

Pärast neid vihmapühasid oli kiviktaimla nagu üks heinahunnik. Aga pisut rohimist ja ennäe imet, kivirikud sätivad end õitsema:
Vot sinna pean küll Köögikata kombel nimekivid kõrvale panema. Üks neist oli varju-kivirik ja teine kobar-kivirik. Kiviktaimlasse sellised sildid sobiksid suurepäraselt!
Ja siin kausi sees sätib end õitsema ka minu mägisibul. Huvitav on see, et seekord ta õitseks vist meeleldi tiba teistmoodu kui eelmine suvi.
Varsti on loota õisi ka lavendlitelt.




Tegelikult lavendleid on mõistlik kevadel korralikult pügada. Mul nad jäid kahjuks kevadise pügamise aegu kahe silma vahele. Aga sellegipoolest on nad ilusad puhmakesed teinud.
Ja kõikse salapärasem õitseja on praegu üks pisuke sirel:
Sain tolle võsukese naabrinaiselt mitu aastat tagasi. Seniks sai siis oodatud, et kas on ikka õige, minu mäletamist mööda tumelilla-sinise õiega. A vat polegi. On siis arvatavasti nö. pookealune aga selline värv on ka tore, mul sellist varem polnudki ju.

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar