Reede, 30. september 2011

Filigraanne ...

Sügise kallal ikka jorisetakse, et see pole hea ja too pole kena. No et porine ja pime ja ... eks ma ise jorisen ka loomulikult. Aga te vaadake kui imelisi vaatepilte ta pakub, see sügis. No näiteks minu aiatiigi põhi:


Justkui allikas päris ehtsas looduses või siis kõikse nooblima kvaliteediga moodne telekas. :)
Ja mõni taim on äraõitsenult eriti omapärane ja huvitav:



Tegelikult oli mul tahtmine kangesti lobiseda ka sellest, et mis ma Tallinnas kuulsin ja nägin, just aianduse koha pealt aga kuna fotosid pole ja aega ka napib, siis jäägu see järgmiseks korraks. Nii palju ikka mainin ära, et nägin ühes aias kahte ülisuurt jalaka leinavormi, üks neist oli kui värava varikatus. Ääretult huvitav nägi välja. Ei tea, vanad nad olla võisid? No et kui sellise jalaka alt täismees püsti läbi käia saaks?
Ja äraütlemata palju nägi aedades hortensiaid, iseäranis roheliste õitega. Ilusad õitsevad hortensiad teevad mind tsipa kadedaks. Mul on aias see tavaline, no mitte ei taha õitseda. Ei tea, mis tal viga on.
Aga see-eest tunnevad sõnajalad mu aias end päris hästi. Ja pärast paariaastast kolimist leidsin ka oma kivi-imarale hea koha: kiviaia-peenras loomulikult.


Ja seal kasvab ka mingi mulle tundmatu loodusest korjatud pisike roomav sõnajalg. Mis ta nimi on, vat seda ma ei teagi. :(


Seal kivide vahel on nad nii lahedad!


Väga peeneid mustreid võib kohata.

Teisipäev, 27. september 2011

Vaimustav!

Jäin ka ju sel kevadel reklaamide võrku mässida ja kolm uut roosi osta. Tegelikult kaks neist, roniroosid, olidki plaanitud. Kolmanda, Black Magic`u, ostmine oli küll hetke tuju ja reklaami sugestioon. Ilusad tumepunased õied, nohh! Teadagi ...
Aga ega ma ei kiru neid oste. Black Magic jäi see aasta küll nirukeseks aga ehk pole hullu. Linderhof (roosa lihtõieline) oli kaks aastat paras õudus kuubis (rotisaba kolme lehega) aga see aasta kasvatas nii uhke põõsa, et ohohohhooo!
Teine uustulnuk, Indigoletta,  kasvatas ilmatuma pikki varsi ja vägevaid lehti aga õitsema ei suvatsenud hakata. Kolmas (nimi kadunud muidugi) aga tegi mulle sügiseks kingituse:


Delikaatne õrn roosa varjundiga õieke, mis täna lõunaks vaasis oma õie täiesti lahti lõi.


PS.: Nimi: Climbing Snow

Esmaspäev, 26. september 2011

Vormid

Kui mujal peenardes annavad peamiselt etendust erkkollased tageetesed, siis valges peenras erivormilised lehed.



Kraapisin seal täna tunnikese, eks mul on mõned kompsud valgeidki tulpe maha panna. Vat siis vaatasingi, et vaat kui kenad segadused mul seal on. :) Seal ju värvikirevaid sügiseputisi pole, mis tähelepanu huvitavatelt vormidelt/lehtedelt ära tõmbaksid.

Pühapäev, 25. september 2011

Sügis? Neh. Omamoodi. Pöördeline ja ilus.


Sügis. Hullumaja, mis taimed teevad kui aednik aias rohimise asemel linnas koolipingis istub ja loodab targaks saada. Nii see on jah. Sellepärast polegi viimasel ajal siia midagi kirjutanud. Aega pole. Järgmise õppesessioonini on nüüd küll poolteist kuud aega, nii et ehk leian aega natuke ka aia jaoks. Hädasti oleks ju vaja!!!
Maasikad on paraja võsa tekitanud. Taimepoegi saab sealt ämbriga. Jääb üle ka kui kellegil peaks soovi olema.
Et meil järgmine aasta kartuli-maasika kasvatus hukka ei läheks tõi üks naabrimees koorma sõnnikut. Kogu pere oli kohe seal, vaat et jalgupidi sõnnikus imetlemas.
Egas mitte sõnnikut, kohale vedaja oli imeline:



Need esimestel piltidel kärusse topitud tageetesed kolivad mujale peenraisse, tehes ruumi tulbisibulaile. Läksid teised ülemõistuse laiaks see aasta.
Õnneks on mul see aasta maha panemist ootavaid sibulaid vähem kui mullu.
Lõpetatud sai ometi ka selle suve projekti teine osa, turbapeenar:


Sinikapõõsas sai sekka istutatud ja ka kaks jõhvikamätast. Vana palk sai sinna sätitud kui sild-astumise/istumise alus. Turbasse ju jalga toetada ei saa, pehme. 
Järgmise suve tegevusplaan on ka valmis, see ahi siis, leiva ja kakukeste küpsetamise tarvis, link. Jõudsime nimelt mehega kokkuleppele lõppude lõpuks, et KUHU see ahi täpselt tulema peaks. Vist. Vähemalt ma loodan, et jõudsime ... :)

PS.: Minu maja nime probleem ei ole veel lahendust leidnud. Nimelt ei ole mulle ikka veel vastatud. Kaua see siis teeb, kolm nädalat? Mine võta kinni, et miks neil vastamiseks nii kaua aega kulub.

