esmaspäev, 29. juuni 2009

Ma külvan segadust (otseses mõttes)

Pojengisegadus
Eile sai ära lõigatud jälle kaks pojengi-uustulnuka pisikest õit. Need on kohe täitsa uued. Eelmine aasta ka ei õitsenud. Esiteks rõõmustan, et minu Do Tell on ikka Do Tell: Ja vot teisega on pisuke segadus:
See pojeng on mul pärit grupist, kus asusid kolm Savisaarelt saadud pojengi (nimekiri), Red Charm ja Hawaiian Coral. Ja konkreetselt seda pojengi ma mäletasin, et justkui Red red rose oleks pidanud olema. Segadus! Ju siis on Coralie. Samamoodi on mul segamini ühes teises peenras Primevere ja Honey Gold. Segadus segadus.
Ah jaa! Red Charm läks mul välja. Väga kummalisel moel. Mumifitseerus. Vist. Kuivas ära. Väga imelik.
Muidugi kui oodata augustini, peaksin tõe teada saama. S. Savisaarel oli väga hea nipp! Tal oli pojengi nimi väikesel metallplaadil pojengimugula külge kinnitatud. Ma neid ära ei võtnud, nii et väärtuslik info on praegu maa sees.
Segadus tarbeaias.
Tasapisi ja järgemööda kolivad kõik (no enamus) toitlustusega seotud taimi ürdipeenra territooriumile:
See kevad jäidki tärkamata sidrunmeliss ja ka piparmünt. See eest kolisid sinna eile karulauk, artishokid (ilu pärast, ega neist nõnnamoodi saaki ei saa, ma arvan) , monardad ja minu pisikesed aastakese vanad sparglid-asparaagused-sparrakased.

Enne kui neid ümber istutama hakkasin, lugesin mitu päeva netist spargli kasvatamise õpetusi ja hoidsin pead kinni! Sellisel ajal nagu ei tohikski neid ümber istutada. Vigastan juurekesi. Aga ma ei saanud neid sinna ka jätta, kuhu ma nad eelmine aasta külvasin. Lihtsalt ei olnud aega nendega eelmine kevad jännata, kirjade järgi on nende kasvatamine/idandamine /jms üks jube suur tegevus ja poputamine. Viskasin lihtsalt suvalisse lillepeenrasse maha ja kogu lugu. Mõtlesin, et nagunii nad ei idane. Idanesid. Üks sort 100¨%, teine umbes 60 %. Nojah. Ja praeguseks olid nii paksu heina sees, neid ei saanud mitte sinna jätta. Istutasin nad enamuses siis mullapalliga. Ehk enamik jäi terveks ikka.

Ja meie kibuvits on paksult õisi täis nagu ikka.
Ja väikeste laste suvine põhitoit on ka nagu ikka:
Ilusat suve kõigile!

