Pühapäev, 12. jaanuar 2014

Aiandus- ja kunstiteraapia väsinud inimhingele


Pärast seda, kui ma augustis 2013 kokkutulekult saabusin, tegin mõned fotod nendest kohtadest, kuhu oli plaan istutada uued tulijad, et siis aastate pärast teha jälle uued fotod ja võrrelda, et mis oli enne ja mis on nüüd.


Võiks kommenteerida, et justkui tühja oleks täis, mis?
PS.: see autokumm on kirjulehisele metsikule viinamarjale kaitseks agarate niitjate eest.
Kuna mul oli hädasti vaja teha pisut teraapiat oma eksamitest räsitud vaimule, alustasin kunstiteraapiaga aianduse teemadel, saab selle linnaelu ja hinnete ootamise pinge ehk kukla seest ära.
Kunstiteraapia seisneb selles, et kõigepealt ma otsin pool tundi, et kus mul see taimede nimekiri on, et mis mul sinna piirkonda üldse kasvama on pandud (seal kõik valged mul ja palju on viimaselt kokkutulekult tulnud taimi). Lõpuks leidsin korraliku excelisse toksitud nimekirja (aitäh möödunud suve vihmastele päevadele) otse arvuti desktopilt. No muidugi!
Nimekiri ja plaan on olemas, joonistasin eelmise pildi natuke kirjumaks:


Vot umbes NII peaks see asi seal järgmine aasta välja nägema. Seal kuhu ma sõnajalad plaanin, seal on praegu üks omajuurne ploom, selle me kaevame kevadel välja. Tal on seal kuuskede vahel liiga pime ja kuiv , ta isegi ei õitse. Mis ma hoian tast seal? Mees lubas kevadel välja kaevata ja asemele istutan oma sõnajalad, neile peaks see pimedus meeldima. Seal on ka mingi vana vundamendijäänuk, suured kivid, siis pole seal vaja niita, täpsemalt öeldes: niiduvahendeid lõhkuda, kui sõnajalad seal ise majandavad.
Tagapool on siis nn sambla-aed. Sinna võiks mingi tooli moodi asja leiutada: mingi kännu või roigastest tugitooli. Ühesõnaga sellise istumiskoha, mis kuuskede ja samblaga sobib.
No vat. Muutus hulka huvitavamaks, või mis?

Laupäev, 11. jaanuar 2014

Uue aiandushooaja lootustes meenutades vana


Üle hulga aja on mul ometigi VABA hetk, et istuda arvuti taha ja täiendada pisut oma unarusse jäänud blogi. Vaba ses mõttes, et vabaks lasti mu pea ehk pea sisemus - mu mõtted ja ma võin rahus mõelda millelegi muule kui majandusnäitajatele, seadustele, stressile ja sotsiaalsetele oskustele.
Ehk siis
õppesess sai läbi.
Terve posu eksameid sai tehtud, kursusetöö sai kaitstud. Ainus mis teha praegusega on, on mõelda lõputöö peale aga ühe rahuliku mõtetevaba nädalavahetuse olen ma raudselt ära teeninud. Ja natuke aiandusteraapiat. Tänu ilmastikule loomulikult kaevata ei saa aga ma saan
  • aiandus-netipoode külastada ja uidata uduste ideede maal ehk sobitada taimi-värve-lehti
  • ma saan oma toataimedega tegeleda
  • ma saan ehk midagi kuskile potti külvata, mingit kauaidanevat
  • ja ma saan natuke oma vanades pildialbumites korda luua, mõnda paremat blogi kaudu maailmaga jagada




Eelmise pildi peal olev kooslus on üks tore kooslus. Viimane sats aega aga olid nad liiga üksteise otsas. Õnneks sai sügisel peenralaiendus valmis kaevatud. Hea teada, et on nii ilus koht, kus jätkata.


Suvel oli üks vahva aeg, kus leidsin oma tõelise kutsumuse, ausõna. Leidsin, et olen maailma kõige parem puude laduja. Parim töö maailmas, tõsiselt. Teised tassisid puid ja mina tegin iluladumist. Ja riidlesin tassijatega, kui nad liiga kiiresti tassisid, sest ma ei jõudnud niimoodi piisavalt ILUSASTI laduda. Tuli ilus kah, lausa meistriteos.

Nojah, ja siis me käisime Pärnus, ilus reis oli.   

 Kui nüüd rääkida taimedest, siis kõige rohkem sai sel suvel tähelepanu vist värviline lehtertapp. Vaata allapoole, ta on pärast päevaliiliate pilti. Mul oleks küll hea meel, kui ta mu aias levima hakkaks. Väga sümpaatne värv ja elegantne kuju.
Suvikute kasvatamises on omamoodi võlu: juskui katsetuste maailm, omapärane pisike, ohutu ja armas seiklus. Siin meenubki mulle, et ma pole ammu lõvilõugasid külvanud ... ja aednelgid sobiksid hästi ... ja sametlilled.

Mul on natuke kahju, et eelmise aasta teine pool kogu aeg nii kiire oli. Karta on, et uue aasta esimene pool pole kah parem. Huvitav, kas aianduskooli lõpetamine kah samasugune möll on? Üsna teraapiline õhkkond peaks ju olema? Et lähed eksamile või lõputöö kaitsmisele otsekui mullivanni, et ahh kui mõnus?
Mis taimed mul veel eriti ilma tegid, ilma fotodeta ei mäletakski Thelalt saadud Aten on igal juhul lollikindel ja on õitsenud uhkelt kõik need aastad, kui ta siin on olnud.



Tegelikult tuleks meie aias möödunud aastale panna nimeks töökasvatusaasta. Sai ehitatud ju lastele mängumaja. See majake mõjus neile sedasi, et hiljem ehitasid nad mul kogu aia mingeid onne täis.
Aga kui nüüd uuesti rääkida mängumaja ümbrusest, siis mulle meeldib seal aiandada. Seal ju puha noored puud-põõsad. Madalamaid püsikuid-püsililli sinna istutab vaid selliseid, mis ise HEINAMAAL vastu peavad, värvid valisin sinna mängumaja järgi: tumepunase ja tumekollase. Eks saab näha, kuidas see hiljem välja paistma hakkab.

Aga praegu on talv, saagu see lumine nagu siin ta vahepeal korraks oli. Siis saab jälle suusatama minna, see ju seljatervise koha pealt hädavajalik tegevus.