Teisipäev, 27. detsember 2016

Ega vist muud ei jää üle, ...

... kui peab tasapisi hakkama aastalõpuaruannet tegema.
Peab tunnistama, et juba teine hooaeg on möödunud, mis nagu polnudki õige hooaeg. Ses mõttes, et ei ole olnud mingit õiget hoogu sellel ajal. Aias ju ikka on toimetatud aga põhirõhk on kogu aeg millelgi muul olnud. Lastel loomulikult, kus mujal. Ja eks nende kasvatamine on ka tähtis aga see pole selle blogi teema.
Nii et mida me siis möödunud hooajal tehtud saime?
HOSTAD. See oli üks suur ja esialgu ka tore avastus see aasta. See sõna "esialgu" tähendab seda, et kas ka hostad on minuga sama meelt ja võtavad kasvukoha omaks või pelgavad ehk liiga kuivaks?
MÄGI. Super aga selle tegemist me vaid imetlesime kõrvalt.
TIIK nr.2 Jäi küll pisut pooleli aga kevadel on kohe teada, kus töö pooleli on.
AIALATERN see imelik ehitis teeb tuju heaks. Talvelgi on seal tore küünlaid põletada.
Uus õunapuu toreda taliõunasordiga.
Ja mingi uus vürtsisalati retsept ülekasvanud kurkidele ja suvikõrvitsatele. See oli super avastus netist ja minusugusele uimasele aednikule super vajalik.
 ... ja seda teksti lugedes avastasin, et olen juurde saanud ka uue parasiitväljendi - super! Ega seegi paha pole.

Mis veel? Nojah. Kuna ma kodune praegu olen, proovisin oma käsitööharrastust elustama hakata. Ja tekitasin sellise asja nagu Etsy-poe. Postituse sisse ei saa poodi pista, panin ta kõrvale. Müünud ma sealtkaudu veel pole. Pole ju imestada, suht vähe asju on veel seal. Ja ega ma promomisega kõige osavam kah pole. Võõramaa värk, võtab aega, et harjuda ja aru saada, et mida nad seal üldse tahavad. Mul on tegelikult selle poega üks omamoodi eesmärk. Olen juba ammu käsitöölise kutset tahtnud taotlema minna. Aga selle tarvis on vaja näitust teha. See etsy-pood on näituse korraldamiseks hea motivaator. Paneb asju tootma ja kvaliteedi suhtes karm olema.
Oma kallitele blogilugejatele ütlen veel nii palju, et kuna mul hakkab seal nüüd tasapisi igasugu vaipu tulema ja mõni võib meeldima hakata, siis küsige enne minu käest enne kui sealtkaudu ostate. Kui aga ilmtingimata tahate just sealt osta, siis sisestage sooduskupong: LILLEPEENAR, see annab tervelt 20% allahindlust ja Eesti piires postikulusid ka ei lisandu.No oleneb tootest muidugi aga mul mingeid klaasist õrnukesi ei ole ega tule. Enamik tooteid saab suht kokku pakkida. PS.: õmblusmasina sain ka korda, järelikult teeks rõõmuga paar titetekki, teate küll, neid lillede ja loomadega. Minu ainulaadsed siis kogu maailmas. Näitus tuleb luua mitmekülgne ja asjalik-huvitav.

Nii et uueks aastaks on ka ühtlasi plaanid tehtud: hostad, kunst ja käsitöö. Porgandite eest lubasid lapsed järgmine aasta hoolitseda.






Teisipäev, 6. detsember 2016

Fotod ja hortensia talvel.