pühapäev, 28. juuni 2009

Vihmase ilma meelelahutus nr.2

Kui väljas just täitsa padukat ei tule vaid on niisama seenevihma (ei tea, kas metsas seeni ka juba on?!) ja toas pannkookide küpsetamise aeg, siis võib meelelahutuseks vahepeal fotokaga õue hüpata ja üle vaadata, et mis toimub mõnes kaugemas aiasopis. Näiteks nagu minu valge aiaosa. Seal olengi üldiselt plaaninud, et mingeid pisikesi peenrakesi seal pole. Ikka püsikud ja põõsad. Et nii jääb ainult niitmise vaev. Muuga peavad ise hakkama saama. Et piisab kui ma praegu neid veel rohin kui nad pisikesed on. Hiljem vaadaku ise. Ja ümberistutused loomulikult.
Esiteks on kassiurb-puju kohaliku hein-materjaliga nii sõbraks saanud, et seal ei saa enam midagi rohida. Ootan ilusa ilma, siis kaevan kogu kupatuse välja ja tagasi lähevad vaid kassiurb-puju taimekesed. Teiseks on valge sügisaster selle koha omale nii soodsaks tunnistanud, et on teistele selga roninud. Näiteks nendele ilusatele kukekannustele:
Ilusaid valgeid õisi näitavad ka kolm suurt põõsast valgeid pojenge, seltsiks valge harakputk:
Harakputk loomulikult kvalifitseerub umbrohu mõiste alla kuid ma ei kitku teda veel niipea välja. Ilus on, sellepärast. Ega minu aia kujundamise stiili võib nimetada nö. vana taluaia stiil. (Mitte vist küll 100%) Sellist stiili aeda kuuluvadki harakputked pojengide sees ja nõgesepuhmas aida taga. (Keedan teed, ravin juukseid ja väetan peenraid - kuri nõges on mu vana sõber)
Kadakkaer, üks mu vaieldamatuid lemmikuid:
Kadakkaer ei ole minu lemmik mitte ainult oma armsa välimuse tõttu ega ka sellepärast, et ta nii viisakalt ja sündsalt paljuneb (parajas koguses moodustades toredaid mättaid). Hoopis kolmas põhjus. Ma olin päris väike kui kadakkaer mulle silma jäi minu Vanaema naabrimuti lillepeenras. See oli muidugi selline lapse jaoks keelatud koht, ei tohtinud midagi minna sinna lilli katkuma. Ainult vaadata tohtis. Eks ma siis vaatasin. See oli üks ilus ja õnnestunud sümbioos! Suur padi kadakkaera ja selle sees ja ümber üksikult need väikesed kollased ja oranzid kiviktaimla moonikesed. Püüdis silma ja samal ajal ei mõjunud liig värviliselt. Tänu sellele peenrale mul vist tekkiski esimest korda aianduslik lilledega komponeerimise isu.
Jajahh. Nostalgia.
Samuti on õitsemiseküps ka valge sõrmkübar:
Hmm, tolle roosakaslilla dollaripuu taustal. Dollaripuu kasuks räägivad seal peenras elutsemiseks küll varsti tekkivad seemnekestad - valged "dollarid"
Ja pisike valge võõrasema, eelmisest aastast veel:
Ja vana aida nuka tagant piiluvad valged lupiinid:
Nad jäävad küll juba valgest alast välja. See on selline nö. üleminekuala, kus värvideks valge-helelilla-sinine. See aasta on valged lupiinid kuidagi eriti hoos. Ilus.
Lõppsõna: üldiselt olen rahul. Asi läheb soovitud suunas. Ja on ikkagi üsna ilus valge. Ja üksluine ka ei ole. Kohe teps mitte. Pigem ikka kuidagi pidulik ja samas rahulik.

laupäev, 27. juuni 2009

Vihmase ilma meelelahutus

Mul on mees aeg-ajalt torisenud, et asfalteeriks parem aia ära, siis ma ei kaperda seal kogu aeg, hoolitsen hoopis mehekese eest. Vaat kus ütles, eks ole! Aga täna on meil vihmane, nii et aeda nagunii ei pääse... olgu siis mehel üks hea päev ja ma teen talle õige kapsarulle.
Omamoodi.
Ja ma tõin kasvukast varskapsa lehti.
Katsetan, et äkki sobib. Täidis on tavaline: keedetud sõmer riis, pruunistatud hakkliha ja sibul-till-petersell-sool maitseks.
Panin täidise kapsalehele ja keerasin ta kokku. Pakkisin sellised pisikesed rullikesed ja toppisin hautamisnõusse üksteise kõrvale.
Hautamisnõu põhja panin natuke Keiju margariini ja pisut vett, nii paar spl. Peale plätserdasin paksult hapukoort ja pudistasin natuke riivitud juustu.
Törts aega ahjus ja valmis oligi!
Kõrvale tomatit ja praekartuleid. Ei olnud viga, päris omapärane. Kõlbas süüa küll. Aga see va valge peakapsas on arvatavasti ikka parem rulli materjal. Hiina kapsas on ikka pisut liiga pehmeke.

