Kolmapäev, 30. märts 2011

Ei hullu peata ükski vägi, ...

... ei märtsikuu, ei lumemägi!
Seal ongi mu paradiis!


Ma lähen külvama! Ma pean seda saama!


JESSSS!
No ei saa rahu enne kui ikka saab natukene mullas sonkida. Kasvuhoones on ju nii soe! Kuna plaan on mingit mürgitamist teha, külvasin kahte suurde savipotti rediseseemneid. Nooh, et oleksid teisaldatavad. 
Katsin kattelooriga ja viskasin mulda ümber. Katteloori on talvel hiirepesana kasutatud, ühest küljest üsna sodiks järatud aga kahe potikese jaoks piisas küll. Kasvumaja keskel on juba päris paras muld kaevamiseks. Vähe jahe küll aga muidu tip-top.
Seemned külvatud, kohe inimese tunne tuli peale. 
Tuli kohe meelde, et olen juba ammu siin blogis üht asja mainida tahtnud. Käisin hiljuti raamatupoes. Peab mainima, et keegi E.Ahse nimeline on väga asjaliku ja sümpaatse iiriste raamatu üllitanud. Teine raamat, mille pean kindlasti omale saama, on U. Laansoo raamat, vot nime ei mäletagi, ups. Peab vist veel ühe külvi tegema, ehk muutun veel erksamaks ja nimi tuleb meelde. :D  Aga väga super sisuga raamat! Too hetk oli kiire ja rahakotis juba limiit ületatud, nii jäin raamatuta aga kindel juba, et lähen tollele raamatule sinna uuesti järgi.

Teisipäev, 29. märts 2011

Sai, tomat ja kevadine taustsüsteem

Kõik siin ilmas on suhteline. See tähendab, et mägi on nii kõrge kui kõrgelt vai madalalt Sa seda mäge mõõdad. Nii ma siis vaatasingi lumehangi ümber maja ja juurdlesin selle üle, et kas nad on ehk siiski juba väiksemaks sulanud või olen hoopis mina paksemaks läinud. Na vat! Söö vähem, siis on olukord hulka selgem!
Hea retsept:


Hapukoorega muretaignast põhi ja kaas. Keskele õunad kaneeli ja suhkruga. Või kodujuust suhkru, kaneeli, 1 muna ja jahuga. Väga hea sai tuleb! Nämmmmmm

Nii et mul pole õrna aimugi kas kevad tuleb või ei tule. A igaks juhuks ikka valmistun. Esimene aknalaud on täis.


Tomatid Beta ja Tolstoi F1 ja 1 Golden Königin. Ja üks paprika. Ja porru-potsikukene. Ja seller ja basiilik. Tavalised asjad nagu ikka. Ja Sa vaata kui lahe ämblik mul seal akna peal on! Ei ole ise tehtud, sugulane tegi.
Tomateid on mul liiga palju, osa jagan kuskile mujale.
Kevadine uute taimede kokkuostmise vajadus:, seda mul see aasta pole. Täpsemini öeldes: OLI aga tegin oma roniroosi tellimuse ära ja nüüd on süda rahul ja muud polegi vaja. Pealegi on aias ringi jalutades näha, et tänu jänestele ja lumele tuleb nii mõnestki noorest puust loobuda ja midagi asemele otsida. Nii et jahhh...laadale lähen. Kevadel korraldatakse ju laatasid! Nii et lugupeetud puude ja vaarikate ja muude roheliste tutsakute müüjad! Tulge kas Roosna-Allikule või Türile või Jäneda kevadlaadale ja seal ma siis vaatan seda asja. Ma pean kõigepealt nägema, et mis mul seal lume all üldse toimub.

Kolmapäev, 23. märts 2011

Head uudised ja halvad uudised.

Alustame halvast. Seal, kus kasvab mul kaktus opuntia, on pragu suur jääkamakas. Just nimelt jää, mitte lumi. No sulanud on niimoodi. Ja sulav raske lumi laasib mu põõsaid ja väiksemaid puid. Minul saab see aasta küll kadusid olema. Oi-oi-oi. Päris palju kadusid. Ai-ai-ai.

