Esmaspäev, 31. detsember 2007

No on ikka.........

Sebisin veidi nendes maailma blogides ja OHHOO imet- leidsin ühe Prantsusmaa aiablogi. Et nagu mehele rõõmuks, ta elas seal maal nii mõnedki aastad ja nüüd ikka aeg-ajalt loeb netist igasugu prantsuse keelset staffi. Et las loeb sealsetest aedadest kah. Meil ju plaanis siin mõnda Lõuna-Prantsusmaal tavalist taime kasvatada. Et ehk saab sealt vajalikku inffi juurde.
Avan siis blogi, ja näen, et ilusa notsu pilt. Krutin allapoole ja !!!!!!!!!!!!!!! jäledad prantslased!!!!!! nad tapsid notsu ära!!!!!!!!!!!
http://ahahh.blog.lemonde.fr/
nõrganärvilised, ärge vaadake!!!!!!!!!!!!!!

Peaks juurde lisama (tegelikult ka), et seal võib ka päris huvitavaid jääskulptuure näha.
Mkmh

Pühapäev, 30. detsember 2007

Vaade vanale aastale.

Ja saabki kohe-kohe üks aasta jälle otsa.
2007.-l oli küll nii palju igasugu tegemisi, et ei oskagi praegu täpselt meenutada, et mis ja kes. Palju oli kõike, rändamist, remontimist, aias möllu ja lapsetegu. Kõike oli ja küllaga. Väga viljakas aasta, ühesõnaga.
Mõni päev tagasi tegi esimene hüatsint õie lahti. Rõõm küll, tal lausa kaks õisikut. Kui mu mälu mind ei peta, ostsin 5 hüatsindi sibulat. Kõik erinevat värvi. Kaks neist läksid õue peenrasse, ülejäänud kolm ajatamisele tuppa. Nüüd siis huvitav oodata, et mis värvi need teised kaks tulevad.
Hüatsinte pidi üldse lihtne ajatada olema. Ses mõttes, et suht lollikindel. Eriti võrreldes teiste sibullilledega. Krookused on ka oma õieotsad juba välja ajanud, näha on, et tumesinised, aga ideaalset õit sealt vist ei tule. Ah, eks näeb paari päeva pärast.

Veel sellest vanast: kilkasin küll, et pole iial end veel peale sünnitust nii hästi tundnud kui seekord. A pisut vara sai rõõmustatud. Olen praegu kohe eriliselt uimane ja kuidagi niru. Väsinud olemisega. Lömmis. Seetõttu ei oskagi miskit arvata ei möödunud aastast ega ka uuest aastast. Et mida uut võiks oma perele, iseendale või tuttavaile soovida. Küsisin siis mehe käest, et mis oleks tema uue aasta lubadus, et paneb ehk mulgi mõtted jooksma. Mehe uue aasta lubadus oli, et ei jookse naise juurest minema. No mis sa kostad? Iseenesest muidugi kena lubadus uueks aastaks aga ma olen uimane küll aga kas sel teemal juba kunagi ei olnud juttu, et mitte ainult aastaks vaid koguniste hulka kauem? Ah, eks uuel aastal klaarime seda asja.

Muideks, see hüatsint lõhnab iga päevaga üha enam ja enam. Alguses ei saanud arugi, et lõhnab ka üldse või. Praegu võib lõhna nautida juba meetri kauguselt.

Veel vanast: nojah, nagu ma ütlesingi, et mäsu oli sel aastal kõvasti. Ausalt öelda, tahaks et uuelgi aastal jätkuks sama sebimine. Mulle selline elustiil täitsa sobib. Et muidu nagu kodune aga siiski väga töine. Eks Pesamuna sünd teeb esimese poolaasta kindlasti väga tasaseks ja uimaseks selle meie elukese siin. Aga hiljem libiseb sujuvalt ehk jälle vanadesse rööbastesse ja elu muutub segaseks ja muljete rohkeks nagu oli 2007

Ja kõikidele oma blogisse piilujatele sooviks ka kõike head ja ilusat + muidugi seda, et igav ei oleks! Peamine jah, et ikka igav ei oleks! A ise ma lähen nüüd magama, sest kogu mu perel (va. Poiss, sest tema naudib koolivaheaega Mamma ja Papaga) on juba kuivad püksid jalga pandud ja nohiseb ilusti magada. Mida minagi siin vahin.

