pühapäev, 25. august 2013

Valge peenar. Augustikuu aruanne.


Valge peenra reeglitele mittevastav kollane puju. Aga ta sobib sinna nii hästi, et kolima ma teda küll ei hakka.
Järgmisel fotol on veel üks pilguheit eilsele tööle.


Minu lemmikud valges peenras: kassikäpad ja sõrmkübarate noored puhmad:


Minu lemmikfloks:


Ja eilsele tööle veel üks pilguheit:


:) koos aiavalvuriga. Või valvab ta mind ... Sellel fotol on ilusasti näha see kooslus, millest loodan tulevikus selle peenraotsa suuri esinejaid: lumeroos, kadakkaer ja üks sõnajalgadest, Cystopteris Fragilis oma saepuru-tsemendipotis.
Järgmisel fotol on varjulill oma augustikuises ilus:


Ja lõpetuseks pilguheit teisele poole serva, seal kasvavad rodod, tiarellid, sõnajalad ja leidub veel õitsvaid põdrakanepitaimekesi:


laupäev, 24. august 2013

Enne ja pärast


Tiigilaiendus paar päeva tagasi:



... ja täna õhtul:


Pildistasin küll teise nurga alt aga olukord on selgemast selgem: otse vana tiigi kõrvalt läheb rada, selle kõrvale on jäetud tulevase tiigikese tarvis tühi "auk" ja ümber augu on peenra moodi asi ehk istutusala. Täna kolisid sinna juba teleekia ja tradeskantsiad. Ma tean küll, et tegelikult tuleks kõigepealt tiik teha ja alles siis taimestada, aga noooh ... ma lihtsalt ei viitsi praegu mingi tiigikilega jamada, lükkan selle rahumeeli järgmise kevade varna. Ja neid taimi oli mul HÄDASTI VAJA KOHE ümber istutada, jajah.
Ma tradeskantsiaid tegelikult eriti ei fänna, minu meelest on nad imelikud. Õied väikesed, varred kipuvad lamanduma ja lehti nagu polekski: üks suur segapundar. Eriti teisel suve poolel. Aga las nad esialgu olla, ehk pole ma lihtsalt veel mõistnud nende tegelikku eesmärki siin maamunal.
Uue tiigi august saab päris korraliku jao täiesti kasutuskõlblikku mulda. Täna oli ilus, igati aiasoodus päev, nii otsustasin ühe ammuilma ootava töö ära teha. Üks peenralõpp oli vaja korda teha.
Alguses oli ta siis selline:


Nügisime kivid paika ja vedasin mulla kohale ja istutasin mõned taimed ka kohe.


Esiplaanil on osake valgest peenrast, selles nurgas kasvab mul Tiilt saadud lumerooside seltskond (mis muide õitseb praegu rahumeeli!).
:) Minust on ajapikku päris käbe kiviladuja saanud.

teisipäev, 20. august 2013

Tegin fotokaga aias tiiru ...



... ja avastasin siidaskleepiase küljest huvitavad vigurid.
See askleepias on tänavu üldse väga jõuline: ta on igale poole võsusid ajanud, pikkuselt on mulle üle pea ja lehed on kui latakad.
Vahva.
Mulle tema invasiivsus esialgu meeldib. Tore kui taimed teevad dzunglit, mitte ei kirtsuta nurgas lehti pruuniks.


Teine tore taim aias on mul riitsinus. Tema invasiivne muidugi pole, see taim on meie kliimas suvik. Selle taime saamislugu on omapärane. Seemned andis mulle üks naabrinaine umbes vist 10 aastat tagasi. Senikaua seisid mul seemnekapis ühes karbikeses täiesti unustatuna.

 See kevad kappi koristades mõtlesingi, et no kaua nad mul seal on ja milleks? Viskasingi mulda ja üks seeme idanes. Ja nüüd on mul paras vaatamisväärsus peenras oma roosade tuttide ja põnevate lehtedega.
Eks ta pidi ropp-mürgine olema.
Lastele ikka teen aias aeg-ajalt ekskursiooni, et mis taimi tohib näppida ja milliseid mitte. Floksidega on ju omamoodi lahe mängida. Isegi lapsena tegin floksiõitest ja rohukõrtest baleriine.

