Neljapäev, 26. aprill 2007

Ootan päikest.

9. kiviktaimla tulp Turkestanica (isegi üht pisukest lille ei saa pildistada ilma, et ehituspraht poleks taustaks!)
Niiväga ootan päikest ja muidu mõnusaid ilmu, et saaks väljas toimetada. Ka nii mõnigi ettekasvatatud taim on liiga vägevaks kasvanud, hädasti oleks juba vaja neid mujale istutada. Uusi peenraid kaevata, vanu korda teha. Ja riisuda-koristada lõpmatult palju ehitusprahti.
Vaatasin just aknast välja ja ohhoo! kuldnokad on kohal! Aga kuskohta nad see aasta omale pesa teevad? Meie vana maja oli koduks üldse väga paljudele lindudele. Vaesekesed. Loodetavasti sobib neile vana laut samahästi.

Kolmapäev, 25. aprill 2007

Seemned

Euroopa tuurilt sai ju igasuguseid seemneid kaasa näpatud, loomulikult vabast loodusest. See mul selline ammuaegne probleem, et taskud alailma mingeid käbisid ja prahti täis.
1. küpress : korjasin mõned käbid. Mõtlesin küll, et mida imet ma nendega teen, puha kinnised kõik, aga tasku sai nad pandud ja koju toodud. Umbes paar päeva tagasi vaatasin omaseemnekarpi ja ohhoo! käbid olid lahti läinud! Nüüd on nad mul eelidanduses, eks näis, tuleb sealt miskit või ei.
2. palmid : neid seemneid mul ikka on ja muudkui katsetan ja katsetan. Kahtlane, väga kahtlane.
3. oli üks puu : nimi veel teadmata. Seemned idanevad hästi kuid võrsekesed kiduvad. Materjali on, katsetame edasi.
4. veel üks puu : tükk aega idandasin seemneid ja üritan muudkui internetist inffi otsida, et mis puuga tegemist. Rohkem selline poolpõõsas. Idandan ja idandan, no ei midagi. Siis leidsin seemnemaailmast midagi sarnast : gleditsia! Tellisin need seemned, vaatan, et no ei ole sama ikka. Aga seal ju õpetus, et tuleb seemne pealmist kihti vigastada, siis pääseb niiskus seemneni ja lähebki idanema. No kaevasin siis seemned jälle välja, uurin, kõvad kui kivid. Hõõrusin siis liivapaberiga, ei miskit. Kraapisin saenoaga, vaevaga sain kriipsud külge. Ja hurraa! läksidki idanema!!!
Mis edasi saab, seda ma küll ei tea, need ju kõik soojamaataimed.

Reede, 20. aprill 2007

Aiast kööki

See siin on mu esimene saak meie aiast sellel kevadel. Esimene on ikka see kõikse parem. Mis sellest
siis teha? Eks ikka rohelist salatit, nagu iga aasta. Salatisse lõikan muidugi hiina kapsast, kurki, lisan pisut soola, oliiviõli, pigistan sidrunimahla ja siis kõik see mida aiast saab: murulauk, küüslaugupealsed, naadid, oblikad, jänesekapsad, noored võilillelehed ja rabarberilehed. Nurmenukulehed ja kuuskedelt natuke noori võrseid.
Kevadised ravimtaimeteed. Veel on veidi vara aga varsti tuleb koguma hakata nurmenukuõisi, kortslehti: neist saab väga maitsvat kuuma jooki.
Kevadine supp. vaja läheb: 3l vett, 1/2kl. odratangu, 2 porgandit, 1-2 sibulat, peterselli, 5-6 kartulit, 300 g rohelist lehtköögivilja (oblikad, naadid, nõgesed, rabarberilehed jne) , 2 sl võid, soola, 1-2 keedetud muna, hapukoort.
Tangud keeta veega poolpehmeks, lisada võis hautatud porgand-sibul-petersell, seejärel kartulid. Pestud, nõrutatud ja kuuma veega üle valatud lehtköögivili hakkida peeneks, lisada supile, keeta 5-10 minutit, maitsestada ning anda lauale hakitud muna ja soovi korral hapukoorega.
Oblikaga hautatud kala. 400 g kalafileesid, 1 spl taimeõli, 1 spl jahu, 100 g sibulaid, 400 g oblikaid, 5 g küüslauku, 25 g võid, 1 spl tomatipüreed, soola, pipart, maitserohelist.
Kalafileed lõigatakse parajateks tükkideks, paneeritakse jahuga ja matsestatakse soolaga, praetakse taimeõlis mõlemilt poolt. Sibulad hakitakse, hautatakse sulatatud võis koos hakitud oblikate, purustatud küüslaugu, tomatipüree, pannile jäänud pruunistunud jahu ja vähese kalapuljongiga 15-20 minutit. Maitsestatakse. Kalad asetatakse vormi, oblikapüree valatakse kaladele ning hautatakse veel 5-10 minutit.
Valmis toidule pustatakse maitserohelist, lisandiks keedetud kartulid.