Kolmapäev, 26. detsember 2007

Uue abilise tulek...

... ehk see aasta on lillelised jõulud.
Poja sündis 20.12.07 kell 16.40, kaalus 4 kilo ja 240 grammi ja oli 54 cm pikk. Ja nagu näha kõrvalolevalt pildilt: meie võitsime! Mehel teine korrus lõpetamata ja hüatsindid alles nuppus, aga meie saime hakkama!










Laupäev, 15. detsember 2007

Jätkub ajatamine

Tõin siis kaks hüatsindipotti ka tuppa sooja ja valguse kätte. Seda ma tegin siis mõned päevad tagasi. Tänaseks on nad juba ilusasti roheliseks tõmbunud ja ka pisut kasvus visanud.Ühel on õienupp ilusti näha.

Tjah, sedasorti eluke on siis toimumas mu aknalaual.

Aga muidu on eluke rahulik ja vaikne. Miskit pole juhtunud. Ma olen sama paks nagu ikka. Ja kui uskuda arsti juttu, siis selliseks ma võiksingi jääda kuni põnnil on aeg kooli minna. Vett olla kõhus nii palju, et ilma arstide abita miskit nö.pidulikku kõhuvalutamist ei saagi tulla. Üsna väsitav uimane ja unine eluke meil siin. Kahju, et pole võimalik ette magada. Vastasel juhul oleks mul paariks kuuks ette ära tehtud see värk. Teen vahelduseks oma käsitööd, söön, magan ja kiusan oma meest. Esialgu ta veel laseb enda kallal sakkida, ju ta saab ikka aru, et mis sest paksust mutist ikka tahta.

Vaatasin, et ka laias maailmas, nii Eestis kui ka mujal kipuvad aiateemalised blogid vaikseks jääma. Pole ka ime. Aeg selline. Eks veebruaris-märtsis kui kevade järele igatsus hakkab tekkima ilmutakse jälle välja blogidesse kribama.

Hüva talveund kõigile aias kraapijatele. Pange soojad sokid jalga ja nautige moosiga teed. Aga andke ikka oma blogide kaudu teada, kui teil mõni huvitav taimekasvatus idee talvel vegeteerides tuleb. Eks varsti ju hakkab see aeg, mil aeg järgmiseks suveks juba plaane teha, seemneid osta jms.

Esmaspäev, 10. detsember 2007

Roheline talvel


Esiteks:
Panin katsetuseks neli eelidandatud kikerhernest potti kasvama. Varavõitu küll, jah, seda oleks olnud mõtekas alles märtsis teha. A pole hullu, mul on neid veel, jagub neid õues järgmisel suvel kasvatamiseks küll. Praegu on näha, et nad on valgusehädas aga kasvavad mis mühiseb. Vajavad tugesid juba.
Teiseks:
Mees tõi kuuse tuppa. Tavaliselt nii vara ju ei tooks aga meil see aasta ju tavaelu natu sassi löödud. Katsetasin isetehtud ehteid kuuse peal, hiljem korjasin jälle ära. No ikka vara veel natuke. Tänu kõigile rohelistele meie elamises tundub elu tegelikult nii soe-suvine.
Kolmandaks:
ajatamisest. Edeneb tasapisi. Kõige jõudsamad on nartsissid. Naljaka foto tegin kogemata, õudse murupusa sees nartsissi otsad püsti. Muideks, ka krookused kasvavad silmnähtavalt ja hüatsintidest ühe toob vist kah varsti tuppa sooja ja valguse kätte. Roheline ots on juba päris kobedasse suurusesse kasvanud.





Teisipäev, 27. november 2007

Kuulame, kuidas muru kasvab


Muru muudkui kasvab. Nii et kui ma just ajatamisega hakkama ei saa, murukasvatamine on mul nüüd igatahes selge.
*******************************************
Muideks, vaadake mis seal lillepoti kõrval on. Leidsime pööningult neli puust hammasratast. Naljakad vidinad. Lähevad seinte kaunistamiseks kuidagi, ei tea veel kuidas.
Mees rõõmustas ka muru üle. Ütles, et vaata kus kasvab, silitas käega ja nentis, et varsti saab niitma hakata.
Mis värk see on nendel meestel selle muru ja niitmisega?
Ei tea, mis ta siis toob traktori tuppa vai piirdub trimmeriga?
Aga ega mina vist oma krookuseid ei näe kui mees juba niitmisest kõneleb.
Mees tõi kuuse ka metsa servast juba koju ära. Koos juurega. Nii umbes meeter kahekümnese. Pani potti, et kui aeg tast lahti saada, siis läheb istutamiseks. Hea meetod igal juhul. Selline kuusk ei aja okkaid ega midagi.