Aga hea uudis on see, et ronisime kah kasvuhoonesse sisse (ei lõhkunud klaase ega rebinud kilet maha, ikka inimese kombel, ilusasti, no teate, kraapisime lume eemale ja avasime ukse ja sisenesime väärikalt, :DDDD ) ja meie suureks üllatuseks on kasvukasse talvituma jäänud plataan täie tervise juures. Umbes meetri kõrgune poolpuitunud varreke on igati ilus ja valmis kevadeks. Olin kindel, et selle varrekese võtab külm ära aga näe, ju siis see talv polnudki nii krõbe.

Esmaspäev, 14. märts 2011

Kui seda lund ees ei oleks ...

No ega ta kauaks enam ei jää. Varsti saame kõik rõõmsalt tundide kaupa riisuda. Eriti meie. Sest mulle meenus, et sügisel remonti tehes me ju ei koristanud oma õue. Jäi nagu jäi sinna lume alla. Prrr. Ma päris kardan natuke, et kui jube pind sealt meil välja sulab see kevad. Krohvisaast ja puidupraht kõik seal laiali ju. Juuuube!
Tegelikult seda tuleb ju juurdegi. Lastetuba läheb ju ka kohe kevadel remonti.
1. lastetuba remonti (mees)
2. kuumapuhuriga uksed ilusasti vanast värvist puhtaks ja värvida(mina)
3. soemüürid puhtaks (kes iganes) ja värvida (mina sest mina värvin ilusamini)
4. sahver korda (mina kamandan, mees teeb)
5. ideaalis oleks hea kui köögi ja sauna eesruumi ka korda saaks aga liiga palju plaane ka ei tasu teha, tuleb reaalseks jääda. Jama, eks ole? See reaalsus aeg-ajalt.

Aed
1. turbapeenar suuremaks
See on peamine. Hea leiutis. Ja mis puutub mustikaisse, no vahe oli ikka SUUUUR, et millises pinnases nad kasvasid, seal turbas või tavalises aiamullas.
2. seenepakk
oleme juba mitu aastat mehega sellest rääkinud, äkki tooks ta nüüd lõpuks aeda kah?
3. TEHA KINDEL OTSUS!, et mida me siis selle vana keldri asemega siis teeme. Oli ju plaan, et teeme sinna istumise koha ja suveköögi. Aga siis ütles mees, et see koht otse hoone kõrval, siis peab ilmatu pika korstna laduma (no et aidakuur põlema ei läheks), et materjali kulub palju ja et niimoodi ta ei viitsi ka. Ma siis ütlesin, et ajame augu kinni, tõmbame maa siledaks või ma istutan sinna miskit. Iseasi, et mida, seal päike ainult vara hommikul ja hilja õhtul.  Mees jälle, et ei tea, äkki ikka ehitab ... . Nojah, ma ei viitsinud ka enam. Aga niimoodi on kole, midagi peab ära otsustama!
4. korralik kartuli seeme tuleb hankida. Mõnest sordiaretusjaamast või. No et kui juba kasvatame siis korralikult ja teaduslikult. Nii on huvitavam

 ....................................................
Paar päeva tagasi ütles mees, et väljas soe, mine riisuma. Milles küsimus! Kohe teeme selle väikse asja ära.


Riisusin kasvuka pealt lund. Oli teine kuidagi kahtlaselt lohku vajunud.


Oi, jube raske füüsiline töö! Aga mõnus! Vahva on selliste asjadega mässata. Kasvuhoone kile vist polegi totaalselt hukas. Kevadised väljaminekud tulevad nii ehk naa aia ja maja tarvis, pole vaja neid spetsiaalselt kah suurendama hakata. Kasvuhoonesse sisse esialgu ei pääse. Varsti ehk lõuna poolt saab ühe akna eest tõsta aga ega see eriti oluline ka pole. Külvama seal ju ei hakka esialgu. Hoopis mürgitama ja muid jubedusi, ikka selle va kedriku kartuses. Kui juba nii soe on, et mõlemad pooled lahti saab teha, teeme selle va väävli põletamise ära. See pidada kõige effektiivsem olema.

