Aga samas ma ka juba kujutlen, et mismoodi järgmisel aastal seal peenra kõrval istume ja kohvetame ja koogitame ja imetleme, et ohh, millised tulbid ja ohh, millised pojengid ja ahhhh, millised roosid. Jah. Ja niimoodi suvi otsa! Nii et eesmärk, EESMÄRK!, vot eesmärk, et milleks meile seda aeda üldse vaja on, see on ka tähtis! Aed asub Eesti keskel, Tartu poolt tulles paremat kätt põldude vahel enne metsa.
pühapäev, 30. august 2015
Täna ...
... ilm töötada ei luba. Paduvihm - väike vahe - paduvihm. Lõin käega ja tulin tulema. Kõige tähtsamad asjad sain tehtud. Esiteks sain aias natuke mütata ja teiseks - silmaga on näha ka, et ma seal natuke müttasin.
Kõrvalolev pilt on nüüd pealkirjaga ENNE. PÄRAST pildi teen hiljem, kui ilm jälle õue lubab. Ja enne tuleb mu kaevamistööde jäljed ka ära siluda.
Vat aias on ju lood sellised, et kogu aeg on kõik uus ja aednik on justkui oma tegemiste alguses. Tallinna linn, mis eladeski valmis ei saa.
Aia loomise algupäevil, kui maa on veel tühi ja paljas, pakuvad rõõmu igasugused, just suuremad püsikud. Päevaliiliad näiteks. Paned sellise peenrasse ja ongi tore olla. Igaks juhuks paljundab ka veel seda sama päevaliiliat, sest ilus ju??? Paar aastat hiljem on aga ilusast lillepõõsast koletu suur puhmas saanud ja varjutab väiksemaid, peidab ära hoolega valitud kividest peenraäärise ja pole nagu üldse see, mis ta kunagi oli.
KAS ME SELLIST PEENART TAHTSIME?
Ei ja aednik on jälle alguste alguses.
Kärutasin hullult suureks paisunud päevaliilia Ateni saunaakna taha. Seal on päevaliiliad juba enne meid kasvanud, nad on seal ikka ilusad olnud ja ruumi seal on. Kiviaia-peenrasse jäävad vaid kaks päevaliiliat: valgete õitega Gentle Shepherd ja variegata. Ja need on tagapool, kus on ruumi kõrgetele ja uhketele laiutada. Kiviaia-peenras tahaks raamistuse kive ka näha. Esimesel kõrgemal astmel (fotol) poseerivad mul kaks vägevat kõrget kukeharja + kolm väiksemat, mis veel nii vägevaks pole läinud. Ka osa madalaid iiriseid kolisid sinna (ikka valitud õievärvi järgi) ja Tiilt saadud üks valgete õitega enelas. Mulle meeldivad puhmad. Alumisele korrusele nende ette jäävad neli uhket erivärvides siberi iirist ja nende vahele kõikvõimalikud madalad. Nende kivide paika saamisega on omajagu vaeva nähtud, mitte ei taha, et mõni taim, olgu ta mistahes uhke, neid varjutaks.
reede, 28. august 2015
Mõningaid suht suviseid retsepte
See retsept on tegelikult vist pigem talvine aga ma katsetasin, tuli välja hea ja igaks juhuks panen siia kirja.
Viskan blenderisse 2 kobedama suurusega Togrami valget kartulit (sordinimi Flavia vist oli?) tükeldatult, hiljem umbes 5 cm jagu suvikõrvitsat, kaks muna, pool klaasi piima, jahu, soola, köömneid.
Segan parajalt paksu taigna ja küpsetan nagu pakse pannkooke ikka.
Väga hea, kõik kiitsid.
Muidu ma olen suvikõrvitsat pannkoogi sisse riivinud aga siis lapsed jörisevad selle toidu kallal. Nii oli kõrvits peidus ja lapsed õnnelikud.
Praeräim. Pead maha, sisikond välja, loputan kah külma vee all. Veeretan jahus, praen õlis. Super-nämma.
Muretaignapõhi. Keedukreem. Kõige otsa head ja paremat. Probleemid - põhi võiks olla ikkagi peenemaks rullitud, niisama näppudega vajutades küpseb ta hiljem ikkagi liiga paksuks. Ja keedukreem ei tohiks liiga vedel olla. Zelatiini lisades tuleb aga suhkrut rohkem panna muidu jääb mage. Mage ei meeldi kellegile.
Kaval tort. Vaja läheb biskviitpõhja, selle küpsetab ise, siis saab sinna näiteks pähkleid lisada või muud, mis meelepärane. Kavalused: kreemiks kasutada tavalist poest ostetud shokolaadikreemi ja biskviitide vahele panna poest ostetud shefiiri. Kaunistada mingi hapuga, näiteks punased sõstrad, sest muidu ei söö seda topeltmagusa hunnikut keegi ära.