Pühapäev, 25. november 2007

Tubaselt

Ökonoomselt:

murdsin tükk aega pead, et mida teha nende väikeste titetoidu purkidega. Pakkusin neid vasakule ja paremale, ei tahtnud neid keegi. Öeldi, et viska minema. Aga näe, mul purgist kahju. Ei visanud minema. Ja avastasin, et saab neid kasutada küll!


Esiteks: kahtlased moosid ja mehud, millede säilimisse eriti ei usu. Siis saab nii, et tarvitad kogu purgitäie korraga ära ja ei jää mingeid poolikuid purke külmkappi hallitust koguma.
Teiseks: moosid kingituseks.
Kolmandaks: maitseained. Mul näiteks petersell soolaga läks sellistesse purkidesse. Ja eks selliseid maitseainete retsepte ole ju küllaga.
Neljandaks: nagu pildil näha, on need purgid igati IN seemnete kogumiseks ja hoidmiseks.



Mehhiko vanikkuljusest jälle.(pildil)
Kasvab, areneb. Uute võrsete igas lehekaenlas on imepisike õienupp. Nii millimeetrine. Aga kahtlane küll kas nad õitsema ikka jaksavad minna.
Hõbekosk sai kah hoo sisse. Seda taime vast ongi mõtekam paljundada pistikust kui seemnest.
Aga paprikatega läks halvasti. Kaks kolmest tuli ära hävitada. Krmse kedriklest oli nende otsa elama asunud. Et nakkus ei leviks, tuli nad hävitada. Kolmanda paprika siiski säilitasin, kuna seal polnud nagu kahjustuse märke. Kasvuhoo on ta kah sisse saanud, mürgitan teda pisut, ehk saab ikka asja.
See kedriklest teeb tegelikult tuju üsna pahaks. Kasvuhoonest nad tulid, ju on nad seal ka ju siis esindatud. Ei meeldi mulle need mürgitamised. Fui-fui.

Pühapäev, 18. november 2007

Asjalikult

Ajatamisest edasi:
ei raatsinud rohkem oodata, tõin segasibulanõu jahedast panipaigast välja. Kraapisin natuke märga turvast nõu pealt vähemaks, veendusin, et nõus on vaid terved sibulad. Hästi ettevaatlikult muidugi. Need valged otsad kuuluvad krookustele. Väiksemalt on näha ka nartsissid ja üks allesjäänud tulbisibula otsake paistab ka.
Toppisin sibulate vahele mõned väetisepulgad. Seejärel segasin muruseemne mullaga ja puistasin potti, pealmiseks kihiks.



Tänaseks on ta mul paar päeva aknalaual seisnud. Minu meelest on sibullillede otsakesed silmnähtavalt kasvanud, nartsissi otsad on roheliseks läinud.

No nii.
Seintega on mees teisel korrusel peaaegu ühele poole saanud.
Siia võiks tekitada selle nö. polli ehk küsitluse, et ei tea, mis juhtub enne, et kas
* mees saab teise korruse valmis?
* mina saan jälle emaks?
* sibullillede pott läheb õitsema?
Elus peab ikka progressi olema.

Kolmapäev, 14. november 2007

Üks toimekas päev ehk segane iseloom

Sügisene aeg: kisub nagu elu üle heietama.

No vot. Täna siis saimegi nii kaugele, et venitasime endid õue külmakartlikke taimi kinni katma.

Kuidas me sinna üldse jõudsime ehk minu iseloom:
mul on tegelikult suht jamps iseloom- olen üks igavene rabistaja. Võtan korraga 10 tööd käsile, vehklen vasakule ja paremale ja pärast imestan, et miks ma midagi valmis ei saa. Nagu näiteks täna hommikulgi: pärast hommikust kohvijoomist ja tavapärast uimerdamist tekivad plaanid ja ideed. Vaja tube ja kööki koristada. Vaja uutele akendele kardinate tegemist jätkata. Vaja tüdrukule väikseks jäänud rõivaid sorteerida, et sellised eriti roosad ja pitsilised kotti ja kellelegi, kellel neid rohkem vaja. (Käisime nimelt ultrahelis ja teame, et pesamunaks saab meil poisslaps) Vaja kapi otsast tükk vatiini alla tarida, et ilusat sinist magamiskotti õmmelda. (tehtud!) Vaja triikida. Vaja ... eee... ma ei mäletagi enam, et mis ja mida.
Selle aja peale on kell 10 ja midagi. Paras aeg, et tüdrukuga õue minna. Meeldiv ühendatud kasulikuga. Laps saab jalutatud ja mina oma taimed kinni.