Nii et jah, aiahooaeg on alanud, lugupeetud aiarahvas!

Reede, 11. märts 2011

Õhtujutud kolmeaastasega

Kudusin telgede taga. Tuli kolmeaastane, näitas mulle paberile tehtud sirgeldust, et näe, ma tegin lamba. Väga ilus, ütlesin mina. Majja tulevad ussid, ütles poiss. Mis ussid?! Kus ussid! Meil pole mingeid usse! On, on, kinnitas poiss, maa all on! Kas vihmaussid, küsisin mina. Jah aga ära karda, vastas poiss, see lammas kaitseb sind.


Poiss tuli, istus mu kõrvale ja teatas, et räägib mulle hea õhtujutu. Lammas lendas kuu peale. A mis ta sinna läks, küsisin mina. Pidu tegi ja möllu. Ja sõi head sööki. Söi kõhu punni ja läks lõhki.

Ilusaid unenägusid!

Sain saaki korjata!

Rohelist taimesaaki. Süüa see ei kõlba aga uusi taimepojukesi on rohkem kui rubla eest! Vesipalmilapsed!


Kui ma mõnda aega tagasi märkasin, et vesipalmil leheroseti vahelt miskit kasvamas, oletasin seal õige pea uhket õisikut troonivat. Aga taim otsustas selle meetodiga hoopis pojataimi tekitada ja kasvatas omale väikesed palmikesed pähe!


Iga roseti otsas lehtede vahel on kuni neli palmi-poega! Juurealgmedki kõik olemas. Kolm pojukest istutasingi juba eraldi. Ülejäänud jäid "oma emale pähe" veel jõudu koguma.
Nii et see jutt, mida ma siin ajasin, et üritan aknalaudu kevadel mitte ummistada, on vale puha! See ei sõltugi ju minust! Ise tulevad vägisi, see roheline rahvas.

Neljapäev, 10. märts 2011

3.osa


Mis siin ikka muud kommenteerida: nämma!

Online küpsetamine jälle. 2.osa ehk keedutaigen puuküttega pliidiahjus.


Enne kui alustasin keedutaignaga, segasin lõunaks kõigepealt ühe piruka või saia või koogi või misiganes tema nimi on asjanduse kokku ja viskasin ahju.
Koostisosad: 2 muna, purk kodujuustu, 100 gr margariini, paar purustatud keedukartulit, paar spl konservmaisi, ribadeks hakitud paprika ja valge sibul, hakitud sink, natuke hapukoort, jahu, riivitud juustu, soola.
Kõik segada kuni tainas on paks aga siiski voolav. Valada võitud ja jahuga puuderdatud küpsetuspannile ja küpsetada kuumas ahjus.
Väga hea soolane suutäis.
Ja ilus ka, värviline. On ju saabunud aeg kus inimene tahab midagi värvilist ja teistmoodi.











Teiseks segasingi keedutaigna kokku. Ega muidu poleks tegema hakanudki, igasugu kuumad potid seal retseptis, eks ole!?! , aga mees on täna kodus ja viis mul need edasi-tagasi siblijad toast jalust ära. Õue kelgutama.
Tõesti lihtne tainategu! Ma olin kindel, et jahu tõmbub klimpi kui teda kuuma vette valada aga ei olnud midagi hullu ega võimatut. Hiljem tõstsin kahe supilusikaga vormides parajad pentsikud pätsid küpsetusplaadile:


Jube kahtlased näevad välja küll, eks ole? :D Aga muidu oli tainas mõnusalt sile ja libisev.
Natuke küpsetamist kõigepealt 15 minutit nö. ahjusiibriga ( see on siis kuum ahi) ja siis 15 minutit jahedama ahjuga ( vahetasin ahjusiibri soemüürisiibri vastu) ja siis 20 minutit lahtise ahjuuksega(no et kokku ei vajuks). Kütsin ahju männihalgudega. Paras oli. Kui kasehalgudega kütta, peab ettevaatlikum olema, need teevad kole kibeda tule.
Sellised nad siis tulid:


