga, madalamates kohtades, näiteks jõgede lähedustes, segage mulda pisut liiva ja tuhka. Poes müüakse küll ka igasugu mulla parandamise vahendeid aga need suurtes pottides, väikeaia pidajale on seda liiga palju ja eks ta ole kallis ka. MASU ajal käivad odavad vahendid küll!
Hüva saaki kõigile!

Reede, 7. august 2009

Ahh, ei saa seal õues midagi teha!

Nii kui labida maasse löön, käib üks mürin ja kärin ja ülevalt kallatakse mulle ämbriga vett kaela. Jooksen tuppa, ilm ilus, päike paistab. Hiilin labidas kaenlas uuesti õue, kohe kostab kolin-mürin ja saan sahmaka vett pähe.
Ahh, istun parem toas ja keerutan pöidlaid.

Tööd; mis tehtud, mis tegemata.

Marjadega möllamisse tuleb pisike paus, sest mustad kõik potis juba ja punastega on aega veel küll. Jätkasin siis oma valge peenra renoveerimist:


eks see võtab muidugi aega. Fotol esiplaanil põõsasmaran Abbotswood, tema taga valged klarkiad ja kõrgel kõiguvad sõrmkübara äraõitsenud õievarred. Venitan peenra igasse külge meetrijagu laiemaks. Kohati rohkemgi. Vanad asukad laiutavad ja uusi tulijaid on ju ka vaja kuskile sätitada. Istutamisjärge ootavad pojengid Primevere ja Honey Gold. Samuti tähtputk:

Mul teda on küll aga ma ei raatsi teda niisama minema visata. Nii et kui keegi teda samuti omale himustab, andke teada. Juba pisikesest taimest pandud istik moodustab peagi ilusa ümara puhmiku. Minu pildil ta nii kena pole, see konkreetne puhmas on asub praegusega veel seal õuepealses peenras, mida ma likvideerin hoolega. Püsin ilusasti nö. graafikus, 1/3 peenrast ongi juba kadunud, asemel on muruvaip.

Nüüd ka pisike tagasivaade aastasse 2007, 17. aprill (link minu blogis) Praegu on vaatepilt seal selline:

Kõige toredam põõsake on liguster (suurel fotol paistab ilusasti silma), juba ilusasti ümar, kuigi pisike veel.

Teine (kõrvalpildil), mida ma vist pügama ei hakkagi, on Thunbergi kukerpuu. Ilus punane, leheserv heleroheline, sakris kasvukujuga. Aga äkki peaks pügama? Läheb äkki veel toredamaks?


Ja viimaseks:

Vaat, missugune kena taim minu põllupeenras kasvama hakkas! Äkki keegi oskab nime täpsustada?

Neljapäev, 6. august 2009

Sõstraräpp ehk algab suve külluslik osa

Nagu ma viimati mainisin, ma plaanisin puhata. Aiatöödest. Kaevamisest. Kivide veeretamisest ja palkide sikutamisest. Selline asi võtab ikka keskmise naisterahva päris võhmale.
Eks ma siis puhkan. Puhkan sedamoodi, et korjan. Korjan kõikvõimalikke asju. Marju, ravimtaimi. Kummelit, saialilli. Katsetasin ka monarda lehtedest tõmmist juua. Huvitav maitse. Pidi seedeprobleemide puhul aitama. Kuna minul neid probleeme pole, ei oska öelda, et kas aitab või ei. Aga maitse oli küll ok. Ainult pisut õlise järelmaiguga.
Sõstrad? Oeh! 2 päeva korjasime nii punaseid kui musti. Mustad keetsin, punased mehustasin tolle masinaga, mis pildil. Olid väga sõstraräpased päevad. Kui selle masinaga mehu teha, on kogu köök marju täis, samuti kraevahe ja kogu muu elamine.

Märkasin, et kui ma liigselt ei plaani, tulevad päris vahvad taimekooslused välja. Nagu näiteks see pisike peenrajupp:


Kaks halli aruheina-pussakat, kaks rebasheina rosetti, potiroosipõõsake, akakapsas ja toast suve puhuks välja visatud jõulukaktus.


Muideks, need rebasheinad külvasid end ise sinna!
Ja mäletate, kui hilja eelmine aasta hakkasid daaliad õitsema? Nüüd aga esimene õis juba lahti!


Cafe au lait. Tõesti kahju, et need eelmise aasta daaliad nii kehvasti säilusid, ainult too kõrge valge jäi järele. Ka too sätib end õitsema kuid on tänavu vaid 30 cm kõrgune! Süüdistada saab vaid hoolsaid niidumehi!

Ka minu lillekast on lopsakaks muutunud:

Kaks pelargooni, üks begoonia, kuumaasikas ja lillherned. Lillhernestest teen pisut hiljem veel juttu, siis kui kõik sordid juba õites on.