Esmaspäev, 29. mai 2017

Kahjurid odrapõllul?

Käisin hommikul tiiru põllule kah. Vihma pole olnud aga tundub, et külvatut see üldiselt ei sega, tasakesi tulevad kõik.
Aga täna hommikul peenrale lähenedes kostis äkki VURRRRRDI  ja peenralt tõusis lendu kaks nurmkana. Meil siin väga tavalised tegelased.
Meie peenras aga vist kahjuri eest. Suvinisu Voore puha ära sõtkutud ja lamandunud. Ja kui nad nüüd tõesti siblivad seal seemneid ... :D ohh huumor küll, mis sellest pisikesest peenrast siis järgi jääb.

Copy-paste   bio.edu lehelt

Nurmkana

Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi.
Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi.
Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid loomset toitu.
Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, samuti ka kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid, metsalagendikud ja ka aiad. Nurmkana muneb aprilli lõpul või mais. Kurnas on 10...26 ühevärvilist hallikas-, pruunikas- või rohekaskollast muna. Pesa paikneb tihedas rohus mõne puu või põõsa varjus ja see on lihtsalt üks suurem kuhi kuiva rohtu. Pojad kooruvad mõne nädala pärast ja on pesahülgajad. Sügisel kogunevad salkadesse, mis kevadel paaride moodustumisega laguneb.
Põldpüüde arvukus oleneb talvedest; karmide talvede järel kannatab kurna suurus ja talvel hukkub ka palju linde. Pehmed lumised talved mõjuvad olulise arvukuse tõstjana.
Nurmkana on jahilind, kes looduskaitse alla ei kuulu.

Neljapäev, 25. mai 2017

Esimesed tärkajad teraviljapeenras jm


Arvasin eemalt vaadates, et küllap mingi umbrohi. Meil pole ju korralikku vihmagi olnud veel. Aga näe, esimesed teraviljad on tärganud!




Päikesega pildistamine ei ole hea mõte. Tegelikkuses näeb see peenar palju parem välja.


Ja kohe saan mesiputke teed proovida!


Esimene saak söödud.




Väljas on lõppude lõpuks ilus kevad ja loodus tegutseb. Muru kasvab mühinal ja kõikvõimalikud õitsejad annavad oma parima.
Esimene rabarberikook ja oblikasupp on söödud. Neid varsi ja lehti tuli küll umbes nädal aega tagasi käpakil maas otsida aga sain ikka koogi ja supi jao kätte.
Tänaseks on tänu soojadele ilmadele kõik taimed järsult kasvu visanud. Oleksin äärepealt oma esimesest sparglisaagist ilma jäänud.


Basiilikutaimede armee on kasvuhoonesse kolitud, sealtki sai latvu näpistatud ja nendega maiustatud. Ja kasvuhoones õitseb esimene tomatitaim.
Vaatan väikese kadedusega teiste aiamaade pilte. Mul on selline muld ainult kasvuhoones. Väljas on ta ikka kole savirikas, kipub känkrasse. Eile kraapisin kasvuhoones esimest umbrohutõrjet, kohe lust oli tööd teha, kui muld pehme ja kohev. Aga eks sinna on ikka hulka igasugu muud kraami sisse segatud.
Kasvuhoone viinamarjad Aljoshenkin ja Canadice alles alustavad pungumist. Võttis neil ikka aega see aasta. Ülejäänud loovad juba õiepungi.
Ok. Õue minek. Roosa silla tahab välja kaevamist, spargel tahab muldamist, peenar tahab rohimist, peenraserv kohendamist....

Neljapäev, 18. mai 2017

100 teraviljapeenart ja muidu külvipäev.


Ilmad on ju sellised, et ei tea, millal mida kuhu külvata. Et kas tuleb veel talve või ei. Aga täna vaatasin, et naabrinaine külvab hoolega, mis siis meiegi enam.


Täna läksid siis maasse

  1. oder Maali (keskvalmiv)
  2. oder Anni (hilisem sort, suure saagipotentsiaaliga, vastupidav põuale, hea seisukindlusega)
  3. kaer Kalle (keskmisest pikem kõrs surub hästi alla umbrohtusid, sobib maheviljelusse)
  4. põldhernes Kirke (hilisem, suure seemnesaagiga, 70 - 100 cm, kipub ka lamanduma, õied violetsed)
  5. suvinisu Hiie (keskvalmiv, keskmine kuni kõrge )
  6. suvinisu Voore (keskvalmiv, kõrge)
  7. Põldhernes Mehis (80 - 100 cm, kergelt lamanduv)
  8. Põlduba Jõgeva (hiline, 100 - 120 cm)
Fotole sai igaks juhuks numbrid peale pandud sest mine sa tea, kellele need ilusad sildid võivad kõik meeldima hakata.




