kolmapäev, 30. august 2017

Kaks tundi päevas aiale


Mulle on nüüd antud tervelt kaks vaba tundi päevas, mida võin vabalt aiale kulutada. Marju on tänavu nii vähe, et need korjavad mul lapsed ära. Õunapuudest kannab asjalikult ainult see Hoganase peenra otsas olev pingiks tehtud puu. Aga ega need head õunad ei ole. Jahused, väikesed ja maitse poolest sellised eimidagiütlevad. Muidu olen neid komposti kärutanud, kui neid rohkem oli. See aasta peavad nad siis paar õunakooki ja tiba kuivatatud õunu kah välja käristama.
Esimese suurema tööna võtsin oma pojengiheki puhastamise-korrastamise. See on mitu aastat ilma aedniku abita hakkama saanud. Vanad varredki seal maas veel. Aga no mis teha. Aega pole olnud. Nüüd siis ometi. Natuke vara muidugi. Lehed on alles väga ilusad. Aga hiljem äkki pole jälle aega.




esmaspäev, 28. august 2017

Pildipostitus.







Ja järgmine on üks suvik, mille nimes ma pole kindel aga peaks proovima selle seemet korjata.








pühapäev, 27. august 2017

Sügistöödega algus tehtud


Ahh, mis kena potitäis nõmmkannesid? Nõmmkannusid? Nõmmkanne? Kannisid? Aga ütle kuidas tahad, välimus on neil hullult lahe. Need on need, mis ma kevadel Futulandiast sain, neid jagus küll mitmesse kasvukohta ja potti aga see on ikka kõige ilusam.
Aed on üldse praegu täitsa kena olemisega, eks nagu augustkuus ikka.


 Kõik õitseb, lehed on suured. Tänu külmale suve algusele vähendati see aasta vist tugevalt putukate arvu, nii, et peale liiliakuke pole muid lehtede hullemaid närijaid nähtud. Lehetäisid polnud näiteks üldse. Samuti ei näinud ühtegi seda keskmist sorti pruuni põrnikat, kes mairoose mul muidu järavad. Ka herilasi on talutavalt vähe ja kärbsed ei tüüta.


Juba saab kääridega aias vehkida - pealseid lõikuda. Alustan pojengidest. Neile need vihmased ilmad ikka ei meeldi, lehtedel on näha esimesi kahtlasi laike ja täppe.


Ja kõik see ülearune mudru läheb komposti, sest keskeestlasel on mulda vähe. Hiljuti käisin külas aias, kus veendusin, et mul on musta mulda isegi lahkelt jagatud. Seal oli mullakiht viis, no maksimum 10 cm ja selle all puhas paas ja paesodi - valge kraam. Suvel kõva kui kivi, talvel lirtsuv löga. On ikka kõva töö sellises kohas aeda teha. Meie kandis on olukord ikka vähe parem. Kohati paljastub ka see va rebaseliiv, kasvata siis liivateid või porgandeid. Aga mulda on ikkagi vähe ja tuleb muudkui juurde teha. Kõigest, mis vähegi komposteerub,


Taas väike ülevaade


Saagi koristus ja toataimede tuppa tassimise aeg. Kõrred-varred- suured lehed = dzungeliino.
On alanud ka nirustunud pealsete äralõikamise aeg. Aga ilus aeg. Ei taha lasta veel suvel minna.

laupäev, 26. august 2017

Saagi koristus.


Algas teraviljapeenarde saagi koristus. Kui aus olla, olen mina läbinist ahne inimene ja mulle ei piisa vaid sellest, et ma nüüd tean, milline oder ja milline nisu. Ma tahan praktilist kasu ka saada. Ühest küljest oleks ikkagi tore need terad sealt kätte saada ja teisest küljest tahaks ka natuke ilusat kõrt. Ikka õletööde tarvis, ikka õletööde tarvis! Ilus ju oleks enne jõule lastega natuke õlest mehikesi või kitsekesi meisterdada.
Aga need nisusordid vist ei olnudki ette nähtud pikka ja tugevat kõrt tegema või segas see kummalise kliimaga suvi neid. Nurmkanadest rääkimata.
Sa vaata vaid, kui palju lilli sain sinna nisu vahele tühjadesse aukudesse istutada, mis nurmkanad olid meil nahka pistnud ja tühjaks siblinud.



Varasema kollakasrohelise tikri väheke üleküpsenud marjad - nii magusad, et sulavad käes ära aga oi kui magusad!


laupäev, 19. august 2017

Ja kohvikutepäev ise


Mees klopsis päris omapärase varjualuse kokku. Aga see on nii suur, et ei oska teda kuidagi pildile püüda. Siin vaid servake.
Pinguli oli ta tõmmatud nööridega, kuhu siis lapsed värvilisi kolmnurki lusti ja ohutuse eesmärgil kleepisid. Päris lõbus jäi.


Grillimise teema jäi ära, kuigi suur kott grillsütt oli varutud. Lihtsam oli rakletipanni, võileivagrilli ja kokteili segajaga toimetada.


