Teisipäev, 28. september 2010

Kivide diktatuur ja eriti laisa aedniku nipid (A muidu ilus)


Uute istutusalade tekitamise tarvis on mul üks eriti laisa aedniku moodus. Mõnda aega on see koht lihtsalt kompostihunnik, muud midagi, üks eriti kole koht. See tähendab seda, et kui jõuan koos tõsimeelse aiandusfänniga aias jalutades sinna lähedale, tuleb fännil küünarnukist kinni võtta ja ta kindlameelselt kuskile mujale suunda juhtida.
Peenra kuju üle otsustavad minu aias tihtipeale kivid. Millele vähegi inimese ramm peale hakkab, on mees välja kaevanud ja mujale veeretanud. Osa on aga liiga suured ja nemad saavad oma suuruse ja vägevuse tunnistamiseks ümber lilli ja jänkusid:
 


Ma olen oma aiaga rahul. Arenev aed. Ja aina paremuse poole. Liigse sordirohkusega just ei hiilga aga pakub kohati juba ilusaid vaateid. Ma olen rahul. Me oleme head tööd teinud. Kohati muidugi on igasugu ebakõlasid aga ega kõike korraga ei saagi. Peab lihtsalt peale passima ja õigel hetkel teise suunda aias minema.
Jahh. Meil siin on ilus aed!

Laupäev, 18. september 2010

Ahhh,

 ...   jube ilm on. Sajab. Soojust ja paikest polegi. Masekas tuleb niimoodi peale

Neljapäev, 16. september 2010

Tulin shopingult

Ja panen siia kirja ka kohe, et ostsin posu tulbisibulaid ja lisaks veel ühe roosa aasia liilia, sordinimi ongi Roosa, hehh. Ja uuesti laugu Mount Everest, selle valge. Eelmisel aastal ostetu kadus ju ära. Ja lisaks veel ühe rohtlaliia Pinocchio
Nüüd tuleb vaid üle kontrollida, et mis pinnast see Pinocchio sooviks, siis saaks ta kohe maha istutada.

Kolmapäev, 15. september 2010

Hakkasin pihta

Esiteks hakkasin eile pihta valgest peenrast vaarikate ümberasustamisega pihta. Hommikuti on küll külm ja märg, siis ma õue ei kipu aga pärastlõunal ilm selgineb ja õhtuti on juba päris mõnus. Lapsed kleepuvad alates kella kuuest teleka külge (multikad) ja mina saan tunnikese ülirahulikus õhkkonnas mulda kraapida. Arvasin, et seal kaevamine on hullumeelsus, et saab raske olema aga vastupidi! Maa on pehme ja vaarikad on umbrohud peaaegu täiesti välja söönud. Lahe! Nii et ma saan selle koha ikka korda.
Teiseks hakkasin järjekordset kodulehte-veebipoodi munsterdama. LINK Eelmine lendas korstnasse koos selle välguga, mis arvutist läbi käis. Mul läheb see munsterdamine suht aeglaselt aga loodetavasti saan selleks ajaks korda ja ka kaubavaliku piisava kui päkapikud liikvele lähevad. Nii on lihtsam. Ei taha nagu jõulude paiku ühelegi tellijale "ei" öelda, mulle meeldib päkapikutseda.

Esmaspäev, 13. september 2010

Kardulavorm

Üks minu lemmik toiduvalmistamise viise on ahjus küpsetatud vormiroad. Mugav valmistada, sellepärast.
Määrid ahjuvormi margariiniga, viskad toiduained sisse (kartulilaastud, hakitud porro, kabatshoki viilud, tükeldatud suitsupeekon) ja peale kallad neljast munast, poolest klaasist piimast, pakist kodujuustust ja riivjuustust tehtud segu. Soola ja pipart ka. Riputad peale veel riivjuustu ja viskad ahju.
Siis lähen tunnikeseks aeda toimetama ja lastele ütlen, et katke laud ära.
Kui tagasi tuppa tulen, olen kui restoranis. Pese vaid käed ja istu lauda!


Toiduained ikka kihiti. Ja juustuga ei maksa koonerdada.


PS.: See kodujuustu lisamine teeb vormiroa kohe eksta hõrguks!

