Pühapäev, 31. august 2014

Ebatraditsiooniline

Mul vist tuli kah stress peale. Midagi teha ei viitsi. Põhjust nagu mossitamiseks polegi aga no ei viitsi. Sundima peab ennast. Fui.
Aga täna peale sauna tegin imeliku asja. Ise jube rahul. Vahet pole, kas midagi välja ka kukub või ei.
Mul on õues praegu vägev tossupomm. Mees grillis päeval liha. Kui ta lõpetas, toppisin süte peale posu lepaoksi ja grillrestiga räimed. Toored. Eile ostetud. Mõtlesin paneerida ja praadida aga ei viitsi. Sellist asja on tuhat korda tehtud. Ei viitsi. Aga selline eksperiment on lahe.
Siin nad on, esialgu veel natuke toored aga juba on näha, et miskit toimub seal põnevat. Ja lõhn on mõnna.


Hilisem kommentaar: ja täitsa tulid välja! Juhhei!!!

Korjab saaki ja vaatab ringi.


Tänavaastane saak on küllaltki omapärane, sest puudub absoluutselt KURK, mis minu aias on küll alati liigagi rohkelt esindatud.  Esimene külv läks niru juuni tõttu hukka, ainult kaks taime jäi ja need siis on andnud paar kribalat. Hilisem külv ainult õitseb ja tekitab võsusid, muud midagi.
TOMATit ikka saab aga suureviljalist saab vaid järelküpsetamisega toas. Kasvuhoones on küll palju rohelisi aga punaseks nad ei kipu. Väiksemaviljalised toodavad küll, marjade eest, et hops-suhu.
SIBUL kasvas ilusasti, sain ämbritäie. Rahul. Järgmine aasta panen rohkem maha. Meil süüakse sibulat palju.
Hullult palju on Pepi pirnipuu otsas PIRNE. Mees ehitas okste alla mingi kaadervärgi, et priske saak puud puruks ei teeks. Mina käin tasapisi muudkui noppimas juba, teen pirnikompotte.
ÕUNA saame see aasta ka palju. Ja mul on põhiliselt taliõunad aias, säilitamiseks. Aga ehk teeb mingit mahla ja moosi ka. Eks näis, ma pole see aasta eriti käbe perenaine. Pole sellist meeleolu.
HERNEID olin vist ikka liiga palju külvanud. Kahest peenrast oleks piisanud. Ja vähe paremaid sorte oleks võinud valida. Aga saak oli ok, karbitäis on sügavkülmas kah.
Petersell ebaõnnestus mul juba teist aastat järjest. Kasvab küll aga kole aeglaselt ja nirult. Erinevad sordid. Aga kasvukoht sama. Järgmine aasta külvan peterselli kuskile mujale.
Pistikute tegemiseks see aasta polnud kah mul suurem asi. Umbes pooled läksid untsu. Aga eks ma proovin järgmine aasta uuesti.
Astelpajumarju kah see aasta pole, isane taim läks hukka. Õnneks tean puukooli, kus neid kasvatatakse. See käib ka vist igal kevadel meie kandis laadal, tellin sealt.
Sõstraid oli palju ja seeni on palju. Viinamarjad tegid ka puhkeaasta seekord. Mõlemal suurel taimel vaid paar kobarat.
KÕRVITSat ma see aasta ei külvanudki. Suvikõrvitsal lasin mõned esimesed viljad ära teha, siis tõmbasin taimed üles. Mingi vale sort oli, ei meeldinud. Nüüd ilutseb Hoganase peenra tipus vaid paar uhket patissonitaime, annavad vähe saaki ikka ka.








Nojah, nii, et tänavu peab peamiselt silmadega sööma. Ja hoolimata vihmadest ikka on mida süüa. Minu Hoganase peenar kaugemalt:


Väga laia üldplaani ei tahaks esitleda, tagapool need kõrgemad püsikud on vihmade tõttu kõik üksteise seljas upakil. Ei ilu ega korda. Aga õitsevad kõik hoolega.
Ja lähemalt:


Ise hakkas seal kasvama üks maarjaohakas. No kas ta pole kena:


Korea seedermänd on imeilusaks läinud. Praegu veel pisike, ohhoo, kasva rutem!



Minu punutud suured korvid pidasid kolmanda aasta ka vastu. Aga see aasta külvati sinna alles peale jaanipäeva, õitsemised jäävad hiliseks. See eest on nad uhked ja rohelised.









Korea nulg tegi oma esimesed käbid. Ilus vaadata kohe

Läbi raskuste tähtede poole. Kunagi sain Tiilt kolm pisikest Lime Rock? nimelist helmikpöörist. Esimene kadus esimesel päeval ära. Istutasin kolm. Järgmisel päeval oli neid kaks. Teine taim kadus samuti niimoodi ära. Lihtsalt üks päev oli ja teisel päeval enam mitte. Viimane aga soostus paigale jääma ja on eriliselt armsake see sügis.