Otsisin mööda aeda kõige vingemaid kõrsi-varsi, mis talvega sõbrad.
Kõige ägedama tiitli sai hortensia:


Aga loomulikult oli ka teisi üllatajaid:



Neljapäev, 1. detsember 2016

Amnestia ja talv


Ohh jah. Sellest õunapuust on kümnel eri põhjusel siin blogis juttu tehtud. Et ikka muudkui võtan maha või jätan alles jne. Aga nüüd on aeg anda teada, et puu saab amnestia. Ei võta teda keegi maha. See, et eelmisel aastal ta õunad kibehapud olid, oli puhas petekas. No me sõime neid lihtsalt liiga vara. Ise ta on meie aeda tekkinud, metsik ta on ja nüüd on ka teada, mis mekki ta õunad on:
                                        POLE HÄDA MITTE KÕIGE VÄHEMATKI!
Need on lihtsalt taliõunad! Sellepärast nad suvel ju kuskile ei kõlbagi. Puha toored ju. Alles praegu kastides hakkavad nad valmima tasapisi. Lahe lugu, eks ole? Ja mekk on täitsa hea. Ja selline puu täitsa väärib olema minu paraadpeenra esimene ots. Tal on minu aia kõige ilusamad õied kah.

Mägi sai ka ära proovitud.


Õnneks pole sel aastal lumega probleeme.



Ilma lumeta ajad ... see oli vist oktoobris ...











Teisipäev, 25. oktoober 2016

Kuna see lumi juba tuli, ...

 ... on igal juhul aiahooaeg läbi.


 Ja me kolime siseruumidesse. Loodetavasti sai õues kõik oluline tehtud.


 Sain sünnipäevaks natuke orhideesid. Täitsa toredad. Nendele minidele võiks mingi seltskondliku ripp-poti leiutada koos kõvera kaikaga.
Suve mälestuseks tõin naadid kah tuppa. Kuidas teisiti? Kogu suve olime koos ju?  Naatidega on värvitud see roheline lõng selles uues sõbas.



Lumi tuli maha


Väga hea, et tuli. Võiks jääda kah. Õues on kohe teistmoodi tunne. Mitte ainult mul. Lapsed otsisid lausa kelgu üles ja üritasid juba veidi lustida.



Täitsa lõpp, kuidas mulle meeldivad need siberi iiriste kirjud kõrred suve lõpus ja sügisel ja talve algul!


Aiarahu ja vaikus. Imekena.


Laupäev, 22. oktoober 2016

Pliit on paika pandud, ...


... soemüür sai valmis tehtud ja vot selline ta meil siis on:


Nüüd tuleb köök ära koristada, mingi imenipiga paar kappi muretseda (sest meil on kole palju asju, need kõik tuleb kuskile panna) ja ongi köögiga vist kõik korras.
Täna saab soemüür oma esimese kütmise. Mees ostis vingu- ja suitsuanduri. Need on sinna ümber paigutatud. Eks näha ole siis. Et kas sai ikka hea asi või .... no ehk ikka sai hea asi. Miks ta ei peaks saama?

Muidu möödub elu praegu koera tohterdamise meeleolus. Ma ei käi kodunt ka mitte ära. Istume siin kolmekesi, kratsime koera kõrva tagant ja aitame tal paraneda. Oli kuskilt ei tea kust hankinud omale tagumise kintsu peale mingi pisiku, nii et näris ise omal kõik naha maha. Kahjustatud on umbes mehe peopesasuurune laik. Nüüd istub vaeseke, kaelusetoru ümber, peame teda käest toitma ja uksest sisse-välja aitama. Lohutama ka ja haige koha ümbert sügama. Ja tabletti võtma. Tema poolne osa on meile etteheitva ja ülikurva näoga otsa vaatamine - noh, et kaua me seda tola selle kaelusega veel teeme? Inimeste lollid naljad, eks ole. Näeb teine välja kui lumikelluke või ürgaegne kaelussisalik.
Aga pole viga, paranemise märke on juba näha, läheb tasapisi paremaks.


Kolmapäev, 12. oktoober 2016

Väike vaheldus


Vahest vajab inimene oma ellu väikest vaheldust. Mõni tahab reisima minna, mõni ostab uued riided.
Meie tõstsime natuke mööblit ümber.
Ja meie magamistuba on nüüd selline:


Hästi põnev. Eks ole. Vaheldus missugune.

