Täna ...

... ilm töötada ei luba. Paduvihm - väike vahe - paduvihm. Lõin käega ja tulin tulema. Kõige tähtsamad asjad sain tehtud. Esiteks sain aias natuke mütata ja teiseks - silmaga on näha ka, et ma seal natuke müttasin.

Kõrvalolev pilt on nüüd pealkirjaga ENNE. PÄRAST pildi teen hiljem, kui ilm jälle õue lubab. Ja enne tuleb mu kaevamistööde jäljed ka ära siluda.
Vat aias on ju lood sellised, et kogu aeg on kõik uus ja aednik on justkui oma tegemiste alguses. Tallinna linn, mis eladeski valmis ei saa.
Aia loomise algupäevil, kui maa on veel tühi ja paljas, pakuvad rõõmu igasugused, just suuremad püsikud. Päevaliiliad näiteks. Paned sellise peenrasse ja ongi tore olla. Igaks juhuks paljundab ka veel seda sama päevaliiliat, sest ilus ju??? Paar aastat hiljem on aga ilusast lillepõõsast koletu suur puhmas saanud ja varjutab väiksemaid, peidab ära hoolega valitud kividest peenraäärise ja pole nagu üldse see, mis ta kunagi oli.
KAS ME SELLIST PEENART TAHTSIME?
Ei ja aednik on jälle alguste alguses.
Kärutasin hullult suureks paisunud päevaliilia Ateni saunaakna taha. Seal on päevaliiliad juba enne meid kasvanud, nad on seal ikka ilusad olnud ja ruumi seal on. Kiviaia-peenrasse jäävad vaid kaks päevaliiliat: valgete õitega Gentle Shepherd ja variegata. Ja need on tagapool, kus on ruumi kõrgetele ja uhketele laiutada. Kiviaia-peenras tahaks raamistuse kive ka näha. Esimesel kõrgemal astmel (fotol) poseerivad mul kaks vägevat kõrget kukeharja + kolm väiksemat, mis veel nii vägevaks pole läinud. Ka osa madalaid iiriseid kolisid sinna (ikka valitud õievärvi järgi) ja Tiilt saadud üks valgete õitega enelas. Mulle meeldivad puhmad. Alumisele korrusele nende ette jäävad neli uhket erivärvides siberi iirist ja nende vahele kõikvõimalikud madalad. Nende kivide paika saamisega on omajagu vaeva nähtud, mitte ei taha, et mõni taim, olgu ta mistahes uhke, neid varjutaks.