Ohhoo, suvine lemmik. Ei ole varasuvel midagi vahvamat kui peekoniga praetud suhkruherned. Lisandiks proovisin maisimannaputru praetuna. Peenelt öeldes - polenta. Eks ma kuskilt kokandussaatest selle nipi leidsin, otsustasin proovida ja see tuli päris suupärane välja.
Õpetus järgmine: keedad vee ja piimaga maisimanna pudru valmis ja siis kallad pudru lameda põhjaga anumasse. Fooliumi võib ka vahele panna. St vooderdad ühe taldriku või vaagna fooliumiga ja kallad pudru sinna. Kui ta jahtunud on, on ta ka paksenenud. Lõikad parajad ruudud ja praed pannil õlis. Kuumust peab jälgima, muidu pruunistunud osa jääb panni külge kinni aga see krõmps ongi kõige parem.
Viimaseks siis veel üks tordi kaunistusviis. Retsept sama, mis maasikakoogil.
Ja päris viimaseks üks retsept - soolane küpsetis, mille retsepti tuleb veel täiustada.
Võib teha eraldi muretaignapõhja aga ei pea. Sega kokku mure kohupiim, riivitud juust, rukola salatit, valget sibulat ribadeks hakituna, singiviilukaid, paprikat, suhkruhernekaunatükke, suvikõrvitsatükke, margariini, mune, jahu, soola.
Kallad kogu kupatuse võitatud vormi, kaunistad ja kuhjad riivjuustu.
Ahju.
Tervislik, maitsev
neljapäev, 27. august 2015
Aiatööd
Kui tundub, et mingit tööd teha ei jõua, siis tasub vanu fotosid uurida ja selgub tõde, et midagi ikkagi on tehtud küll. Võtsin foto (aasta oli siis 2011) oma blogist ja sellise vaatepildi asemel
on hoopis päevaliilia Sammy Russelli massistutus:
Tal on õis väike võrreldult mõne muu sordiga aga niimoodi - massina- on ta päris äge. Muidugi, kes fotot uurida viitsib, see näeb, et ühel pool on pisut kõrgem ja heledam Damaskus ja teisel pool madalam ja tumedam Strutters Ball.
Tööd on aias hullult palju aga seda teha, võimalust pole. Niisama ringi jalutada ja fotosid klõpsida, hmmm, seda on küll. Fotodega pole aga midagi peale hakata, sest blogida mul aega ka pole.
Aga mõned momendid püüan ikka blogisse kinni.
Järgmisel fotol poseerib baikali tihasheinsibulate ja kellukaga. Ta on väga ilus oma õievanikutega, kuigi tundub, et vajab mõningast toestust.
Juhtus nimelt selline asi, et kevadel oleks ta mul äärepealt komposti läinud. Kaevasin umbrohu pähe välja. Jäin õnneks siiski juurdlema, et pole sarnast juurikat varem näinud, et ei tea, mis see oli selline. Hea on, et meenus. Samasse kohta ma teda tagasi ei istutanud, panin hoopis selle kelluka külje alla. Kogemata. Ega mina teadnud, et see kellukas nii suured lehed teeb. Nüüd on see kellukas oma lehtedega hoopis toeks ja antud tihasheina eksemplar püsib ilusasti püsti. Teist tihasheinataime ma ei katkunud välja, temal tuge pole ja kuigi on liivases pinnases (pidi ju kuivalemb ja mägede elanik olema see taim?), on ta võrsed pikad ja lesib külili nagu üks esmaklassiline laiskvorst.
Avastasin ükspäev, et kõrvalasuval kõrrepõllul on kohati põhujääke maas. Piinasin natuke end ja oma nooremat poega, ning tarisime natuke põhku koju. Pidasin silmas küll järgmiseks aastaks maasikate
Panin põhku kõrvitsate korvidesse multshiks. Toimib küll. Muidu olid kõrvitsate lehed longus kogu aeg. Muidugi - siin on see naerukoht nüüd. Hoolimata ilusatest taimedest, on kõrvitsatel vaid mõni üksik pisike punn küljes. Aga hea kui ühegi kätte saaks. Saaks pesamunale sügisel kõrvitsamehu teha.
Vat siis mida külm suve algus tegi.
Suvikõrvitsate kohta see muidugi ei kehti, need kannavad mul rahuldavalt. St piisavalt pere kohta, kus ainult täiskasvanud seda söövad.
Sildid:
köögiviljad,
tööd/works,
ürdipeenar/garden for herbs
kolmapäev, 26. august 2015
On ikka lugu küll
Suve algusest saadik hoian päris mitut ruutmeetrit peenrapinda puutumatult - ei rohi, ei kõpla, ei kaeva. Vaatasin üksnes, kuidas umbrohi kasvab ja ohkasin. Nimelt torkasin kevadel kiiruga ühe naapoli alpikanni sinna kuskile ja ei mäletanud enam, et täpselt - kuhu?!
Ja nüüd tuli välja, et ta on hoopis teises kohas ja on tasapisi lausa õitsema hakanud. Juhhei!