Pühapäev, 9. oktoober 2016

Täitsa sassis


Fotokas läks katki.  Ja huvitav oleks teada, mismoodi nõnda blogida saab? Ilma fotokommentaarideta?
Ainus variant - edaspidi räägime ainult maja remondist, sest seda oskan ma ise illustreerida:


Pildi sõnum on see, et otsi, kus on kaktus ehk kõik on meil siin sassis.
Vahest võib ju olla?
Kui aeda peaks joonistama, kukuks see asi tõenäoliselt selline välja:


Ses mõttes, et suht roheline. Hmmmmm.
Sellel pildil on päevaliiliad tiigi ääres. Said aru või?
Nii et jäägem parem tubaseks.
Täna mängis mees, et ta on kas Sööbik või Pisik ja puuris hambasse (korstnajalga) auke juurde.

Neljapäev, 6. oktoober 2016

Sõida tasa üle silla ...


Tiigi viimistlus läheb üsna aeglaselt. Kord peab kive juurde tooma, kord pole lihtsalt aega, kord ilm pole suurem asi, et õues toimetada.
Aga tasapisi asi ikka edeneb.


Veetase on uues tiigis praegu hästi madal aga see on sihilikult nii. Muidu ei saa ju kive paigutada.


Keskele on vaja veel kaks suuremat kivi tuua. Ise ma neid kolakaid tuua ei jaksa - vaatan ootavalt tugevamate poole.


Reede, 23. september 2016

Väike tervisevõimlemine, mille käigus viskame pilgu, et kui kaugel on köögi remont ja lahendame ühe elulise probleemi ehk kuidas süüa suvikõrvitsat.

Inimene on üks tervik. Ei ole masin. Kui kuskilt miskit katki ja krõbiseb, valutab või kipub "kinni jooksma" nagu näiteks üks aedniku haige selg suudab vahest teha, ei saa seda tõbist kohta eraldi näppu võtta ja parandusse viia/jätta. Lähed arsti juurde, selgroog näpus, et mul on ai-ai. Arst selle peale, et jätke oma selgroog siia, homme võtan ta ette aga teile pakun praeguseks asendus-selgroogu, et saaksite ikka oma tegemised tehtud. Jajah. See ei lähe mitte. Niimoodi ei saa. Krigiseva seljaga tuleb õppida elama ja peamine, mida see selgroog nõuab, on võimlemine. Ja ei piisa üksnes sabavöötme keerutamisest. Harjutuste jada seljale algab kõigepealt harjutustega  kaelalihastele ja silmapõhjalihastele. Sest inimene on üks tervik ja ühtede lihaste trenn tõukab takka teisi.
Nii et mis siis ikka. Alustagem trenniga.
Harjutus. Istud rahulikult paigal, hoiad pead püsti ja ühes asendis, ja liigutad silmi. Vaatad üles, loe mõttes rahulikus tempos kümneni, siis vaatad vasakule, jälle loed kümneni. Järgmiseks vaatad paremale, siis alla pead pööramata. Liigutad niimoodi ainult silmi:



Lisaks silmalihaste treenimisele saame kõrvalprodukti: saame korraliku ülevaate oma elu praegusest seisust.
Sest kui vaatame üles, võime imetleda meie suvel remonditud lage:


Seda on hea vaadata, võib kauemgi kui kümme sekundit.
Siis vaade põrandale ja tänu pesamunale on, mida vaadata: põrand on mänguasju täis. Loen üles kümme: karu-nukk-lusikas-jänes-karbike-sokk-käru-klots-teine klots-suss ja keerame silmad paremale ja imetleme oma sellesuvist suvikõrvitsa saaki:


1-2-3-4-5-6-7-8-9-10
Ja edasi pöörame silmad suunaga vasakule ja kohtume kahe algkooliõpilasega:


Nojahh.
Uuesti lagi, kõrvitsad, põrand ja "Söö ise oma suvikõrvitsat!"
Hea küll. Teeme nii. Söön ise ja sööte teie ka, kullakesed. Kus te mul ikka pääsete!

Esitleme vormirooga!


