neljapäev, 25. oktoober 2007

Looduse lapitööd ehk...

mida sügis inimestega teeb ...
Minule sügis täitsa meeldib. Loodus pole küll enam õitsevalt lokkav, pole oodata uusi vilju ega õisi, ei saa päikese käes mõnuleda ega õues päevade viisi asjatada. See eest muutub loodus salapäraseks muinasjuttude maailmaks täis haldjaid ja päkapikke. Kord on ta hüsteeriliselt värviline (vahtrad, kikkapuud), siis jälle .... vaata ise:














Minu meelest vägagi pilkupüüdev.
Ja kui õues sajab vihma, on porine ja puhub külm tuul, ei pea ju üldse õue minemagi. Ahju tehakse tuli, küpseb õunakook, joome sidruniga teed või kakaod. Vaatame aknast välja ja õhkame, ohh, kui kole ilm on, hea, et välja ei pea minema.
Kahjuks mees mul päris nii ei arva. Tema sügiseti stressab. Tal olla külm. Talle puhub tuul näkku ja ta ei saa piisavalt päikest. Ta lösutab kurva näoga toas diivanil teleka ees ja joriseb, et tahab lõunamaale minna. Vaene mees. No mida ta'ga teha?

5 kommentaari:

Naano ütles ...

Sammaldunud kivid, üldse maakivid on midagi otse mu hingele. Kuigi jah, sügis toob küll masenduse, järjekindlalt, igal aastal.Sünge meeleolu tungib ustest ja akendest (väikestest akendest).

Ja ma pole Sind ikka veel sibulate eest tänanud. Sain kenasti kätte ja lõpuks ikka maha ka, vahepeal jõudis juba maagi ära külmuda ja mõtlesin isegi hetkeks, et istutaks äkki hoopis kasvuhoonesse. Igaljuhul eriliselt suured tänud tõesti, selline kauaigatsetud ja siinkandis haruldane see martagonliilia.

isehakanud lillekasvataja ütles ...

miks see süngeks teeb, ma ei saa aru? Ma ei saa aru, lööge mind vai maha!

Naano ütles ...

Kui tõused hommikul üles ja akna taga on pime, siis see tekitab lausa füüsiliselt ebameeldiva tunde. Kogu aeg on justkui üks pime öö. Mul see nii kogu elu olnud, novembriks läheb üle, järgmine laks tuleb veebruaris, kui kevade ootamises hakkab kannatus katkema. Mingit seletust ma sellele enam ei otsigi ju ma olen siis nii loodud.

Kadakas ütles ...

Mulle ka sügis sobib (no teised aastaajad ka, kui aus olla) - nii mõnusad ilmad praegu, et teha rahulikult ettevalmistusi järgmiseks aastaks, pole seda suvist ora taga, et appi, kas ma ikka jõuan lokkava umbrohuga võistelda.

isehakanud lillekasvataja ütles ...

Jah, Naano! Mõtle selle peale, et umbrohuga on jokk selleks aastaks! Ei mingit rohimist enam!