Minu ogoroodina ehk Hoganase peenar ehk Kuldlõike peenar ehk heal lapsel mitu nime ja minu elu esimene hapukurgi tegu

 See aasta sai kokkutulekult koju maabutud umbes 34 erineva taimega, mis jagunesid gruppideks: põõsaspuud, maasikad, käokingad ja muu mudru. Enamiku nende taimedega oli see aasta lihtne - kasvukohad olid juba valmis, ainult torka maasse.
Eelviimase minejana kokkutulekult pisteti mulle veel pundar kurki kaenlasse, sest perenaine oli ajahädas ja kartis, et lähevad hukka.
Mina seda ei kartnud, mul suur pere ja kurgiga juba vist kolmas aasta täiesti nulliring (peab vist õuekurke kasvatama hakkama, neid omal ajal ikka sain hulgi). Koju jõudes vaatasin küll, et ikka kuidagi palju neid va kurke. Ei tahtnud minagi toiduraiskajaks hakata ja pooled neist kurkidest otsustasin vana aja kombe järgi hapukurgistada. Suurde emailpotti ladusid lapsed kurgid vaheldunisi mustsõstralehtede, tilliõisikute, küüslauguõiepunnide, sinepiseemnete ja mädarõikajuuretükkidega. Mina keetsin valmis soolveelahuse - liitri vee kohta 1 spl soola ja 0,5 spl suhkrut. Keetsin vee läbi ja kallasin kurkidele. Kuna ma jälestan igasugu vahutamisi ja satikaid oma toidu sees (vahutamisega tuleb siiski leppida hapendamise korral), tahtsin poti katta marliga. No ajad on möödunud teistsuguseks ja majas pole mitte ainsatki marleriidejuppigi. Heh. Kui inimesel häda käes ja must murepilv ründab, otsib inimene abi esmaabikapist. Ja õieti teeb. Sest kui häädel aegadel on varustust kogutud, on häda korral sealt kapist kõike võtta. Oli selgi korral. Kolmnurkne kenasti ääristatud puuvillane riidetükk koos õpetusega, et kuidas kätt kaela siduda. Super. Õuest tõin kivi kurgivajutuseks, pesin ilusasti puhtaks ja kogu kupatus jäi pliidi peale (praegu ei küta ju) ilusasti toatemperatuurile seisma.
Täna maitsesime esimese kurgi ja see on superhea. Mine või veel kurke juurde hankima. Aga noh, ma ei tea, kui head seisjad sellised kurgid on. Eks elu näitab.
Aa ok. Ma pidin hoopis oma ogoroodinast ehk ürdipeenrast rääkima. Ilusasti kuldlõike-kujuline. See aasta on tal juba ilmet ja kopsakust. Isegi mees kiidab ja on rahul. Hihahhaa. No kasutaimedega peenar, ikka saab kiita. Mina kiidan ka. Peamiselt kompostihunniku otsa tehtud peenar - no muld on kohe teine. Sõmer, pehme kõblata-kaevata. Hoopis teine asi, kui minu tavaline paekivisodine pruun ja kiirelt kivistuv muld.
Ja peenra esimene peenem ots, mis koosneb peamiselt peenest rebaseliivast - vaata vaid, kui vahvad puned mul on!

Natuke liiga suureks on seal läinud aga ega ma nendest toredustest loobuda ei kavatse, nad on nii lahedad. Ainult kärbin kevaditi väiksemaks, muidu ronivad iiristele selga.

Ja liiliad on seal vägevad.

Loomulikult on seal ka kasutaimi - tilli-peterselli, kõikvõimalikke laukusid ja ürte, päevalilled, mõned kartulid, naerid ja salatitaimed. Ja mis kõige tähtsam - minu pirakad sparglid.
Selline tootsi-peenar.