Appi kui nunnu ja kiviktaimla

Ega mul rohkem mägisibulaid polegi kui see üksainumas: Aga "appi kui nunnu!" ta on!!!
Loodetavasti tunneb ta end minu juures hästi sest nii "appi kui nunnut!" mägisibulat võiks kohe rohkem olla.
Ja üks küsimus targematele: minu helmikpööris on tekitanud mitmeid varsi, ehk pisipuhmakesi.
Ja ma ei saa sellest puhmast aru, et kas nad on kõik ühe juure otsas vai ei. Kas see on lihtsalt üks ja seesama taim vai on need pojakesed ja mul on õnn seda toredat taime natuke paljundada?
Kahjuks on KKauniks foorumiga juba pikemat aega midagi korrast ära, mul on tegelikult veel igasugu pisemaid aianduslikke küsimusi aga ei saagi sinna oigama minna.

neljapäev, 25. juuni 2009

Mitmesegast

See uhke õisikuga vigur on basiilik Tay kuninganna. Auhinnatud sort ja puha. Ja on uhke õisik küll! See on päris kena, et osasid maitsetaimi saab toas toataimedena pidada. Ka ilu toidab.
Taaskasutusest ja lastekasvatusest.
Väikeste lastega on ajuti päris raske. Hmmm. See pole õige sõna. Õigem oleks ehk keeruline, mitte raske. Vahet pole mida ma parasjagu teen, tuleb oma tegevus iga 15 minuti takka katkestada, kuna keegi tahab süüa, keegi pissile, keegi on vaja magama panna. Ja muud väiksemad ja suuremad probleemid. Näiteks jooksis mu V. Abiline ükskord suure nutu ja kisaga minu juurde, et appi ja appi! Oi ma ehmatasin ära, et mis nüüd siis juhtus! Mure oli aga lihtsalt selles, et nukul olid juuksed märjaks läinud ja oli vaja kuivatamiseks rätikut. Mooses! Eks ole?! Seepärast ongi vaja aeg-ajalt kõrvale lükata kõik muud tegevused ja pool päeva vaid lastele pühendada. Nii et neil oleks huvitav tegevus. Ja asjalik.
Ja me hakkasime ehitama:
Otse ürdipeenra kõrval seisab üks vana õunapuukänd. Siiamaani tal mingit otstarvet küll polnud. Alles oli ka vana keldri uks. Samuti mõttetu vidin, seisis maja sena ääres. Känd + uks = aialauake päkapikkudele. Ühe känd-tabureti klopsisime ka kokku. Seal on hea kohvikut pidada.
Ja päev läks korda, tegutsemist oli kõigile piisavalt.
Samuti on saabunud pojengide aeg.
Paula Fey:
Õitses juba eelmine aasta. Ta on uutest üldse kõige edukam ja kasvujõulisem.
Õitsemist lõpetab (no see aasta olid nad eriti vägevad) vana taluaia peedipunane ehk Rubra Plena.