Thela Kaku kõrva saatus Kesk-Eestis ( nagu Hiina keel. Arusaadav vaid asjaosalistele)

Täna on selline laiskus peal, et ei viitsi miskit teha. Konutame niisama, natuke keedame seeni ja natukene küpsetame õunakooki, muud midagist. Sellisesse päeva sobib hästi blogimine. Utsitasin siin teisi, et rääkige, et kuhu ja mis tingimustesse oma Opuntia istutasite aga ise kõigutan siin jalga ja vilistan ja ei viitsi mitte ridagi kribada, et mis mina oma Kakuga siis tegin.
Esiteks lingid: Kaku esivanem Thela juures (link), Kaku vend Kadaka aias (link) ja Kaku teine vend Köögikata juures (link), Kaku õige nimi: Opuntia Compressa

Minul oli valida Kaku tarvis kahe koha vahel. Esimene koht tiigi kõrval, seal liivataskus, mille ehitasin suvel agaavi tarbeks. Aga see koht on põhjatuultele avatud, ei tahtnud Kaku elu ja tervisega riskima hakata, nii istutasingi opuntia-pojukese hoopis maja külje alla, vaatega lõunasse.


Mul on seal enamjaolt paekividest väike kõrgendus, istumise alla sai Kaku liiva-mulla-kiviklibu segu. Eks siis näha ole, kuidas Kaku Kesk-Eesti äärmuslikud kliimaolud omaks võtab. Loodetavasti võtab. Ja saab hakkama.

Värvid ja mängud

Mööda sai üks päris ilusate ilmadega tegus nädal. Üht kui teist sai tehtud, Põhiliselt sügiskündi ehk püsikupeenarde korda sättimist talveks. Ka tulbisibulaid panen juba maha, See on üks omamoodi mõnus tegevus, nuputada, et mis süsteemi järgi neid siis see aasta sättida. Ikka värvide järgi, mis muud. Sordirühmade järgi ka, peab ju teadma, millal üks või teine õitseb, et peenar liiga ruttu õiteta ei jääks.
Värvide tarvis sain inspiratsiooni sügisestest püsikutest:


Selle peenra tulpide värvid on valge-oranz-punane. :) Sätin endale ise järgmiseks suveks üllatusi. Põnev ju oodata, et kas värvikombinatsioon õnnestus või mitte.
Värvid-värvid-värvid.
Mõned aastad tagasi istutasin sissesõidutee äärde erivärvilised põõsad. Praeguseks on juba natuke aru ka saada, et seal põõsad on.


Võtab aega see kasvamine. Liguster on kõige hoogsam, seda on saadud ka mitu korda pügada. Barbarissipõõsast pügas see aasta talv aga õnneks taastus ruttu. Kollast kontpuud pügas eelmine aasta mees trimmeriga (kogemata) aga õnneks taastus ilusasti, Ühe värdforsüütia vahetasin männikese (meetri kõrguseks kasvav mägimänd) vastu välja, siis on talvel ka huvitavam.
Suvikutega on lihtsam. Neile ütle vaid, et "kasva!" ja ta kasvabki. No vat kevadel ma ju torisesin, et tiigi ääres turbatasku ääristamiseks pole paekivilatakad just parim valik. Praegu pole kive enam nähagi:


Toataim Mikania on tubli olnud ja kõik kivid iseennast täis kasvatanud.
Ja kus on, sinna tuleb!
Suvel tegime kambakesi esimese skulptuuri omale aeda: tsemendist kilpkonna. Tubli mätsimine oli. Seekord otsustasin lihtsamalt hakkama saada ja ostsin kaks lahedat selli:


Eks meilgi on see jama, et aias konutab paar hiigelsuurt kivi just seal, kus meie hoopis murupinda tahaksime näha. Ja need kivid pole ka ilusasti maast väljas vaid just niipalju maa sees, et segab niitmist aga eemalt pole teda üldse näha. Plaanisin ammugi sellisele kivile midagi peale panna. Ma arvan, et need jänesed sobivad täitsa hästi. Teised variandid olid suur keraamiline lehm või siis fanfaari puhuv pioneer. Selline lehm maksaks liiga palju arvatavasti ja pioneeri mees mikskipärast ei tahtnud. Imelik inimene.
Nii et tuleb jänestega leppida.