Naljakas on see, et selle koha peal olen ma rohinud/sonkinud küll. Ja nad on nii-nii armsad ja ilusad!
teisipäev, 25. august 2015
Paar sõna tokkroosidest
Nagu siin varem on juba jutuks tulnud, kiusab tänavu mu tokkroose vilt-rooste. Sparglitega ühes peenras olevad tokkroosid ja altee lõikasin maani maha, loodetavasti tapab praegune kuum päike neid roosteseeni. Söögitaimedega peenart ma ju ei mürgita.
Kahel esimesel fotol on mustjate õitega tokkroos tiigi lähedal peenras. Seal ma mürgitasin natuke ja katkusin lehti tokkroosidelt. Õied jätsin ja tokkroos on kui üks peenike ritv, tutid otsas.
Olgugi, et tokkroosid olla sagedased rooste põdejad, on minu aias selline nähtus esmakordne. Süüdistada saab möödunud pehmet talve. Ja minu ravi neile on tavaline - lõikan maha, viskan tuhka. Hullemates kohtades, kus nad midagi eriti peent nakatada võivad, pritsin topasega kah. Pean siinkohal pojenge silmas.
Ja nagu näha kolmandal fotol - õnnestus mul ometi ka valgeõielist tokkroosi omale külvata. Rõõm on suur, õis on ilus ja suvi jätkub veel. Kindlasti saan sealt seemet.
See aasta sai külvatud ka roosasid täidisõielisi, need ootavad peenrasse istutamist.
neljapäev, 20. august 2015
Väike tiir Järvamaal
Lapsed ootasid juba jupp aega pikisilmi korralikult sooja suveilma, et teha üks pisike tiir Järvamaal. Kaugemale sõidud tuleb mõneks ajaks kõrvale lükata, sest pesamuna ei pea autosõidust suurt lugu. Sõita ju võib aga liiale ei tasu ka minna - vot see on tema arvamus. Ja sajast kilomeetrist päevas peaks aitama. Kui rohkem, siis on juba ilmselge aja ja ressursside raiskamine ja seda ei tohi mitte teha. Aga suvi kestab veel ja maailm on üks imeline koht, pidasime maha pisikesed läbirääkimised ja asusime tiirutama kodu ümbruses. Nooh, et harjutamise mõttes.
Oooo, tore suvi. Ilm oli soe, raadios kinnitas sosinal Tõnis Mägi, et Eestimaa on ilus (kõvasti ma ei lubanud tal laulda, muidu ajab lapse üles) ja lapsed lugesid tee ääres lehmakarjad üle. Ühest tegime pilti ka. Peetri alevikust ostsime laste rõõmuks limpsi ja küpsiseid kaasa ja sõitsime läbi Müüsleri külast. Seal asub see va Kilplala. Kahjuks mingit tegevust seal ei toimu, nii et vaatasime niisama seda parki seal.
Hea koht, kus kiviktaimlat teha, eks ole?
Jõudsime Väinjärvele. Imelik küll aga me pole seal varem kunagi käinud.
Seal oli lahke pererahvas, meid tuldi kohe tervitama.
Part ütles, et tere ja saia ka tõite või?
Ja meie ütlesime, et ei toonud, see pole tervislik.
Ja part ütles, et pole jah aga tigusid ei võta suplejad ju järve äärde kaasa. Et anna küpsist siis!
Ei anna, ütlesime meie, see veel hullem kui sai.
Siis ütles part, et hea küll. Las olla peale. Et ega ma mingi näljane ei ole.
Ja kutsus meid kaasa kohalikke vaatamisväärsusi imetlema
Jesss! Küpsised jäid meile. Ja imesid sai seal näha küll:
Väinjärv pidada kohati kuni 11,5 meetrit sügav olema ja seda salapärast sügavust saime meie kah poole silmaga kaeda. Vesi oli imeliselt läbipaistev ja ühes kohas saatis päike valgust isegi kõige-kõige sügavamasse, mida silla lõpus nagu näha oli. Seal vist vilksatas isegi üks niisugune kala, mille jaoks eraldi uut panni peab poodi ostma minema. Ses mõttes, et suur. Nomaitea, haug oli ta või mis. Ülemistel fotodel on imelised järverohud, mille peal läbipaistvat vett meeter kuni kaks. Veerohtude sees samuti meeter kuni kaks.
Viimasel fotol on pildistatud see üleminek, kus on liivane ujumiskoht umbes sügavusega 2 meetrit, siis järsk järverohuga kaetud langus ja siis pime sügav-sügav ...
Fantastiline!
Sildid:
pere/family,
teised aiad/ other gardens,
veetaimed
kolmapäev, 19. august 2015
Head emotsioonid
Kuhu ma siis oma jutuga jäingi?
Nojah. Muidugi sinna, et mul pole aega. Ja selle üle kurdan ma ikka ju aia pärast, sest tema, vaeseke, läheb niimoodi ju päris hukka.