Agustikuu kadus nagu lipsti. Nagu poleks olnudki.

Laupäev, 30. august 2014

Mõnikord vahib sulle lihtne lahendus otse suu sisse aga läheb mitu aastat enne, kui sa sellest ise aru saad.


Siin pildil on nüüd näha see tee, mis meie krundi äärest möödub. Seal, kus tee laieneb, on meie sissesõidutee alguse ots.
Sa süda, kus mina olen minevikus selle kohaga ikka vaeva näinud. Kui ma siia kolisin, oli siiin kuni selle teeni kartulimaa ja peedi-kaalika-porgandipeenrad. Eks ma siis alguses üritasin ka  seda jätkata, kauplesin traktoriste kündma, maksin neile rohkem raha, kui saadud saak väärt oli, sügisel ohkasin, sest sissesõidutee ümbrus oli üks mudahunnik ja võitlesin inimestega, kes üritasid mulle kogu aeg mingeid vanu kaltse ja lääpatallatud kirsasid sokutada, et võta-võta, sul on vaja maal kartulivõtmise riideid. Ohh jubedust, ma ütlen ausalt!
Paar aastat pidasin vastu, siis hakkas see nn kartulimaa üha väiksemaks jääma ja teest eemalduma.
No vat. Aga ükskord sattusin naabrinaise aias ilusat noort kaske nägema ja naaber kiitis ka, et vaat tore puu - istutad kribala vitsakese ja viie aastaga on sul tip-top puu juba olemas. Tollal oli minu ainuke aia-hariduse hankimise koht vist mingi ajaleht-ajakiri. No sealt ma lugesin, et kask on paha puu, aeda ei sobi, ajab prahti. Mõtlesin, et mis siis ikka. Ajagu. Eks kui väga hull on, et siis ajab ahju.
Nüüd on need kased ehk vist nii umbes 10-aastased. Ei ole mina märganud, et nad prahti ajaks. Neile on seltsiks siginenud paar kuuske, mägimännid ja noored sirelid. See koht on ilus ja igati tootlik. Teraapiliselt ilus vaatepilt need nooored kased ja tootlik sedamoodi, et sügisel kasvavad seal kaskede vahel kaseseeened. Täna hommikulgi korjasin sealt kausitäie, teen pirukaks. Ei mingit vaeva, ei mingit mässamist. Ja rõõmu on sellisest aiast küllaga.
Huvitav, miks ma sellest kohe aru ei saanud?


Reede, 22. august 2014

Kivisõltlane tunnistab fakti


Üks õhtu oli nii ilus, et ei raatsinud mitte tuppa minna. No ei taha veel sügise reziimile üle minna. Harjunud kuuma suvega, leppinud, et elu on üks trall ja tants. Lillekeste teatrietendus. Aga kohati on ilmad vilud, vihma muudkui kallab, vahet ei tundugi olevat.
Aga see õhtu oli ilus, kolisime seltskonnaga puukuuri risu sisse põrandale ja hakkasime uusi kive tegema. No vanu kive on veel küll aga eks uuemaid ja moodsamaid on ka vaja.


Suur poeg ütles, et ma olen lootusetu. Vähe sellest, et muudkui aias kive nügin ja sätin, tassin neid ju tuppa ka. Ja nüüd veel hakkan ise kive juurde tegema. Et kõrgem pilotaaz kivihulluses - topib kivid kivide sisse.
Jah. Tunnistan fakti. Kivid on toredad. Ja kivi sisse topitud kivid on topelt toredad. Kivikivistis.


Laupäev, 16. august 2014

Tee tööd, siis tuleb ka armastus

Õigem oleks vist öelda, et tee aias tööd - tuleb saaki aga kuna saak esindab ennast esialgu veel peamiselt õitena, siis see on armastus.
Täna on meeldivalt mittekuum ja suht kohustustevaba laupäev, nii et võin kasvuhoonet pisut korrastada. Seal oli vahepeal paras dzungel tekkinud, Mitte umbrohust vaid küljevõsudest.
Kui ma matsheetega raiudes kasvuka keskele olin jõudnud, nägin, et olen huvitava tomatitaime suutnud hankida. Näeb teine välja nagu kipslill, üleni õiesarikaid täis. Ja suured-suured on need sarikad. Tulingi praegu tuppa uurima, et mis sordiga tegu  peaks olema.
Kurki, tomatit ja viinamarja ikka saab juba aga vähe veel. See-eest aga alustame täna õunakoogi hooaega.