Eks seda siis suvel näha ole, mis selle maalapi peal toimuma hakkab siis.
Uude punutud servaga kõrgpeenrasse sai kah külv ära tehtud - Tootsi peenra kombel.
Tippsibulad toppisin kah sinna.


Õhk on väga vihmane. Meil seeme maas. Las see vihm nüüd tulla.

Esmaspäev, 15. mai 2017

Prügimäe peenar ehk Potjomkini küla ehk midapaganatmaüldseteenseal?!


Nõrganärvilistele vaatamine mittesoovitav.

Samal ajal, kui muuaed juba tasapisi hakkab õiget nägu ja värvi võtma, keeran ma oma nn paraadpeenras ma ei tea, mis jama kokku. Ausõna.


Noh, ühe sõnaga - seal on see kolme küljega vundamendiots, millest loobuda ei saa mitte ja sinna kolme külje vastu tulevad siis kõrgpeenrad. Et sodi oleks mugavam ladustada, panin sinna toeks paar vana eterniidiplaati. Potjomkini küla, ausõna.
See on tõesti kolekoht, mis muutub aina jubedamaks. Eks on muidugi võimalik igasugu silmale meeldivamaid võimalusi tõkkeid teha aga muud on töömahukamad.
Variandid on veel: kasutada jälle punumistehnikat või kasutada vana võrkaeda ja väiksemaid kive kahe võrgu vahel.
Andke ideid, inimesed!
No ja siis nüüd üks foto vundamendinurgast, mis on siis nö valmis. Aedniku papu on meelega foto nurgas, see on rahulolu märk.


Vundament ise on juba rohkelt asustatud kõikvõimalike kukeharjade ja hanerohtude ja potikestega, kus uued tulijad armsasti istuvad. Ja kui sa nüüd seda ülemist kõige koledamat pilti vaatad, siis seal on ka reas kõikvõimalikud muud prügimäele saadetud kraam: tünnid, kausid, rehvid ... kõik istutan täis!
Tünnides ja suuremates pottides teen taas uut mulda. Nagu eelmisel aastalgi tegin. No hästi tuli välja. Praegu panen poti-tünni põhja sodi, mis tiigist tuleb ja muud sodi. Peale muld ja mõni taim sisse kasvama. Järgmine aasta on mul seal tünnis ilus must muld.

Aga kui koleda Potjomkini küla vaatamisest saab isu täis, võib vaadata parem köögiviljaaia poole, seal võrdlemisi ilusamad vaated.


Uus korv tahab veel vähe viimistlemist aga põhimõtteliselt on ta valmis. Kaks vana korvi sai lammutatud, kolmandas kasvavad maasikad. Veidi veel labida ja rehaga viimistlemist ja saabki seal kõik korda.
Ka tulevane teraviljapeenar on stardivalmis. Ja on selge kah, et kuhu tuleb see aasta hernepeenar ehk herne-lillherne-lilloa püstkoda.

Kui ilm on külm ja kevad ei taha tulla, ...


... aeda ka ei lasta, sest no mida sa seal külmaga teed? Siis on parem üldse kodunt ära minna vahest.
Tuulutama.
Energiat koguma.
Pakkisimegi asjad autosse ja põrutasime esmalt Türile. Seal avastasime uue ja armsa aia. Pesamuna meelest ilmselgelt kastmata aia. 



Edasi suundusime edasi Rapla poole külastama Milda aeda, kus ma pilte ei teinud, nautisin niisama. Aiad alles ärkavad. Aga vaadata on ikka palju. Priimulate, lõokannuste ja siberi koerahammaste poolest on minu aed vaene veel. Hea on siis imetleda teiste aedades.
Siis vaatasime Neljandiku aeda.


Oli ka, mida vaadata, lahe kaldes aed. Ja palju põnevaid taimseid tegelasi igal pool.
Nurga puukool jäi tee peale või oli ta eesmärk omaette. Igal juhul premeerisin end uue roomava kadakaga, mille peale olen juba nii mõnedki aastad mõelnud.
Ja teiseks ajasin Pesamuna taga, sest tema oli kindel, et need on ühed väga lahedad jooksurajad:


No ikka väga lahedad kohe.