Pärast seda, kui vihmapühad said peetud ja jälle õue pääses, harrastasin nö välk-rohimist. Totaalne lahingu olukord. Kargasin kõige hullemas kohas peenrasse, nottisin kõige suuremad vaenlased maha ja pildusin nad peenra kõrvale hunnikusse. Ja kohe hüppega (kiire ju, aega pole, iga hetk võib väepealiku sõidukist kosta taganemissignaal) järgmisesse lahingumöllu. Hunnikud jäävad peenra kõrvale lootusega, et õhtul on aega teha käruga ring ja ülearune kraam minema vedada. Tihti seda aega aga ei anta ja seni näeb aed välja, nagu oleks seal midagi plahvatanud.
Jube.
Targem on asjad pakkida ja üldse minema minna. Mõnda ilusasse aeda, kus rohib keegi teine. Ja ma läksingi. Läksin Viljandimaale Aalujate 7. kokkutulekule. Juhhaidii, me oleme tõesti juba nii vanad!
Ah jah. Enne kui ma kokkutulekule jõudsin, külastati ka kambakesi aeda X, mis tekitas mõtteid A, B, nr. 2 ja Albaania mäestikes on samasugune kliima, mida meil Eestis kohtab vahete-vahel märtsikuus. Aga noh, inimene õpib, kuni elab ja mina olen hullupööra eluline. Aga huvitav aed oli ja mis peamine - seda rohis keegi teine.
Kokkutulek oli super nagu ta ikka on olnud. Siitpoolt veelkord aitäh korraldajatele ja kõigile kohale tulnutele. Ilma selle ürituseta ja ilma aiablogijateta oleks minu maailmas kui kirss tordilt puudu.
Võib-olla isegi pool torti oleks puudu. Sest mis võib siin ilmas parem olla, kui see, et leiad inimesi, kes võivad sammoodi kui sinagi, mitu tundi ühest samast taimest rääkida, kes kevaditii tervitavad umbrohtusid ja on ise kogu oma olekus nii soojad ja südamlikud, et ohohohhhhooo.
Ilusad inimesed.
Seda kokkutulekut jääb minu suure toa seinale meenutama kunstiteos, mis tuli aiablogija Rahmeldajalt. Loo pildile pidin ise välja mõtlema. Ega siin polegi midagi mõelda, pildil ju kõik ilusasti kirjas, vaata ise:
Ai, see tõi meile kõigile palju rõõmu. Nii võimast kunsti mul pole varem seina peal olnudki. Aitäh, Rahmeldaja!
Ilusad asjad saavad tihti järsku otsa. Nii sai ka kokkutulek. Kõigile sai öeldud tsau-pakaa ja kuna Viljandi maakond on minu jaoks erilise tähendusega paik, siis keerasin autonina koju minnes hoopis vastassuunda - lõuna poole. Sõitsin oma lapsepõlvemaadele. Minu tubli reisikaaslane arutas oma reisikaaslasega päeva läbi ja jäi magama.
Tal oli samuti hea päev olnud. No kellel poleks, kui kantaks päev otsa kätel ja kiidetakse, et kui ilus ja armas ta on.
..............................................
Uskumatu. Ennevanasti polnud seal kraavis muud kui nõgesed, nüüd on sellised ridvad:
Aga järve äärde viiv tee on ikka viltu (vanasti oli nagu vähem isegi).
Aga järv on ikka sama. Ainult see part on uus.
Jah, ilusad emotsioonid.
esmaspäev, 10. august 2015
Tik-tak, tik-tak ... (nii pikk jutt, et tee omale võileib ja rahustav ravimtee kõrvale enne kui lugema hakkad)
Jäin siin üksvahe mõttesse. Juurdlesin aja üle. Nooh, et kuidas teda ikka kuidagi valesti jaotatud on, et bussijaamas bussi oodates kulub 10 minutit nagu neli aastat (abiellud ja saad lapselapsed enne kui buss tuleb ...) ja aiamullas sonkides läheb 2 tundi nagu 3 minutit ja suurt midagi teha ei jõuagi. Saaks ära vahetada, eks ole?
Maikuu on minu lemmik kuu. Esiteks sellepärast, et ta tundub pikk. Eks ta pikk tundub sellepärast, et kõik on nii uus-uus ja iga muruliblet käiakse eraldi imetlemas ja ka kõige hullem umbrohi on maikuus rooside roos. Maikuus hullavad tulbid, saab katsetada varvastega vaba õhku ja tiigivee soojust (uhh, ta on külm - kas pole lõbus?!) ja isegi kärbeste sumin akna taga päikeselaigus on ilus kuulata.