teisipäev, 23. juuni 2009

Asjalik tööpäev koos kohtumisega ühe kahtlase tüübiga


Pärast kohtumist aiablogirahvaga tuli loomulikult minna jälle aeda istutama. Saak oli suur, hihii! Aitähh kõigile toredate taimede eest! Osa on juba oma alalistel kohtadel, osa ajutistes, mõni ootab potis veel.Mul on aias too va kiviaia peenar. Algab maja juurest roosi ja pojengi peenraga (kus praegu laiutab mairoos, teised on veel väikesed), jätkub mingi tulbi ja kivilasuga, järgneb suur-pikk kõrvitsa kõrgpeenraga ja lõppeb valges aiaosas. Suurt üldpilti tegema praegu ei hakka, sest seal on palju segadust veel praegu. Aga kõrvitsapeenar seal keskel on täitsa ok. Ta on 8 -kujuline. Ühes otsas kõrvitsad, teises kurgid ja keskel peenemas osas on lillede pusa. Seal on igasugust. Tokkroos, nelk, murtud süda jne. See koht OLI ajutine peenar. Aga tundub, et nüüd jääbki selline. Mõni asi õnnestub lihtsalt, nii kogemata. Teed kuidagi üle käe ja pikalt mõtlemata ja pärast vaatad, et vaat kui hästi kukkus välja! Osa Kadakalt saadud kraami rändas ka sinna, noh välja arvatud valge kukehari loomulikult. Temale oli pesaplats juba ammu ette valmistatud. Aga ürdipeenrasse plaanitud taimed peavad igaks juhuks veel pisut ootama.
Paar päeva tagasi avas oma õied üks mu lemmik:
Ja samamoodi tsipa aega tagasi sain (st. eile) sain ebameeldiva üllatuse osaliseks! Minu aeda oli tulnud kurjaloomuline külaline.
Kraapisin kompostihunnikust mulda just kui panin tähele, et minu ümber on ilusa ja omapärase välimusega taimed. Oh jeerum! Täpiline surmaputk minu aias! (Pildid lähemalt ja liigikirjeldus "Eesti tavalises" - link)Minu aias, kus minu Väike Abiline muudkui käib ringi ja korjab lilli!
Jajahh, ei tasu olla mürgine. Me likvideerisime ta ära.
See on see ostetud kompostimullad. Ikka tood omale mingit jampsi sisse. Esialgu käib seda hunnikut segi kaevamas. Eks näis kas laseme round upiga ka üle. Eks seal ole muudki umbrohtu sees.

pühapäev, 21. juuni 2009

Minu kommentaarid reisule 20.06 (Ja mõningaid küsimusi takkajärgi)

Seda, et kokkusaamine pidi olema juba kella 10-11 paiku, oli mul loomulikult juba ammu meelest läinud ja ega me poleks saanud kah nii varajased olla. Nii et sel ajal kui teised juba kogunesid pakkisime meie alles asju. Aga mingi hetk saime ikka tulema. Ja vahepeatusega Tartus (shoplemine, shoplemine, mida muud) jõudsimegi lõpuks ikka oma eesmärgile Muhediku aeda.
Jajaa. Mis sa oskad kosta. Ilus aed. Suur aed. Suurt tööd on seal tehtud. Ja tulemus on imeline. Ja tulevikus arvatavasti veelgi imelisem. Ja pererahvas sobis ka ilusasti oma aeda, st. väga armsad inimesed.
Ja mille poolest see aed mulle meelde jäi vai enam tähelepanu pälvis:
no seal polnud loomulikult niisugust heinamaad nagu meil on, st. maltsa ja orasheinaga on neil kehvasti.
Teiseks muidugi pojengid. Nad on ikka imelised lilled.