Enam-vähem on kõik potitaimed maha istutatud. Osadele tekkis ajutine peenar vanasse liivakasti, kust salatid välja korjatud juba.
Järgmisel fotol ilutseb mu ilus pisike punane tamm:



Minu lemmiktaim valge peenra osas on tegelikult praegu valgete servadega varemerohi. Eelmisel fotol teda näha pole aga ta näeb igati lahe välja ja on valgeservaliste seas kõige ägedama puhmiku loonud.
Järgmisel fotol teevad põdrakanepid kummardust aednikule.


Esmaspäev, 11. august 2014

Kivilised


Kukeharjad hakkavad tasapisi omale nimesilte saama.

Iseasi, et umbes kolmele kivile ei oska nagu midagi kirjutada. Näete ise, keskmisele kivile maalisin - Sedum Juminda. Heh. See on kukehari, mis on Juminda poolsaarelt korjatud, tunneb end praegu hästi, valgeõieline, kõrgekasvuline. Oletan, et Sedum maximum ehk suur kukehari. Eestis tavaline. Aga kuna ma kindel selles nimes pole, jäägu ta nimetuseks Juminda. Noh, siis ei lähe algupärane kasvukoht meelest ära.
Aga siis on mul paar kukeharja, mille nimedeks tulevad vist Naabrinaine ja Kadakas1 ja Kadakas2 (nõukaaegne) No muud pole mul nende kohta midagi tarka öelda, lihtsalt nimi, kust ma nad sain.




Eelmistel fotodel ongi need kolm nimetut.
Aga järgmisel on Xenox:


Ja siis on siebolbi kukehari variegatum:


Hoganas




Suvi muudkui jätkub ... ja ma olen nii rahul ... rahulmeelne



 Taas on möödunud üks superhea nädalavahetus. No mul on selline tunne, et justkui spetsiaalne minu hellitamise viisaastak käib praegu. Kõik mis toimub, on hea ja läheb igati korda.
Möödunud nädalavahetusel toimus ammu planeeritud Aalujate kokkutulek. Seekord Kadaka aias. Meie seltskond alustas kokkutulemist päev varem Köögikata aias (millest pole mul ühtegi fotot :( sest ei oska ma telefoniga pilte teha ja ei tule meelde kah see internetti sisaldav imevigur-laastuke seal taskus ... pole teine nagu fotoka moodi.
Oma reisi algul käisime ka Jägala juga vaatamas. Oli ikka vaatepilt küll! Ilus ja võimas ja inimesed suplesid seal joa all. Meie hiilisime vaid ülevalt. Otsisime kivistisi ... kiitsime head platood.

Köögikata aiast pilte mul nüüd polegi aga hulka taimepojukesi on küll nüüd. Ablas ja ahne naesterahvas nagu ma olen, pole midagi parata. Katsusime ka Köögikata Neeme poolsaare tipu merd. Vasakult ja paremalt. Mõlemalt poolt oli hea. Köögikatalt sain ühe asja veel - tööpisiku - pärast, kui koju jõudsin, kastsin mõned tähtsamad peenrad ja ribasin natuke rohida. Tal nii korralikud peenrad, orasheina polnud üldse ... äkki peaks talle järgmisel kokkutulekul pakkuma (nii tähtis liik puudu?)
Kadaka aed oli ikka vaatamisväärsus omaette - loodusega kooskõlas on seda aeda kasvatatud. Peaks olema õppeaed algajale aednikule. Et kõigepealt ikka tutvud maa ja oledega, alles hiljem otsustad, kus sul kiviktaimla ja kus veeaed. Mitte vastupidi.


Aitäh, Kadakas! Aitäh, et jagasid meiega seda ilusat aeda ja sama ilusat sulle ja su perele sinna järgmisesse aeda, kuhu te nüüd purjetate! Ära siis meid ka unusta ja blogi ikka vahest, kui mahti saad.
Taimevahetus aalujate seas on muidugi eriline nähtus. Tii ja Tagatalu meestele ma vahepeal soovitasin, et filmigu seda ja näidaku raha eest rahvale. Tsirkus ikka küll. Sellest ma rohkem ei räägi, kes osa võtnud, need teavad niigi :D
Ööbima sõitis meie pere Juminda poolsaare tippu. Seal me leidsime küll igasuguseid põnevaid asju aga mitte ööbimiskohta. Keerasime otsa ümber ja sõitsime Kiiu-Aabla rannakesele - väike ja kivine aga vastas igati meie maitsele.


Polnudki varem sellist asja teinud, et paneme telgi rannaveest na meetri kaugusele. Aga lahe ikka. Ja meri mässas, kohises ja laksus vastu kive ja ähvardas telki tulla aga ei tulnud ja see oli üks lahe hilisõhtupoolik.


Järgmisel päeval kolasime veel veidi ringi ja hankisin omale veel veidi "kalliskive" ja umbes kümme latakat kivi, kuhu saaksin ka Köögikata kombel taimede nimesid peale kirjutada. Ega ma kõikidele muidugi ei saa selliseid kive hankida. Mind pandaks siis vangi, selleks oleks ju autokoormatäis taolisi kive vaja. Aga ma arvan, et minu kõrgemad kukeharjad võiks küll nimesildid kõrvale saada.