Ja kui juba hämarduma kippus, jõudsime lõpuks Futulandiasse ja see on ikka imeline, mida üks aiandushuviline inimene ära teeb, kui mees ei porise.


Kõik aia pind on üks suur kivila. Lahe. Kahjuks jäi külastus jäi lühemaks kui plaanitud, sest Pesamuna näitas väsimuse märke aga meil oli ju ka Kosel veel peatus planeeritud. Aga no vähemalt on meil tee selge nüüd. Ehk siis, kui hostad hullavad, saame ühe treti veel tehtud. Aga praegu ei planeeri midagi. Oma aiamaa vahib muidu kurja näoga.
Lahedad aiad. Aitäh meid vastu võtmast ja oma imesid näitamast.

Ja ongi maailm roheline.


Oli ka aeg.

Kolmapäev, 10. mai 2017

Selle kevade ilm.


Mis siin ikka kommenteerida. Lihtsalt ilm tänavu selline ... kaootiline.

Teisipäev, 9. mai 2017

Lillikeste teema (pildipostitus peamiselt)


Tulevad, tulevad, kuigi väljas sajab lund või misasiseeongi ...










Ja posu seemneid sai kah ära ostetud. Pooled neist on mulle kasvukasse ja ülejäänud valisid lapsed välja oma peenra jaoks - peet, naeris, porgand, kõrvits, suhkruherned ja mõned lilled.


Ei mingeid klantspilte! Mullane värk


 Tööriistateema.
See teema on aednikel aasta läbi aktuaalne. Kevadel on aga kohe eriti.
Ülemise pildi esimene must hark - saast. Ei mina tea, miks ma teda üldse alles hoian. Liiga pehme metall, väändus kohe, nii kui hargi maasse lõin. Aga ta on mul kasvuhoones alles, seal pehmem muld, äkki võib vaja minna. Nojah. Tore tööriist küll - kasutatakse aastas 1-2 korda, kui mõned tomatid on liiga lähestikku ja on vaja ümber istutada.
Järgmised 2 lillat värvi tööriista - suht aktiivses kasutuses, kui komposti vaja sügada või tõsta.
Järgmised kaks - valge kühvel ja metallist võilillejuurikaurkija - minu lemmikud. Kasutan kordamööda absoluutselt igal pool.
Kahvel. Täitsa tavaline kahvel. Kasutusel pikeerimisel
Järgmised kaks on lastele ostetud komplekt. Aga kasutan mina. Kribamate taimede vahelt harimiseks ideaalsed. Ja see oranz kahvlike on super relv pisikeste umbrohukeste urkimisel. Mul selliseid kohti küll, kus kõpitsat ei tohi liiga sügavale lükata, juured või sibulikud all. Vot seal asendamatud.
Ja viimane on pärit Vanaema käest. Käras siis ja kärab praegu kah. Ei väändu ega midagi. Klassika. Aga väga ma teda ei kasuta, raske kaalult. Mina ju nii õrn :D
Kõrvalpildil on sibulakorv. See ripub mul kasvukas. Seal hea hoida töökindaid, seemneid jms.
Järgmisel fotol on ettekasvatuspotid. Amplid ja suur savipott lähevad hiljem välja, seal mu lemmik - värviline kassitapp. Ilupotid. Ja plastmasskastis on salatikülv. Need pikeerime ka pottidesse ümber. Salat on väga sobilik potitaim.


Kastekannud. Igavene häda on nende otsikutega. Iga kevad käin uusi otsimas/ostmas. Ei taha püsida kannu otsas.


Potid ja kastid.
Kastid on vajalikud potikeste transpordiks. Eriti, kui seal mingid taimed ka juba sees on. Potte on liiast kogunenud. Peab minema viima. Muidu võtavad liiast ruumi.


Tünnid on kah kasutuses. Ühes on kasvuhoones vesi. Teises kompost välikurkide jaoks.
Kasvuhoones võiks lamamistool ka olla. Kas seda just öövahendiks siis nimetada saab. Aga kui kasvukas on see aasta ainus koht aias, kus mingisugust sooja eksisteerib ja seda nautida saab?

Ja lõpetuseks pisike kimp minu praegu õitsevaid priimulaid:


Kuhu me siis jäimegi?


Kasvuhoone sai paar päeva tagasi uue katte. Jäime kile juurde, kuigi sai kõiki teisi võimalusi ka kaalutud.
Kile odav ja selle paigaldamine läheb mehel ludinal.
Mina sain seal sees siis kraamida ja külvata. Ainult lamamistool puudub. Sest saabusid uued talvekülmad ja kasvukas on ainus soe koht aias.