Alles hiljem meenus mulle, et seal olid nad kõik toestamata. Et ma nüüd takkajärgi küsiks, et ei toestagi või? Minul vajuvad küll pikapeale lössakile kui toestamata on. Mõnel pojengil on alaline tugi, mõnel paneme ajutise. Ainult noori ei toesta aga neid ei lase õitsema kah enamjaolt.
Kuni mina üritasin teiste kokkutulnutega juttu ajada ja samal ajal ühtlasi kapata koos Väikese Abilisega mööda aeda (väga ilus idee, et kogu aias oli igasuguseid istumise paiku, no las ma loen ära: sinine kaksikpink, kolm kivi, pruun aiapink, veel mingid kännud ja kaks tugitoolikändu koos lauaga, grilliplatsi puupakupingid, ahh mis, ma jäängi neid lugema! Igal juhul hea idee!!!) Nojah, ühesõnaga kuni meie aia ja inimestega tutvusime, käisid Mees, Suur Poiss ja Väike Poiss jalutamas. Järveni ja tagasi.
Jajahh. Ja muidugi aia sopid ja asukad. Ohhootama ajas vot see hosta:
Panin pildistamise ajaks V.Abilise hosta kõrvale. Ega see laps mul nii väike ka ei ole! Ikka hosta on suur! Siit järgmine küsimus: et mis tolle hosta nimi ka on? Ma arvan, et ta sobiks ka minu aeda.
Ja siis igat sorti salapärased aiasopid. All on kelder, peal on lehtla. Ja ümber on äraütlemata sümpaatne haljastus. Nagu pisike mets.
See oli küll super!
Ja peab mainima, et ka maastiku ja asukohaga on pererahval vedanud. Järgmisel fotol on nüüd jupike lillepeenart koos väikese tiigikesega, kus elutseb roosa vesiroos
Ja see peenar oli omaette vaatamisväärsus koos kõigi pojengide, iiriste ja paljude-paljude muude leheliste ja õielistega. Lapsi huvitas peaasjalikult muidugi tiik. Olin täiesti kindel, et supsavad sisse kah. A ei supsand, vedas meil seekord.
Ja selle mainin ka jälle ära, et ega masin ikka inimese vastu saa. Jutt ikka sellest, et fotod ikka isiklikku silmavaadet ei asenda. See oli fantastiline koht, kus me seal grillisime ja toda lillepeenart imetlesime. Tolle takka avanes ju vaade metsadele ja mägedele ja neid polnud mitte vähe. Justkui Alpides oleks olnud.
Suur Poiss pildistas kah ja tal tuli see vaade paremini välja:
Üle mooniõite kaugusesse.
Aitähh Muhedikule ja Muhediku Mehele selle ilusa kogemuse eest!
Nüüd jään veel ootama teiste muljeid järgmisest päevast, millest ma kahjuks ilma jäin.

laupäev, 20. juuni 2009

Toidupaus

Et korralikult jätta nägemiseni kuni järgmise kevadeni rabarberiga toidulaul, tuleb seda teha ikka suurejooneliselt. Kõigepealt on vaja küpsetada üks ilus tordipõhi: Kuidas seda teha, ma seletada ei oska. Olen suht kehva kokk ja selline ilus tordipõhi kukkus mul jummala kogemata välja. Ma üldse ei plaaninud teda sellisena. Ma ikka kavandasin teda nagu tavaliselt: selline mütsi kujuline, seest tühi ja nätske. No ma tõesti ei tea, mis "viltu" läks!!!
Järgmiseks jahuta see ilus tordipõhi, lõika ta pooleks ja valmista rabarbrimoos. Moos sisaldab endas siis rabarbrit, suhkrut ja apelsine. Väga nämma. Ja moos määri koogile:

Nii palju ütlen küll, et moosi keetes ära lisa mingit vett!!! Ja sega kogu aeg. See moos valmib üsna kiirelt! Ja määri moos tordi poolte vahele.
No ja siis kaunista muidugi:
Mina kaunistasin oma tavalise kreemiga: vahukoor + kohupiim + suhkur. Peale apelsinilõigud ja kaneel.
Sellega ongi siis pidulik rabarbri hooaja lõpetamine läbi. Ja enne kui algab maasikakookide ja kreemide manustamine, tuleks natuke dieeti pidada:
Siin on reas siis minu salatitaimed. Hiina kapsas, varskapsas ja salat (mingi orehhovoje) See viimane tundus mulle algul tiba võõras ja ebameeldiv aga nüüdseks maitseb juba päris hästi. Mehele meeldis algusest peale väga, kiitis, et hea õline taim, meenutab kreeka pähkleid. Ning roheline salat hapukoorega on 99% igapäevane toit meie laual.

