esmaspäev, 13. september 2010

Värvid ja mängud

Mööda sai üks päris ilusate ilmadega tegus nädal. Üht kui teist sai tehtud, Põhiliselt sügiskündi ehk püsikupeenarde korda sättimist talveks. Ka tulbisibulaid panen juba maha, See on üks omamoodi mõnus tegevus, nuputada, et mis süsteemi järgi neid siis see aasta sättida. Ikka värvide järgi, mis muud. Sordirühmade järgi ka, peab ju teadma, millal üks või teine õitseb, et peenar liiga ruttu õiteta ei jääks.
Värvide tarvis sain inspiratsiooni sügisestest püsikutest:


Selle peenra tulpide värvid on valge-oranz-punane. :) Sätin endale ise järgmiseks suveks üllatusi. Põnev ju oodata, et kas värvikombinatsioon õnnestus või mitte.
Värvid-värvid-värvid.
Mõned aastad tagasi istutasin sissesõidutee äärde erivärvilised põõsad. Praeguseks on juba natuke aru ka saada, et seal põõsad on.


Võtab aega see kasvamine. Liguster on kõige hoogsam, seda on saadud ka mitu korda pügada. Barbarissipõõsast pügas see aasta talv aga õnneks taastus ruttu. Kollast kontpuud pügas eelmine aasta mees trimmeriga (kogemata) aga õnneks taastus ilusasti, Ühe värdforsüütia vahetasin männikese (meetri kõrguseks kasvav mägimänd) vastu välja, siis on talvel ka huvitavam.
Suvikutega on lihtsam. Neile ütle vaid, et "kasva!" ja ta kasvabki. No vat kevadel ma ju torisesin, et tiigi ääres turbatasku ääristamiseks pole paekivilatakad just parim valik. Praegu pole kive enam nähagi:


Toataim Mikania on tubli olnud ja kõik kivid iseennast täis kasvatanud.
Ja kus on, sinna tuleb!
Suvel tegime kambakesi esimese skulptuuri omale aeda: tsemendist kilpkonna. Tubli mätsimine oli. Seekord otsustasin lihtsamalt hakkama saada ja ostsin kaks lahedat selli:


Eks meilgi on see jama, et aias konutab paar hiigelsuurt kivi just seal, kus meie hoopis murupinda tahaksime näha. Ja need kivid pole ka ilusasti maast väljas vaid just niipalju maa sees, et segab niitmist aga eemalt pole teda üldse näha. Plaanisin ammugi sellisele kivile midagi peale panna. Ma arvan, et need jänesed sobivad täitsa hästi. Teised variandid olid suur keraamiline lehm või siis fanfaari puhuv pioneer. Selline lehm maksaks liiga palju arvatavasti ja pioneeri mees mikskipärast ei tahtnud. Imelik inimene.
Nii et tuleb jänestega leppida.

5 kommentaari:

Köögikata ütles ...

Nii armsad jänkud. Ja see üheksavägise või nõianõgese lehekodarik siin lõpus on nii armsalt pehmekene.
emibed - jah, just nii pehme

isehakanud lillekasvataja ütles ...

9vägine. Tüdruk jõudis suuremal jänesel juba kõrvad peast maha kaksata. Ei tea, kas on olemas mingit liimi selliste asjade jaoks?

MUHEDIK ütles ...

Mõnikord tundub, et puud-põõsad ei kavatsegi kasvada, aastaid on nagu kääbused ja siis äkki on nad suured:)
Uue loomine on alati huvitav ja meeldiv tegevus, ükskõik, kas kombineerid värve või kõrgusi vms, mõnikord isegi suuremat rahuldust pakkuv kui tulemus ise.

Tsiil ütles ...

need jänesed kivi peal on hea mõte, hoiavad ehk muidujänesed ka aiast kaugemal.
Tiigiäärne on ilusaks kasvanud ja ei ühtegi teojälge.

Pruunisegune heleenium on ilus. Mul on kollastes toonides, peaks ema aiast pruuni ka hiivama, septembris ilus.

Tsiil ütles ...

need jänesed kivi peal on hea mõte, hoiavad ehk muidujänesed ka aiast kaugemal.
Tiigiäärne on ilusaks kasvanud ja ei ühtegi teojälge.

Pruunisegune heleenium on ilus. Mul on kollastes toonides, peaks ema aiast pruuni ka hiivama, septembris ilus.