Vormi põhi määri võiga. Esimene kiht viilutatud toored kartulid. Sinna peale eriti krehvtise ja tugeva maitsega talusingi viilakad, keedetud või keetmata porgandiviilakad, hakitud sibul, suvikõrvits, peeneks hakitud petersell ja natuke soola,. Teine kiht kartuliviile ja sinna otsa veel sinki, sibulat, kõrvitsat. Siis kloppida eraldi kausis kol muna, pool klaasi piima, 1 spl jahu ja korralik peotäis riivitud juustu. Maitsestada soola ja pipraseguga. Kalla see segu vormiroale ja pudista veel veidi riivjuustu kõige otsa.


Ahju ja 200 kraadi juures küpsetada kuni roog on kenasti pruunistunud.


Kõrvale kurgisalat ja lapsed vohmisid rooga süüa, nii et silm ka ei pilkunud.
Jajaa. Hea juust teeb isegi suvikõrvitsa söödavaks.

Aga üldiselt toitume me massiliselt erinevatest õunakookidest.

  1. tagurpidi õunakook
  2. klassikaline õunakook
  3. õunakook kohupiimaga
  4. õunakook tosca kattega
  5. õunamoos pannkookidega
  6. pannkoogid õunamoosiga
  7. õunapüree kohupiima ja vahukoorega
  8. õunad, õunad, õunad


Õunad, õunad.
Palju õunu.

Edev september


Septembrikuu edevus, küllus ja õied, soojad ilmad, vihma ja rahulikku meelt - kõike on, kõike saab. On jagunud mulle aegagi natuke aias toimetada, tiigi kallal nokitseda ja viimaseid potielanikke peenardesse talvekorteritesse istutada. Saabunud on aeg sibullilli maasse torkida. Õnneks ei ole mul neid see aasta väga palju ja enamik on juba maas.
Piisavalt on aega ja ilma ja meeleolu ka aias veidi niisama ringi vahtida. Niisama ja just vahtida, sest fotokas läks vist katki. Siin blogipostituses on kõik fotod moblaga tehtud. See on selline loterii - mõni õnnestub, mõni mitte.
Aga oma selle suve lemmik-hosta panin pildile, see on see alumine heledam hosta fotol August Moon, saadud Futu käest.


Ta on ikka hüper-super kena. Kõik see lehtede kuju, struktuur ja voogavus. Imeline.
Veel mõned uuemad ja vanemad õitsejad:





Võrratud värvid ja ebamaiselt mõjuv kooslus:


Esmaspäev, 12. september 2016

Võhma Juurikal käidud. Mis saab edasi?


Ma olen viimasel ajal kehva blogija. Fotokas oli mul küll kotis aga Võhmas ei võtnud ma seda kordagi kotist. Isegi telefoniga ei teinud ühtki klõpsu. Pildistada oleks olnud küll ja küll. Ma kahtlustan, et Võhma taimelaadad on kujunemas vabariigi parimaiks vist üldse. Noooh, kui norida, siis saia ja kommi ja lastele laadavigurite müüjaid ei olnud. Aga seal on rong ja jäneste loomaaed ja see on ka eriliselt tore tegelikult. Samas ei saa mina ju rahulikult taimepakkujate valikut üle vaadata, kui mu pisikesel kaaslasel pole miskit põnevat uurida või maitsvat limpsida.
Mingi hetk selgus, et mul justkui nagu polegi vaja süveneda sellesse, et mida taimemüüjad pakuvad ... aalujate rohevahetus käis nii suure hoo ja metsikusega + tellitud mudru Mildalt ja Järvseljalt, et mul sai auto pagasiruum paksult rohelist kraami täis ilma, et oleks rahakotti taskust välja võtnudki. Ja kui ma alguses kõigile jorisesin, et vilets laat, keegi ei müü mulle ei saia ega kommi, supsasid mulle pihku pirnitädi pirnid, Futulandia meepurk ja teekannu maalingute eest priske kommikarp. No ei lasta inimesel rahulikult viriseda mitte. Aga nii toredas seltskonnas, nagu on seda aalujad, pole ka tuju õigeks virisemiseks. Nii vahvad ja toredad inimesed on need aalujad. Nii tore oli kohtuda. Loodame, et Võhma Juurikas siiski ei tähista veel suve lõppu ja kohtume veel suviselt vabas õhus ka.