Teisipäev, 2. mai 2017

Kolekohad ja ilukohad


Selle kolekoha ehk Eritijubedaparaadpeenraga on siis esialgu selline plaan: potid ja potikesed.
Ühel pool vana vundamendi juppi on õuepealne autotee ja teisele poole tekitan kõrgpeenra, et matta ja varjata siivsalt igasugu koledusi.
Praegu on see muidugi kole nii koos kui ilma pottideta. Eks taimed peavad appi tulema, lehti ja õisi luhvtitama. Siis ehk saab asjast asja.
Ja ma ei sure iga kord häbisse, kui mõni inimene meie õue peale keerab.

Ja no ilukohtadest pole vaja midagi kribada. Fotod räägivad enda eest.
Need katted on tegelikult kootud Etsy poe ja näituse tarvis aga kaks esimest jätan endale. Esimesel olid vead kah küljes ja teise pärast hakkas lihtsalt kade. Et no mis ma müün, kui endalgi vähe. Aga sellise katte lõim on mul praegu telgedel. Laius on 55 cm ja pikkust võib ise valida. Kudumine must go on!!!

Raskelt lahe tekstiil.
(See pole reklaam. Ma lihtsalt jagan rõõmu. )


Esmaspäev, 1. mai 2017

Jeeee! Sai ometi midagi aias tehtud!


1. maiks kingiti ilus päev ja nii kui sai, tunglesin õue aiatama. Täna ju hea päev. Mul tervelt kolm lapsehoidjat. Laps saab hoitud ja mina saan ometi rohida!
Hommikul oli muld veel märg ja nätske. Rohides olid kindad sekundiga 10 korda suuremad kui normaalne oleks. No märg savikas muld on kui liim. Jäka-päka.
Jätsin siis mulla tahenema päikese kätte ja imetlesin oma kolme tooni sinist aia dekoori (no kas ma pole ikka peene jutuga?)
Sinilillebordüür sirelites:


Siniste kirgaslillede sätendavad puisted:


Ja siniliiliate vaip. Oolalaa.


Ma arvan, et mul on neid veel vähe :)
Võrkiirised on kõik alles aga ei õitse see aasta. Samuti leidsin lillaka õiega vullrohu aga ei mäleta jälle, kus ggggrrrrffff ma selle valge panin. Ja õrn ülane on alles. Hoolimata, et gggrrrfff mutt oli sinna kohutavalt suure hunniku mulda peale uhanud. Ja noh, negatiivne ggggrrrrffff - minu põdrajuur ehk kuuporgand on vist otsad andnud. Jätsin juurejupi praegu puutumata aga pealsed olid läbi mädad. Ggggrrrrfff.


Hästi lahedalt on see bergeenia end pärast talvelume minekut (kuu aega tagasi, ma neid aprillikuu poole päeva lumesid ei arvesta üldse) kikki ajanud. Oi, ta meeldib mulle.


Kasvuhoone on kui suur dinosauruse skelett keset õue. Talv tegi kile katki. Ehk järgmine nädalavahetus saab siis õiged katted peale. Sees pole seni muud teinud, kui maasikad kobedaks ja redis maha. Eks selle korda tegemine on järgmise nädala üks ülesannetest.


Ja natuke sai oma uut kompostikorvi punutud. Väga kõrgeks seda ei ajagi. Kompost läheb see aasta ju hoopis sinna kolekoha müüri kõrvale. Siia teeb madalamat sorti kõrgpeenra igasugu köögikraamile.


Selle kolekohaga on küll nii, et ma muudkui toimetan seal tasapisi aga ega seal ilusamaks nüüd küll ei lähe. Sellepärast pole pilti kah. Sinna ladustab praegu igasugu kõrsi ja seda muru, mis peenardest tuleb. Jäin mõtlema, et oleks ma Ristttee talu perenaise moodi, teeks ma sinna lillepoe. Praegu kasutan ma seda müürijuppi selleks, et sokutan sinna kivide vahele taimi (pottidega või ilma) mis mujal ülbelt laiutama on hakanud. Paar kõrget kukeharja, paar madalat. Ja sinna vahele pottides taimed, mis mujal kuidagi ette on jäänud. Ajutine rendi"pleiss" noh. Kujundad sinna oma pisikese "taimemüügiplatsi" ses mõttes, et tegelikult ma ju müügiga ei tegele. Aga selliseid ajutiselt potitamist vajavaid taimi on ikka natuke rohkem kui paar potti, mis kuskil peenraservas kah võiksid seista.