Juunikuud seevastu pole ollagi. Lühike. Sellepärast tal selline nimi on kah nagu on. Vat kaevava aedniku käest tuldi juulikuus küsima, et kuule, mis kuu on praegast? Aednik vastu, et juuli on. Et tema olla maikuus kaevamist alustanud ja praegu juuli. Et põhikaevamine algab mais ja lõppeb juulis. Rahvas selle peale, et vahepeal on ka mingi kuu. Aednik mõtles ... ja ütles, et jah, mingi juu ...uuu...nn on jah. Jajah. Üks junn on seal vahel küll. Üks lühike kuu, mil ma kurki külvasin. Ja aeda sai üks peenar tehtud. Aga muuks teda ei jagu.
Juulikuu on jälle hea kuu. Vahest pääseb isegi mere äärde, lilled õitsevad, linnud laulavad ja ajuti on nii soe, et ... seda ei oska isegi kirjeldada. Kõike saab teha, igale poole saab minna, kõik on võimalik.
Augustikuu on seevastu loodud karistuseks koduperenaistele selle eest, et nad üldse olemas on. Augustikuu paneb perenaise sunnismaiseks ja pärisorjusesse küpsetama, keetma ja hoidistama. Kui tekib vahepaus, lükkab august inimesed metsa (arvad, et niisama jalutama, mis?) ja kui nad sealt tagasi tulevad, saavad nad veel rohkem keeta ja küpsetada. Aga kes sul käskis perenaiseks hakata? Hakanud luuletajaks. Nii et sel ajal, kui teised metsa/sohu põdrakärbeste, parmude ja sääskedega võitlema lähevad, ronid sina läpakaga õunapuu alla tugitooli ja surfid pool päeva fb-s ja taimedega seotud kodulehtedel. Kui keegi küsima tuleb, et kas luuletust on juba, siis vastad, et ära sega, just hakkas tulema. Ja lisad veel, et kutsuge mind, kui söök valmis. Heh.
Septembrikuu? Oojaa. Siis on kõik uus. Uuemast uuem. Triigin oma perekonna ära ja saadan nad kodunt minema. Ise lähen Võhma Juurikale. September on tegus ja rõõmus kuu. Kõik võtavad soojadest ilmadest veel mis võtta annab. Menüüs on kordamööda õunakook ja praetud seened. Magustoiduks viinamarjad. Kui pere eelarvest rääkida, siis võib septembrikuus toidule määratud raha maha kriipsutada (poodi pole ju vaja minna) ja suunata näiteks raamatute ja meeleolu tõstvate käsitöötarvikute ostmise fondi.
Oktoobrikuus on mul sünnipäev ja siis mõtlen ma natuke elu üle järele. Igaviku peale. Et milleks. Ja kuidas. Kui hästi läheb, teen natuke remonti. Rõõmustan sügisastrite peale ja otsin kohta tulbisibulatele. Mingi ime läbi leian need kohad ikka.
Novembrikuus algavad pimedad õhtud ja hommikud. Teed on porised, vihmavesi torgib nägu ja silmi aga toas ahjus põleb tuli ja teekann vilistab inimesi tassikest teed jooma. Hingedeaeg. Inimesed mõtlevad elu üle järele. Mina seda ei tee, sest tegin selle juba oktoobris ära. Mõtlen natuke ainult oma Vanaema peale. Vanaema oli mul selline huvitav inimene, et ta ei viitsinud söögilauas kuulata, kuidas lapsed virrasid, et seda ei söö ja toda ei taha. Ta pani lauale alati mitut sorti sööki. Et vali, midagi sa ikka sööd. Ma sõin lapsena nagu restoranis. Heh. Minu isa rääkis oma vanaema kohta täpselt sama juttu. Perekond. Sugulased. Hingedeaeg ja traditsioonid.
Pärast novembrikuud tulevad jõulud st detsembrikuu. Või ikkagi jõulud koos virr-varriga. Pidu peo otsa. Külalised tulevad-lähevad, ise lähed külla ja kogu aeg süüakse. Süüakse kõht punni ja siis minnakse arsti juurde, et kõht valutab. Perearst rääkis mulle, et talvel tulevad inimesed tema jutule kõhuvaluga, kevadel haige ja kõvera seljaga, suvel allergia ja lõhkise kulmuga ja sügisel viiruse ja gripiga. Kõik nagu üks mees. Arstil hea lihtne ravimeid valmis panna.
Kui jõulud läbi saavad, on kohe hea olla. Rahulik meeolu. Jaanuar kah suht kiire kuu. Raha välja ei anta. Mida sa annadki, kõik sai ju detsembris laiali jagatud. Muidu pole viga aga elektriarve vaatamiseks kutsutakse terve pere kokku, vaatama, et millise põraka me siis seekord kinni püüdsime.
Veebruar. Ühest küljest igav ja pikk kuu. Külm. Tuuline. Lumerookimise kuu. Mõni aasta on lund palju, siis roogid laiali, et välja pääseks. Mõni teine aasta on lund vähe, siis roogid kokku taimedele kaitseks. Veedetakse aega netis, käsitöökursustel, teleka taga ja ilma ennustades. Põhiline teema - kas kevad tuleb või ei tule. Pärast pikki arutlusi jõutakse arusaamale, et tuleb küll ja asutakse pead vaevama teemaga, et aga no millal ta tuleb siis?
