laupäev, 29. aprill 2017

Kui ilm paneb segast


 .. ja õue ei pääse, tuleb tänasida toimetusi visata kõik homse varna ja nokitseda hoopis tubaselt.
Nii palju kui sedagi teha saab. Sest abiline on igal pool abiks, on seda siis vaja või ei ole.


Õuepealne töö ootab seni.
Tegelikult mõnus on see töö, mis meid seal ootab.


Kaks vana kompostikorvi lammutatakse ära ja tehakse üks uus asemele. Kolmandat vana ei saa lõhkuda. Istutasin sinna eelmisel aastal maasikataimi. Nii et ideaalis isegi 2-3 suve võiks see korv siis vastu pidada.
Teised kaks annavad oma sisu muule aiale ja uuele korvile katteks.
Tegin oma tööplatsi nii mõnusaks kui vähegi sain. Ikka pink-laud kohe kõrvale. Teetassi laud ühendatud saepukk + riietehoid ja lisaks veel lasteaed koos liivakoogi tegemise võimalusega.
See viimane foto on tegelikult suht vana juba. Tegelikkuses on töö juba natuke rohkem edasi arenenud. Aga tarbeaias peaks see aasta palju tegemist olema. Ideaalis. Eks elu näitab, kas eestlastel on see aasta lubatud õues kurki kasvatada või mitte.

Eile oli täitsa soe. Me arvasime, et kevad hakkabki tulema ...


... aga missanüüd-kussanüüd! - hoopis naabrimees oli kütma hakanud!


Ega sellest kütmisest väga kauaks ei jätkunudki, täna, näe, jälle vilu ilm. Aga eks me oleme vähenõudlikumaks kah jäänud.
Saime oma krookuseid vähemalt korralikult imetleda. Need mul tänavu õige uhked.


Ma küll lootsin, et mul õnnestub aias veidi tööd teha aga ilus ilm on nii eriline praegusel ajal, et tegime hoopis mõned ringkäigud ja imesime päikest.


Järgmisel fotol on Prince Claus, see mul lemmik olnud läbi aegade.Isegi lahtisena kumab siniselt.



reede, 21. aprill 2017

Kolekohad veel koledamaks (lootusega ilusale tulevikule) ja vanast uus.


Ohh sa helde aeg, kui palju kola tekib sellest, et
  1. meil on hea isuga koer
  2. koristati vana kuuseheki alune ära
  3. vana plekkahi saadeti pensile
Aga seal see kola on. Oehjeeh.



Mõnda aega tagasi  algatasin FB-s teema "Paraadpeenar". Ega mul endal selle paraadpeenra kohta midagi öelda polegi. Meie õue sissesõidutee ääres on kole kole kole koht ja paraadi ei tehta seal kellegile. Pigem jääb tunne, et seal on midagi plahvatanud. Või kokku kukkunud.
Seal on vana vundamendi ots, kuhu pajud kippusid sisse kasvama ja nende taga ongi see jube plekihunnik, ootab ei mina tea mida.


See aasta ma otsustasin siis selle kolekoha oma prioriteediks võtta, sest niimoodi ju ikka ei saa.


Teen selle koha veel koledamaks! Esialgu igal juhul küll.
Pajud saeti maha ja möödunud aastal sinna kuhjatud vana ahju tellised leiavad oma koha vundamendis.


Pajudele on uuem ja parem "asukoht" leiutatud - punun nad korviks, suureks korviks. Ja esialgu veab sinna müürijupi sisse vanu kõrsi. Tagumise külje äärde. Suveks saab ehk mingi X kompostihunniku sinna ja siis kõrvits katku meie kolekohta. Aamen.

Kivikujud


Ilmad mängivad meiega mingisugust ninaprilli. Kord tuiskab lund ja puhub jäine tuul ja teine hetk särab päike ja linnud laulavad kui äratuskell läbi kinnise akna unisesse tuppa.
Seetõttu aiatööd eriti teha ei jõua, rohkem ikka niisama hulkuda-jõlkuda mööda aeda. Aga see on ka tore tegevus.
Ja muidugi vaatan kogu aeg kriitilise pilguga ringi, et ai, pagan, kõik on rohimata. Aga mingi hetk selles see aasta jao pärast antavas päikeses vaatasin, et sa näe, mulle täitsa meeldib mu aed ka sellisena. Igasugu vigureid on reas. Näiteks see kilpkonn tiigi juures:


Ja aialatern:


Ja lihtsalt müürijupid ja kivistise kivid:



Jalgrajad, mis nagu kuskile ei viigi.
Aga tegelikult viivad. Seal on Pesamuna salakoht, kus temagi miskit ehitamas käib.


No ja lossist parem ärme räägimegi.


Siililegi selge, et see on lahe vigur.

Mis me see aasta meisterdame?


teisipäev, 11. aprill 2017

Seemned tulid kohale


Ühinesime projektiga "100 teraviljapeenart"
Esialgu on lapsed sellest vaimustuses. Eriti suurt rõõmu tõi seemnepakk, kus saia pilt peal. Heh. No kes ei tahaks otse peenralt rosinakuklerid korjata. Aga noh. Müsli on ka hea.
Maha külvata on veel natuke vara. Ootame, las muld soojeneb. Ja peenra kujundus tuleb välja mõelda.


reede, 7. aprill 2017

Lugu sellest, kuidas ma üritan tööd teha aga eriti ei õnnestu.


Esiteks muidugi see teema, et need ilmad on nagu nad on. Kord päike sillerdab samblas ja värvib krookused kuldseks, linnud laulavad ja lapsed on kui kukununnud liivakastis. Eriti need kõige väiksemad. Aga siis on jälle külm ja kõle ja ma ei imestaks, kui saaksime paar sahmakat lund jälle. Hmmm. Kirjutasin selle lause ja vaatan aknast välja - ennäe, lumi sajab! No millest me rääkisime, eks ole!


Aga ilusaid ilmu ikka jagub ka ja ma pakin lapsed kokku (eriti selle kõige väiksema) ja suundun lootusrikkalt aeda - no et kus ma alles riisun nüüd!!!
Aga tutkit! Lapsed ehk siis see kõige väiksem tahtis hoopis liivaauku matkata.



See on lahe koht. Talv on ta omamoodi "kanjoniks" vorminud.
No ja siis me pidime onni ehitama.


Ja kui riisumise aeg kätte jõudis ... noh, siis me olime väsinud. Aitab kah. Nii palju siis riisumisest.





pühapäev, 2. aprill 2017

No täna ...

... on lumi läinud jälle. Õu on porine ja jube. Aga kõige hullem pole. Päike andis oma parima ja mina lõin labida mulda.
Istutasin ümber selle pistoksast pandud paju, halli nulu ja Black Lace põõsa.
Rohkem vaba aega ei antud. Aga algus on tehtud.

laupäev, 1. aprill 2017

Talv ei taha ära minna.


Märtsi lõpuks st. eile tuli korralik sahmakas lund. Ei ta ole tänagi kuidagi kevadisemaks läinud. Aprillinali looduse poolt. Hmh.