Terrassitrepile ehitasime leti, see jäi küll mingil hetkel pisikeseks liialt, kui kokki rohkem kui üks oli.
Menüü hitt oli piima-marjasmuuti, samuti kiideti mu vahukoorekooki ja palju telliti ka rakletti ja sooje võileibu. Lihtsad toidud teha ja müüa, päris head tooted meie menüüs. Kiideti headust ja laideti, et olla liiga odav. Aga kuna meie kohviku eesmärk oli ilus ilm, lõbus päev, hea seltskond ja kunst kuulub rahvale, siis meid need märkused hindu tõstma ei pannud. Kulud saime tasa, kasumitki teenisime ja ilm oli super ja kõigil olid lõbus. Lubati järgmine aasta kindlasti tagasi tulla. Paar tegid ka etteheiteid, et miks mitte alaliselt avatud olla.
Et külalised saaks ka omapäi meie krundil ringi hulkuda, tähistasime siltidega tähtsamaid kohti.


 Mängumaja pildusime karvaseid ja sulelisi täis. Kõige väiksemad külalised kiitsid majakese heaks ja veetsid seal mõnuga aega.



 Jajah. Oli tore päev. Kiidame. Rahvast käis just parasjagu. Iseendile korraldasime veel väikese ümarlaua ürituse analüüsiks ja afterparty. Tuli välja, et minu koduaias on võimalik ka äraütlemata romantilist ja mõnusat küünlavalgusõhtut korraldada. Aga näe, pildi unustasin tegemata. Märkmed kirja järgmise korra jaoks, et mida muuta, mida mitte.
Aga kindlasti kordame. Sest lusti oli kuhjaga.

Ettevalmistuste kõige tähtsam osa ehk aed

Sa jeerum, sa jeerum! Sügis läheneb, aeg tiksub ja mina, vabaduse ja mugavuse laps, pean end varsti jälle tööle asutama. Enne ei saa muidugi kuskile minna, kui Pesamuna on oma elumuutustega leppinud ja rõõmsalt lasteaias hakkama saab. Esimesed neli päeva, mis kestsid hommiku poole üheksast päeva poole kaheteistkümneni, on sooritatud ja kukkusid päris hästi välja.
Kui inimene on välja kuulutanud, et kohvikutepäeval ka ilutaimi müüakse ja aeda näidatakse, tuleb ikkagi tubli olla ja rohimine päevakavva võtta. Laps lasteaias andis mulle nii mõnegi vaba tunni ja selle kulutasin aias.
Esimesena võtsin käsile tiikide vahelise tee ja selle lõpetamiseks kulus kaks minu lühikest aiatööpäeva.
Teiseks muidugi hull rohimine aga töö kiidab tegijat ja rohitud peenar on ikka rohitud peenar - ilus, noh!
Muidugi, minu aiastiili viljeledes tekib küsimus, et mida see mõiste - rohimine- täpselt tähendab. Aga minu aed peab looduslähedane välja nägema, nii et pole hullu, kui kuskil laamendab orashein või mõni ilutaim läheb invasiivseks kätte ära.
Järgmisel fotol on sillatee ka teiselt poolt vaadatuna.



Rohimine (mõiste seletamine Lillekasvataja moodi) - tegevus, mille käigus eemaldatakse umbrohud nende taimede ümbert, mis veel väikesed on ja ise hakkama ei saa. Märksõna - ise. Seletav näide: suurte hostade ümbert pole rohida vaja, ise rohivad.

 


Nii mõnigi taim jagas lahkelt pojakesi potti panna. Kasutasin taimede eksponeerimiseks õuel olevat vana vanni. Nägi päris tore välja-


Teised, suuremad taimed sokutasin puu alla vilusse.


Taimede müügist minu kohvikupäeval. Müüsin ikka küll. Ja sain hindamatu müügikogemuse, et milliseid taimi inimesed otsivad, mida mitte. On inimesi, kes teavad väga täpselt, et mida nad soovivad. Tulevad õue ja vuristavad soovinimekirja ette. On inimesi, kes käivad aia läbi ja näitavad näpuga, palun seda ja seda. On inimesi, kes tulevad minu pisikese "poeleti" juurde, laidavad kõik taimed maha, sest üks on invasiivne ja teisel liiga väike õis, kolmas meeldib ülearu putukatele ja neljas ei ela tema aias mitte. Jutu lõpetuseks korjab süle potte täis - mul on neid kõiki vaja! Ohh aednikud, ma armastan teid! Küll te olete toredad!