Tegelikult on natuke ikka pruunimad kui pildil. Ise olen rahul, pole paha. Nüüd lähen kreemi vahustama. Nämm. Mul on maasikaid ka! ;)

Väike lohutussöömine pärast eelmist teemat ... Online küpsetamine 1. osa

Ma olen elu aeg mõelnud, et huvitav, kuidas see keedutaigna tegemine käib. Nüüd proovin ära.

Kolmapäev, 9. märts 2011

Koera elu. Koeraelu. Koer ja elu.

Et siis jah. Et niimoodi siis. Ei teagi, et mis moodi alustada. Kehvavõitu jutt tuleb, elus juhtub igasugust sest elu on aeg-ajalt väga karm.
Avastasin umbes nädal või tsipa rohkem aega tagasi, et naabri koer (üks neist) luusib meie maja sissesõidutee ääres. Mõtlesin, et mis jama see on, naabrimees ise ju sõitis kuskile mujale elama juba jupp aega tagasi, polnud sealt ei kippu ega kõppu kuulda olnud enam ammu. Aga seal ta luusis, ise nagu luu ja nahk, tagumised jalad võdisemas. Muidu oli ilus suur hundikoer, ilusa näo ja tegumoega, sõbralik ja tore. Luusis seal õnnetu, otsis söömiseks kurat teab mida.
See kole inimene oli omad koerad jätnud omapäi maha! Ja seal nad konutasid ja ootasid truult ja vaikides oma koledat peremeest valvates tema koledat varandust! Siis kui oli meil siin 30- kraadi! Ilma veeta, ilma toiduta!
Eks ma siis muidugi tarisin neile söögipoolist kähku ja kiirelt tuli ka teisi abilisi. Kohalik sotstöötaja tassis mulle paki toiduabi kohale ja nooremale koerale, sellele hundikoerale tuldi ka samal õhtul kohe ühest omakandi talust järele. Sai uue kodu koos heade inimestega.
Aga teise koerakesega on lood teistmoodi. Ta pole just kõige noorem loom enam. Päris vana ka just ei ole. Kui ma olen teda siin nüüd nädala jagu toitnud, on ta päris kõbusaks muutunud. Ikka looma moodi juba, mitte mingi meditsiini instituudi näidis. Sõber on ka, sööb oma kausi tühjaks, siis tuleb, pistab oma nina mulle pihku, tänab. Oijahh.


Sotstöötajaga arutasime seda asja, et kas kutsuda varjupaiga omad koertele järele või ei. Esialgu jäi, et ei. No ikka selle pärast, et ehk leiame niisamagi uued omanikud neile. Või tuleb peremees mõistusele ja võtab vähemalt väiksemagi endaga oma uude koju kaasa.


Kole naabrimees on küll paar korda siin käinud aga koerake konutab endiselt üksi seal hoonete vahel. Kui toitmas olen käinud, pole koer seda nägu olnud ka, et ta ka mujalt oleks mingit sööki saanud.
Endale ma seda koerakest võtta ei saa, mul ju oma koer olemas. Ja naaberkoertena on neil territooriumi piirid rangelt paika pandud. Korra proovisin koera meie majja meelitada, aga see märgistas piiri ära ja pööras oma koledasse koju tagasi.


Nii et jahh. Nii et kui kellegil juhtub oma kodus ja oma südames olema vaba kohake selle, umbes 6 aastase koerapoisi jaoks vaba kohta, olge head, pakkuge talle uut kodu. Nimi on tal Kutt. Ta ei ole paha koer ega hammustaja. Ta on lihtsalt väga üksik. :(
Helistage mulle 55559072, kui väga kaugel pole, võin ise ta autoga ära ka tuua. Muidu on varjupaika minek.