Teisipäev, 6. september 2011

Minu kallis ja tähtis B

Minu maja nimi.
Ma ei ela linnas. Elan maal. Minu maja aadress ei ole tänav ja number vaid tal on nimi. Ja nimeks on tal Borka talu.
Ennevanasti oli ta nimeks Vaadu talu aga sel ajal kui ma maale kolisin ja selle maja ostsin, see oli siis 14 aastat tagasi, pärandus Vaadu nimi koos maadega tema õigusjärgsele pärijale siinsamas lähedal ja nii jäi minu maja sootuks ilma nimeta. Nii avanes mulle võimalus oma kodule nimi anda. Esialgu tundus see väga keeruline. Et mis nimi see küll olla võiks? Selge oli, et nime panen vanade kommete kohaselt. Taludele ei pandud nimesid vanalgi ajal mitte huupi ega valitsuse näpuga vehkimise peale vaid millegi-kellegi järgi, mis seda talu iseloomustaks.  Aga ei kasvanud mul suuri puid, mille järgi võiks nimetada, ei voola siin jõgesid, pole järvesid. Samuti ei tahtnud ma panna majale nime oma tegevusalade järgi, lihtsalt ei tulnud pähe ühtki paraja pikkusega suupärast nime.
Väga levinud oli vanal ajal ka peremehe järgi talu nimetamine. Ja see idee hakkas mulle meeldima. Ja kuna mul tollal rohkem mehi majas polnud kui mu poeg Borka, nii saigi maja omale Borka nimeks. Kinnitati maja nimeks nii 12- 13 aastat tagasi ja on praeguseks kirjas igal pool kaartidel, tunnustatud ja omaks võetud külarahva ja kohaliku omavalitsuse poolt ning loomulikult minu perekonna poolt uhkusega hoitud ja armastatud.
See olin ju mina ise, kes alles mõned aastad tagasi hakkas talunimede rohkemat kasutamist siin meie kandis propageerima, algatades küla lapiteki tegemist. esimene link kui lapitekk oli valmis ja pidu, teine link kooskäimistest  ja kolmas link selle loo algusest.

No vat. Elad siin ilmas oma elu nii hästi või halvasti selles masu-mölluses eestimaal. Töökohti on vähe, palgad on väiksed, lasteaiakohajärjekorras istusin aasta otsa aga ikka olen olnud rahul ja rõõmsameelne, sest eestimaa on ilus ja minu kodu on ilus ja minu pere on ilus ja ...
... aga nüüd sain kirja vallavalitsusest maaameti nõudmisel, et muutku mina oma talu nimi ära. Ei kõlbavat. Et see B seal nime alguses ei sobivat. Muutku P-ks või pange üldse uus nimi.
 Et nemad olla suvel uue seaduse vastu võtnud ja tänu sellele on nad võtnud õiguse minu kodu nime muuta. Seadus, link.
Kopeerin lõigu mulle saadetud kirjast:

1.                 Võõrtähti mida eesti omasõnades ei kasutata (nagu näiteks: c, š, z, ž, q, w, x, y) võivad sisaldada üksnes võõrkeelsed nimed  ja kuna kohanimede puhul kehtib eestikeelsuse nõue, siis eestikeelsed nimed võõrtähti sisaldada ei tohi. Seega tuleb ümber nimetada taolised nimed nagu: Hygiene, Kuhlbachi, Mayeri, Warangu.  Kui tegu on pühendusnimedega siis tuleb nimeks määrata isiku täisnimi koos kõigi ees- ja perekonna nimedega.
Võõrtähti võib kasutada ainult füüsilise isiku nime kasutamisel pühendusnimena ja sel juhul peab nimi olema koos eesnimega  (Georg Lurichi park).

2.                 Ei ole soovitav kasutada võõrsõnalisi eesnimesid (Barbara, Diana, Dorise).

3.                 Võõrsõnade või võõrkeelsete nimede kasutamiseks maaüksuse nimes peab olema ajalooline või kultuurilooline põhjendus.

.................................................................................

Teate, see on puhas solvang! Mul võttis pisara silma, ausõna! 12 aastat on see maja oma nime kandnud, pole kellegil midagi ta vastu olnud. Miks rakendatakse seadusi tagasiulatuvalt? Nii pikalt ka veel?
Noored pered kolivad Eestist minema, öeldes, et kodu on küll armas ja kahju on lahkuda aga elada siin ei saa. Et tööd pole ja seadused ei kaitse inimesi. Ikka omaette imestasin, et kuidas siis nii hullusti pettuda saab. Aga näe, nüüd olen ise olukorras kus hakkaksin hea meelega kohvreid pakkima. Ma ei tea, kas ma ikka tahan elada riigis, kus ühe poja nime järgi võiksin vabalt oma maja nimetada ja keegi ei küsiks, et mis nimi see selline on aga teise poja nimi on seadusega keelatud. Seadused esitavad mulle nõudmise, et oma esimese poja järgi talule nime panna tohin ainult siis kui mu laps surnud on pühendusnimena.
Aitäh, Eesti Vabariik! Panid oma seadustega ühe kolme lapse ema nutma! Aitäh!