Ja kui vihma ei sajagi ...

... hakkab elu külas järsku keema. Jõudsime ise täna hommiku poole naabrite juurest läbi astuda, hiljem võtsime ka ise külalisi vastu.

Ja mitte ainult seltsielu ei elatud täna, vihmast vabal päeval! Hulka tööd sai ära tehtud ja võin nüüd kergendatult hingata, mul ikka on nüüd uus peenar olemas. See uus peenar, kuhu kolib osa taimi sealt keset õue olevast peenrast, mis likvideerimisele kuulub.

Nüüd see vana peenar ühelt poolt:

Seal on siis näha peenra ots, mille siiski säilitan kuni järgmise varakevadeni. Põhjus lihtne, seal otsas kasvab mul roos Albert. Ma ei taha teda praegu ümber istutada, jätaks kevadeks. Pealegi on sinna otsa peale tasapisi päris kena hilissuviste õitsejate peenar tekkinud. Keskel see ilus daalia, ümber kressid, peiulilled, neitsikummel jne.

Sealt kus lillepeenar on likvideeritud, kaevasin parema mulla välja ja vedasin uude peenrasse. Uut peenart kaevates aga sain posu murumättaid, mida siis sobitan vana peenra katteks. Kuna selle peenraotsa sinna alles jätan, laon sinna ka mõned kivid ümber. Natuke imelik klump on küll oma asukoha poolest aga väljanägemiselt päris kena. Lopsakas ja värviline.

Tähtis asi, mida peaks samuti ära mainima, on see, et saime oma esimese viinamarjakobara kätte. No täitsa tip-top mari! Väiksemad kui poest saadavad väljamaa marjad, kuid muus mõttes ei jäänud neile mitte alla! Sordinimi oli kas Aljosha vai Aljoshenkin, täpselt ei mäleta. Teist aastat meie juures. Magusad, mahlased, nämm!