Eriti märkimisväärselt enam mingeid õitsejaid aias pole. Tasapisi on saabumas lehtede aeg.


Vot järgmisel fotol oleva taime nime ma ei tea. Kui keegi teab, palun öelge mulle ka!


Ja lõpetuseks üks päikeseudu tonditupikutega.


reede, 16. august 2013

Mäe otsas (ehitustööde 4. osa) ja mäe taga (linnud)



Majake mäe otsas on peaaegu valmis. August on kiire kuu nagu alati, viimistlemised jäävad heal juhul septembrisse. 



Mäe taga aga teevad õhtuti häält sookured. Ühel õhtul hiilisin neid pildistama. Eks fotod ongi nii udused, sest zoomisin maksimumi peale. Seal käis kõva tants, huvitav oli vaadata.





neljapäev, 15. august 2013

Digging must go on!


Selle postituse alguses peab ilmtingimata esitlema aedniku õnnelikku nägu.
"Mmmmmmmm" ütleb ta rahulolevalt:" Kaevamine jätkub!"

Tunnetagem rahulolu.

Mmmmmm.

Super!

Väga hea!

Kaevamine jätkub abilise toel ja tiigi kõrvalt võetakse lahmakas mätast üles. Veel saab sealt mitu kärutäit head mulda ja mitu-mitu ruutmeetrit peenrapinda.
Sinna tuleb veel üks salarada, veel üks tiigiauk ja tiigiäärne peenar. Ja sellesse peenrasse kolivad kõik prisked laiutajad, mis kiviaia trepp-peenras endast nõrgemaid ahistavad. Esimesena kolib teleekia, teisena siidaskleepias ja kolmandana tradeskantsia. Seal on neil ühel pool tiik ja kivid ja teisel pool mees niidukiga.
Oh-ho-ho-hoo! Tiigid ja tiigiservad on mu lemmikud.


See töö tiksub muidugi järgmisesse kevadesse välja. Tõenäoliselt tiigikilede peale varem küll ei mõtle. Aga nooh, kes teab.

teisipäev, 13. august 2013

Uued ja vanad, kollased ja valged ehk jutuajamine taimedega.


Läbi valge peenra jookseb salarada. Praegu on teda kerge märgata, taimed on seal veel tagasihoidlikult väikesed. Hiljem, ma loodan, tuleb sammukive lehtede varjust otsida ja valgeõielised ronijad on loonud rohelise tunneli.
Enam-vähem on mu salarada juba aimatav: ükspäev mängisid lapsed seal haldjaid ja muidu salapäraseid. Kui küsisin, et mis te seal teete, vahiti mulle etteheitvalt otsa: emme, sa ei näe ju meid praegu!
Päris valgeõieline see peenraosa enam ei ole. See on see koht, kus alustavad sekkumist  valgete seas siniseõielised ja esimene neist sinistest on Köögikata elulõng.
Et see aasta seal ronimiseridval liiga palju tühjust poleks, istutasin sügisel mõne lehtertapu. Huvitav on see, et nemad näitavad mulle oma õisi vaid varahommikuti - päikesetõusuks. Kella 11-ks on õied juba suletud ja show läbi. Nii et milliste õitega ta on, seda tean siin peres ainult mina. Ja üks neist on selline:




Selles peenraosas oli mul palju kohti ette valmistatud uute tulijate jaoks. Enamik neist valged. Kohe järgmine päev pärast kokkutulekut alustasin istutustöödega ja esimeseks rivistasin uued tulijad kahte viirgu paigale. Valged paremale, kirjud vasakule, tervist ja keskele vaat! Eks seda oli vaja loomulikult grupipildi jaoks, et talletada siia blogisse fotosüüdistus minu taime-aplusest. Kui foto tehtud, istutasin maha paljasjuursed ja ülejäänud grupeerusid oma tulevaste asukohtade peale istutajat ootama. Praeguseks on enamik neist juba istutatud, oleks kõik aga viimasel ajal on seda va vihma antud lahkesti. Vihma-Vanamees suutis vaevu kokkutuleku lõpu ära oodata ja siis keeras kraanid lahti ja muudkui kallab ja kallab. Ega see paha muidugi pole, uued tulijad juurduvad lustiga.