Koor, hapukoor, 20%

Toiteväärtus 250 grammi kohta:
Kalorsus
495 kcal
Valgud
4.75 g
Rasvad
50 g
Süsivesikud
5.5 g
Vesi
192.5 g
Alkohol
0 g
Vitamiin A
445 µg
Vitamiin D
0.33 µg
Vitamiin E
0.85 mg
Vitamiin C
1 mg
Vitamiin B1
0.08 mg
Vitamiin B2
0.4 mg
Niatsiin
1 mg
Vitamiin B6
0.05 mg
Vitamiin B12
0.7 µg
Naatrium

75 mg
Sool

0.19 g
Kaalium
250 mg
Kaltsium
200 mg
Magneesium
25 mg
Fosfor
175 mg
Raud
0.05 mg
Tsink
0.58 mg
Jood
20 µg
Seleen
2.5 µg

Kapsas, hiina kapsas

Toiteväärtus 100 grammi kohta:
Kalorsus
21 kcal
Valgud
1.2 g
Rasvad
0.2 g
Süsivesikud
3.4 g
Vesi
95 g
Alkohol
0 g
Vitamiin A
2.5 µg
Vitamiin D
- µg
Vitamiin E
0.24 mg
Vitamiin C
27 mg
Vitamiin B1
0.04 mg
Vitamiin B2
0.05 mg
Niatsiin
0.7 mg
Vitamiin B6
0.23 mg
Vitamiin B12
- µg
Naatrium
9 mg
Sool
0.02 g
Kaalium
150 mg
Kaltsium
45 mg
Magneesium
15 mg
Fosfor
37 mg
Raud
0.29 mg
Tsink
0.18 mg
Jood
0.5 µg
Seleen
1.4 µg

Sibul, roheline sibul

Toiteväärtus 20 grammi kohta:
Kalorsus
6.4 kcal
Valgud
0.56 g
Rasvad
0.12 g
Süsivesikud
0.76 g
Vesi
18.4 g
Alkohol
0 g
Vitamiin A
112 µg
Vitamiin D
0 µg
Vitamiin E
0.32 mg
Vitamiin C
8.2 mg
Vitamiin B1
0.01 mg
Vitamiin B2
0.04 mg
Niatsiin
0.22 mg
Vitamiin B6
0.04 mg
Vitamiin B12
0 µg
Naatrium
0.6 mg
Sool
0 g
Kaalium
43 mg
Kaltsium
15.4 mg
Magneesium
3.4 mg
Fosfor
10.2 mg
Raud
0.26 mg
Tsink
- mg
Jood
- µg
Seleen
- µg

Salat, peasalat

Toiteväärtus 50 grammi kohta:
Kalorsus
7 kcal
Valgud
0.5 g
Rasvad
0.1 g
Süsivesikud
1 g
Vesi
47.5 g
Alkohol
0 g
Vitamiin A
6 µg
Vitamiin D
- µg
Vitamiin E
0.33 mg
Vitamiin C
1.95 mg
Vitamiin B1
0.03 mg
Vitamiin B2
0.02 mg
Niatsiin
0.25 mg
Vitamiin B6
0.02 mg
Vitamiin B12
- µg
Naatrium
11.5 mg
Sool
0.03 g
Kaalium
180 mg
Kaltsium
28 mg
Magneesium
10.5 mg
Fosfor
18.5 mg
Raud
0.34 mg
Tsink
0.25 mg
Jood
0.5 µg
Seleen
0.2

Tomat

Toiteväärtus 2 tk kohta:
Kalorsus
49 kcal
Valgud
1.72 g
Rasvad
0.51 g
Süsivesikud
9.07 g
Vesi
230.3 g
Alkohol
0 g
Vitamiin A
294 µg
Vitamiin D
- µg
Vitamiin E
1.67 mg
Vitamiin C
41.65 mg
Vitamiin B1
0.1 mg
Vitamiin B2
0.07 mg
Niatsiin
1.96 mg
Vitamiin B6
0.25 mg
Vitamiin B12
- µg
Naatrium
6.13 mg
Sool
0.01 g
Kaalium
710.5 mg
Kaltsium
22.05 mg
Magneesium
26.95 mg
Fosfor
73.5 mg
Raud
0.71 mg
Tsink
0.54 mg
Jood
1.23 µg
Seleen

Noo ja sinna lisada muidugi veel tilli (sisaldab kaltsiumi, magneesiumi ja C vitamiini), peterselli (sisaldab palju A vitamiini (hea juustele, küüntele ja nahale) jmt. ja kaaliumi.
Copi-pasted tehtud ampser.ee lehelt. Toda "Orehhovojet" seal muidugi kirjas polnud aga ega temagi just kaloripomm ole.

Vägisi kisub roosaks kätte ära

Ehk siis vaataks ühe silmaga minu valgesse aiaossa. Praegu on seal valgeid õisi-lehti küll aga saatuse tahtel kisub vägisi roosaks see paik seal. Nad lihtsalt domineerivad ja püüavad pilku.
Näiteks see kurereha põõsakene:
Ta on mul looduslik. Istub seal vana kiviaia sees ja ei tule mitte välja. Ütles mulle otse suu sisse, et tema sündis seal ja sureb ka ükspäev sinna ja kui mulle ei meeldi, koligu oma valged pigem mujale. Mis siis ikka. Siin ilmas valitseb tugevama õigus ja mina jäin seekord alla.
Roosa nr. 2 on nn. dollaripuu:








Kaks pilti kohe, eest ja tagant. Eelmine aasta kasvatas ta mul üksnes lehti. Ma ei taibanudki, et mis taimega tegu aga ilusad suured lehed olid, mõtlesin, et las ta olla. Kõrval kasvavad tal siis valged: põõsasmaran, linnupiim, sõrmkübar ja suvikutena sametlilled. Enamik neist ei õitse veel.
Teisel pool peenra otsas teeb aga liiliaõieline tulp Picotee oma muundumismängu:
Alguses on ta lumivalge, isegi kollaka varjundiga.
Siis hakkavad õielehtede servad roosakaks tõmbuma:
Kuni...
... on roosad mis roosad.

Mingi paha sitikas kaskedel

Ma juba mainisin, et meie kaskedel on mingi söödik küljes.
Hiljuti sõitsime Tallinna ja tee peal oli päris massiliselt lehtedest tühjaks näritud kaski. Mitte üksikud kased. Ikka seal kus nad mitte üksikult vaid punditi koos kasvavad.
Paha sitikas.

reede, 12. juuni 2009

Juurdlust toimetavad asjapulgad-amatöörid ehk Holmes ja Watson tegutsevad jälle

Ma pean alustama oma juttu vast sellest, et see aasta R.-Alliku laadalt soetatud kabatshokk on tiba kahtlase välimusega. Tal kipuvad lehed kollaseks. See on kahtlane, väga kahtlane. Ma ei tea, milles on probleem, on see mingi ainepuudus vai närib teda keegi. Mürgitada seal kasvukas ei saa, kogu kasvupind on , ma ütleks, et isegi ülerahvastatud kõikvõimalike kapsaste ja salatitaimede poolt.
Maisid, tillid, maitseained ja umbrohi. Eks sealt muidugi käib pidevalt salatikraami toomas ja rohimas ja tasapisi kaovad kapsad ja ruum jääb kurkidele.
Kuna mul on juba ühe korra lihtsameelselt kedriklest laadalt kasvuhoonesse toodud, siis olen jube paranoiline ja trampisin täna koos luubiga kasvuhoonesse.
Tundub, et vist ikka pole mingeid kedrikuid. Loodetavasti. St. ma tõesti väga loodan.
Minu detektiivitöö oli nii huvitav, et ma sain omale isikliku Watsoni:
Ja me jätkasime uurimisi ka väljaspool kasvuhoonet. Watson ütles, et ei tea kas siin ka putukaid on? Ma ütlesin, et elementaarne, Watson, ilm on ilus, miks neid ei peaks olema?
Meie sissesõidutee ääres kasvavail kaskedel on samuti mingi söödik küljes. Mürk on meil põhimõtteliselt olemas, eks vist tuleb passida peale mingit tuulevaikset õhtut ja asi ära teha.
Kuni mina murelikult kaski vahtisin, uuris Watson pisut ka omal käel ja teatas, et Holmes, siin polegi putukaid. Aga et on iiiilusad lilled.
Ma ütlesin, et elementaarne, Watson! Nad on tõepoolest ilusad. Väga ilusad! Ja me lõpetasime oma juurdluse.