Enne veel üritasin asja enda jaoks veelgi mõnusamaks teha. Hõikasin mehele teise korruse peale, et äkki tema tahab tirtsuga jalutama minna. Ei kus tema! Tal pole aega ja kes see tööd siis teeb? Õige kah.

Toppisin siis tüdruku riidesse ja hakkasin ka ennast sättima. See pole aga lihtne, kummardada keeruline, sokke-saapaid jalga tõmmata paras kunsttükk. Hüüdsin siis mehele, et olgu lapsega siis seni koridoris, muidu tal hakkab ju palav. No mees siis tirtsuga koridori. Kuniks ma sain siis saapad jalga, mantli selga( oi, ma olen paks) kindad kätte ja vajaliku soojustamiskraami kaenlasse, olid nemad juba ammu kadunud meie null-mõõdus kelgumäele. Ja möllutasid seal tükk aega,nii et oli küllaga aega oma taimed katta spets kanga, kuuseokste ja vanade lehtedega. Kasvuhoonesse ronisime ka sisse. Seal ju kaks plataani talvitumas. A meie üllatuseks oli kasvuhoones veel hilissuve maiguline olustik. Rohi roheline ja muld soe ja kobe.

Kuidas ma seda siis tegin:














Nii ma lõikasin materjalist ribad ja kerisin ümber külmetajate. Selle tuutu moodi asja panin oma ainsa valge nelgi peale. Pole neid elus kasvatanud, ei kujuta üldse ette mismoodi neid talvel kohtlema peaks? Ja lavendlid said kuuseokstest katte peale.

Veel minu segase iseloomu tõestust:
Üksvahe olin tellinud sügiskulvi harrastamiseks seemnemaailmast posu seemneid. Vahepeal suutsin nad ära kaotada ja täna hommikul suutsin siis jälle üles leida. Nüüd tuleb siis miskit sula oodata, ehk ikka saab nad maasse. Lume sisse ju niisama ei pillu. Või paneks mingi potikesega? Kuskile peenra äärde, kuhjab veel lehti ja lund peale? Tekitab nö. kunstpeenra? Kasvuhoonesse oleks lihtne panna aga siis peab neid talv otsa vahtimas käima, et nad läbi ei kuivaks. Seda ma jälle ei viitsi.





Ok, mida ma siin jutustan, omal triikimine pooleli. Ja see asjade sorteerimine...

Teisipäev, 13. november 2007

Remondivad nii mehed kui kassid

See pilt on tehtud mõned päevad tagasi, see tähendab, et praeguseks on juba peaaegu terve see valge ... eeee... paberiga sein juba voodrilauaga kaetud. Meie siin allkorrusel oleme sellised väiksema kaliibriga ehitusmehed. Tegime kambakesi valmis kassile redeli, et loom saaks teisele korrusele oma suva järgi minna. Mina juhendasin, poiss saagis ja klopsis kokku ja tüdruk harrastas järelejäänud kaigastega kepivõitlust. Aga redel tuli igati ok ja tänutäheks lubas kass palmi ära süüa. Et ohtlik okkaline loom.






Esmaspäev, 12. november 2007

Ettevalmistused

Lumi tuli, sulas ära, tuli uuesti. Ilus. Tavaliselt tuleb ju jõuludeni oodata ja muretseda, et kas üldse näeb valgeid jõule. Siin lume alt piilumas üks põõsasmaran.Ettevalmistused: sai täna linnas käidud ja aiatarvete poest paar asja kaasa krabatud. Esiteks talvekatte külmaõrnadele taimedele, sest on vist paras aeg neid soojustama hakata. Varem pole sellist spets katet kunagi ostnud. Kaetud on ikka puulehtede ja turba kihiga. Kõige külmaõrnemale oma aia kunagi laotasin lehehunnikule veel kiletükke ka peale( üks roos oli)Lisaks ostsin veel ühe paki lihavõttemuru seemet. Eks ikka sellesse potti, kus ajatuses olid tulbid, nartsissid ja krookused. Ja kust oletatavasti rott tulbisibulad ära näris. Huvitav jah, et just tulbisibulad näris ära aga ülejäänud jättis puutumata. Et siis pott ühest servast tühjaks ei jääks, sinna see muru peaks sobimagi.
Eks mõni nädal veel ja siis võiks selle anuma vist tuppa sooja tuua.
Paar sõna veel hüatsintidest: kah kasvavad ilusasti. Ka kolmas neist on omale rohelise otsakese kasvatanud.

Esmaspäev, 5. november 2007

Lumi maas ja...

ja täna hommikul oli õues 10 kraadi külma. Aga praegu, kellaaja järgi 8.24 piilub juba päike aida ja lauda vahelt meie õuele. Nii et üks järjekordne ilus päev. Natuke murelikuks teeb, et kuidas mu soojalembesed puud-põõsad selle öö on üle elanud aga parem on sellele mitte mõelda praegu. Enamik on neist lehehunniku alla kuhjatud, samuti oli ju lumi maas. Kui nad sellisel kombel 10 miinuskraadi välja ei kannata siis, arvata võib, et neid polegi üldse võimalik meie kliimas niimoodi kasvatada. Ainult toalilledena siis ehk.
Pildil siin on soolikarohi, üks mu paljudest lemmikutest.
Kõrvits.
Mul on aastaid olnud üks ja seesama sort kõrvitsat aias. Aga tundub, et aeg on ümber vahetada mõne muu sordi vasta välja. Aasta aastalt on kõrvitsad üha väiksemaks jäänud, taimedki nirumaks, olgugi, et kasvukoht on igati soodne olnud. Käisingi juba seemnemaailm.ee-st piilumas uusi sorte. No seal on mille vahelt valida.
Kunagi, 10 aastat tagasi kui alustasin oma aednikukarjääri, mõtlesin päris pikalt, et kas ikka panna kõrvitsaid maha. Et pärast peab seda va mõtetut kõrvitsasalatit tegema hakkama. Meie peres seda nagunii ei sööda rohkem kui üks purk, ülejäänu viska jälle ära või?
Hakkasin siis asja uurima ja tuli välja, et kõrvits on tegelikult vägagi laia ampluaaga köögis.
Esiteks: moos, mehu, marmelaad ja mahl.
Teiseks: saiad, pirukad, pannkoogid.
Siin käibki mul mahla tegemine. Ülejäänud mass, millest mahl välja juba pressitud, läks pannkookide sisse. Mahlasse lisan maitse järgi suhkrut ja sidrunit. Ja vägagi õnnestunud rüübe tuli välja. Meie poolest võivad nüüd apelsini-ananassi mahlad poodi jäädagi.
Ja nagu öeldakse reklaamimaailmas: JA SEE POLE VEEL KÕIK! On veelgi igasugu huvitavaid retsepte ja ideid, mida kõrvitsast teha. Sellest aga mõni teine kord, terve talv on veel ees.

Esmaspäev, 29. oktoober 2007

Võitlused kassiga

Ja esimesel päeval püüdis kass hiiri.
Ja teisel päeval kiusas koera.
Ja kolmandamal päeval sõi whiskast.
Ja neljas päev kulus kuuris kondamiseks.
Ja viiendamal päeval luuris põõsastes.
Ja kuues päev kulus pööningul tuustimiseks.
Ja seitsmendamal päeval leidis kass tuppa toodud poti, kus dzungel sees, heitis end sinna puhkama ja leidis, et see hea oli.

PS. Tundub, et Mehhiko vanikkuljus tunneb end toas päris hästi. Hoolimata, et meie kass Mii-mii on selle poti omale tõesti mingiks koera varitsemise kohaks võtnud. Ikka korra päevas vähemalt tuleb ta sealt natti pidi välja tõsta. Vanikkuljuselt leidsin ka ühe õienupu, kuigi see näeb pisut kahtlane välja, kuivanud vist. Toppisin poti väetisepulki täis ja vett joob see taim ka üsna vägevalt, eriti võrreldes teiste toataimedega.