Kolmapäev, 18. aprill 2007

Kiviktaimla 1.osa


...ehk objekt "vana lauda sein": siia on siis plaanitud kiviktaimla + varjupaik neile taimedele, mis elumaja remondi tõttu peavad sel kevadel uue kodu leidma.
Fotod on tehtud mõnede nädalate või päevade vahedega.
Oli ikka tüütus nende kivide vahelt kaevata. Arvata võib, et kõike umbrohtu ma sealt välja ei saanudki.
Esimesel pildil toimub siis "PLAANIMINE"


Teisel pildil on selle kevade esimesed tõeliselt soojad päevad, mida aednikuhuvidega inimene loomulikult sisustab mullas kraapimisega.



Kolmandal ja ka neljandal pildil on töö täies hoos. Samuti on sinna kolitud juba bergeenia, sõnajalad, mõned kobarhüatsindid, karvane kadakkaer ja veel paar taime millede nime tuleb alles tuvastama hakata. Ka ei suutnud ma ilusate ilmade kiusatusele vastu seista ja külvasin mõned seemned maha. Parempoolse nurga juurde on mul plaanitud mõningaid ronitaimi. Eks see siis hiljem näha ole, millist seal pildistada saab. Ettekasvatuses on Mehhiko vanikkuljus praegu täitsa tip-top.

Teisipäev, 17. aprill 2007

Istutamine

Objekt "sõstrapõõsatagune": nagu juba varem mainitud, on see suht suur ja tühi maa-ala. Alustasin siis sellest, et otsustasin istutada hõredamat sorti heki sissesõidutee ja viljapuuaia vahel. Kunagi oli siin kartulipõld, mis muutus aasta aastal üha väiksemaks kuni jäigi ainult lillede, maitsetaimede, maasikate jaoks. Nüud on siis tee ja lillepeenra vahel juba 5 väikest põõsakest (lisandub lähiajal veel 4), kõik erinevad (et oleks huvitavam), neid kavatsen ma pallikesteks pügama hakata. Selle töö tõeliselt ilusat tulemust annab muidugi oodata, järgmine foto samast paigast peaks siis tulema viie või kümne aasta pärast?!
Lillepeenrale järgneb plats ploomi, pirni ja astelpajudega. Sealt edasi jääb veel ruumi ja see on veel kavandamisel.
Avastasin, et väga tänuväärsed rauast orgid sai iidvana hiigelsuure antenni küljest. Nendega on hea sirgeid jooni maa peale kavandada. Lähevad lupsti maasse, ei pea haamriga taguma nagu totakas.
Ja pildi tagaplaanil juba riigile kuuluva tee kõrvale jäävad kasvama kased ja mägimännid ja loomulikult tulbid, tulbid, tulbid.
Päevikupidamisest üldse: aiapaeviku pidaja mainis, et talle on päeviku pidamine igati kasuks tulnud. Ka mina olen selle pidamisega väga rahul. Poleks uskunudki, et ma seda üldse suudan, pole elus mingeid päevikuid pidanud. Aga siia tuleb kirja selline vajalik inf + tulevikus on hea vaadata, et kuidas see ilus (no unistada ju võib?) aed oma alguse sai.

Pühapäev, 15. aprill 2007

Kevadine segadus

7.sinililled 8.kobarhüatsint

Need on siis järgmised õitsejad minu aias.
Ja järgmiseks on siis nn. objekt nr. 2 nimega "tagaplaanil vana ait". (vt. veebruari sissekannet) Aida lähedale kerkib siis minu uus ja elu esimene kasvuhoone. Oi sa juttas, ma saan homme sinna külvama minna!



Reede, 13. aprill 2007

Palmipuu












Ûks väike palmipuine meenutus veel Ciotast. Sellesama palmi küljest näppasin mõne seemnekese ja panin kodus potti idanema.

Loodetavasti ei ole see palm nagu see karuputk, et lähebki kasvama ja pärast kogu Eestimaa on seda va palmi umbrohtu täis.

