jõudsimegi lõpuks ikka oma eesmärgile Muhediku aeda.
Jajaa. Mis sa oskad kosta. Ilus aed. Suur aed. Suurt tööd on seal tehtud. Ja tulemus on imeline. Ja tulevikus arvatavasti veelgi imelisem. Ja pererahvas sobis ka ilusasti oma aeda, st. väga armsad inimesed.
Ja mille poolest see aed mulle meelde jäi vai enam tähelepanu pälvis:
no seal polnud loomulikult niisugust heinamaad nagu meil on, st. maltsa ja orasheinaga on neil kehvasti.
Teiseks muidugi pojengid. Nad on ikka imelised lilled.
Alles hiljem meenus mulle, et seal olid nad kõik toestamata. Et ma nüüd takkajärgi küsiks, et ei toestagi või? Minul vajuvad küll pikapeale lössakile kui toestamata on. Mõnel pojengil on alaline tugi, mõnel paneme ajutise. Ainult noori ei toesta aga neid ei lase õitsema kah enamjaolt.
Kuni mina üritasin teiste kokkutulnutega juttu ajada ja samal ajal ühtlasi kapata koos Väikese Abilisega mööda aeda (väga ilus idee, et kogu aias oli igasuguseid istumise paiku, no las ma loen ära: sinine kaksikpink, kolm kivi, pruun aiapink, veel mingid kännud ja kaks tugitoolikändu koos lauaga, grilliplatsi puupakupingid, ahh mis, ma jäängi neid lugema! Igal juhul hea idee!!!) Nojah, ühesõnaga kuni meie aia ja inimestega tutvusime, käisid Mees, Suur Poiss ja Väike Poiss jalutamas. Järveni ja tagasi.
Panin pildistamise ajaks V.Abilise hosta kõrvale. Ega see laps mul nii väike ka ei ole! Ikka hosta on suur! Siit järgmine küsimus: et mis tolle hosta nimi ka on? Ma arvan, et ta sobiks ka minu aeda.
Jajahh. Ja muidugi aia sopid ja asukad. Ohhootama ajas vot see hosta:
Panin pildistamise ajaks V.Abilise hosta kõrvale. Ega see laps mul nii väike ka ei ole! Ikka hosta on suur! Siit järgmine küsimus: et mis tolle hosta nimi ka on? Ma arvan, et ta sobiks ka minu aeda.
Ja siis igat sorti salapärased aiasopid. All on kelder, peal on lehtla. Ja ümber on äraütlemata sümpaatne haljastus. Nagu pisike mets.
See oli küll super!
See oli küll super!
Ja peab mainima, et ka maastiku ja asukohaga on pererahval vedanud. Järgmisel fotol on nüüd jupike lillepeenart koos väikese tiigikesega, kus elutseb roosa vesiroos
Ja see peenar oli omaette vaatamisväärsus koos kõigi pojengide, iiriste ja paljude-paljude muude leheliste ja õielistega. Lapsi huvitas peaasjalikult muidugi tiik. Olin täiesti kindel, et supsavad sisse kah. A ei supsand, vedas meil seekord.
Ja see peenar oli omaette vaatamisväärsus koos kõigi pojengide, iiriste ja paljude-paljude muude leheliste ja õielistega. Lapsi huvitas peaasjalikult muidugi tiik. Olin täiesti kindel, et supsavad sisse kah. A ei supsand, vedas meil seekord.
Ja selle mainin ka jälle ära, et ega masin ikka inimese vastu saa. Jutt ikka sellest, et fotod ikka isiklikku silmavaadet ei asenda. See oli fantastiline koht, kus me seal grillisime ja toda lillepeenart imetlesime. Tolle takka avanes ju vaade metsadele ja mägedele ja neid polnud mitte vähe. Justkui Alpides oleks olnud.
Suur Poiss pildistas kah ja tal tuli see vaade paremini välja:
Üle mooniõite kaugusesse.
Üle mooniõite kaugusesse.
Aitähh Muhedikule ja Muhediku Mehele selle ilusa kogemuse eest!
Nüüd jään veel ootama teiste muljeid järgmisest päevast, millest ma kahjuks ilma jäin.
6 kommentaari:
Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et loen aeg-ajalt ühe aiandusklubi seltskonna blogisid. Ilusad aiad, oluline teada taimede liiginimesid ja sordinimesid, ühtemoodi naljakad blogi kasutajanimed jne,jne. Meie ringkonnas, noh, õpetajatel, ei ole varjunime all esinemine aktsepteeritud :)
Väga head pildid! Mulle tundubki, et võõras inimene oskab teha pilte just sellest, mis aias erilist on, perenaine ilmselt ei tule selle peale, et niigusune hostapuhmas võtab keeletuks ja et need üldvaated panevad ahhetama:)
:D
Aitäh heade sõnade eest.
See suur hosta on Hosta montana `Aureomarginata´ ja ma võin ka nats kiidelda, ta ehib ka uue hostaraamatu kaant (on teine seal küll külili keeratud). See on üks väga hea kloon, mis on algselt pärit Austraaliast. Looduses võivad olenevalt kasvukohast üsna tuntavalt erineda ja see, mida praegu Kesk-Euroopas pakutakse, ei ole nii võimsa kasvuga.
Pooled pojengid on meil tõesti toestamata, liigid ja palju sorte on seisukindlad. Osa on aga toetatud niiviisi, et kolm raudvarrast on maas ja nende peale on keeratud 1-cm jämedune võru. Kui pojeng kasvab sellest üle, ei ole säärane tugi näha.
Aaaa, tahtsin veel öelda seda, et ühesuguste huvidega inimesed moodustavad ikka, kas varem või hiljem mingi klubi või sellesarnase asja. Meil ju on, millest rääkida:)
Ja taimenimesid on ikka oluline teada. Mismoodi sa siis suhtled oma sõpradega, kui sa ei tea, kellega on tegemist. Ei oska neid ju siis ka ei sööta, joota ega ravitseda. Ja nimesid nimetamata ei saa ju keegi arugi, kellest jutt käib:)
Perenaine tuleb ehk paljude asjade peale:), aga minu eesmärk on olnud rohkem taimi tutvustada kui näidata, mismoodi ma neid kohale olen paigutanud. Ja eks ma olen sedasama puhmast ja ka nii mõndagi teist ju ka varem juba näidanud.
Lisan Mare tarvis veel inffi, et klubi ei ole, lihtsalt ühise huviga inimlesed: aed. Ja algne trehvamise koht oli meil kõigil kodukauniks.ee aianduse foorum. Seal pane otsinguse blogi, aiablogi, jne ja leiadki teema kus inimesed järjepannu blogima hakkasid.
Ja need naljakad nimed on foorumist pärit. Mina olen seal Turkestanica (see on üks botaanilise tulbi sort, väga mu südamelähedane)
see vaade kunagi selle koha ostmisel määravaks saigi...
Postita kommentaar