Pühapäev, 28. oktoober 2007

Looduse lapitööd, heegelpitsid ja bubble gum



Looduse lapitööd.
Seekord on inimene natukene aidanud: kive ja palke üksteise otsa ladunud. Loodus on omalt samblike ja vetikate näol värvi lisanud.
Vägagi kunstipärane


Või on see kudum? Või ehk gobelään? Kahjuks ei saa kunstniku käest küsida. Ta pole eriti jutukas tüüp.
Looduslikud pitsid ja makramee.
Harilik kadakkaer ja mingi x samblikuga kaetud kivid. Väga ilus aktsent minu kiviktaimlas.
05/06 aasta talve külm tegi kadakkaerale peaaegu otsa peale. Ainult üks varreke jäi püsti. Sellest varrekesest see ilus pusa ongi arenenud. Ûks minu taimsetest lemmikutest. Ma ei pahandaks üldse kui ta mu kiviktaimlas võimu enda kätte haaraks ja seal ainsa taimena ülbitseks. Ta ju näeb nii NUMMI välja.
Heegeldused, makramee.

Vana metsik ploomipuu (mis see aasta talvel maha võetakse, sest no kaua ta seal kuivab meil veel?) on täis pitse ja satse. Uus elu, nagu öeldakse...










Looduslik bubble gum?
Kui ma veel laps olin ja maal vanaema juures oma suvesid veetsin, õpetas mu tädi meile kirsipuude küljest vaiku otsima. Seda sai siis nätsutatud. Vana ploomi küljes ka kipub seda olema. Praeguste ilmadega ta enam nätsutamiseks ei kõlba, on selline kõva ja kuivan'd. Sama hästi võiks autokumme järada. Aga suvel on teda vanade aegade mälestuseks ikka aeg-ajalt põske pistetud.
Sihuke kraam, tjah... olid ajad...

Neljapäev, 25. oktoober 2007

Looduse lapitööd ehk...

mida sügis inimestega teeb ...
Minule sügis täitsa meeldib. Loodus pole küll enam õitsevalt lokkav, pole oodata uusi vilju ega õisi, ei saa päikese käes mõnuleda ega õues päevade viisi asjatada. See eest muutub loodus salapäraseks muinasjuttude maailmaks täis haldjaid ja päkapikke. Kord on ta hüsteeriliselt värviline (vahtrad, kikkapuud), siis jälle .... vaata ise:














Minu meelest vägagi pilkupüüdev.
Ja kui õues sajab vihma, on porine ja puhub külm tuul, ei pea ju üldse õue minemagi. Ahju tehakse tuli, küpseb õunakook, joome sidruniga teed või kakaod. Vaatame aknast välja ja õhkame, ohh, kui kole ilm on, hea, et välja ei pea minema.
Kahjuks mees mul päris nii ei arva. Tema sügiseti stressab. Tal olla külm. Talle puhub tuul näkku ja ta ei saa piisavalt päikest. Ta lösutab kurva näoga toas diivanil teleka ees ja joriseb, et tahab lõunamaale minna. Vaene mees. No mida ta'ga teha?

Esmaspäev, 22. oktoober 2007

Seekord ainult taimedest.


Olen kõik see aeg ära unustanud kaks olulist taime oma aias!
Esimene neist on valge aednelk Grenadin White Dianthus caryophyllus, mitmeaastane. Selle nelgi seemneid oli mul loomulikult terve pakk, kuid idanes vaid üks ja praegu näeb siis välja nagu kõrvalpildil. Istutasin ta loomulikult valgesse peenrasse.
Teine taimepundar tagapool on petersell. No see on küll igavesti tähtis taim. Kõlbab maitseaineks ja ka ravimteeks. Pidavat organismi ja eriti neerusid puhastama. Rääkimata sellest, et näitab oma ilusaid krussis säbrulisi lehti ka talvel lume alt.

Tänu öistele miinuskraadidele on minu valge peenar nüüd tõeliselt valge.

Uudised

Mul on täna kolm uudist, kaks head ja üks halb. Klassikaline küsimus, et mis järjekorras neid siis välja rääkida? Jätame halva keskele.

Nii et siis:
Esimene, hea: panin pottidesse ajatusele ka kolm hüatsinti. Kaks neist juurduvad, rohelised otsakesed väljas.


Teine, halb: tulbi/nartsissi/krookuste ajatusnõus käis mingi näriline. Paar sibulat on pealt poolt ära näritud.
Küsimus, et mida teeb kass?
Vastus: magab diivanil ahju kõrval, magab minu õmbluskorvis, magab modemi otsas palmikese all. Elu kui lill, eks ole?