Ettevalmistuste järg ehk iluvidinad ja suunanäitajad maa peal ja taevas


Et meie õue peal ka lipp lehviks, no sellest on kah mõeldud nii mõnedki aastad. Seekord oli aga materjal omast käest ja see talv korda tehtud kuusehekist sai valitud  üks ilus sirge tüvi nüüd lipumastiks. Asukoha üle sai muidugi natuke vaieldud. Mees ütles umbes 10 aastat tagasi, et vot lipumast tuleb sinna juurviljapeenra kõrvale. No mina jälle, et kuhu-kuhu? On ikka idee! Kesse paneb lipu kaalikate vahele lehvima? Aga lipumasti ei tehtud ja rahu oli maa peal. Nüüd tuli mees, et paneme lipumasti meie mäe otsa, et siis on kaugelt näha. No mina selle peale, et no mida veel! Lipp peab õue peal olema! Ma olin ju selle aja peale juba ära harjunud tolle ideega, et lipumast seal kahe põhimõtteliselt ikkagi ogoroodina vahel on. Kaalikaid seal küll pole, küll on aga naerid, sparglid ja päevaliiliad. #EV100teraviljapeenar on kah. Ja laste palliplats ja mängumaja. Paremat kohta meil aias lipu jaoks polekski!
Aamen selle peale.
Mäe otsas käib vahest koer istumas, vahib sealt kõrgelt rebaseid ja vahest jooksevad lapsed seal edasi-tagasi suure kisaga, jalad porised ja näod marjamahlast punased. Selle peale tõmbaks pigem Jolly Rogeri masti, ausalt öelda. Aga me oleme ikkagi korralikud ka vahest ja meil on aated ja põhimõtted.
Teine suur töö oli siltide, suunaviitade ja liiklusmärkide maalimine. Mõtled küll, et mis seal siis ikka on, et kaua see vabas stiilis värvimine aega võtab. Aga no täitsa võtab, kuigi sai mitmekesi tehtud.


 Ja natuke vanu maale puuriida peale ritta meeleolu loomiseks.


Ja vaibanäituse püsti panek. Selleks sai veel üks varikatus püsti pandud, mille all laotasin redelile oma vaibad ja vana ait pakkus kah sobilikku näituse pinda. Natuke oli küll hirm naha vahel, et äkki tuleb mõnda hullemat paduvihmahoogu ja siis rikun oma vaibad ära. Aga ilmataat hoidis meid ja kinkis kohviku tarvis imeilusa ilma.


Ettevalmistused kohvikute päevaks 1. osa ehk personaalne teraapiaruum.

Kodukohviku korraldamise unistus oli meil juba ammu. Mõte tekkis ülemöödunud aastal. Möödunud aastal isegi jõudsime ideed teistele külainimestele lekitada aga pidevate vihmade tõttu jäi ikkagi ära. See aasta saime asja tehtud ja jäime rahule. Ühine otsus - kindlasti teeme järgmine aasta jälle. Peale meie kohviku oli tänavu veel kaks kohvikut, tegus seppade ja kultuuriprogrammiga külamaja ja tubli hobune, kes kaarikus rahvast sõidutas.
Ürituse ajal ei tulnud mulle meelde mitte üht pilti teha. Mõned siiski sai tehtud ENNE ja mõned PÄRAST. Tänu nendele saan ka natuke muljetada ja alustame ettevalmistustest.
Oi seda mäsu ja mässamist! Meil algasid ettevalmistused juba 2 nädalat varem. Oli vaja luua mõned teatud olmetingimused ja iluvigurid, milleta inimene end mitte hästi ei tunne. Võtame või kasvõi sellise lihtsa asja nagu see hea koht (nagu mu vanaema ütles) või metsapeatuse koht või koht, kuhu kuningas jala käib. Euroopa uhkemates sisustusajakirjades vahest ikka on imetletud läikivaid lumivalgeid vannitoa sisustusi, jälgigem, kuidas luuakse valmis eht- maalähedane personaalne teraapia ruum.

Kõigepealt siis mees kaevas, kolkis ja madistas ja valmis sai taoline kitsamat sorti puumaja. Sees on saepuruplaadist vooder, peal laudadest  vooderdis.
Uks ette on puhas taaskasutus. Ei mina tea, kust see vana klaasist aknaga uks meile kuuri alla sai. Kole oli ta, tolmune ja altservast ikka üsna kannatada saanud. Lapsed said ukse puhtaks rookimise töö enda kanda ja pole midagi öelda, väga tublid oldi ja madistati hoolega ukse kallal.

Uks sai värvitud ja kohale paigutatud. Klaasukse läbipaistvust pole karta, kauneim pitskardin mu riidekirstust (äkeste Köögikata sokutas selle ükskord mulle?) teeb tööd korralikult. Varjab ja ilutseb.


Kala sai sinna maalitud mõeldes ühele konkreetsele aiablogijale, samas sai puumaja omale veel kaks uut nime: Kalamaja 16 ehk Kuldkalade viimane peatuspaik. See viimane on küll rohkem sümboolselt. No ühesõnaga - luulelendu see maja igal juhul tiivustab.





Lisaks küünlaalusega peeglile on seal ka õmmeldud kott ajakirjade ja mõne raamatuga. Noh, et kui tekib vajadus midagi lugeda näiteks. Küünlaalusega peegel on otse loomulikult ennustamiseks või vaimude väljakutsumiseks.
PS.: selle maja tegelikku otstarvet tõenäoliselt tuleks teadlastel veel uurida aga personaalse teraapiaruumi nime on ta auga ära teeninud. Meie külalistele eilsel kohvikupäeval mõjus ta küll väga õnnelikuks tegevalt - kõik olid väga naerused, kui sealt tulid.
Jajah. Rohkem huumorit ja ilu meie igapäeva, lugupeetud kaaskannatajad!