Laupäev, 2. august 2014

Aiatööd


Mul oli küll plaanis, et jõuan juulikuu jooksul kõik oma peenrad korda aga näe, ei jõudnudki. Kord segas päike, kord vihm, nüüd toon sipelgate rünnakud ettekäändeks .... aga midagi ma ikka jõudsin ja sellest teen pisikese kokkuvõtte. Ja midagi toimus aias ka ilma minu torkimiseta ja sellest teeme pisikese kokkuvõtte ka.
Esiteks juhtus see tore asi, et kaks aastat tagasi saadud variegata päevaliilia tegi kaks ilmatu pikka õievart ja näitas mulle oma ilusaid õisi:


 Ta küll laiendab võrdlemisi ülbelt oma kasvuala (pojad levivad 10 - 30 cm vahedega) aga praegu seal ruumi on, las jalutab. Ehk on ajutine, ilmastikust sõltuv nähe.

Sain valmis selle tööga, mis möödunud aastal pooleli jäi: kaevasin kiviaiapeenra keskmiselt astmelt välja lõhislehelise päevakübara (oli ikka tõsine töö, ta oli oma juurtega tubli 10 cm paksuse madratsi valmistanud, eks see oli talle meelepärane kasvukoht) ja valmis sai kukeharjade peenra pikendus. Mulle need kõrged kukeharjad meeldivad hirmsasti, praegu on nad, vaesekesed, justkui puntratantsu tegemas.
Vasak serv kuulub põõsastele, sellistele, mis suudavad viisakalt käituda: põõsasmaran New Dawn, mägiküpress Sungold, liivpaju ja veel kaks valget põõsasmaranat Abbotswood ja üks roosaõieline keraja kujuga enelas (nimi kahjuks lännu). Ok, ilma nimeta ei saa, nii et - enelas nimega Lännu.


Osa taimi on seal praegu lihtsalt nn koolitusel, hiljem kolivad mujale, keskele alles jääb vaid päevakübar Milkshake ja naabriteks tulevad talle kuldjuured ja kukeharjad.
Peenardes peab saama seigelda. Seal peavad rajad ja peidukad ja sala-istumisekohad olema. Kiviaia keskpeenra juurde viib sammukividega rada, mida enamjaolt varjavad kõrged püsikud, ainult raja kõrval on ridamisi väikesed madalad hostad:


 Need hostad istutasin sinna eelmisel aastal lihtsalt selle pärast, et seal oli jupp vaba ruumi. Ei tulnud tookord selle pealegi, et nad võiksid sinna, tegelikult ju kõrgete püsikute taha, sobida. Päriselt ju nii ei tehta. Pannakse ikka suured taha, väiksemad ette aga mul kukkus tagurpidi välja ja täitsa lahe on. Niimoodi tekkis päris ehtne salarada koos salasoppidega.

Minu kõige uhkem päevaliilia on ikka Piano Man:


Täidlased, domineeriva, sümpaatsed õied on otsekui kuskilt klantsajakirjast/võõralt maalt/kunstlilled (mingi hoogu sattunud viltija vaimuröögatus).


Jep. Võimsat vaatepilti pakub aed, kui seal ikka vahest nokitseda. Ja unistades valgetest päevakübaratest, olen saatuse tahtel kolm suht sarnast aga samas ka väga erinevat roosat päevakübarat omale hankinud. Ühed on sellised:


Ilus kontrast selja taga kasvava puishortensiaga.
Teised kaks on sellised:


Ma ei tea, kas fotol see õieti tunda annab, aga ühe õied on nagu latakad. Kui ma sõrmed ajan harali, on mu käsi väiksem kui tema õis. Selle ma sain, muide Tiilt. Lootsin valget aga tuli, vot selline. Vahva iseenesest. Teisel on väiksed ja kompaktsed õied, väga nummi.

Ja viimasena viskaks pilku Hoganase peenrasse maja ees. Ta ei ole veel päris "valmis" omadega, tokkroosid alles alustavad aga ma tegin ikka ühe klõpsu ära.


Päevaliiliad tegutsevad, tõmmuroosa Damaskus, punased Sammy Russel ja Strutters Ball (kui ta muidugi on sellenimeline, mul on kahtlusi, aga selle nime all sai ta ostetud). Kõik kasvab ja näeb hea välja. Umbrohi muidugi ka.
PS.: kes on minu käest tokkroose saanud või saab - ärge üllatuge, kui tuleb mingi muu värv, mida ootasite. Mul nad vist kõik sassis. Näe, ootasin seal seda va Virsiku unenägu, seda uhket roosat aga esimene, mis õied avab, on kollane.