Uute tulijate jaoks oli ette valmistatud ka suht suur platsikene kollase ja kõrge lõhislehise päevakübara juures. Ma talle juba enne kokkutulekut ütlesin, et ilutse pealegi veel seal see aasta. Hiljem kolin su sealt minema. Sa oled ilus küll aga mingi hetk kukud alati külili ja toestada sind seal kiviaia otsas on praktiliselt võimatu.
No vot. Ja kui ma pühapäeva hommikul, labidas kaenlas ja uued tulijad kannul, selle platsi peale istutama suundusin, nägin sellist pilti:



Oli end täies pikkuses, nagu jonniv laps, uue platsi peale pikali visanud ja oli minu peale õige pahane: ma ei taha siit ära minnaaaaaa! Ma olen siin kõige kõrgeeeeeem!
Oh sa tobe, ütlesin mina, ega ma sind siis komposti ei viska! Ega ma ei raatsiks nii ilusat ja nii kõrget ...
Ah et ilus ja kõrge? kergitas jonnija natuke pead. Ilus jah, ütlesin mina. Sihuke peaks kohe kuidagi eraldi koos tugeva toega olema, et teda veel rohkem imetleda saaks. Mis sügis see sihuke ilma sellise kuldse iluduseta olekski? Ja et kiviaed pole midagi siin aias kõrge koht kus ilutseda. Et tahad, ma viin su päris mäe otsa? Seal saab ta omale isikliku tara, kuhu toetuda ja hoolega valitud naabrid ...
Mis naabrid! - käratas jonnija: hakkad mulle jälle tulpe varvaste vahele toppima?! Mina olen suursugune! Mind tuleks ümbritseda roosidega! Ja see roos peaks olema tumme-tummepunane
Ohh heldeke! Ei, kindlasti mitte tulpe! Ah et roosi? Ja kohe tumme-tummet? No ma mõtlen selle peale ... teen mis suudan ... annan oma parima ... ausõna!
Saimegi kokkuleppele. Uued said asuda oma positsioonidele.

Pärast lõunat hakkas sadama kui oavarrest. Istusin arvutis ja toksisin excelisse uusi taimi. Täitsa pöörane lugu, olin Aalujate kokkutulekult koju tassinud täpselt 75 uut taime! Tänud jagajaile!

pühapäev, 11. august 2013

Üks aed Tartu kõrval


Eile sai ära peetud järjekordne kokkutulek, sedapuhku juba viies.
See oli üks hea aed. Üllatav ja huvitav.
Põnev oli iseoma aiaga võrrelda. Aia algus ju mõlemil põhimõtteliselt sama: tuleb naisterahvas linnast kusagile võsa vahele ja hakkab seal madistama. Edasi aga läheb kumbaski aias elu hoopis oma rada. Tartu lähedal aias on aasta ajaga ära tehtud suurem töö kui mina siin kümne aastaga. Ja töö on tehtud targalt, mõõdetult ja kaalutletult. Kohe näha, et õppinud inimene. Teab ikka, mida teeb.
Pisike naisterahvas Tartu kandist on uskumatult suure töö ära teinud ja õnneks oli minul see suurepärane võimalus seda näha ja uurida. Taimede kooslused on seal aias põnevad, nende üle peab kohe mõtlema.
Jätkaku aia autor samas vaimus, huvitav oleks seda aeda ehk kunagi hiljemgi kaeda, kui taimed juba suuremad.

Kunagi on vist selle krundi eelmised omanikud seal liiva kaevandanud, jätnud endast järele põneva  pinna: suurte aukude ja lohkudega. Ühes on tiik, teises istumise plats, kolmandas iluaed koos kahe istepingiga. Hea seal istuda, peenrast ilus ülevaade kohe. Ja vaated on vaatamisväärsed!




reede, 9. august 2013

Asjad on pakitud


+kivi + karbike sibulatega + taldrik + fotokas + kast aiandusajakirjadega + küpsised + sinihallitusjuust + kurgid + viinamarjad + pudel vett ja varusokid.

Homme täpsemalt.