Reede, 10. september 2010

Pojengid kipuvad Tallinna poole

Nii head ilmad on praegu! Nagu juuli teine pool, no tunne on selline, ülisuvine! Nii et üritan enamuse vabast ajast aias mütata. Kohendan ilupeenraid põhiliselt. Fotosid lisan siis kui mul miskit valmis ka juba on. Mis ma praegu sellest segamini pööratud maapinnast ikka pildistan.
Eile istutasin ühe pojengi ümber. Ühe noortest. Ja on üks huvitav asjaolu, mida peaksin ka siin mainima. Minu noored pojengid kasvavad kõik nii, et juured on suunaga põhja poole, st. Tallinna suunas. Lõuna poolt võiks labida kohe varte lähedalt maasse lükata aga teiselt poolt tuleks arvestada rohkem kui poole meetriga.
Ma panin seda asjaolu juba kevadel tähele. Esimesena kevadel istutasin Mascula pojengi ümber. Labida lõin maasse just põhja poolt ja hakkisin vaesekese kogemata kolmeks. Ai, ma tundsin end siis kehvasti! A õnneks pojengi see retsimine ei häirinud ja kõik kolm juppi läksid kasvama.
Vat siis. Niisuke huvitav fakt.

Kolmapäev, 8. september 2010

Minevik, olevik, tulevik ehk soovitused järgmiste aastate kevadeiks

Koristasin hommikul kappi ja pihku pudenes kevadine seemnete nimekiri. Kuna "tibude lugemise" aeg on saabunud, panen oma kogemused siia ka kirja. Iga asi ju meelde ei jää, kevadel siis hea siit lugeda, et mis seemneid tasuks proovida ja mida mitte.
1. Jaapani kapsas "Mizuna" - täielik mõtetus. Igas mõttes.
2. Peasalat "Shedevr Vkusa" - väga hea! Mitte ainult maitse vaid ka kuju shedööver! Suur, lokkis, pehme, mõnusalt krõmps.
3. Rooma salat - Keskpärane. Lihtne kasvatada aga maitse ei midagi ütlev. Lastele hamburgeri sisse sobis hästi aga mujale teda küll ei osanud panna.
4. Harilik altee Althaea officinalis - kahjuks andsin laste kätte, no et külvake emmele üks ilus lillepeenar. See laste külvamine on ju nii, et tükk tühja maad ja siis üks pundar ja siis jälle tükk tühja maad jne. Lina ja rukkilill said hakkama ja õitsevad ilusasti aga ülejäänud mitte. Nii et kogemus - null.
5. Peruu füüsal - mis jama see on!!!!?? Taim iseenesest ju kena, õitseb hoogsalt, vilju paksult täis:


Ja marjad on suured, kukuvad ise varre küljest lahti:


aga maitse on kohutav! Nagu halvaks läinud tomat. Hullem veel. Okse. Ma väga vabandan aga tõesti jube maitse. Teisiti ei oska kirjeldada.
6. Füüsal "Koroljok"- võimsad taimed.



Ilusad taimed, umbes meetri kõrgused ja poole meetri laiused. Vajavad toestamist. Muidu võtavad enda alla liiga palju maad. Viljad pole veel valmis
6. Arbuus "Lajko II" - Oleksin pidanud neid varemalt juba ette kasvatama. Viljad pole eriti suured. Aga hea maitsega! Magus!


7. Tomat Matto (Mato?) - päris ok tomat. Sissetegemiseks sellise sibula-tomati seguna sobimatu, liiga hapukas. Aga tomatimahla jaoks ideaalne. Tegin mitu pudelit, ainult pool pudelit veel alles, Kõik jõime mehega koos ära.
8. Amplitomat Cherrola F1 - õudus kuubis. Ühe taimekese pistsin nalja pärast teise korruse taimekasti, see kasvatas seal omale KUUS! viiemeetrist vart, milledele kokku kasvatas neli väikest kobarat tomateid. Täiesti ajuvaba taim, ausõna! Õues ja kasvuhoones ta nii suureks ei kasvanud aga viljasaak jäi samaks.
Olge head, soovitage mulle mõnd head amplitomati sorti. Muidu minu gurmeelõunad  ;)  pole ilma pisikeste kirsstomatiteta täiuslikud.