Märts. Kevad tuleb - see on kindel. Aga igal juhul mitte märtsis, sest maas on paks lumi ja suusatajad on rõõmust segased. Aednik, vaeseke, ootab pikisilmi kevadet. Igatseb. Kastab silmaveega aknalaual olevaid külve (ohh, tuleks juba see kevadesoojus ja valgus) ja võpatab iga automürina peale õues, sest kohe-kohe on tulemas veoautotäis tellitud seemneid ja juurikaid aga abikaasa seda ei tea.
Aprill. Okay. Ja aiahooaeg võib alata. Üks sall kaela ja teine selja ümber (sest ärge unustage, mida perearst ütles) ja aednikud võivad juba labidaga maad torkima minna.
Aasta sai üle vaadatud. Veel paar päeva ja siis peaks herneid saama.
Maikuu on minu lemmik kuu. Esiteks sellepärast, et ta tundub pikk. Eks ta pikk tundub sellepärast, et kõik on nii uus-uus ja iga muruliblet käiakse eraldi imetlemas ja ka kõige hullem umbrohi on maikuus rooside roos. Maikuus hullavad tulbid, saab katsetada varvastega vaba õhku ja tiigivee soojust (uhh, ta on külm - kas pole lõbus?!) ja isegi kärbeste sumin akna taga päikeselaigus on ilus kuulata.
Juunikuud seevastu pole ollagi. Lühike. Sellepärast tal selline nimi on kah nagu on. Vat kaevava aedniku käest tuldi juulikuus küsima, et kuule, mis kuu on praegast? Aednik vastu, et juuli on. Et tema olla maikuus kaevamist alustanud ja praegu juuli. Et põhikaevamine algab mais ja lõppeb juulis. Rahvas selle peale, et vahepeal on ka mingi kuu. Aednik mõtles ... ja ütles, et jah, mingi juu ...uuu...nn on jah. Jajah. Üks junn on seal vahel küll. Üks lühike kuu, mil ma kurki külvasin. Ja aeda sai üks peenar tehtud. Aga muuks teda ei jagu.
Juulikuu on jälle hea kuu. Vahest pääseb isegi mere äärde, lilled õitsevad, linnud laulavad ja ajuti on nii soe, et ... seda ei oska isegi kirjeldada. Kõike saab teha, igale poole saab minna, kõik on võimalik.
Augustikuu on seevastu loodud karistuseks koduperenaistele selle eest, et nad üldse olemas on. Augustikuu paneb perenaise sunnismaiseks ja pärisorjusesse küpsetama, keetma ja hoidistama. Kui tekib vahepaus, lükkab august inimesed metsa (arvad, et niisama jalutama, mis?) ja kui nad sealt tagasi tulevad, saavad nad veel rohkem keeta ja küpsetada. Aga kes sul käskis perenaiseks hakata? Hakanud luuletajaks. Nii et sel ajal, kui teised metsa/sohu põdrakärbeste, parmude ja sääskedega võitlema lähevad, ronid sina läpakaga õunapuu alla tugitooli ja surfid pool päeva fb-s ja taimedega seotud kodulehtedel. Kui keegi küsima tuleb, et kas luuletust on juba, siis vastad, et ära sega, just hakkas tulema. Ja lisad veel, et kutsuge mind, kui söök valmis. Heh.
Septembrikuu? Oojaa. Siis on kõik uus. Uuemast uuem. Triigin oma perekonna ära ja saadan nad kodunt minema. Ise lähen Võhma Juurikale. September on tegus ja rõõmus kuu. Kõik võtavad soojadest ilmadest veel mis võtta annab. Menüüs on kordamööda õunakook ja praetud seened. Magustoiduks viinamarjad. Kui pere eelarvest rääkida, siis võib septembrikuus toidule määratud raha maha kriipsutada (poodi pole ju vaja minna) ja suunata näiteks raamatute ja meeleolu tõstvate käsitöötarvikute ostmise fondi.
Oktoobrikuus on mul sünnipäev ja siis mõtlen ma natuke elu üle järele. Igaviku peale. Et milleks. Ja kuidas. Kui hästi läheb, teen natuke remonti. Rõõmustan sügisastrite peale ja otsin kohta tulbisibulatele. Mingi ime läbi leian need kohad ikka.
Novembrikuus algavad pimedad õhtud ja hommikud. Teed on porised, vihmavesi torgib nägu ja silmi aga toas ahjus põleb tuli ja teekann vilistab inimesi tassikest teed jooma. Hingedeaeg. Inimesed mõtlevad elu üle järele. Mina seda ei tee, sest tegin selle juba oktoobris ära. Mõtlen natuke ainult oma Vanaema peale. Vanaema oli mul selline huvitav inimene, et ta ei viitsinud söögilauas kuulata, kuidas lapsed virrasid, et seda ei söö ja toda ei taha. Ta pani lauale alati mitut sorti sööki. Et vali, midagi sa ikka sööd. Ma sõin lapsena nagu restoranis. Heh. Minu isa rääkis oma vanaema kohta täpselt sama juttu. Perekond. Sugulased. Hingedeaeg ja traditsioonid.