Pean tunnistama, et tõenäoliselt kuulub KÕIGE AHNEMA AALUJA tiitel mulle. Kui koju sain, kirjutasin kohe kogu oma kraami üles ja sain 30 erinevat taksonit. Osa neist siin laua peal:


NIMEKIRI:

  1. Kollaseleheline leeder. Sambucus Racemosa. Shutterland Gold seemik. Tõenäoliselt talvitub mul kuskil peenras ja kevadel kolime heinamaa peale st oma nn parki
  2. Farreri kuldjuur. 
  3. Alpi magun. Papaver Alpinum. valgeõieline
  4. pruun raunjalg. Asplenium Trichomanes.
  5. Harilik elupuu. Thuja filiformis. Kõrgust kuni 2 meetrit. Praegu peenrasse, hiljem heinamaale
  6. rindeline sibul. Istutasin Hoganase peenra nn sibulate ja murulaukude osakonda roos Alberti lähedal
  7. Lagodehhi pojengi seemned. 
  8. Teeny Weeny Bikini hosta. Väikeste hostade juurde
  9. valgeõieline metssalvei Shneehügel
  10. nn roospojeng nimetu
  11. hosta Lakeside Paisley Print. Juba istutatud uue tiigi serva peale
  12. siberi iiris Hubbard. Uue tiigi serval punaseõielise nimetu bergeenia külje all
  13. ruljas helmikpööris. Heuchera Cylindrica. Mingi imelik maasikas oli tal ka potis kaasas. Mõlemad praegu tiigiservas koos Lakeside Pisley Prindiga
  14. Bergeenia Bach. Punaseõielise nimetu bergeenia teisel pool
  15. roosa jumikas Rohenäpult. Mäe otsa, seal kirjuvärviliste jumikate koht.
  16. ahtalehine sininokk
  17. hosta Invincible. Uue tiigi servas
  18. süstjalehine hosta. Tiigi servas, kilpkonna kõrval
  19. valgeõieline karpaadi kellukas
  20. Sorbus Aucuparia Josep Rock ehk kollasemammuline pihlakas. Heinamaale
  21. roog-sinihelmikas Windspiel. tiigi serv
  22. kuningosmunde 1
  23. kuningosmunde 2
  24. Meconopsise seemned
  25. valge martagon
  26. Bright Diamond. liilia Rohenäpult
  27. allium Spider. Tiigi serv Invincible selja taga
  28. Botaniche Krokussen. Tommassianus Roseus. Roosa krookus ühesõnaga
  29. Crusanthus Prins Claus
  30. Trompetnartsiss Elka, valgeõielised

Osa jõudsin juba esimesel õhtul maha istutada. Ikka uue tiigi serva, ei saa sealt praegu üle ega ümber - lemmik koht. Suht palju vaba peenrapinda seal ju ka.


Küll see hosta Invincible on ikka ilus! Ilusad rohelised läikivad lehed ja tema taga paistab esialgu imepeenike roog-sinihelmikas Windspiel. Tiikide kallastel on ikka ilus, kui on palju erinevaid - piitspeenikesi ja laiu latakaid, krobelisi või siledaid, sügavalt lõhistunud või "piinlikult triigitud" - rohelisi lehti.


Ja vaade teiselt poolt:


Uus tiik tundub praegu jube sügav. Eriti kui vana tiigiga võrrelda aga see on puha kive täis vajunud. Kivide vahel on taimed ja muda, nii et vaba vett tundub olema maksimaalselt pool meetrit. Tegelikult on ta tunduvalt sügavam aga loodus on teinud oma töö ja nagu ikka - ta teeb seda hästi.
Kui uus tiik ka kividega kaetud saab, peaks juba silmale meeldiv vaade avanema. Ka praegune vaade meeldib päris hästi, kiledest tuleb lihtsalt mööda vaadata. Taimi see aasta sisse ei istuta, pole ju muda, kuhu istutada. Nii palju, et kanada vesikatku elodea canadensis topin küll sinna-tänna kivide vahele. Ta on hea taim, aitab muda luua.