Kolmapäev, 11. aprill 2007

Back to the bisness

Jätkuvad kevadtööd.
Sai ära käidud Tartu puukoolis. See polnud küll veel avatudki kuid tühjalt meid ära siiski ei saadetud. Ostetud sai 2 värd-forsüütiat, mägimänd, keerdoksaline sarapuu, üks õunapuu, üks punaseõieline viirpuu, harilik liguster ja hariliku kuuse vorm Cranstonii. See viimane oli täielikult spontaanne ost, aga käige ise ka nende näidisaias üks tiir, siis saate aru.
Pealegi- meil ruumi küllaga: täitsa ükskõik palju ja
mida me omale kokku ostame.

Oma vanemat blogi osa üle vaadates tekkis mõte kõik oma õitsejad üle lugeda. Vaevalt, et kõiki jõuakski aga proovida ju võib.
1. rabarber
2. lumikelluke
3. siniliiliad 4. krookused 5. märtsikelluke 6. paiseleht

Laupäev, 7. aprill 2007

Reisi lõpp

Lõuna-Prantsusmaalt suundusime edasi Itaaliasse, (sellel pildil ongi taustaks Itaalia Alpid) sealt Austriasse, sealt Slovakkiasse, pisikese põikega Tshehhi ja edasi juba tuttavamaid radu pidi läbi Poola/Leedu/Läti kodu poole.
Itaalia ja Austria? Oooo kui ilusad maad. Seal oleks pildistada küll ja küll olnud, kuid Itaalias lõhkes meil autokumm ja see sisustas päris kõvasti meie aega. Ja eks see pikk reis hakkas kõiki juba vaikselt väsitama kah. Veidi kummaline tunne oli saabuda maalt, kus õitsesid täies ilus tulbid ja kasvasid palmid siia kus rohelust pole veel ollagi ja pidevalt ähvardavad öökülmad.
Aga mis siis ikka. Pea on täis erinevaid ideid ja eks meilgi tuleb see kevad ju õige pea!

Neljapäev, 5. aprill 2007

Lõuna-Prantsusmaa, 3.osa


La Ciotat lilleturg.
Esimese hooga olin Vahemere äärses lilleturus pettunud. Ruutmeetrite viisi petuuniaid ja virkasid liisusid ja muudki sellist, mida Eesti turgudel rohkem kui küll. Aga turu edenedes vahetusid ka taimed.

Head imetlemist!






















Teisipäev, 3. aprill 2007

Lõuna-Prantsusmaa, 2.osa


La Ciotat' linnapark.





Palmide ja kõikvõimalike muude mulle seni nägematute taimede vahelt looklesid üles kõrgele trepid, mis viisid platvormile, kust sai siis aja jooksul mere poolt äramuritud paljandit kaeda. See sein seal on kõva nagu betoon.











Salapärased kaldapealsed ehitised purskaevude jms.


Ilusad vaated läbi kivistunud mäekûlgede sadamale.


Sellises pargis käiakse siis perepiknikke tegemas.



Ja lôpetuseks kaks pilti kaktuste peenrast:






Lõuna-Prantsusmaa, 1.osa

Ja pühapäeva hommikuks olime jõudnud Lõuna-Prantsusmaale. Kõigepealt suundusime linna Cassis. Esimesel pildil on
puu, mida kogu Prantsusmaa on täis. On see pöök? Omapärane
nägi ta vâlja kûll.






Jârgmisel pildil avaneb imeilus vaade viinamarjakasvatustele. Seal sõitsime möôda loogelist teed mäkke kõrgele pankrannikule imetlema vaadet ja looduslikku kiviktaimlat.








Järgmistel piltidel on La Ciotat' linn. Esimesel pildil lihtsalt üks muruplats autoteede vahelt ja kahel järgmisel mingi tähtsa maja ukseesine kiviktaimla.












Pühapäev, 1. aprill 2007

Prantsusmaa Alpid

No nii. Ja jõudsimegi kohale! Kahjuks hakkas meie fotokas jukerdama ja selle tõttu polegi ühtegi aiandusteemalist pilti. See eest on aga küllaga ilusaid vaateid mägedele. Olime seal siis laupäevast laupäevani. Ilmad olid fantastilised, ühe korra nägimegi vaid lumetormi. Sõime ohjeldamatult juustu ja ronisime mägedest alla ja üles tagasi.



















Sellised need majakesed seal siis ongi. Igal pool olid veel jõulukaunistused. Eriti jäid meelde sealsed postkastid: nagu miniatuursed majakesed uste, akende, aiakese ja muu taolisega.
Ilus, huvitav, puhas, toreda ajalooga linnake Valloire. Ma arvan, et ükspäev peaks sinna jälle minema.