Pärast novembrikuud tulevad jõulud st detsembrikuu. Või ikkagi jõulud koos virr-varriga. Pidu peo otsa. Külalised tulevad-lähevad, ise lähed külla ja kogu aeg süüakse. Süüakse kõht punni ja siis minnakse arsti juurde, et kõht valutab. Perearst rääkis mulle, et talvel tulevad inimesed tema jutule kõhuvaluga, kevadel haige ja kõvera seljaga, suvel allergia ja lõhkise kulmuga ja sügisel viiruse ja gripiga. Kõik nagu üks mees. Arstil hea lihtne ravimeid valmis panna.
Kui jõulud läbi saavad, on kohe hea olla. Rahulik meeolu. Jaanuar kah suht kiire kuu. Raha välja ei anta. Mida sa annadki, kõik sai ju detsembris laiali jagatud. Muidu pole viga aga elektriarve vaatamiseks kutsutakse terve pere kokku, vaatama, et millise põraka me siis seekord kinni püüdsime.
Veebruar. Ühest küljest igav ja pikk kuu. Külm. Tuuline. Lumerookimise kuu. Mõni aasta on lund palju, siis roogid laiali, et välja pääseks. Mõni teine aasta on lund vähe, siis roogid kokku taimedele kaitseks. Veedetakse aega netis, käsitöökursustel, teleka taga ja ilma ennustades. Põhiline teema - kas kevad tuleb või ei tule. Pärast pikki arutlusi jõutakse arusaamale, et tuleb küll ja asutakse pead vaevama teemaga, et aga no millal ta tuleb siis?
Märts. Kevad tuleb - see on kindel. Aga igal juhul mitte märtsis, sest maas on paks lumi ja suusatajad on rõõmust segased. Aednik, vaeseke, ootab pikisilmi kevadet. Igatseb. Kastab silmaveega aknalaual olevaid külve (ohh, tuleks juba see kevadesoojus ja valgus) ja võpatab iga automürina peale õues, sest kohe-kohe on tulemas veoautotäis tellitud seemneid ja juurikaid aga abikaasa seda ei tea.
Aprill. Okay. Ja aiahooaeg võib alata. Üks sall kaela ja teine selja ümber (sest ärge unustage, mida perearst ütles) ja aednikud võivad juba labidaga maad torkima minna.
Aasta sai üle vaadatud. Veel paar päeva ja siis peaks herneid saama.
laupäev, 8. august 2015
Mõningaid mõtteid ...
Kui inimene songib aias, kaevab või rohib, tuleb talle igasuguseid mõtteid vahel pähe. Mõned neist panen siia kirja.
- Mulle ei meeldi muruhake multshimaterjalina. Muruhake läheb tihti alt hallitama ja muutub lausa koledaks. Ja siis vaheta seda va muruhakkemultshi põõsa all nagu lapsel mähkmeid ... pealegi sellisel niiskel suvel, kus iga kõrre-varre otsas istub müni haigusetekitaja passimas kohta, kus sigima ja laienema hakata.
- Leidsin multshiks parema materjali, mis ei niisku aga seda pole eriti laialt käes. Lepalehed, lepaoksad. Tekitavad kuivades pruuni kuiva katte, niiskust ei kogu. Ja lõpuks kaovad ise ära - pudisevad minema. Iseasi, kas tema parkiv toime hea on. Aga miks ta halb peaks olema? (Jutt käib siis vaarikataimede vahelisest alast. Rohimine tundub seal sügavalt mõtetu tegevus olema kui mingi multshiga natukenegi ei aita.
- Songin praegu oma Hoganase peenras. Seal on mul ilu ja ohutuse (taimeohutuse, sest siin igasugused trimmerdavad) eesmärgil laotud kividest madalad müürid. Müürid on laotud kahel meetodil: esiteks on kivide ja mulla vahel mingi kile või kattematerjal, teiseks on kivimüüritise ümbert tsirka poole meetri laiuselt liivaga vooderdatud. Nooh, et kõigepealt muld, siis pool meetrit liiva ja siis kivid. Liiv on ka kivide all ja ulatub ka muruni. Järeldused: praegu ma seal songin ja näen, et kangaga turvatud ala on jamps ja ei täida oma eesmärki. Umbrohi, absoluutselt igasugune, on sinna igale poole, nii kivide kui ka materjalide vahele ronionud. Seevastu liivaga ümbritsetud müürijupikeses neid umbrohtusid polegi. Jutt käib siis orasheinast, maakeelest ja roomavast tulikast. Lõppjäreldus: kui aega saan, kisun materjalid välja ja panen liiva asemele.