Kolmas, õnneks jälle hea: paprikad on täitsa elus. Eile õhtul mees uuris paprikaid ja küsis, et kuidas me aru saame, et nad ikka elus on? Ma ütlesin, et anna ikka aega, et kuni kaks-kolm nädalat nad kohanevad ja eks siis näha ole kas uusi lehti ka tuleb või ei. Mees selle peale, et tulevad juba ju! Ja lähen mina ka taimi uurima ja ennäe! Ongi nii! Pisud lehekesed täitsa olemas! Omapärane on veel see, et kõige vitaalsem on oranz paprika. Selle taime koha pealt ma kahtlesin kõige enam, et kas ikka tuua teda tuppa. Keegi oli teda natu närinud ja need näritud kohad mädanesid.(Viljadel) Koledad viljad ja närimisaukudega lehed siuh-säuh kääridega taime küljest ja hopsti! potti tuppa sooja. Ja uus elu võib alata.
Kui nad kolm tõesti kasvama lähevad, siis lähen mina vist küll uhkeks ära. Ma ikka kahtlen veel, et ei tea, kas nad ikka saavad hakkama.

Laupäev, 20. oktoober 2007

Müstika

Kõigepealt räägime pisut lilledest.
Esimesel pildil on Toomaseks ristitud põõsasmaran, mille nimi on tegelikult hoopis Day Dawn.
Teisel pildil on aga mu naabrinaise Eha panus mu valgesse peenrasse. Nii et ka oktoobris võib valgeid õisi nautida. (Ûks valge põõsasmaran on seal tegelikult ka aga ta sai istutatud alles see sügis, nii et põõsake on väike veel.)









Ja nüüd MÛSTIKA!




Nagu siin varemgi juba näha on olnud, vahetatakse meie majal aknaid. Järg jõudis elutoa teise akna juurde.
Siin kõrvalpildil ta ongi, mees on küll liistud juba küljest katkunud.
Mind tüdrukuga saadeti Eesti peale shoppama, tegin selle foto enne uksest väljumist.




See foto on juba mehe tehtud. Selliseks siis suudavadki mehed elutubasid muuta kuniks naine lapsed kodunt ära.
Akna taga on vaade meie siseõuele.




Kui koju jõudsin, oli vaatepilt juba umbes selline.



Ja praegu on meie elutoa aken selline. Viimistlemine on veel pooleli, aknalauad tellimata aga ega seda ei saagi
enne teha kui kõik aknad paigas. Ja saunaaken veel seisab niisama.
Mis siin siis müstilist on? Aga vata see, et kui muidu sai siin uusi aknaid imetletud, siis see aken on kohe klass omaette. Seda siin paar päeva juba imetleme ja kiidame. Suur aken on ikka suur aken. Kui palju on nüüd toas valgust ja avarust! Kui väga ta kogu elutoa paremaks tegi! Mingu metsa need, kes arvavad, et eesti vanatüüpi majadel peavad ilmtingimata väiksed aknad olema. Need ütlejad koligu ise pimedasse koopasse, maksku südasuvel suuri elektriarveid ja loobugu toataimedest.
Ja nagu näha on kolis Mehhiko vanikkuljus nüüd sellele aknalauale. Kuni kardinate tegemine võtab aega, on vanikkuljus siis tooni andja aknal.

Reede, 19. oktoober 2007

Minu esimene palm

Mõtlesin juba, et tuleb üks õhtu aega võtta ja kirjutada siia blogisse kurvameelse loomuga otsi kokku tõmbav jutuke. Et hooaeg läbi, bla-bla-bla, sügis käes, õue ei pääse ja mis sinna minnagi, miskit seal teha enam ju ei saa. Bla-bla-bla. Aga ei! Hooaeg pole läbi. Aiavärk kolib lihtsalt kogu täiega seinte vahele ja nagu öeldakse: kus on, sinna tuleb!
Nimelt saabus päev, mil mehed peavad naistele näitama, et neil on selline vigur nagu mälu(tähtpäevad). Ja minu mehe mäluga on kõik korras ja ma sain kingituseks omale palmi. Päris kena palm on. A mis ta nimi on ja mismoodi teda kasvatada, seda mees loomulikult ei uurinud. A sellest pole ka midagi, ma arvan, et tarkade kogu Kodukauniks foorumist teab ja aitab.