Esmaspäev, 6. september 2010

Augusti lõpp/septembri algus

Mulle tundub, et suve lõpuaeg ei soosi eriti blogimist. Arvutiekraani asemel vahiks hoopis hilissuve/varasügise värvilist taevast:


Ja tegemist on palju. Põhitöödena konserveerimine ja sügiskünd. Aga hea on see, et ka tahtmist ja jõudu tegutsemiseks jagub. Ja positiivseid emotsioone on lihtne leida. Eriti kui köögilaud näeb välja kui troopikasaar:


Pole paha, mis? Avastasin, et ka patisson on väga maitsev vili. Grillin/praen neid pisemaid, maitsestan pipra ja sidruniga. Väga nämma eelroog. Või magustoit.


***************************************************************************
Sirvisin oma blogi ja avastasin, et olen ühe teema hoopis unarusse jätnud. Ürdipeenra teema nimelt. Pole ka ime. See aasta ei soosinud seda kohta üldse. Kevadel küll kõpitsesin sealgi, külvasin erinevaid salateid ja tuunisin teerada aga siis hakkas meie koer pulmitama ja ümbruskonna koerad arvasid, et minu ürdipeenar on hea koht ( jube, jube!!!!) viisakalt öeldes wc jaoks. Selge see, et ma seal enam miskit ei teinud. Hiljem, kui olin koertest lahti saanud, ründasid seda kohta mutid plaaniga ehitada sinna muttide New York.  Pilvelõhkujad jms.
Nojahh, siis viskas mul üle ja jätsin selle koha hooletusse. Mingi hetk kadusid mutid ära. Ja ma asusin selle koha jaoks uut plaani hauduma. Mitte küll 100 % uus, trepid, tee jms jääb, samuti jääb osa püsikuid aga salatid ja muu kraam, mida tahaks kevaditi ka toidulaule panna, kolib kasvuhoone kõrvale.
Ürdipeenar asub ju sellises kohas, mis peaks silmailu pakkuma. Otse maja ees. Nii olen plaaninud sinna lollikindlad püsikud (ma mõtlen, et ka aediirised sobiksid sinna imehästi, no teate, nad ei varja ju müüritist)(ja loomulikult ka tulpe, palju tulpe!) ja põõsad.


Ja tema korrashoidmiseks tuleb siiski mingi lihtsam moodus välja mõelda kui muru niitmine. Niideti küll aga rammus maa ja hein kasvas seal kogu aeg topeltkiirusega. Mingi multš. Mingi peenrakate. Ja seda rammusust tuleks kuidagi ikkagi ära kasutada, nomaitea, kõrvitsad sinna järgmisel aastal vist panna.

Laupäev, 4. september 2010

Õde saatis mulle kirja ...

Kirjutan sulle kreeka Avgolemono supi retsepti, mulle see väga maitses.
1. Pange 1,5 l kanapuljong, 1/2 tl soola ja 50g pikateralist riisi kastrulisse. Lased keema tõusta. Sega, vähenda kuumust ja keeda aeglaselt 20 min. Sega.
2. Klopi 2 muna väikses kausis lahti, vispelda juurde 2-3 spl sidrunimahla, lisa kulbitäis puljongit, klopi segi, siis lisa veel üks kulp ja klopi veelkord.
3. Pane ülejäänd puljong riisiga uuesti keema. Eemalda veidikeseks ajaks kastrul pliidilt ning lisa muna ja sidrunimahla segu. Sega hästi, vähenda kuumust ja lase aeglaselt keeta 2 min. Lisa soola ja pipart. Riputa peale peterselli ja servereeri kohe.
Davai siis. lähen supivärki tegema.
Olge tublid!
Miks me tublid pole, ikka oleme! Ja supi keedame ka valmis. Ma ei kujuta nagu seda suppi hästi ette. Mingi munakeedus. Tundub väga kummaline. Aga noo katsetame!