- On kohti, kus peaks rohima aga kuidagi ei jõua. Mees tõi pappi, laotasin selle sinna peenrasse ja kivid raskuseks peale. Rohigu ise ennast.
Tõin Juhani puukoolist omale mõned taimed lisaks. Ühe kukeharja, liivatee, mägisibula, karussõstra ja viinamarja ja sireli Miss Kim. Sirelite vastu on mul nõrkus, ülejäänud on aga praeguse elu refrään, kui saab nii öelda.
Sildid:
tööd/works,
ürdipeenar/garden for herbs
laupäev, 1. august 2015
Kaks pead ikka kaks pead ...
... ehk põnevad kooslused. Iga taim eraldi on loomulikult ilus ja põnev ja huvitav ja ... aga hoopis teistmoodi põnev on, kui ühed taimed tasakaalustavad või teevad tausta teistele taimedele. Ühesõnaga - kooslused on tihtipeale sama põnevad ja neist oleks huvitav veidike rääkida. Teen siinkohal teistele aiablogijatele ka üleskutse näidata oma õnnestunumaid kooslusi kahest-kolmest taimest. Sellest oleks peenarde planeerimisel abi näiteks.
Esimesena näitaks kuidas mõjuvad juhuslikult kõrvuti sattunud sinine floks (sordinimi teadmata) ja punt värvilisi liiliaid:
Pean ütlema, et see floks on tänu värvilistele nagu eriliselt väljapaistev, hulka sinisem, kui ta iial on olnud ja uhkeldajad liiliad polegi nii uhkeldajad. Sinine mõjub enam.
Järgmisel fotol tundub esmapilgul mingi segapuder olema aga proovige (hea soovitus muidugi (irooniline)) vaadata ruumiliselt. Tagaplaanil on õhuline valge põdrakanep ja eespool Köögikata Imeline elulõng (heal lapsel mitu nime), samuti väga õhuline.
Ja koos nad tekitavadki sellise udu-sudu õhulise tunde. Sealt alt läbi minnes, nagu ümbritsevad taimed ripuvad õhus või midagi ...
Järgmisel fotol on kivi sõprus kalju-kortslehega.
Kortsleht on tore, oskab piiri pidada. Varem kasvas seal roomav leeklill, väga ilus aga see leeklill ei oska ju piiri pidada. Läks ülbeks ja laiaks ja ronis tervele kivile peale. Lill oli ilus aga kivi oli kadunud.
Järgmisel foto nimi on "Laske mind välja!" Suskasin paar idahübriid Siberia (liilia) sibulat kasvuhoonesse, et siis ei saa unustada, et kus nad täpselt on. Nüüd, vaeseke, õitseb vastu kasvuhoone kilet ja foto esiplaanil on pikalehine mailane Melanie White.
Järgmisel fotol soleerib punane loitev tulinelk, taustatantsijaiks valge tulinelk ja õitsemist alustav puishortensia ja muidugi suur rohelus
Vastandvärvid roheline ja punane. Roheline toob punase eriti esile ja valged vahused õied annavad lainetava nüansi.
Vastandvärvidest mõeldes jäid mu fotoka ette ka pleekindkollane päevaliilia Just Watch ja tavaline niidutaim tumesinine kerakellukas:
Seal vahepeal on ka minu hiiglaslik piimalill, tema on nähtus omaette ja praegu me sellest laiutajast ei räägi. Vastandvärvide puhul on sinine toon ikkagi võidumees, ma arvan.
Nüüd aga jätame värvid ja vaatame KUJU.
Appi, kuidas mulle meeldib see hosta Regal Splendori taga poseeriv kassinaeris!
Juhuslikult nad niimoodi kokku sattusid, kaks paksu, kui võib nii öelda. Ja nad on nii toredad ja lähevad iga aasta ikka kopsakamaks.
Ja viimaseks (kuigi näiteid oleks veel aga aitab kah) näitan oma toa aknaalust kollektsiooni:
Seal on see aasta hullult õitsev roos Linderhof ja kõigile tuntud viigikaktus Opuntia. Möödunud aastal oli kaktus mul hädine, olin ta ettevaatamatult istutanud räästa alla ja ta põdes mingit mustjashalli mädanikku. Siis kolis ta liiva sisse terassile, räästast kaugemale, "opereerisin" ehk lõikasin haige kõrva ta küljest ära ja HURRRAAA! Kaku on terve ja kasvatas omale VIIS uut kõrva.
Seltskonda kuuluvad ja ülimadal nõmm-liivatee, toataimed ja erinevad kivid. Lapsed on mulle neid toonud :) Suur Poiss isegi OSTIS mulle ükskord kingituseks kotikese kive, eks neid tuleb ju siis eriliselt eksponeerida. Kus mujal, kui erilise taime, Kaku, juures. Need on need Hiinamaa jõekivid. Muud kivid on Eestimaa randadest, need roosamad ja punasemad seal.
Sellega on siis kõik. Jään ootama teiste blogijate põnevamaid paarikesi.
Tellimine:
Postitused (Atom)