Kuhu ma siis oma jutuga jäingi?
Nojah. Muidugi sinna, et mul pole aega. Ja selle üle kurdan ma ikka ju aia pärast, sest tema, vaeseke, läheb niimoodi ju päris hukka.
Pärast seda, kui vihmapühad said peetud ja jälle õue pääses, harrastasin nö välk-rohimist. Totaalne lahingu olukord. Kargasin kõige hullemas kohas peenrasse, nottisin kõige suuremad vaenlased maha ja pildusin nad peenra kõrvale hunnikusse. Ja kohe hüppega (kiire ju, aega pole, iga hetk võib väepealiku sõidukist kosta taganemissignaal) järgmisesse lahingumöllu. Hunnikud jäävad peenra kõrvale lootusega, et õhtul on aega teha käruga ring ja ülearune kraam minema vedada. Tihti seda aega aga ei anta ja seni näeb aed välja, nagu oleks seal midagi plahvatanud.
Jube.
Targem on asjad pakkida ja üldse minema minna. Mõnda ilusasse aeda, kus rohib keegi teine. Ja ma läksingi. Läksin Viljandimaale Aalujate 7. kokkutulekule. Juhhaidii, me oleme tõesti juba nii vanad!
Ah jah. Enne kui ma kokkutulekule jõudsin, külastati ka kambakesi aeda X, mis tekitas mõtteid A, B, nr. 2 ja Albaania mäestikes on samasugune kliima, mida meil Eestis kohtab vahete-vahel märtsikuus. Aga noh, inimene õpib, kuni elab ja mina olen hullupööra eluline. Aga huvitav aed oli ja mis peamine - seda rohis keegi teine.
Kokkutulek oli super nagu ta ikka on olnud. Siitpoolt veelkord aitäh korraldajatele ja kõigile kohale tulnutele. Ilma selle ürituseta ja ilma aiablogijateta oleks minu maailmas kui kirss tordilt puudu.
Võib-olla isegi pool torti oleks puudu. Sest mis võib siin ilmas parem olla, kui see, et leiad inimesi, kes võivad sammoodi kui sinagi, mitu tundi ühest samast taimest rääkida, kes kevaditii tervitavad umbrohtusid ja on ise kogu oma olekus nii soojad ja südamlikud, et ohohohhhhooo.
Ilusad inimesed.
Seda kokkutulekut jääb minu suure toa seinale meenutama kunstiteos, mis tuli aiablogija Rahmeldajalt. Loo pildile pidin ise välja mõtlema. Ega siin polegi midagi mõelda, pildil ju kõik ilusasti kirjas, vaata ise:
Ai, see tõi meile kõigile palju rõõmu. Nii võimast kunsti mul pole varem seina peal olnudki. Aitäh, Rahmeldaja!
Ilusad asjad saavad tihti järsku otsa. Nii sai ka kokkutulek. Kõigile sai öeldud tsau-pakaa ja kuna Viljandi maakond on minu jaoks erilise tähendusega paik, siis keerasin autonina koju minnes hoopis vastassuunda - lõuna poole. Sõitsin oma lapsepõlvemaadele. Minu tubli reisikaaslane arutas oma reisikaaslasega päeva läbi ja jäi magama.
Tal oli samuti hea päev olnud. No kellel poleks, kui kantaks päev otsa kätel ja kiidetakse, et kui ilus ja armas ta on.
..............................................
Uskumatu. Ennevanasti polnud seal kraavis muud kui nõgesed, nüüd on sellised ridvad:
Aga järve äärde viiv tee on ikka viltu (vanasti oli nagu vähem isegi).
Aga järv on ikka sama. Ainult see part on uus.
Jah, ilusad emotsioonid.
7 kommentaari:
See Sinu rõõmurull on ikka ülekõige!
Te kahekesi olite seal imearmas kooslus :D
Sinu rõõmsalt naeratav musirull oli kõige armsam aaluja sel päeval :D rõõm kuulda, et mu lauajuoike teie perele meeldis aga no suur kunst, oeh naera ennast või laua alla :D
Ah, Su maalil on kellukad! Nii armas! Sobib hästi väikese mägisibulakese elupaika.
Nii ilus ja ilmselt sinuperelik taies, kõik peal olemas. Mida rohkem vaatad, seda parem tundub.
Pisike Aaluja oli kui väike ime.
Ilus päev, aitäh Sullegi
Lapsepõlveradadega on mingi jama jah, ka minu omad on leppa täis kasvanud. Ja kuna ma vanem, siis on ka lepad jämedamad. Käisin just see suvi neid radu üle kaemas. Pole enam. Kohtades, kus 30 aastat tagasi oli kena põlluvahetee, vohavad nüüd kõrged lepikud.
Rohimise koha pealt tuliselt nõus.
Su reisikaaslane on ytlemata armas.
Ka minu lapsepõlverajad on kas paksult võssa kasvanud või metsa väljavedamisega meetrisygavusteks kaevikuteks muudetud. Aga päike on ikka seesama.
Oli meeldiv kohtuda.
Postita kommentaar