reede, 7. aprill 2017

Lugu sellest, kuidas ma üritan tööd teha aga eriti ei õnnestu.


Esiteks muidugi see teema, et need ilmad on nagu nad on. Kord päike sillerdab samblas ja värvib krookused kuldseks, linnud laulavad ja lapsed on kui kukununnud liivakastis. Eriti need kõige väiksemad. Aga siis on jälle külm ja kõle ja ma ei imestaks, kui saaksime paar sahmakat lund jälle. Hmmm. Kirjutasin selle lause ja vaatan aknast välja - ennäe, lumi sajab! No millest me rääkisime, eks ole!


Aga ilusaid ilmu ikka jagub ka ja ma pakin lapsed kokku (eriti selle kõige väiksema) ja suundun lootusrikkalt aeda - no et kus ma alles riisun nüüd!!!
Aga tutkit! Lapsed ehk siis see kõige väiksem tahtis hoopis liivaauku matkata.



See on lahe koht. Talv on ta omamoodi "kanjoniks" vorminud.
No ja siis me pidime onni ehitama.


Ja kui riisumise aeg kätte jõudis ... noh, siis me olime väsinud. Aitab kah. Nii palju siis riisumisest.





4 kommentaari:

Neljandik ütles ...

Nii tuttav...ma riisun ka aeda juba 4-5 päeva, vähemalt sama kaua läheb veel :D Jupike siit ja jupike sealt

Rahutu rahmeldaja ütles ...

Lapsed on targemad kui vanemad :) No mida te kratsite seda aeda, mängige ja lustige, selleks ju õue minnaksegi. Eriti peale talve.

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Nojah, ega mul kiiret ju pole kah kusagile. Mis jääbki riisumata, saab muruniiduki abiga hiljem maale väetiseks.
Elu on lill, nautigem.

mustkaaren ütles ...

Minu lapsed on ka niimoodi aiajärusse magama jäänud 😂