Pühapäev, 28. september 2014

Sügaval sügises


Septembrikuu saab kohe-kohe otsa. Peamised aiatööd on praegu õunte kokku korjamine, kasvuhoonest tomatite ja toapalmide tuppa kolimine ja värske, tervisliku salati hakkimine.
Liiliasibulad on maas, tulbisibulaid on veel paar potti maha panna, aega on veel. Aeg tiksub vaikselt lehtede riisumise ja rooside muldamise perioodi poole.
Terrassi sisse jäänud põõsasroosi ma katma ei hakka aga roniroos Indigolettat samal terrassi teisel pool üritan katta küll. Iseasi, et kas õnnestub. Ta varred on nii jämedad, et ei tea, kas neid ikka õnnestub maha käänata.
Peamiselt pakuvad silmailu muidugi praegu kõrred-varred aga õitsejaid on tegelikult küllaga. Enamik on neist sügiseselt tagasihoidlikud aga on ka suuri virsikuroosasid õiepilvi nagu põõsasmaran Day Dawn:


Põnevaid vigureid teeb ka Köögikata elulõng - on ehtinud end huvitavate seemnekupardega:


Ostsin Võhmast sellise taime. Nimi muidugi kadus koos potiga. Ehk keegi teab õelda?


Valged sügislilled on vist liiga puntrasse jäänud. Olgu mul meeles neid järgmine aasta rohkem laiali istutada!


Karini käest saadud tonditupik on oma eriti rohelises peenraosas huvitavalt silmapaistev:


Ja üks Karini käest saadud kurereha näitab oma oikuiilusat õit.


Pühapäev, 21. september 2014

Kevad?


Hoganase peenra ahtalehised peiulilled on suured kui rannapallid. Väga lahedad. Rammus koht, endine kompostihunnik ju. Ka daaliad on eriliselt võimsad seal.



Aga täna, rohides ja liiliasibulaid istutades, avastasin ühe peiulillepuhma alt kevade:


Hüatsindikene :)

Pühapäev, 14. september 2014

Sümpaatne september



September on juba poole peal. Kahju kohe, et pole aega enam nii palju blogida kui varemalt aga tähtsamad sündmused saavad ehk ikka kirja.
Peateema sel sügisel on muidugi seened. Ma olen neid marineerinud, soolanud ja praetud seeni sügavkülma pannud. Ehk jagub. Minu kaseseene kasvatus toimib suurepäraselt, üle päeva toon potitäie seeni tuppa. Marineerisin kuuseriisikaid. See nii nämma kraam, peaks veel tegema.

Kive sai juurde tehtud. Fotol umbes pooled uued kivid:


Sügisesed õitsejad on hoos. Kõige enam püüavad pilku vist kõrged kukeharjad. Teadagi miks. Sest nende õitel käib vägev laat/söökla/klubiline tegevus. Või noh, midagi sellist. Massiliselt sumiseb seal putukaid ja liblikaid. Nad on isegi populaarsemad kui päevakübarad.



No ja üks päev oli meil siin rodeo. Naabri pullikesed tulid jalutama ja õunu sööma. Koer sai ometi oma karjakoera instinkte välja elada. Muidu karjatab ta ju ainult kasse. See pole üldse kerge töö. Need elukad ju hakkavad vastu ja ei kuula sõna.


Ja viimane sündmus oli Võhmas juurikalaat.


Hea laat oli. Sain mis tahtsin, ausõna. Ja rohkemgi. Tore oli taaskohtumine Aalujatega. Ega ei kujuta elu enam ettegi ilma Aalujateta. Selline tutvusring on ikka jube lahe.
Enamik taimi on juba maha istutatud, täna istutan viimased ja panen sildid ka juurde. Muidu on kevadel jälle üllatus suur, et kes ja mis ja oh häda, kui mõne eriti armsa suudan lolli peaga välja rohida või kevadiste sonkimiste käigus ära lõhkuda.
Avastasin ka Võhmas suurepärase "lapsehoidja". Miniloomaaia koos mänguväljakuga. Seal olid jänesed, merisead ja lamba moodi loomad.


Merisigadele oli ehitatud igati vinge loss. Minu omast küll pisut väiksem aga sellise ehitaks kahe päevaga valmis. Esimesel päeval valaks tsemendist poolikud seinatükid - paneelid valmis. Teisel päeval paneks kokku.



Tore oleks, kui meil oleks ka selline jänesemaja, iseasi, et mis nende jänestega pärast peale hakata ....
me ju ei söö selliseid numpsikuid.


Laupäev, 6. september 2014

Jajah, ploome meil ei ole.

Sellest, et see aasta on kõik kohad seeni täis ja kurke antakse vaid näpuotsaga, nagu polegi enam midagi rääkida.
A tegelikult ikka on ka. Nimelt on see ikkagi huvitav kogemus, kui köögilaud on lookas õuntest, pirnidest, marjadest, seentest ja tomatitest ja kurki neetu. See ainumas kurgike nädalas tuuakse hellalt kasvuhoonest, kooritakse valvsa pilgu all (no et liiga paksu koort ei võta - mida raiskamist?!), hakitakse lõikudeks ja siis kõik mekivad ja kiidavad, et ahh, kui hea. Nagu kalamari, peenike roog. Huvitav vaheldus nendele aastatele, kui kurki tuuakse ämbritega tuppa, keegi neist eriti ei huvitu, ainult perenaine võtab kurke marineerides kergelt kumava jume ja viimased visatakse lihtsalt minema.
Heh, delikatess, roheline kurk.

Jajah. Aga ploome meil ei ole. Selle asemel on need seltsimehed:



Oletatavasti arukuklased. Looduskaitsealused suht tavaline liik. Nemad on vallutanud minu taga-aia, kus on mu valge peenar ja ploomipuud. Ja ploomipuukeste juured on täis nende lehetäikasvandust, et susi neid sööks. Võtsin ühendust keskkonnaametiga ja nad soovitasid, et parim oleks neid kolida veebruaris-märtsis. Kolimiseks pidada tegutsema keegi FIE kah, kes siis appi tuleb. Muul ajal pole suurt mõtet, neid ei saa kõiki kätte. Ja siis nad jätkavad oma elu minu aias, hooldades oma "piimakarja" minu ploomipuude juurtel.
Ehk siis järgmine aasta unistame ploomidest, see aasta supleme seentes. Ja suitsukalades. Sest mehele hakkas mu kalasuitsetamise eksperiment meeldima ja plaanib praegu lestadele järgi minna. Jajah. Kuniks on rohelisi lepalehti.

Kolmapäev, 3. september 2014

Rõõmus ja pahane ühekorraga

Mul on nii ägedad tomatisordid! Juhhei!
Aga ma ei tea ühegi sordinime, pakid kadunud. Mäh.