kolmapäev, 10. juuni 2009

Käesolevaga....

võtan vaevaks teatada, et juunikuu on käes! Tegelikult juba mõnda aega. Aga kuna minul ei ole aega (ma tõesti ei tea kuhu see kaob), siis märkasin ma juunikuu saabumist alles täna. Meenutan siis ühtlasi ka teistele , et 20.-l juunil toimub ebaametlik rohevahetus. Sellega seoses on mul rõõm teatada, et Kadakale mõeldud kibuvitsake tunneb end nii hästi, et otsustas lausa õitsema hakata. Raikaeriku jm topin potti enne tulekut, ta suht lollikindel. Deia nurmenuku topin potti vast täna. No kui vihma ei tule ja ma ikka aeda pääsen. Aga tolle sibulaga Muhedikule ja Köögikatale on tsipa kehvad lood. Esiteks ta tuli jube halvasti üles ja kui ta lõpuks ikka tuli (no vast 40% külvatud seemneist), siis ründasid teda kurjad jõud nii maa alt kui maa pealt. (Maa alt mutt ja maa pealt naabri koer oma pulmatantsuga) (oi ma olen kuri!!!! Ta ei kuula ka kui ma karjun ta peale!!!! Rahumeeli naeratab mulle samal ajal kui mkhm kastab mu roosipõõsast vai seisab jalgupidi sibulais!!!!!) Aga kummalegi pistsin ikka ühe taimekese potti, nii et miskit ikka saab.
Nojah, see selleks. Kui kellegil oleks äkki lumivalget iirist, oleks jube tänulik ja kolistage veel minu blogis, vaadake, kas sealt on miskit teile hüva vai ei. Isiklikult küsiks Muhedikult toda kirbutatart vai mis ta oligi....
Nojahh.
Jätkame siis tööde aruandega. Ega miskit erilist tegelikult teinud polegi. No ikka selle ajapuuduse tõttu. Aga midagi ikka. Ürdipeenar valmib tasapisi.
Õitsejad seal on see suur valge sirel, begoonia ja sinised iirised. Ja kohe-kohe ka palderjan. Väga mugav on niimoodi peenraid ümber tõsta kui on olemas taoline uudismaa.
Järgmisel fotol siis mõningad plaanid lähiajaks:
1. no see on lihtsalt eelmise aasta kõrvitsapeenar, see aasta kasvavad seal siis päevalilled, järgmine aasta arvatavasti likvideerin ära.
2. Järgmine istutusala ootab tegemist.
3. Sinna jääb ümarale astmele üks vana punase sõstra põõsas
4. Täpikestega märkisin müüri ja sinna alla tuleb samuti istutusala. Loodan sinna istutada artishokid. No ilu pärast.
6. Sinna on plaanitud siis meie tulevane suveköök aga sealsed ettevalmistustööd seisavad nn. vana indiaanlase rahus. Põhjus lihtne: sealt tuleks tööde alustuseks kõigepealt ära vedada üks pisike puuriit aga kuhu sa neid vihmast märgasid puid ikka topid. Rahu, ainult rahu ütles Karlsson ja ootame-vaatame, ehk mingi hetk ikka jõuab asi nii kaugele, et vihma ei saja, puud on kuivad ja meil on vaba aega, et koristustöödega algust teha.
Vaba aega? Jajahh. Niinii. Sosohh.
Täpsustuseks veel niipalju, et enamuse vabast ajast kulutan ma selliste asjade tegemiseks:
Paides tulla üks laat, kuhu vist plaanin minna ja sügisel Palamusele tahaks ka.