Naabrinaise Ireene juurde on umbes kilomeeter maad. Aeg-ajalt, kui kodus tõesti midagi teha ei viitsi, teeme tähtsad näod pähe ja väidame, et meil on TÕESTI sinna vaja minna. Et väga oluline asi on ajada! Seekord oli elulise tähtsusega küsimus, et kas kodukitsi on võimalik paksuks sööta. (vaata Naano blogi)
Ja nii me siis läksimegi.
Väike Abiline lükkas ise oma käru.
Ja ümberringi olid sellised ilusad vaated:
niidetud ja niitmata
heinamaad.
Ûks vahtrapuu, mis oli end leopardiks
maskeerinud.
Nii jõudsime naabrinaise juurde koju aga teda polnudki. Olevat metsa jõhvikale läinud.
Hea küll, eks me tuleme teine kord uuesti.
Asusime siis kodu poole tagasi minema.
Kunagi oli siinkandis päris edukas kolhoos või sohvoos, ei mina täpselt tea. 10 aastat tagasi, kui mina siia kolisin, olid kõik need põllud umbrohtu täis. Ûks Peetri nimeline naabrimees ütles ühele linnamehele, et näe: kaerajaani põld. See uskus
kah. Küsis minu käest, et millal kaerajaani
koristus pihta hakkab.
Nüüdseks on põldudel jälle omanikud ja nad kasvatavad jälle vilja või heina.
Seda silmapiiri imetlen oma kodu väravast. Ûksikud seemnepuistajaiks jäetud männid näevad välja nagu palmid. Kevaditi on vahest olnud tore vaatepilt kui suur kurgede kari e. parv lõunast tulles nendel mändidel puhkab päeva või kaks. Kahjuks ei ole siis kunagi fotokat olnud käepärast.
Naabrinaisest ja paksudest kitsedest veel nii palju, et täna hommikul poes käies trehvasin naabrinaisega kokku ja ta ütles, et on küll võimalik kitse rasva sööta. Et alati peab tal olemas olema vesi ja sool ja leiba ka. Ja kui ise aiast õunte korjamine ära tüütab, siis lase kits sinna. Pidada puhta töö tegema. Lilled, põõsad ja nööril kuivava pesu sööb ka ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar